Isetegemised

Tegin kooki. Tavalist kohupiimakooki, ainult maitsestasin seekord ka riivitud apelsinikoorega. 
Jätsin koogi küpsetamisel tooreks. Kogemata, dohh. Aga no - mina tegin, võtan vastutuse, eks ole. 
Poeglaps tõstis endale kaks tükki taldrikule (ja sõi need ära samuti), ning kurtis, et ei jõudnud end ära kiruda.
Ma sõin ühe lõigu ja panin koogi tagasi ahju.
Võtsin jälle välja. 
Sõin veel ühe tüki.
Mina: "Parem. Aga mitte hea."
Poeglaps, kellelt ma enne lohutust küsisin: "No järgmisel korral läheb paremini."
Ainult et öö läbi seisnud kook, millest nüüd hommikukohvi kõrvale tüki võtsin, oli jumala maitsvaks läinud. 
Mulle meeldib! Aeg mõjus talle hästi!

Muidu ei meeldi mulle eriti miski. Ilmselt minu iseenese tarkusest tehtud otsus "vähendan AD-sid veelgi" omab vähemalt kerget mõju. 
HTP5 ei taha ära jätta, nii halb ei ole kohe kindlalt, et tunda end veel halvemini kui nendega alustamise eel. Aga kuidagi annab tunda. Näiteks on väga raske mitte põdeda oma kirjutamiste teemal.
"Romaanivõistlusel nad otsivad käsikirja, mida tõlkida, et EESTI KIRJANDUST laia maailma viia - ei, sellist mul pole, on suvaline jutt USA-maast."
"Siis nad otsivad ilusas keeles kirjutatut - seda mul kah pole, nii kõnekeelne, kui veel annab!"
Ja jah, "kuigi sa proovid olla hea" ON ilusas keeles. (Tänud veel kord lugemast ja kiitmast!)
Aga see uus on hoopis teistsugune lugu hoopis teises keskkonnas ja muidugi ka teistmoodi keeles siis kirjutatud, dohh. 

Ja ja ja ... isegi kaasautor oleks veel plaaninud palju asendada ja parandada, aint ei jaksanud. 
Muuseas natuke ilmselt ka sellepärast, et ma muutusin kaitsvaks "aga mina ju kirjutasin seda ja toda, kas sa seda üldse ei arvesta nüüd või?!" jms. 
Ehk kahtlemata ta jaksamisvarud vähenesid, kui ma ainult-vaimustuse asemel võtsin tema tehtut ka ositi pika hambaga vastu.  
Või noh - minu jaksamisvarud oleksid küll vähenenud. Kohe, kui tuleb tunne, et mu tööd ei hinnata, ma tahangi seda vähem teha.
Loovkirjutamised panen kõrvale "vbla kunagi tegelen jälle"-mõttega näiteks.
Olen seda PÄRIS paljude kirjutistega teinud.  Jah, ka nende kuulsamatega.
Osad asjad seisavad praegugi, ilma et neid kusagile pakuksin, paremaks kirjutaksin vms. Sest kui ei taheta, ju siis pole vaja. 

Esitlen nähtamatut meie romaani.
Ilma K-ta, sest ta on häiritud isegi sellest,
et tast nii palju kirjutan.
Pildist oleks nagunii veel enam.
Aa, mu poeg pildistas, muidu.

Aga noh - mu paranenud enda-kui-kirjaniku-teadvus on nüüdseks (noh, nii viimased 3 aastat) sedavõrd arenenud, et vähemalt tunnistan (endale ja teistele): kirjutamine on mu töö.
Varem rääkisin sellest minimaalselt, sest võtsin kirjaniklust kui häbelikku harrastust. Et ma ise arvasin, et olen ses hea, ei aidanud midagi, kuni romaanivõistlused mu peale sülgasid ja märkamagi ei teinud. Oligi täpselt: "Ma ei saa aru, mida ma valesti teen, aga midagi teen, nad ei hinda mind ÜLDSEGIIII!" 
Ka tollal oli mul sees: "Ise on lollakad!" aga hirmsa hulga küsimärkidega, kas ikka on, sest ei saa ju olla, et KÕIK teised pädevaks tunnistatud kirjandusspetsid lollid on?! 

Nüüd on natu kergem. Vähemalt keegid olid, kes nägid mu headust - aga noh, see ei ütle midagi tuleviku kohta, eks ju. Mitte ainult et inimesed on äkki pimedamaks jäänud - hoopis tõenäolisem on, et ma olen neil käest läinud ja jälle liiga omamoodi, liiga kummaline, liiga ootamatu. 
"Kuigi sa proovid olla hea" viimased 2 lugu (see pikk ja "Nagu nuga vööl", ma tegin neist kokku romaani) on 2011 Tänapäeva romaanivõistlusel käinud ja mitte midagi saanud.
"Lihtsad valikud" käis 2015. Ei saanud samuti midagi.
Ma ütlen endale, et ju ei olnud aeg veel küps, nad olid liiga imelikud ja üldse, müüdavuse osas vbla polnudki head - aga kahtlustan, et nüüd tegime K-ga veel imelikuma. Ja vähem müüdava maiguga töö samuti, kuigi Kirjanike Liit ei tohiks sellest häiruda (erinevalt kirjastusest Tänapäev).
Võibolla see uus lugu vajab ka seismist ja aja poolt tahumist. Võibolla.

Krt, või võibolla ma ei oska olla korralik eesti kirjanik!
Kasutan liiga palju hüüumärke ja kirjutan valedest asjadest. 

Vastu tõenäosusi

Olen nüüdseks suht veendunud, et ükski hindaja ei armasta me raamatut, sest see on nii mõttetult internatsionaalne. Ei mingit jubehead Kopli-tunnetust-kirjeldust, ei mingit lausa hingavat Supilinna, Paunvere või Kükametsa külakest vms.
Teisiti öeldes: nördin alailma, kui keegi kiidab mõnd kohalikku raamatut, sest alati saab kiita see asi, mida meil üldse pole. ÜLDSE pole. Ja neid kiitusi kohalike uute raamatute aadressil, mida ma isegi lugenud pole, ikka tuleb.
Põrnitsen neid armukadedalt ja tunnen kõhus klompi. 

Kuna tegelt neis kiitustes kriitikud-lugejad tunnustavad asju, mis päriselt ongi tunnustust väärt ja mida ma ise ka armastan. Seepärast mind häiribki. Muidu oleks pohh.
Kui lugedes tuleb endal ka taldadesse tunne, kuidas puutrepp jalge all tundub, sõõrmeisse kerkib tolmune hõng, kuidas koridor lõhnab, saabub üldine paiga ja inimeste tunnetus ja üldse: sõnad viivad mind teise kohta ja aega ja ma TUNNETAN seda, on tegu hea raamatuga.
Ja mis minul on? Jala alla jääv menstruatsiooniside ning välipeldiku hais, aga ma ei tunne isegi ühtegi sealset taime, ei tea, kuidas lehed sõrmede all tunduvad, kas pind on kare, nahkjas, pehme, sile, libe, kas leht puruneb näppides kergesti või kulub katkitegemiseks pingutust, milline on lõhn, mis kerkib ...
Krdi ... meie raamatu Ameerikamaa. Peaaegu sama anonüümne kui Hollywoodi filmides.
Õnneks K on seal vähemalt käinud. Muidu ei näeks ma mingit õigustust, miks kirjutada kohast, mida ei tunne. 

Ehk: romaanivõistluse tähtaeg on kohe ja mul ongi aeg veenduda, et kirjutasin sita romaani ja on täiesti ok, kui seda ära ei mainita, mingi koha andmisest rääkimata. 
See veendumus, muide, ei vabasta mind tohutust pettumusest, kui nii lähebki.  
Aga noh: elu. Ma vähemalt tean, mismoodi mina kui masin töötab. 

Kusjuures mina (kui masin ehk kui ettearvatav ühik) ikkagi loodab, et läheb ettenägematult hästi. Ja see "ettenägematult hästi" pole kuidagi seotud romaanivõistluse või romaaniga, vaid lootus on, et äkki seks ajaks, kui tulemused teatatakse, olen õnnelikult rase.
Ei, mitte ühtegi viisi, kuidas see võiks juhtuda, ei paista.
Ei, mitte mingit loogikat ei ole peale selle, et ÜKSKORD võiks ju hästi ka minna?! 
Ja kõige naljakam (kõige traagilisem) on, et ma tegelt ju TEAN, et nagunii nii ei juhtu, nagunii ei juhtu midagi hirmus head ... aga ikka on minus kangekaelne "ma olen pingutanud ja tööd teinud ja üritanud ja ei midagi - äkki lõpuks veab lihtsalt niisama!? Vastu tõenäosusi?!"
Sest minu arust ON kogu mu elu vastu tõenäosusi läinud. Kas vahel midagi head ka ei võiks siis vastu tõenäosust juhtuda?!

Ah, ma olen elus.
On see hea?
No see ei ole halb igatahes. See on ... huvitav.

Oeh. Mul on veel päevake või nii toimetada, siis trükib K välja ja viib ära. Ma isegi ei hullu kontrollivajadusest ise kõike näha ja teha. 
Usaldan ja EI kontrolli. 

Oh, miks inimesed inimesed on?

Üsna kindlalt ei ole mul koroona, kui palavikkugi pole.
Aga kurgus kraabib, vedel tatt üritab mõnikord ninast otse näole voolata (õnneks Sinupret aitab tõhusalt), lihased valutavad, väsimus ja eeskätt on saabunud jõle emotsionaalne seisund. Ei ole isegi süütunnet, et miks ma (K-ga) nii ilge olen. On piisavalt kehv olla, et leiaksin: kui ta ei suuda mind nunnutada, kui mul on vaja, tema probleem.
Poeglaps tundub minuga üsna samas seisundis olema. Sitt olla, aga 36.6.
Tema õnneks olen mina ka sihuke ja mõistan seega täiega. 
Jäi minu voodisse magama.
See on natuke nörritav, aga noh - kui vaja on, eks ma lähe siis tema voodisse magama. 

***

Kuna laps on haige, tegin talle teed ja salatit.
Kuigi mina olen ju ka haige. 
Suht samapalju. 
Ah, aga ma TAHTSIN talle rõõmu teha ju! Nii et kõik hea, ei teinud endale liiga praegu. 
Ega paljud inimesed enam seda viga ei tee, aga mõned süüdistavad mind siiski ainult endale mõtlemises ja teistega mitte arvestamises.
Ikka imestama paneb, KUI lollid ja pimedad inimesed on. Selgelt on mu probleem vastupidine (kui aga saab kellelegi head teha nii, et see mulle otse jälk pole, kipun tegema ka üle oma jaksamise piiride), aga kuidas saab olla, et pealtnäha täitsa intelligentne inimene ei näe seda ja hädaldab vastupidise üle, sest just parasjagu on ta tahtnud mult asja, mille tegemine ON mulle jälk ja ma keeldusin? Ongi sellisel tasemel üldistusvõime, et inimene suudab näha ainult ajaliselt kõige lähemat ja ennast puudutavat ja siis ütleb mulle selle põhjal: "Sa oled selline"?

Isegi nutta ei taha, mus on lihtsalt tuim uskumatus. "Ei saa ju olla, niimoodi ei saa ju mõelda!" - ja kuigi mitte ainult mu mõistus, vaid kuradi vahetu kogemus, ise nägin-kuulsin-tajusin, ütlen, et SAAB, ON, ma ikka hästi ei usu.
Keegi sai kuskil millestki valesti aru, ta lihtsalt ei mõelnud --- oot, ega ei mõelnudki.
See ongi asja iva. Talle tundus sel hetkel nii ja ta ei mõelnud asja üle rohkem.
Ok, nüüd mul hakkab kurbus, mitte enam hämming ja uskumatus.
Miks inimesed on inimesed ...?
Kusjuures ega ma ei saa isegi hukka mõista midagi. Tunded on alati õiged ja ausad, väljendudes tasub olla aus (kuigi ma üritan ise olla aus ja hell) ning kui ta TAHTIS sedasi öelda, siis on ju ok?
Ma ise lihtsalt kipun veits targem olema,  veits suuremat pilti nägema.
... nii et minul on võimalus mitte tahta temaga suhelda või tahta oma tegusid lahti seletada (EI TAHA) või mis iganes. Minu pall. 

Olen resigneerunud.

Aga kui terveks saan ja olen ainult poole jagu nii väsinud ja õnnetu, vbla olen leebem ja mitte nii häiritud inimeste inimesed olemisest.
Mu uued purgid HTP5 tulid ka, nii et lähen 50 mg pealt, mida vahepeal igaks juhuks võtma hakkasin, et rohtu kauem jätkuks, 100 mg peale tagasi. 
Äkki see aitab kaasa leebem olemise osas.

Kirjutame, kes oleme

Eelmine toidupakk oli selgelt "me aitame natuke vaeseid", makaronid, kaerahelbed, leib, kaks õuna, pakk lihapalle ja väike pakk kiles sinki. 
Selles toidupakis, mille eile koju tõin. oli kõike. Kaerahelveste asemel neljaviljahelbed ja juustu, soolapulki ja pasteeti, poolsuitsuvorsti, hommikusöögihelbeid, täpsemalt riisi šokolaadis, piima, head leiba, teist sorti saia moodi pehmikut, kohupiimapasta ja isegi Lindti šokolaad. 
Õunad, lihapallid ja makaronid muidugi samuti.
Ütleme: ei mingit järjekindlust, aga mulle sobib.

Toimetan veel korra läbi me ühisromaani K-ga ja kuna olen kaks päeva tegelenud peamiselt tema tekstiga, tunnistan, et olen vihane. 
Sest minategelane on naine, kes ei käitu küll nii nagu mina, ei ole sellise taustaga nagu mina, aga kuna mina olen ta peamiselt kirjutanud, mõtleb siiski laias laastus nagu mina. Suure osa K. tekstist veedab ta sõbra seltsis, kes ei ole nagu K, pole sellise taustaga nagu K, aga huvitaval kombel räägib ja tegutseb nagu K (eriti oma halvimatel hetkedel) ja me peategelanna mitte lihtsalt ei LEPI sellega, vaid käitub, nagu see olekski täiesti söödav ja hea viis käituda.
Ja ei ole.
No tõesti ei ole!
Ehk toimetasin nüüd peategelanna oluliselt vihasemaks ja kavatsen ära likvideerida ka kogu selle "eile olime üksteisega veits verised, ent täna on ju kõik korras, alustame ühise hommikusöögiga ja ei mingeid probleeme"-värgi.
Ehk üks suurem konflikt oli tekstis juba enne, aga minu meelest pidanuks konflikte olema rohkem ja ignoreerimine EI ole mingi viis, kuidas tülidest üle saada.
No vähemalt mainin edasi toimetades, et see ei ole tegelikult hea viis asju klaarida osade inimeste meelest.
(Näiteks minu - ma ei unusta, mulle jääb sisse, kuni pole lahendatud, ja tuleb pinnale, kui uus sarnane situatsioon tõstatub. K. rääkis mulle oma elust eksiga, kus kõik ta kunagised vead iga tüli ajal esile veeti, ja ma noogutasin, et tõesti vastik - aga nüüd saan täiega tollest eksist aru. 
Kui probleeme pole läbi arutatud ja lahendatud, MUIDUGI toob inimene need uuesti üles! Või noh, mis krdi "uuesti" - minu jaoks on need kogu aeg üleval, kui lähenetakse K moodi ehk ignoreeritakse. Need ei lähe minema.)

Me kirjutame seda, kes me oleme. 
Ei ole üllatav tõdemus, vastupidi.
Aga kui kirjutame koos, siis meie omavahelised probleemid on samuti tekstis sees? See millegipärast ON üllatav.

Aga kuna mina viitsin (loe: tahan) läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada, ent tema puhul ka esimese mustandiosa (nii 8000 sõna või nii) tekitamine võttis pool aastat ootamist ja aju lõdvestamist, saan ma lõpliku tekstiga teha, mis mina tahan. 
Teen ka. See on eeskätt minu lugu, kui tema tahtnuks seda rohkem enda omaks teha, krt, äkki kirjuta(nu)ks siis!

Või vähemalt rääkinuks minuga läbi, kui ma teema üles võtsin.
Sest muidugi ma võtsin.
Aga selle asemel, et rääkida minuga nagu inimene omaenda inimlikest tunnetest ja soovidest, ta selliste teemade juures läheb alati mingi absurdse teoreetilise aluse peale.
Näide, hästi süütu ja mitteisiklik: kui võistlusele saadetava teksti osas on vaja otsustada, kuidas teha taandridade ja moodustuvate lõikudega, ütlen mina, mida mina tahan. Kuidas mulle õige näib.
Ja tema räägib mulle plokkidena kirjutamise kasutusaladest, ajaloolisest "miks see loodi"-värgist ning ma võin kuidagi selle kõige tagant aimata, miks tema seda moodust kasutades kirjutada eelistas. 
Välja arvatud et ta muidugi oletamist ja arvamist SAMUTI väga kahtlaseks peab ja "assume makes an ass of u and me". 

Mulle käib HULLULT pinda, et ta ei ole võimeline lihtsalt ütlema "seda tahan, seda ei taha", vaid "selgitab" ja "argumenteerib" ja ütleb jumala sageli, kui mina olen juba korralikult vihaseks läinud, sest ta näib minuga vaidlevat ja see aina kestab ja kestab: "Ma lihtsalt seletasin tausta."
Krt mind see taust huvitab!
Ma EI TAHA sellest midagi teada, mu elu on piisavalt raske ka tarbetu infota! Ütle, kuidas sina tahad teksti vormistada, mina ütlen, kuidas mina tahan, leiame parima ühise viisi - mida kuradit pean ma pihta hakkama infoga, et plokkidena kirjutamine on teaduskirjanduses tavaline ja online-tekstides samuti? Miks seda mulle rääkida?
AAAAARRRRGH!!!!

Minu shünnipäevakink ... teile

Tänu K-le mul on nüüd teile jagamiseks kaks noorepõlvevideot väga noore naise (ehk minu) ... eeee ... mõtetest, näost ja tütrest. 
22 olin.

Jutt on ka oluline =) Vähemalt mulle endale, väga tore oli seda kuulata.
Nagu päris!

Palju õnne mulle

Et te ei mõtleks, et olen vanas eas häbelikuks muutunud või midagi.

Selline ma olen, võtke heaks või pange pahaks

Ega ei ole tegelt raske 41 olla.
40 olemine harjus sisse ära, sellest sain sujuvalt "üleneljakümneseks naiseks" ja nüüd olen see edasi - üleneljakümnene naine.
Ehk nagu olen harjutanud end ütlema, kui kurnatus tapab ja muudkui tuleb: "... ma olen väsinud vana naine, ma ei jaksa ..." "EI! Ma olen väsinud parimates aastates naine! Lihtsalt väga väsinud, noh! Ei peagi jaksama."

Mul on muidugi just tehtud paljaid pilte endast veel. 

Ja nii edasi. 
Aga korraliku sünnipäevameeleolu jaoks hoopis üks natüürmort. 

Minu aknalaud

Muidu vaatasin vanu videosid ajast, mil Tütarlaps oli veel imik. 
Kui K viitsib vaeva näha, panen teilegi lõigukese üles siia.
Stiilis "annan kingitusi, kui mul sünnipäev on =) Kammaan, seal on midagi huvitavat veel lisaks mu sitaks armsale tütrele. 

Vara üles

Tegin kooki.
Küpses veidi üle ja Poeglaps teatas, et "valge osa ei olnud nii hea kui eelmisel korral".
Mina: Jessas, ma ei mäletagi, milline see eelmisel korral oli ...
Tema: Parem.

Küllap oli toorainete põhiosaks toona maitsestamata kohupiim, mitte vaniljemagus, mille võtsin seekord, sest odavam.
Miks oli tähtis, et odavam oleks? Sest laupäeval läksin Poeglapse sõbrale tema sünnipäevaks raha välja võtma ja mu ajus läksid kahe pangakaardi pin-id sõlme. Nii et lõin kolm korda vale koodi ning kaart konfiskeeriti.
Poja sõber saab kingituse hiljem ja mina otsustasin, et ei kanna ühel arvelt teisele raha üle, vaid üritan sularahavarude ja 4.48 peal, mis teisel kaardil, seni toime tulla, kuni uus kaart saabub.
See on omamoodi tore tunne, kui raha sedasi arvestama peab. Kunagi toonane sõber ütles, et see on nagu trenni teha ja lihaseid venitada, kui ammu pole teinud. See oli hästi ja tabavalt öeldud.
Aga asja teine pool on muidugi see, et kui kogu aeg ränka trenni teha ja mitte puhata, tekivad vigastused ja kui vigastatud peast ikka edasi teha, rängad vigastused, mis ei parane aastaid.

Poeglaps läks ilma minupoolse mainimisetagi koeraga hommikul õue (sest ta oli terve öö üleval olnud, tundis end ärkveloleva ja energilisena ja esimese tunni alguseni oli veel pool tundi) ja ma olen soojas vaimustuses. 
Näete, on ikka nii, et minu kasvatus põhipoindiga "las laps teeb, mis laps tahab, kuni keegi haiget ei saa" ON phmt hea kasvatus =P Kasvab tore inimene.

Siin ta ei ole toolide ega isegi
vaiba peal. Aga kõik on nähtaval
ja kujutlege =) 
Ma ei tee ju ise pilti, pole vahenditki,
kasutan teiste tehtuid aint.

Totoro on kiindunud meie kott-toolidesse. Selle asemel, et magada sirgelt põrandal või vahel kerratõmbununa voodis, magab ta erinevate nurkade all keha toetava kott-tooli ja me laheda sinise vaiba (kasutatud asjade ost on nii tore) peal. Vahel tõuseb, keerutab ringi ja heidab kott-toolile teistmoodi, nii et täidis vormub uuesti ja tal on uutmoodi mõnus. 

Oo, hm ... Proovisin ka seda kooki (väga väga naise marmorkook koosneb valgest muna-kohupiima-suhkru-hapukoore-vanilje segust ja brownitaignast, mis kümme minutit küpsenud valgele osale peale valatakse, paar korda lusikaga tõmmatakse, et värvid seguneks, ja siis veel 11-12 minutit või nii küpsetatakse) ja see on jumala hea. 
Maitsev.
Hele osa on parajalt nii niiske, et muudab ka (pisut üleküpsenud) pruuni osa mahlaseks ning musta kohviga sobib magusus oivaliselt.
Häh, mida see Poeglaps veel tahab?!

Ühest koogitükist sai kõht täis.
Mis on hea tulemus, sest põhjus, miks ma kell kuus hommikul ärkasin, oli loomulikult näljatunne. 
Ja miks ma siis kooki hakkasin tegema? 
Sest mul oli tänaseks plaan teha marmorkooki ja lihtsalt ei tulnud muud tegevust pähe, mida kell kuus hommikul ette võtta.
Kirjutamine? 
Ma toimetasin romaanimustandi taas läbi ja enne ärasaatmist kavatsen korra veel teha, aga ma ei tunne sees indu seda just praegu ette võtta. Enne 9 hommikul ei taha.

Huvitav, mis on nende väikeste vannitoaloomade nimi? Nende, kes on hõbedased ja vilkad?
Minu meelest on neist keegi kirjutanud ka ... guugeldus ... majasoomukad. 
Väga tabav.
Muidugi on esimesena ilmuvad neist rääkivad lingid teemal "kuidas vabaneda?"
Miks, miks vabaneda? Nad ei tee absoluutselt mitte midagi halba, ei ole ka nii, et jätad mürgitamata ja neid tuleb üha juurde ja juurde. Neid ei tule juurde, nad on suhteliselt püsiva arvukusega samas kohas ka kahekümnel aastal järjest.
Elavad lihtsalt oma elu. 
Vilkalt ja valguse süttides põgenedes. 

Lumi on maas

Mu poeg käis kelgutamas.
Sõpradega läks küll, lihtsalt emaga ei olnud vähimatki huvi. (Ei, see ei ole üldse kibe tõdemus, see on jumala rahulolev "talle tundub teatud tingimustel kelgutamine lahedana! Jee, mu hea kasvatus ja paljukelgutamine on siiski mingi jälje jätnud!") Tal oli lõbus kah, ainult et kohe alguses kukkus ta nii, et põrutas oma sabakondi korralikult ära.
Kelgutamast see teda loomulikult ei takistanud, aga kodus märgade riiete eemaldamise ja kuivade selgapanemise järel andis üha rohkem ja rohkem tunda.
Nüüd on mul kodus invaliid, kes iga kord tõustes või istudes niutsatab ja mina viin talle hoolitsevalt arvuti kõrvale kohvi ja salatit, et ta tõusma ei peaks. 
Aga see invaliid viis hommikul koera õue! Jai!

Mina, muide, ei ole enam puudega. Osaliselt töövõimetu ikka, ent puue võeti maha.
Noh, ei muuda eriti midagi, eks ole. Vähem raha (aga mitte kohutavalt palju vähem, umbes 70 eurot) ja parkimiskaarti, mida ma nagunii kolm aastat välja pole võtnud, ei saakski enam. 
Nii et ma vist enam invaliid ei ole. 
Kuigi tegelt ma arvan, et minu konstantne kohutav väsimus, parema käe mitteusaldusväärsus ja võimetus suure väsimuse korral täpsusi näha või nende järgi liikuda, oleks tegelikult puude kokku andnud küll.
Depressioon veel pealekauba.
Aga ega vaielda ka jaksa.
(Kuna mulle pole invaliid kunagi tähendanud in-valid, mul ei ole selle sõnaga probleemi.)

Kuigi jah - phmt olen ma oma tervist hinnates nagu polkovniku lesk. Veendumusel, et arstid ei tea midagi.

Teiste tervis? Minge arsti juurde - aga tõsi on, et mõned arstid ON paremad kui teised. Eriti veider on nt psühhiaatrite puhul tõdeda, et kui sul on nt ATH-probleem, tuleb minna tüübi juurde, kes on ATH-spets, teiste käest sa ei saa diagnoosigi - nende meelest on kõik normaalne, kuni sa seansi keskel püsti ei karga ja riiulis asju ei näpi, hommikul üles saad ning siis tööle kohale ka lähed. 
Autismiga samamoodi. Sa saad diagnoosi ainult teatud tüüpide käest, kes selle ala spetsialistid, teiste silmis on sul: "Jooned selged, aga diagnoosi siit ei tule."

Ma ei viitsi jamada. Saan oma osalise töövõime niigi kätte ja puuduvat ei tuleks nagunii. 

Et saaks mingi Õige Teraapia peale ja siis oleks kergem elada? Kammaan. 
Ma olen teraapiaid piisavalt proovinud. Ka terapeudid ei tea midagi. Ainus, milles reaalselt kasu oli, oli positiivne tagasiside. 
Ja sellest ka ainult osa. Kui mind tunnustati kiiduväärse vanemdamise või igasuunalise järjekindluse eest, mul oli: "Mhmh, ma tean, igav. Räägime millestki huvitavamast!"

Ma lihtsalt öeldes olen ikka, kurat, väga hea!

Ja lähen magama.

Nagu mingi staar või asi

Mu võrgupäevikust oli Kirjandusmuuseumis seminar. 
Täpsemalt koroonakriisi kajastumisest siin. 
(Eriti ei kajastu, oli lõppjäreldus ja ma noogutan kaasa - minu elu see kuigivõrd ei mõjuta, nii et väga ma sellest ka ei kirjuta, jah.)
Aga väga wtf-tunne on. 
Ma olen mingi ... mingi ... analüüsimiseks piisavalt kuulus?!

Vau.
Ei noh, tänan, Triinu Ojamaa, olen rõõmus.
VÄGA wtf olen ka. 
Sest no =D See lihtsalt ... oli absoluutselt ootamatu. 

Ühtlasi tundus kuulates, et teie, mu lugupeetud kommentaatorid, olete rämedad intellektuaalid. Ooperitsitaadid ja Overtoni aken kui teemad, mida lihtsalt ülejala pilduda. Eraldi notsu ja Kaur, tundke end kõrvust tõstetuna. 

Kuigi olen ka natuke nördinud samas seminaris osaleja pihta, kes kasutas väljendit "en gros", selle asemel, et öelda "laias laastus", ja samas arvas, et ma pole eriti sõnaosav vist, talle ühe reality-saates osalenu blogi meeldib hoopis rohkem.
Ma oletan, see arvaja on mingi äss (s.t. mingi ülemus), kuidagi toonist tunnetasin. "Mina arvan nii ja kõik peaksid seda teadma!"-tüüp. 

Aga siiski. Mu võrgupäevik oli Kirjandusmuuseumis  arutlusel teadusliku seminari põhiteemana! Krt, mul oli seepeale umbes sama tunne, kui M.Lotman kirjutas mulle ja tahtis mu luulekogu (poest olid ammu otsas).
Nagu paavst kirjutaks mulle, et sooviks natuke usuasjadest vestelda, ma tundun huvitav mõtleja. 

Lisaks oli mul eile (s.t. mitte möödunud, vaid ülemöödunud) ööl vaimne atakk. 
Ilma nalja ega liialduseta. Olin küll väga väga väga väsinud, aga loobusin poole kolme ajal katsetest magama jääda ja mängisin arvutis Kingdom Rushi. Kella 9 paiku hommikul läksin viimaks tuttu.
Sest K. kinkis Poeglapsele veidi hilinenult jõuluks teleka.
Mhmh, jumalast hea põhjus surra tahta, onju?
Aga mul oli väga ja väga hirmsalt ja eredalt taas tunne: "Ütlen, palju ja selgelt ma ka ütlen (antud juhul: "Ma ei taha telekat meile"), kedagi ei huvita. Inimesed, kes nagu peaks must hoolima teoorias, ei kõigutu grammigi. Mind võiks ka üldse mitte olemas olla, ma ei suuda infot teistele kohale viia! Oleks ma parem mitteolemas."

Aga no rääkisime, rääkisime, sain üle. Ta arvas, et meil oli Poeglapsega mingi kompromiss (mis tõesti oli, nimelt, kui too VÄGA tahab, võib teleka saada) ja no - sain üle. 
Nüüd on telekas. Me pole seda küll pakendist välja võtnud, aga on. 
Las ta siis olla. 

Tali

Siuke oli kutsika pilt Soovis

Koera karvaajamine tundub lõppenuna. 
Et siis ... poolteist kuud. 
Nojah. 

Ta on nüüd tunduvalt heledam. Tuli lausa meelde, et enne kui me ta võtsime, tahtsin mina suurt
segaverelist kollast koera - ja kui Poeglaps koerakuulutuses pilti nägi temast ja ta vendadest (vennad olid mõlemad suisa päris kollased valge kaelusega!) ütles kohe: "Tema! Jaa, võtame tema!" sest tema tahtis jällegi karvast koera ja Totoro oli pesakonnas raudselt kõige karvasem.
(Neid kolm. Mitte üheksa vms.)
Pärast selgus, et Totoro oli nagunii ainus, kes alles. 
Inimesed vist natuke kardavad emast koera võtta. 

Võib küll öelda, et Totoro ajas karva õigeks ajaks ära - talv on viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimaks käes. Päris talv lumega, mis ei sula 4 tunni pärast ära, vaid mida sajab mõne päeva pärast juurde. Ja siis veel juurde. Praegugi mõllab helbepihu akna taga hämaruses ja mina olen harrast vaimustust täis.
Sügav see lumi veel pole, mu poolsaapad lähevad rahus igalt poolt läbi, aga nii palju parem kui üldse mitte midagi, et ma ei kaeba natunatukenegi.
Totoro on kah lumega veidi harjunud. Vaimustatud ikka, aga mitte nii hirmsasti, et tormata tahab ja ei topi ka enam hämmastunult nina igasse oma jälge: "Oi! Ma olen siin olnud! Oi, siin ka! Ja SIIN KA?! Aga siin ... jaa!"

Osake mind tahab kelgutama minna. Teine osa on: "Nooojah, aga ..." ja phmt on selle "aga" taga "aga äkki see ei olegi tore, aint vaev? On külm, mul on ainult ühed natuke paksemad püksid, raha pärast Legendisse minemiseks ka napib, koer jookseb kaasa, kuid kui seal on veel inimesi, peab ta lipuvarda külge rihma otsa ootama panema ..." 
Lasen veel natuke aega jõgedel merre voolata, natuke veel. Kui lumi ära ei sula, on mäed ju lahti. Meil siin lauluväljaku kandis on isegi suhteliselt künkasuurusi ... eee ... künkaid. 
Kuigi lapsed kelgutavad praegu igal kallakul, mulle need ei sobi. Ma tahaksin natuke pikemat sõitu kui 8 meetrit. 

Mu poeg? Tema tuli juba kolm aastat tagasi minuga kelgutama kaasa ainult seepärast, et 
a) ma väga lunisin
b) lubasin pärast koos temaga Legendisse sööma minna (läksime ka - tollal oli seal veel maailma parimat kitsejuustusalatit. Kahe aasta eest tegid nad menüü ümber. Nüüd on neil täiesti suvalist kitsejuustu-röstpeedi salatit, mis mind ei ahvatle.)

Kelgutamine on selgelt MINU asi, mitte tema oma. 

Elukogemused

Tänu eelmisele postitusele ja selle kommentaaridele hakkasin mõtlema, mis osas olen muutnud võrreldes oma (väike)lapseeaga ja sain päris ehmatava tulemuse. 
Ma alustasin paadunud optimistina, kes uskus, et inimesed on ilusad ja head. Leidsin alati pikkadel rongisõitudel Viljandi ja Tallinna või Tartu ja Tallinna vahel mõne täiskasvanud sõbra, kelle kõrval istuda ja ainult vahepeal vanemate juurde tagasi minna. (Ühte keskealist naisterahvast lühikeste lokkis tumedate juuste ja valge pehme õlasalliga kohtasin kaks korda rongis ja ühe korra täiesti suvaliselt lasteaeda sõites trollis ja siis mul oli: "Ooooo, mu armas sõber! Nii hea sind näha!")
Lihtsalt sain elult nii palju vastu hambaid, et mu rõõmus optimism muutus pidevaks tuleviku ootamiseks "kui suure(ma)ks saan, hakkab hea", "Kui kooli saan, hakkab hea", "Kui veel suuremaks saan, nagu need suured tüdrukud koridorides, hakkab hea" ja viimaks (täiesti raudne veendumus): "Kui kool läbi saab ja ülikooli lähen, hakkab hea!" 
Pole vist vaja öelda, et seda ei juhtunud. 
Ma proovisin vahepeal ka igast muude asjadega stiilis: "Kui ma oleks ilusam, hakkaks hea" ja "Kui mul oleks kallim, hakkaks hea" ja ainus, mis päriselt aitas, oli laps. 
Kõik muu selgus olemist mitte paremaks tegevat, aga vat lapsed, mõlemad, tõid esimesel umbes kahel aastal täielise rahu ja õnne.
Saada laps TÕESTI tegi olemise heaks.

Aga jah. 
Kui rõõmus ja helge ma olin, on päris masendav meenutada. Mitte rõõmus olemise halbuse osas, eksole, vaid kuidas kõik niimoodi muutuda sai?! 
Muide, sellega seoses (praegu on halb, aga kuidagi peab ju hea hakkama?) ei saa ma aru neist, kes ei taha lapsi, suhet või kumbagi. Ilmselt neil ON hea ja ei otsita muutusi, aga noh - sügavamates isiksusekihtides ma tegelt ei saa aru, kuidas inimestel ongi pea pidevalt, kindlasti vähemalt alatihti hea. Kuidas sedasi saama? Mis nõidus see olema?

Muidugi juba ammu-ammu sain selgeks, et miski väline ei tee inimest õnnelikuks, õnn peab seestpoolt tulema ja ei ole välistest oludest eriti sõltuv. 
(Kohustuste osas olen nüüd kahtleval seisukohal - selgelt oli mul tollal lusikaid  palju enam, aga samas näha on ka, et otsin ikka veel kohustusi, ma ilma ei saa. Ühe nimi nt on Totoro siin.
Asja teine külg on "ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.")
Mõtlesin, et ravumid muudavad kehakeemiat, tasub elada, abi on olemas - aga AD-d tasandusid ajapikku ära, HTP5 kuid ... noh, on tunda küll, ikka veel. Voodis lamada on tore, keha rõhub madratsit nii mõnusalt ... aga vähe, kurat. Vähe on seda paremollat! 

Eks ole, proovisin selles mindfulness-värgis elada.
Minu "tee, mida tahad" ON see, kuigi hulk inimesi ei paista sellest aru saavat.
Asi käib nii, et tunnetad hetke, just praegust hetke ja kas sul on hea? Tahad, et see jätkuks, ja püsid liikumatuna hetkes - või tahad just liikuda, sul on külm, tahad endale teki peale tuua? Too. Tahad lihaseid venitada ja end painutada, kuidagi kange ja kehv on kehal? Venita. Painuta. Tee, mida tahad, mida su enesetunne sulle ütleb. Tahad salatit süüa ja su poeg lubas teha, aga ei ole hakanud tegema? Siis on sul valida, kas minna talle meelde tuletama, elada salatita või teha ise. (Mina tegin ise, sest mul on kergem teha kui kellegi kallal naakuda.) 
Ja see värk aitas küll, oli parem elada. Aga tasapisi vajus ära. Karikate emanda lugemine oli abiks, aga ta jättis selle blogi maha, kus lihtsaid tõdesid korrutas, ja mina vajusin kah tasapisi endistesse rööbastesse tagasi. 
Noh, mitte päriselt. Mingil määral on "kas see on see, mida ma tahan?" ikka sees. Aga mitte sellise kogu-aeg-taustana, vaid üks-kaks kord päevas mõtlen vast. 

Selgelt on seda vähe. 

Aga see, kui rõõmus ma pisikesena olin, kuidas ma küll mõtlesin ajuti enesetapmisest (kodus algul, mulle ei meeldinud kodus, kooli minemise järel laienesid ahastus ja ahistus igale poole), ent loomupärane heasse-usk oli sehen - ja kuidas see on ikka veel alles ja ma ei suuda olla kahtlustav ja ettevaatlik, on päris hirmus.
Ma olin NII RÕÕMUS - ja see on minus nii tapetud. Kusjuures ikka veel saan vaimseid atakke, et miks inimesed ei ole kõik ilusad ja head kogu aeg, miks nad on INIMESED?! 
Lihtsalt taust ei ole enam helge rõõm, vaid "no MIDA ma ootasin?! ALATI läheb ju halvasti! Pfff ..."

Tütarlaps (ma ei olnud tema lapsepõlves väga palju elust õppinud veel) ei ole kohutavalt õnnelik ja endas kindel - kuigi ta on palju paremas seisus, kui mina oma kooli lõpu ajal olin.
Aga mu poeg on saanud nii palju tingimusteta armastust, tema ajal ma juba olin õppinud, et muu on pohh, enesekindlus, endast hästi mõtlemine on õnne võti - et ta on täiesti kuldne ja õnnelik. 
Ja seega ma mõtlen, et vbla need depressiivsed geenid pole ainult geenid, vaid geenid+kasvatus tegelikult. Et kui vanem mõtleb, et ta on halb inimene ja üritab lapsi sedasi käituma panna, nagu ühiskonna meelest "head lapsed" käituvad, kasvavad ka tema lastest inimesed, kelle meelest nad ei suudagi "head" olla.
Nad teevad oma parima, ent ikka on halvasti. Enesekindlus puudub. Nad on enda meelest loomupäraselt halvad, peavad muudkui end parandama ja lapsevanemana siis ka püüavad head olla, eks? Olla "nagu peab". Olla nii pädev vanem, et saab head lapsed, jah? Näiteks riieldes ja kurjustades, ära proovitud ja ühiskonna poolt kasulikuks peetud kasvatusvõtted.
Ja sama ring käib muudkui edasi.

Nii raske on õnnelikuks õppida, kui kogu su elu on sulle muudkui korrutatud, kuidas sa pole piisav.
=(

Inimloomused

Vahel tuleb mulle asju meelde.
Üldiselt on mul küll tunne, et mu mälu on absoluutne ja mälestused kord alguse saanult (kuskil 2,5 aasta vanusest on esimesed) eriti ei katke. Mitte et ma eraldi igat päeva meenutada suudaksin või et mälestustel mu ajus mingi järjekord oleks, aga no oluline on ju meeles?

Aga siis juhtub nagu täna, et ajust valgub välja mingi mälestus, kuigi ma näiteks 36 aastat sellele, oma toonasele loogikale ega aset leidnud sündmustele üldse mõelnud pole.
Tõden, et krt, mul on hea mälu - aga olen ka jälle veel enam veendunud, et mina olin ka viiesena väga sama inimene, kes praegu.
Ma pole täna see, kes olin eile? Kurat, ma olin ka viiesena see, kes olen täna!

Sama asi juhtus kahel korral kahe tüdrukuga, kui lasteaias käisin. Meenutame, et kooli läksin kuueaastaselt. 

Rühma tuli uus tüdruk.
Esimene oli Merilin, tumeda poisipea ja pika kasvuga. Umbes nagu minagi, aga tumedam. Teine oli Tiia, kellest sai varsti rühma staar, kes laulis solistina, tantsis seda tantsu, mida valiti tantsima ainult osad tüdrukud, tal olid pikad heledad juuksed ja rõõmsad hallid silmad ja ta meeldis kõigile.
Oot, või oli Tiia enne ... ok, vahet pole. 
Igatahes oli mu modus operandi mõlemal juhul sama ja ma mäletan nii toonaseid tundeid kui mõtteid.

Uus tüdruk seisab natuke uksest seespool rühmaruumi ääres valgete kappide (kus olid voodid, mis lõunauneks alla tõmmati ja üles tehti) ees ja kõhkleb, sest ei ole kindel, mida nüüd teha. Mina näen seda, mõtlen, kui hirmus on sedasi seista ja mitte kedagi tunda, ning otsustan kohe sekkuda.
Lähen võõra tüdruku juurde ja hakkan juttu ajama. 
Natukese aja pärast me juba mängime koos. 
Hiljem nad kodunevad, hakkavad teistega suhtlema, aga sõbralikuks jäid mõlemad minuga kuni lasteaia lõpuni. 
Aga see mudel, et ma kogu aeg mõtlen ja tunnen, mida teised võiksid tunda, ja üritan teha elu ja asju neile kergemaks, on minuga kaasas käinud kogu mu kuramuse elu. Kusjuures ma MÄLETAN ka mõtet: "Algusest on vaja üle saada, siis läheb juba lihtsamalt."
Ei tea küll, kumma puhul ma seda mõtlesin, nagu ma pole ka päris kindel, kas enne tuli rühma Merilin või Tiia, ent no - ma mõtlesin. 
Sotsiaalne alaareng [ehk autism ilmselt] muutis mu juba siis teadlikuks asjadest, millele mõni teine ei mõtle kunagi kogu elu vältel. Ega maiole selle üle kurb, selge võit ju. 
Lihtsalt ma lähen jube kurjaks, kui inimesed must aru ei saa ja arvavad, et hindan ennast kardinaalselt valesti.

Vastik ja egoistlik ...

Ei, tegelt ma saan aru, et ütleja ei mõelnud oma sõnumit läbi. Ta tahtis ainult halvasti öelda, sest solvus. Miks solvus - sest inimesed ei ole väga terased, paraku. Kuitahes palju ma ka korrutan, et minu meelest ei tee nende eripärad neid halbadeks inimesteks, ikka on vaja karjatada: "Ma ei ole üldse selline, mis sa kiusad?!"
Enesereflektsiooni võimetus. Brr. Inimesed ...
Mul olevat ka luulud.
Et ma kümme aastat olen nende tegevust jälginud, ei ole ometi mingi alus asju järeldada, onjo.

Ma ei ole enam isegi häiritud. Lihtsalt hämmelduses.

Hüüdlaused,

mis mul ei tööta ja otsa need, mis töötavad. 

"you are loved" - kui ma ei tunne, et olen armastatud, kui vääksun ja keerdun iseenda ümber ja kõik on kohutav, mul ei ole rõõmu sellest, et mõni on tegelt, kes tõesti armastabki. Tunnen ainult, et olen jõle inimene, kel on kohutav olla isegi kaheldamatult armastatuna oma laste ja koera poolt ja ma ei suuda ja ma ei suuda ja ma ei suuda.
"Ma armastan iseend!" töötab. Kui mõtlen, kuidas mul on raske ja kurb, pingutan, kuidas pingutan, ja keegi ei mõista mind, meenutan endale ka, et aga ma olen ISE endal olemas. Armastan end ise ja keegi ei tunne mind paremini, ei mõista paremini, ei näe mind selgemini kui ma ise, ma tunnen end nii hästi - ja armastan nii väga! Lähme koju, ma keedan endale kohvi, keeran end sooja kampsunisse ja loen midagi hubast - see on see, mis aitab. Ma armastan iseend!

"you are not alone" - phmt sama. Muidugi on teisi, kel on sitt, muidugi on teisi, kel on minust oluliselt sitem. Muidugi on kuskil mõni inimene, kes must vahel mõtleb ka muid asju kui "uskumatult vastik ja egostlik inimene" (täna öeldi nii ja veel palju muudki), aga kui ma ei tunne kuskilt toetust, kui kas keegi ei hooli, et mul on halb, või öeldakse asju nagu "no ega ei olnudki mõistlik sinna torkima minna" ja "no sul on õigus, ma ei ole sinu poolt, ma lihtsalt pole ka su vastu", ma küll tunnen end rebestavalt üksi olevat.
Nii üksi, kui ÜLDSE saab.
Ja siis ma mõtlen: "Ma olen üksi. Aga mul ei olegi kedagi teist vaja. Olen oivaline, olen sõdalanna, olen ise teadlik, mis ma väärt olen!" - ja mul on parem.
Oluliselt parem.

"kõik on korras" (mu poeg ütles seda vahepeal lohutusena alatihti) - SUL jah on kõik korras, aga mul on nii halb! Käed värisevad ja olen täna juba viis korda nutnud ja nutaks veel, aga mida seegi paremaks teeb! Korras? See on korras? Tore, mul ei hakkagi parem ja see on KORRAS?!
Aga: "kõik saab korda" ütleb mulle, et pole vaja midagi teha, pole vaja rabeleda ega maailma ära parandada või inimesi teistsuguseks muuta, pole vaja midagi teha peale lihtsalt aja mööduda laskmise - ja läheb paremaks. Hakkab hea. Ja eriti ja eriti kui tegelikult on juba hea, ütleb see lause ka, et hea jätkumiseks ei pea midagi tegema. Kõik tuleb ise. Asjad saavad korda. Kui ma ei suuda teha, siis tähtsaid asju teevad teised - ja kui keegi ei tee, siis polnudki nii tähtis asi ilmsesti.
Maailm ei lähe hukka. 
Ma ei ole kunagi viimane väljapääs, kõik SAAB korda!

"This is for the women who don’t give a fuck.

The women who are first to get naked, howl at the moon and jump into the sea.

The women who drink too much whisky, stay up too late and have sex like they mean it.

The women who know they aren’t sluts because they enjoy sex, but human beings with a healthy sexual appetite.

The women who will ask you for what they need in bed.

This is for the women who seek relentless joy; the ones who know how to laugh with their whole souls.

The women who speak to strangers because they have no fear in their hearts.

The ones who wear “night make up” in the morning or don’t own mascara.

The women who know their worth, who plant their feet and roar in their brilliance.

The women who aren’t afraid to tell a man to get the fuck out of her heart if he doesn’t honour her heart.

This is for the women who rock combat boots with frilly skirts.

The women who swear like truck drivers.

The women who hold the people who harass or wrong them with fierce accountability.

The women who flip gender norms and false limitations the bird and live to run successful companies giving “the man” a run for his name.

The ones who don’t find their success a compliment just because they have a vagina.

Women like Gloria Steinem who, when she was told, “We want a writer, not a woman. Go home,” kept writing anyway.

This is for the women who drink coffee at midnight and wine in the morning, and dare you to question it.

For the women who open doors for men and are confident enough to have doors opened for them.

Who use “no” to be in service for themselves.

Who don’t give a damn about pleasing the world, and do sweetly as they wish.

For the superheroes—the single moms who work three jobs to make it. I salute your resilient, cape-flapping, ambitious selves.

This is for the women who throw down what they love, and don’t waste time following society’s pressures to exist behind a white picket fence.

The women who create wildly, unbalanced, ferociously and in a blur at times.

The women who know how to be busy and know how to plant their feet in the earth and get grounded.

These are the women I want around me."

- Janne Robinson