10 tundi kooli päevas. Hommikul sõidan ühe ühistranspordiga kakskümmend viis minutit, et laps lasteaeda viia. Siis veel kahe ühistranspordiga umbes kolmveerand tundi kooli edasi. Lapse äraviimine ja tagasi jalutamine seal vahel ka umbes 40 minutit kokku.
Ja õhtul sama teed tagasi vastupidises suunas.
Ma ikka ilgelt imestan, et kuidas teised inimesed jaksavad ka elu elada kooli kõrvalt. Mõned käivad lausa tööl.
Samas, nt mängida jaksan millegipärast ikka veel.
Sest, issand, kus see pakub alles emotsioone!
Mul oli väga väga elamusrikas larp Hiline Lõikus III ja selle järelmäng.
Kogu keha läheb soojaks sellele mõeldes. Natuke aega on mängult lausa rohkem päriselt kui päriselt (sest "päriselt" tähendab hetkel "pärast kuuetunnist und kümme tundi kooli läbi zombitseda, võimalusel suuremat peavalu vältides").
Kuigi ma õppisin täna kanüüli panema. See on äge. Päriselt. Mulle pandi samuti üks. Kõik see nõeltega torkimine võtaks ka seest soojaks, kui ma nii väsinud ei oleks kogu aeg igavesti pikast päevast ja igavesti lühikesest ööst.
Aga aju seisab paigal. Mul ei ole aega ega jõudu mõelda. Vabalt võis täna juhtuda, et põrnitsesin 20 minutit aknast välja, mõtlemata isegi nii palju kui "Näe, mingi puu." Lihtsalt vaatasin, tunnetasin vere voolamist soontes, tühja magu ja natuke krampi vedavat säärelihast.
Siis sõin banaani. Banaan teeb kõik paremaks.
Jah. Selline mu vaimne tase hetkel ongi.
Soolasesse suitsupeekonisse mähitud ja seejärel praetud või veel parem grillitud banaan on päris hea.
VastaKustutammmm, kõlab nagu plaan!
VastaKustuta