reede, 22. november 2019

Rongisõit Elronis - või noh, natuke on sellest ka juttu

Pea veel ainult väga natuke tuikab, aga see-eest on nüüd PÄRIS päevad, veri voolab kupsikusse ja kõhus tundub kõik vale ja veider.
Külm.
Väsinud.
Häda ja viletsus.

Eile oli ERITI sitt päev.
Või no tegelikult ei olnud, sain pojale raamatukogust kohustusliku kirjanduse raamatu, mis igalt poolt välja laenatud - aga no see ei olnud mu kodulinna raamatukogus saada, vaid kaks rongipeatust edasi.  "Näeme veel, Simon", onjo, mis igalt poolt väljas, osutus Urrami teadetel Saue Linnaraamatukogus sees olema. Olgu, kahest eksemplarist üks, aga lugematult palju rohkem, kui teistes kogudes, kuhu jala või rongiga ligi pääsen, ja nõnda läksin järele.
Võtsin koera kaasa, sest üsna pikk retk jalgsi, ta lonkab veel ainult vaevu ja ta polegi ammu rongiga sõitnud.
Esiteks ma ei leidnud algul raamatukogu üles, hoolimata eelnevast kaardiuurimisest ja tuvastusest, et kuskil hästi gümnaasiumi juures ta on. Alles küsimise peale mingid noored ütlesid mulle, et see on koolimajas SEES, enne muudkui käisin ümber kooli ja otsisin.
No pisiasjad, pisiasjad (pea ka tuikas, aga no see haigus, onjo).
Kui ma viimaks leidsin, oli kõik hea, saingi raamatu. Siis käisin poes (päris valus oli juba, aga no ma kaalutlesin, kas tahan Sauel poes käia või Keilas kojumineku asemel veel poeni kõmpida ja otsustasin, et Saue võidab pika puuga.)

Siis tampisin rongijaama tagasi. Rongini oli 14 minutit ja jaama kõrval tühi heina täis suur plats, mitte isegi põld.
No läksin sinna ja lasin Totoro rihmast lahti, sest aega ju oli, plats on HÄSTI suur - ma ei tea, 300 meetrit korda 700 või midagi - ja mul olid juurdekutsumisviinerid ka kaasas. Hea ju, kui koer vahepeal joosta saab.
No ok, lasin koera lahti.
Siis tuli mul pähe, et tore, ma oma pissihädaga ootan rongi ära jah, aga krt, koeraga kempsu minna on ju keeruline. Rõõm, et Elronis on kempsud, kohe kahanes.
Jätsin koti maha (sest mu pea valutas ja mis tast kaasa vedada, seal olid rasked asjad nagu 2 l piima, mineraalvesi ja teine mineraalvesi mahlaga Poeglapsele) ja tuiasin kaugemale, kus inimsilmade eest peidus pissida.
Platsi suur olemise miinus: puud olin kaugel. Mingil hetkel loobusin ja otsustasin, et kõrged kõrrelised varjavad piisavalt.
Kui tagasi hakkasin minema, läks koer pöördesse.
Need pubeklusehood praegu.
Et ta vahel otsustab mu peale haukuda ja lõriseda ja mu ümber karata, sest ta omast arust on juba nii suur ja ilus, et võiks karja juhtima hakata. On ilge jama teda kätte saada ja maha suruda (ma konkreetselt surun siis maha ehk panen koera pikali, neli käppa õhus) ja ajasin nõnda teda taga. Mina ei saa ju parema käega mitte krdi midagi kätte, tema hüples, lõrises ja haukus ja mina sõimasin vastu, samas mu pea valutas, ma ei saanud teda kätte, niuviu.
Viimaks sain. Ta on kinnisaamise järel väga taltsas, phmt pöörab ise selili.
Ok, karjajuhi-positsiooni-kindlustamise-protseduurid tehtud, kell ka palju, lasen koera lahti, tagasi koti juurde, hakkame perroonile minema - ja siis ma taipan, et rihma pole. Olen selle kuskil maha pannud, ent millal? Kuhu?
Laseme selle rongi mööda, otsin rihma. Kaugel see ju olla ei saa!
Otsisin rihma.
Rong läks, mina otsisin rihma.
Otsisin veel rihma.
Mingil hetkel otsustasin, et olgu, rihm on kadunud, aga suukorv vähemalt kaasas ja kõlbulik. Võtsin selle kotist välja, mõtlesin, et kodus on õnneks üks pooleks läinud ja siis kokkusõlmitud rihm ootamas, elame ära, kuni saan jälle piisavalt raha, et uus rihm osta.
Aga peaks Poeglapse selle kokkusõlmituga vastu kutsuma, sest kaelarihmast hoides kõike maad Keila rongijaamast koduni on päris raske käia - seda enam, et perroonil uut rongi vaadates ma juba hoidsin Totorot kaelarihmast ja juba olin väsinud.
Noh, uue rongini oli 16 minutit nüüd (ma osa aega otsisin enne rihma, rongivahed on ikka suuremad kui veerand tundi enamasti).
Lähme tagasi sinna platsile, sest ma ei jaksa koeral kaelarihmast hoida nii kaua ja helistamise ajal jooksku ta vabalt siis.
Läksime. Hakkas juba pimedaks minema, aga no ma mõtlesin loogiliselt, et see rihm ju PEAB seal kuskil olema, äkki ikka leian?
Ja leidsingi
See oli sealpool, kuhu koti jätsin, mitte sealpool, kus pissimas käisin.
Ok.
Jee, rihm!
Siis vaatasin kotti, et suukorvi võtta.
Ja krt.
SEDA ei olnud enam.
Meenus, et olin ta kotist välja võtnud, aga käes ta mul polnud, pea valutas, oli pime ja rong hakkas ka paistma.
Pohhui.
Lähme siis suukorvita.


Rents JUST jagas seda ning ma sealt avastasingi - kuid antud sketš on just praegu nii sobiv, et ei saa omalt poolt jagamata jätta.

Olgu, tagasi teemasse: mul on valus ja paha, jookseme rongi peale, suukorvi ei ole, niu, halb.
Aga mina vähemalt ei saanud rongis piletimüüja käest pahandada.
Vedas. Seal on osad piletimüüjad toredad - ja osad ei ole. Mulle sattus tore seekord.
Oli sõbralik ja üldse seda suukorviasja ei maininud.

Täna on vähem halb ja valus, mensesest hoolimata, aga vahepeal ikka. Kana küpseb ahjus (odav  söök, mis pojale ka sobib), too poeg, haige, magab ja kurat, no ei ole hea mul olla.

5 kommentaari:

  1. Mõtlesin praegu, et vanasti olid kohustusliku kirjanduse raamatud vist kooli enda raamatukogus olemas. Mäletan, et neid, mida kodus polnud, laenasin sealt. Loogiline oleks ju, just nagu kooli poolt tulevad ka õpikud (või ei tule enam need ka)?

    Ja kirjastajate elu läheks kah hoobilt kergemaks, kui häid raamatuid avaldades oleks šanss, et koolid ostavad kohe osa tiraaži ära.

    VastaKustuta
  2. Koerad ja "karja juhi" hierarhia on müüt (ja Cesar Milan on idioot):https://vcahospitals.com/know-your-pet/dog-behavior-and-training-dominance-alpha-and-pack-leadership-what-does-it-really-mean

    VastaKustuta
  3. krt, ma isegi tean ju seda, AbFab =P Aga kuidagi ... miteagi. Aju ei pannud kokku =)

    VastaKustuta
  4. (s.t. teadsingi tasemel "huntide karjajuhi-värk on müüt". Ja ma isegi olen sellele korra mõelnud, et hah, muidugi on koerte suhe oma peremehesse-perenaisesse armastuse teema, mitte tugevama õiguse oma, kui loll peaks olema suur karm koer, et inimest endast tugevamaks pidada ... - aga IKKAGI lasin ajust välja ja võtsin tavatarkuse asemele, sest nii on ju lapsest saati teatud ja puha.)

    VastaKustuta
  5. Jaa, Milani osas olen nõus. Samas, koerad on väga erinevad, nagu inimesedki, eks ole =) On isendeid (koertest räägin, mitte inimestest), kelle puhul peab peremees oma karjajuhipositsiooni artiklis viidatud (või sarnaste) nippidega rõhutama.

    Jalutusrihma olen mina mitmel korral asjaolude sunnil asendanud otsapidi kaelarihma külge seotud salliga, korra kampsuniga, ja üks koeratuttav kasutas isegi retuuse või sukkpükse, kui mu mälu ei peta. Rongireisijad oleksid muidugi suured silmad teinud, kui Totoro oleks sukkpükste-lõa otsas olnud...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.