esmaspäev, 28. september 2020

Vedrudega kõrvad ruulivad


Ikka on ilus ilm.
Ikka olen neetult väsinud.
Loodetavasti pole need asjad korrelatsioonis.

Täna on siis Poeglapse päris-sünnipäev ja täna lugesin Daki juttu sellest, kuidas hm, ta vist ei saagi rohkem lapsi, kurp. 

Minu lapsed on nii suured, et olen juba täiega ära unustanud, kuidas algkoolilapsed olid vaev. Või midagi. Kas nad olid vaev? Olid v?
Mul on meeles üks hullumine Tütarlapse pihta, kes väitis, et noot oli tal koti põhja kortsutatud, sest ta kartis, et see läheb muidu katki, ent tollal käis ta veel lasteaias. Poeglapse pihta hullusin vähem (ei meenu ühtegi korda, kuigi temal raudselt meenuks), sest selleks ajaks olin kauem ema olnud ja natuke kogenum. 
Ei nõudnud lastelt nii absurdselt palju.
Nüüd oleksin muidugi veel sitaks parem ema =D
Ja mul küll tunnet ei ole, et liiga vana või midagi.
Isegi naistearstid on mu meelest "40 ümber rase? See on igati ok. Üle 45 läheb natu kahtlaseks, aga võib ikkagi kõik hästi minna!"

36 on puhta noor alles, pole mingit muret - või noh, ei oleks vaja muretseda. Mitte et mul endal vanuses 34 poleks "pole mõtet enam elada, nagunii läheb kõik aint halvemaks" olnud.
Lihtsalt vanuseks 36 oli see kõik ära muutunud ja olin nii ilus ja noor, nagu ma umbes iial pole olnud ... ja krt, ikka see mind õnnelikuks ei teinud =P
Vähemalt sain takkajärgi toonaseid pilte vaadates selgeks, et tõesti ei tee ilu õnnelikuks. 

Aga jah, ma küll ei tunne, et ma tita saamiseks liiga vana oleksin. 
Et meest pole isegi nii palju, et teeks mulle lapse ja lahkuks, on reaalne takistus. Mitte minu vanus.

Üldiselt on mu lusikad otsas. Nii otsas. Põhi peal ja põhja on auk kraabitud.
Aga ometi lähen homme Lillekülla ära andma oma DVDsid ja CDsid ühele tüdrukule, kes tahab nende peale maalida ja "muud nalja teha". Sest noh - kui mõni mu jääkidest kasu saab, ma ju rõõmustan! Ja keegi krt ei vaataks enam neid DVDsid ja CD-dest ühte pole isegi avatud - keegi on ostnud plaadi, aga mitte iial kuulanud.
Nojah.

Kuna ema mees (ja mu õe isa ühtlasi) teeb valmis korterit, kuhu õde peaks kolima, ja on sellega juba kolm kuud üle ajalimiidi, ei ole ta tulnud ka minu ukse taha haukuma, et koligu ma ometi välja, kaua võib! Sest noh - ma pole isegi tervet kuud veel üleliia molutanud. 
Kuigi nüüd ikkagi juba võiks kutsuda Mingil Päeval kolijad. Sest kaua ma ikka niisama munen siin.
Aga mitte kohe. 
Liiga väss. 

Lisaks vaatasin läbi oma kõrvale pandud pabereid, sest mõttetuid asju ei tasu ju paigast paika kaasa vedada. Paberite hulgas leidub palju Tütarlapse joonistatud pilte, millele olen taha kirjutanud, mis seal peal. Näiteks "Vanaema värvis end punaseks" ja "Hallikassinine hiir sööb usse".
Poeglapse tehtud pilte on ka, kuid oluliselt vähem, sest ta pole kunagi eriline joonistaja-mees olnud.
Ega väljamõtleja, mis see on, mida ta joonistas.

K. vaatas läbi neid DVD-karpe, mis kavatsesin kõik ära anda, ja isekirjutatud Totoro (animafilm, mitte koer) plaadil oli tema (Tütarlapse) joonistatud ümbris. Ümbris oli nii nunnu, et tuli muidugi alles jätta - aga alles siis, kui K. näitas seda mu pojale, too vaatas ja küsis tõsise häälega: "Miks tal vedrudega kõrvad on? Kõik muu on normaalne ja siis siuksed kõrvad!!!", sain naeruataki.
K. pani selle ümbrise esikusse seinale ja ma naersin ja naersin ja NAERSIN neid vedrudega kõrvu.

Olen neid nüüdseks juba umbes viiel korral kokku vähemalt 10 minutit naernud. 
AWWWWW!!!!

16 kommentaari:

  1. Tütarlaps ütles, et need vedrud on karvad =D Joonistatud nagu filmis =D

    VastaKustuta
  2. Just algkoolilaps pole mingi vaev. Lasteaia viimased aastad ja päris-kooli esimesed on minu arust kõige kergem iga üldse. Lapsel mingeid erilisi kohustusi elu ees ei ole, sotsiaalprobleeme stiilis "hakkab jooma" või "saab ise lapse" ka veel ei ole, kõik on nagu.. täiega suva ju. Veidi hiljem hakkavad mingid eksamid ja kool läheb raskeks ja võivad tekkide keerulised sõbrad ja noh, teismeline. Kuid algkool?

    VastaKustuta
  3. Hm, mind üllatab, et te siin nagu päriselt ei taju, et lapsed on erinevad. Mõni laps pole tõesti probleem üheski vanuses, aga teine laps on keeruline igas vanuses. Ilmselt saab sellest paremini aru siis, kui lapsi on rohkem. Siis kaob igasugune illusioon sellest, et lapse tublidus või mittetublidus on olulisel määral sinu enda teene (või süü). Laps on, nagu ta on, kasvatus mõjutab üsna minimaalselt. Ühega on lihtne, teisega mitte. Pole mingit mõtet hinnata teiste inimeste lapsevanemluskogemust enda kogemuse põhjal ja öelda "Imelik, minul küll oli lihtne, järelikult peaks tal ka olema...".
    Vedrudega Totoro on äge!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juhuuuu, Tuul, see on nagu täpselt see, mida ma juba ammu ammu mõtlen (tean), aga tõsi see on, et ilmselt hakkad sellest sügavuti aru saama/mõistma, nagu päriselt ka, mtte ainult moe pärast, siis, kui lapsi enam. minul nt saabus see tõehetk koos neljanda lapsega, kuni sinnani arvasin tõsimeeli, et tean lastest absoluutselt kõike, et paljuski on laps kasvatuse vili ja muu selline.

      Kustuta
    2. Tuul, oi ei. Mul on mitu last ja mul on väga palju keeruliste lastega tuttavaid, kõikide laste sarnaseks pidamist või "mul on lihtne = teistel olgu ka" arvamust mul ei ole küll mitte.

      Mõttekäik, millele ma aga vastata püüdsin, on ühe ja sama lapse suhteline raskus eri vanuses. Muidugi on neid, kel kooli algus (või mistahes muu ajajärk) on väga raske. Aga üldiselt ja laias plaanis jään enda juurde. Algklassi-lapsele on ühiskonnal kõige vähem nõudmisi. Algklassi-lapse vanemale on ühiskonnal kõige vähem nõudmisi. Teismelise muresid veel ei ole. Sotsiaalseid pahesid veel ei ole. Ja laps on veel sedavõrd kodu tiiva all, et tema üle on vanematel veel mõju ja ehk isegi kontroll.

      Teine samasugune "lihtsana tunduv" aeg on lasteaia lõpuaastad. Aga Tallinnas ei ole see nii, vähemalt minu laste lasteaia lõpetamise aastatel ei olnud, sest koolivaliku jama ja koolieelikute koolikatsed jne tekitasid lõputu stressi. Lasteaia lõpuaasta oli üldine ja ühine laste üle halamise aasta. Mingit sellist kollektiivset lasteteemalist stressi pole ma enne ega pärast kohanud.

      Kustuta
  4. Hästi öeldud =)
    Laps on ise inimene, mhmh =)

    VastaKustuta
  5. Ma tean väga hästi, et järgnev läheb nüüd täpselt sellesse 10 korda läbinämmutatud „ega mul sellest vähem sitt ei ole, et teistel ka sitt on“ teemasse :) ... aga Daki ja VVN ja teised, kel on 1-2-3 etc last ja kes te ütlete, et kurb, et enam ei saa (või kurb, et ei taha, sest imikuga palju tüli) – mitte omal tahtel lastetute naiste kõrvus kõlab see... mmm... mis see õige sõna nüüd olekski... kerglaselt? See on umbes sama mu meelest, et inimesel on korralik Audi, aga ta ütleb, et kurb, et Ferrarit pole.

    Anyway. Jänes on lahe. Millised silmad! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Epp, ma küsin siinkohal täitsa siiralt, et kas on ka mingeid lastesse suhtumise või sel teemal enda väljendamise viise, mis mitte omal tahtel lastetute naiste jaoks ei kõlaks kuidagi haigettegevalt? st - ma saan aru, et see on nende jaoks väga kurb, aga mulle tundub mõnede reaalse elu näidete põhjal, et see võtab ka kõigilt teistelt õiguse kas olla oma laste/mittelaste üle rõõmus või kurb, sest - vaadake, mida MINA pean tundma!

      muuseas, ma ei usu, et on palju Audi-omanikke, kes asja üle järele mõeldes EI sooviks endale Ferrarit :) mina küll tahaks endale teist ja paremat tsiklit, soovitavalt esimesele lisaks, mitte asemel. see on minu jaoks sama ebapraktiline soov kui Daki jaoks teise lapse saamine hetkel, aga unistada ju ikka võib. või no nüüd tuleb välja, et vbla siis avalikult ei või :)

      Kustuta
    2. A tegelt on sellest Epu-vaatest abi.
      Mul jälle tuleb meelde, et tegelt on ju hästi =)
      Ebaideaalne, jaa. Aga saaks palju kehvemini minna.
      Et ma igast meditsiinilisi värke ei näe kergendusena (kui ei saa, sest see keha ei saa lapsi, dohh, on see rohkem nagu get out of jail free-kaart ehk no siis tulebki keskenduda teistele võimalustele), ei muuda, et võiksin olla meditsiiniliselt igati korras kehaga ja ikkagi üldse mitte lapsi saada, mitte ühtegi kogu elu jooksul, sest mees ei taha või meest ei ole või mis iganes.
      Ja sellest on mul väga palju paremini juba läinud.

      Kustuta
  6. Vedrudega kõrvarõngad
    on tõesti see võtmesõna,
    mille kaudu pääseb levelile,
    kus ka minu vedrudega mutid ruulivad.

    Veider, jah, noh, nagu päris elus.
    Tüüpi, kes vajaks kommenteerimist,
    ei olegi iga kell blogis saadaval,
    vedrudega tüübid on alati olemas.

    Manjana sepistas ka kirjaklambritest
    ehteid kuni ta Kopli koolist välja visati
    kuna ta ei sobitu oma maitsega meie sekka.

    Tal ei ole küll diagnoosi nagu sul,
    aga need vedrudega kõrvarõngad meenutasid.

    VastaKustuta
  7. Lapsest inimese kasvamisel ei maksa midagi alahinnata. Kõik on oluline: kasvatus, keskkond, sõbrad, eeskujud, geenid, ... Paraku kõike vanemad kontrollida ei saa, kahjuks või õnneks sõltub asjaoludest.

    Milline oli raskeim iga laste kasvatamisel. Ma ei teagi, ilmselt kas on laste ja kaasaga vedanud või olen sihuke külma kõhuga tüüp, kes ei oska märgata raskusi ega ka muretseda. Seega jään vastuse võlgu, lastega seotud meeldejäävalt rasket aega pole olnud.

    VastaKustuta
  8. Epp, mõnes mõttes jaa. Ole õnnelik selle üle, mis on? Olengi.
    Mõnes mõttes aga: mina nt küll olen suhtkoht kindlalt selle adopteerimisasja ära otsustanud. Lihtsalt seda ei saa enne teha, kui Poeglaps on välja kolinud ja oma toa tühjaks jätab. Sest oma toata ei tule kõne alla.
    Ja seni kogu aeg kripeldab.

    VastaKustuta
  9. lihtne küsimus: kas sinu poeg, tütar ja ema loevad su blogi?

    VastaKustuta
  10. Mitte eriti.
    Ema rohkem, vahel selgub, tütar vähe-väheke ja poeg ei ole kunagi huvi tundnud rohkem kui et kuulab vanu etteloetud sissekandeid sildiga "lapsed" ja muigab vahel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. OK, siis sa tõenäoliselt annad endale aru, et mõni su „normaalsus“ võib (kuid ei pruugi) mõjutada laste normaalsusi või riivata ema oma…
      Meie, lugejad, oleme vaktsineeritud :)

      Kustuta
    2. Usu mind, ma olen ka nendega elus suht palju kokku puutunud =) Nad tunnevad mind, teavad, mida oodata võib =)

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.