pühapäev, 25. september 2022

Äh, las olla - ma ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama

Tundub, et tasakaal tuleb tagasi. (NB! See tundub nii just praegu, andmeanalüüs viimse nelja hommikupooliku põhjal, täna ja eile on paremad kui üleeilne ja üleüleeilne - ehk andmeid tegelikult ei ole väga arvukalt.)
Igasugused ahastused on pisemad ja mul on jälle tunne, et ma ei ole halb inimene, halb depressiivik, halb kirjanik, halb vaene ega mingi muu halb asi, sest ma pole selline, nagu oodatakse ja ei toimi, "nagu peaks". 
Lugejaid on palju vähem, ma ei meeldi inimestele ... ach, pohh. Ei meeldi siis ei meeldi.
Olen lihtsalt mina. 
Ei pea olema keegi muu, et teenida ära elamise õigust. 
Olen, kes olen. 

Võimalik, et selles toibumises on oma osa ema saadetud rahalises toetuses, üks töö läks ka läbi (raha veel ei ole, aga demiseksuaalus Feministeeriumis on minu kirjutatud - kuigi toimetatud paremaks, tunnustus), samas seepärast ma ei saa ilmselt ka järgmisel kuul toimetulekutoetust.
AGA teadmine, et toimetulekutoetus on olemas ja mingi 300-eurone korteriarve ON võimalik lasta riigil tasuda ning me saame pojaga kahe peale ikka üle 400 euro kätte, on kergendus.
Sest noh. Mu eesmärk ei ole riiki petta ja kui saab teisiti ellu jääda, väga hea, mul ei ole pretensioone. Lihtsalt et kui EI SAA, on mingi kaitsevõrk - see on tore. 

Ja noh. Kui juba eelmisel korral jõudis ühisromaan viimasesse vooru, siis seekord, kui ta on NII PALJU PAREM, on mul ikka lootus romaanivõistluse osas hinges. Jah, ma ei ole eriti kiire kirjanik, jah, kõik mu asjad vajavad settimis- ja viimistlusaega, aga krt - ma ei ole seepärast HALB. 
Ma lihtsalt töötan teistmoodi. 

Hakkasin ka uuesti One Piece'i animet vaatama. Vahepeal läksin manga peale üle, sest esiteks sai sealt info kiiremini kätte ja teiseks tundus tempo mulle parem.
Pean kurvastusega tõdema, et suuri karakteriarenguid ei ole ei mangas ega animes mitu aastat näidatud. Vähemalt mitte peategelaste osas, mõned kõrvaltegelased avati laiemale. Aga animes on siiski tunded selgemad, ma saan rohkem aru ja kui vaadata 50 episoodi järjest, mitte et neid tilgub kord nädalas ja ajuti harvem, on tempo täiesti talutav. Kui oodata nädal aega ja siis saada episood otsa sama võitluse jätku, mis eelmises algas, ja jälle jääb asi mingi lahenduseta, on see rämedalt pettumustäratav. Aga kui vajutada "next" ja vaadata kohe järgmist, on vastuvõetav. 

Ehk teisiti öeldes: maailm on talutavam, kui vahepeal saab sellest minema ja teise maailma põnevused lasevad enda oma ängil ununeda. 

Peab muidugi olema natuke parem kui päris halb, et nii toimida saaks. Päris halvas ei huvita ka teine maailm piisavalt, et seal toimuvat üldse jälgima hakata. Ainult kama on.

Aga jah.
Selgelt see järekord on teistpidine: mitte et ma mõtlen, et mul on õigus olla mina, see on täiesti ok, vähemalt kuni ma ei tapa ja vägista, ja siis mul hakkab parem, vaid mul hakkab parem ja siis tuleb tunne, et on täiesti ok olla mina ja mul ei ole vaja teistele meeldida. 
Enne on tunne. Siis on mõte. Ja sita tundega ma võin ka sama mõelda - ma olen väga tark /isegi end jubedalt tundes/ mõnedes asjades - ent see aitab umbes viieks sekundiks. KORRAKS on parem. Ja siis jälle halb. 
Hästi halb. 

Tegelikult mul hakkaks parem, kui ma oleks hea depressiivik? Kes otsib vaimse tervise abi ja keda need abid aitavad ja kes saab terveks, mitte ei põe krooniliselt.
Muide, ma otsin alailma. Sest no HALB on. Aga alati läheb nagu läheb. Viimati solvusin peaasi.ee-lehe kirjavahetuspsühholoogi peale nii kõvasti, et ei lugenud kirja lõpunigi. 
Sest nad eeldavad, et ma olen keegi, kes ma ei ole.
Ja lisaks ajavad need õpitud käitumismustrid mu raevu. Peegeldamisel pole häda midagi, peegeldamine on ok. Aga kui sellega, kuidas: "Ma saan aru, et ..." ei kaasne mitte mingit laiemat mõtlemist, kui ta saab aru küll, et mitu männipuud kasvasid üksteise lähedal, aga tal ikkagi ei teki ettekujutust männikust või et neid puid võis olla rohkem kui kuus ja ma tegelt räägin metsast, ma lihtsalt ei suuda. Mida ma seletan inimesele, kes ei jaga a-d ega b-d, ei masti ega mändi???
Ma ei ole hea depressiivik?
Sitt lugu, ei ole jah.
Muuseas olen väga kahtlema hakanud, kas teraapiad üldse mahuvad "teaduse" mõiste alla. Nagu ... mõnes mõttes nagu võiksid, lõpuks on kogu arstiteadus vahel olukorras, kus patsiendi organism ei käitu, nagu peaks, ja juhtuvad ootamatud asjad.
Aga teisalt: kui teraapia ei tee mu olemist paremaks, kuigi nagu peaks ja võiks ja terapeut tahab mind aidata, lihtsalt asjad ei toimi - kuidas see siis teadus on? Äärmisel juhul kunst - mõnele mõjub, mõnele ei mõju, nii on, mis teha. 
Teaduse teeb tast see, et keskmiselt ikka nagu ... mõjuks? Sagedamini kui 50%?
Maitea.

Sest oleks siis nii, et mul ühe terapeudiga ei vedanud. Ei, mitte ükski ei ole abiks olnud, hea terapeut on olnud see, kellega ebameeldiv pole.
Kui ta ei tee midagi halvemaks, on hästi. 
Ja ei peaks ju nii olema. 
Et ma lihtsalt tunnen valesti?
Sitt lugu, tunnen nagu tunnen. Vbla te teete ise midagi valesti lissalt?
Vbla teil on natuke vale ettekujutus üldse sellest, mis on "inimesed"?

Olgu, ma vaatan One Piece'i edasi. See teema ajab närvi, aga mul tõesti ei ole negatiivseid emotsioone tarvis. 

9 kommentaari:

  1. Susanna Clarke kirjutas oma Strange'i ja Norrelli raamatut 10 aastat, nii et ongi normaalne pikalt aega võtta.

    VastaKustuta
  2. a mida sa terapeudilt tahaksid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Et ta mu elu rõõmsamaks teeks.
      Või ok, ise ma nõuan täpset väljendumist ... et kontakt ja koostöö temaga aitaks mul rõõmsam ja eluga rahul ja vbla lausa õnnelik olla.
      Kuigi ausalt - minu jaoks ei ole seal eriti vahet. Ma saan aru, et on inimesi, kes on õnnelikud, olemata seejuures eriti rõõmsad, aga ma ei tea, mismoodi see võimalik on. Minu jaoks käivad need asjad ikka väga koos.

      Kustuta
    2. mul on omal kuidagi ettekujutus, et terapeudiga on mõeldav mingi selline dialoog:

      - "tee mind korda!"
      - "mitte keegi ei saa sind korda teha."
      - "wat"
      - "no sa pead seda ise tegema, ma siin niisama kõõlun kui sul on ideid vms"

      Kustuta
    3. no mul on väga sügav veendumus nüüdseks, et mind ei saa korda teha ravimiteta - või noh, keemilise sekumiseta - ja ma ei viitsi kuulda jälle, kuidas ma ikka ise peaks suutma end korda teha jne.
      Ma ei tea, inimesi, kes mõtlemisega diabeeti soovitavad ravida, peetakse ullikesteks, aga mulle on ok teraapiat soovitada?

      Kustuta
    4. + tegelt mõtlen ja mõtlen ja ei saa aru, mis krdi mõte peaks olema terapeudil, kui ta niisama kõõlub ja mulle abiks ei ole.
      Nagu ... mingu persse, miks mul peaks teda vaja olema? Ise mõtlemine on mul käpas, mul ei ole kedagi pealt vaatama vaja, kuidas ma seda teen. Eriti kui ma pean seda kedagit spetsiaalselt otsima, talle raha maksma ja ja ja ja ...
      Ja siis ta räägib mulle sisemisest lapsest, kes on haiget saanud ja ma noogutan viisakalt ja mõtlen, milline juhmard ta on.
      Või noh, ma olen veendunud, et teraapia ei olegi mulle abiks, aga siin kommentaariumis on mind ikka ja jälle üritatud veenda, et peaksin ikka uuesti proovima, äkki leian kellegi/mingi sobiva teraapiasuuna ja on abi ja aitab jne.

      Mind väga häirib, et sa ütled, et terapeudi abi inimesele ongi mõttetu olla. Phmt ma saan aru, et mitte ainult mind teraapia ei aita, vaid teraapia ei aitagi kedagi olemuslikult juba, see polegi selleks?

      Või noh ... tegelt ma saan aru küll. Terapeudi asi on öelda, et inimene ise ikka aitab end ja tema ei tohi mitte nõu anda vaid juhtida enda sees olevate vastusteni jne.
      Ainult et fundamentaalset - et ma võin igast asju teada, see ei muuda midagi, kui ma neid ei TUNNE - ta muuta ei saa ja ei saa ja ei saagi. + minu terapeudid on kõik rohkem või vähem eeslid olnud. Keegi neist ei juhtinud neid minu sees olevate vastusteni, paremad lihtsalt kuulasid ja kiitsid vahel, halvemad rääkisid sisemisest lapsest, seksuaalsuse tähtsusest ja nii tore, et ma seda maha ei salga, ja üritasid panna mind avaldama asju, mida varjan - ainult et kuna ma ei varja, ma lõpetasin, rääkides igavatest asjadest, mida seni polnud mainimisväärseks pidanud.

      Kustuta
    5. millalgi sa mainisid, et oled siit blogivestluste käigus saanud paremaid avastusi kui terapeudi juurest. Mingi platooniline ideaalterapeut platoonilises ideedemaailmas oleks ehk selline, kes oskaks kogu aeg selliste avastuste juurde viivatele ustele osutada, ja seda veel tõhusamalt kui blogikülaliste lämin, millest sa kahjuks vähemalt sama tihti ka haiget saad kui kasu.

      Kustuta
    6. Ideaalterapeut jah, aga ma kardan, et ÜKSKI inimene, isegi sitaks tark ja elutark ja mõistev ja empaatiline jne, ei kanna endas kõike seda, mida kommentaariumi head momendid sisaldavad.
      Et ta ei kanna ka seda, mida halvad momendid - noh, lohutab vähe, eks?
      Aga ma olen jube posiivselt üllatatud viimasel ajal. On kohti olnud maa ja ilm, kus oleks võinud see või too seda või toda öelda, aga ütlevad ainult mõned ja oluliselt harvem, kui VÕIKS. Nagu ... vau.

      Kustuta
    7. Mul on oma emaga samasugused vestlused. "Peaks arsti juurde minema, kes mind korda teeks." "Aga mida ta täpsemalt teeks?" "Korda noh, ravimid ja asjad." Hm... okei...

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.