Kuivalt ja koduselt

Tegelikult ei teagi, mida kirjutada. 
Lakkamatu soe vihm ja embav mahe tuul on möödas. 
Vbla tuleb tagasi. 
Loodetavasti tuleb tagasi. 
Halb ka ei ole (v.a. siis, kui parajasti on kohutavalt halb), lissalt kummaline on tõdeda, et võis olla niiiiiiiiiiiii hea - ja nüüd on ... noh, ikka parem kui enne, siiski =)

Ühest küljest - pole kolme kuudki ja juba mesinädalad möödas?
Teiselt poolt: krt, vbla pole veel alanudki?
Alguses me ei tundnudki üksteist veel: kompamine, abitus, üksteisele haigettegemine, sest isegi mina ei teadnud veel, mis talle haiget teeb. 
Tema ei saa siiamaani päriselt aru, mis mulle. 
Klattimine vaheldumisi vaimustuspuhangutega. 
Ja nüüd on ... ma juba tunnen teda. 
Tean igast asju, mis on kõik imelised ja armsad, aga ma ei saa neid teile kirja panna, sest lubasin. 
Ja tean ka, et tema ei hakka kunagi mind lugema nagu mina teda. Mitte kolmveeranditki nii hästi. Kui kahe kolmandiku peale jõuab, on VÄGA hästi juba.
Lissalt pole siuke mees. (Siukseid ongi vähe - ma tean kahte meessoost inimest, kes näevad teisi oluliselt teravalt. Ennast ka tunnevad v? Võibolla. Kumbki ei näita eriti.)
Ainus, kel on võimalus teist veel rohkem näha ja paremini kohanduda, olen ma ise. 
Mis on kuradi jube. 

Mitte uus, eks ole. Ma olen faking meister teiste märke lugema ja nende järgi end ümber tegema, küsima õigeid asju, tahtma rõõmu teha ja üritama olla parem, veel parem, veeeeeeel parem. 
Ja alati märkan mingil hetkel, et oot. 
Mina kohandan ennast selleks, et teisel parem oleks, jaa. Aga kes kohandab end minu jaoks?

Seekord märkasin varem, kui end puruks rebinuna. Mul on tekkinud teatud enesealalhoiuinstinkt. 
Nii et: "Palun tee minu jaoks seda ja seda. Mul on muidu halb."
Ja pusimine ja kompromissid ja parima lahenduse otsimine ja ... ja see tähendab, et mesi ongi nädalateks puudu. 
Vbla tuleb veel tagasi. 
Ma vähemalt loodan, et tuleb. 
See oli muidugi niigi absoluutselt imeline. 
Ma tahaksin veel. Nii vähe! Kas ei saaks 45 järgmist aastat, palun?
Ei?
Kurat, mis elu see on ...

Poeglaps õpib matemaatika riigieksamiks ja käib jõusaalis. Nii pagana heas vormis poeg on veits piinlik lausa - vaatan mõtlikult peeglist oma kumerduvat kõhtu ja pehmeid puusi.
Ohkan ja teen 10 kätekõverdust. 
Mis ei aita mind tegelt sellele kitsa piha ja laiade õlgadega ilmutusele lähemale, aga tunne on kuidagi parem.
Poeg käib kodus ilma särgita, et oma kuuspakki maksimaalselt ära kasutada - talle endale ka meeldib ju. Noormees nägi vaeva selle saavutamiseks: et oleks näha iga valgusega ja igas asendis + liigse kriitika enda suhtes on ta ilmselgelt minult saanud. 
Mu arust oli tema kõht juba novembris täiesti selgelt tugevalt lihastes, aga ei, tema ei old rahul ...
Nüüd on. Õpib eksamiks, käib jõusaalis ja isegi pidudel vahel. 
Uskumatult sotsiaalne. Uskumatult tasakaalus. 

Tütarlaps lubas, et ajab oma juuksed samal ajal maha kui Poeglaps kaitseväkke läheb. Solidaarsusest. 
Kuna juuksed lähevad nagunii, blondeeris ta end ära. Mis seal hoida, kui nagunii lähevad.
Tahtis valgeks, sai kollase (klassika), ent see sobib täiesti hämmastavalt hästi. Temast võin pilte ka panna, nii et palun.
Teatud faasis oli siuke. 

Heroin chic täiega. Praeguseks on ilmselt üht-teist muutunud, pilt on ligi kuu vana. Aga ma ei hakanud uut küsima. 
Et ma ei kirjuta temast muud, kui et mis soeng tal on, tuleb sellest, et kõik ülejäänu, mida üldse tean, tundub liiga tema-enda-asi, et emme võrgupäevikus taga räägitud olla.

Kui hea saab olla?

Kui ma olen parem, kui mul loomulikult tuleb, sel on hind.
Kui keegi teine seda maksta ei taha, maksan ma ise.
See ei ole ilus, mis siis saab, sest mina oskan maksta ainult iseendaga. Aga ma ei näe ka väljapääsu. Ära ole hea? 
No selgelt ei ole ka sellest kasu.

Kannata ära?
Sel on hind.  
Noh, ära siis kannata ... aga see oleks ju NII halb, kannata ikka. 
Kurat. 

Murca ütleb, ära pane kõiki mune ühte korvi. 
Ma juba ammu-ammu mõtlesin selle üle niipidi ja naapidi ja sain ikka, et see ei ole oluline, kui mitu korvi mul on. 
Oluline on üks korv korraga ja et seal teistes korvides on ka munad, ei tundu mulle endale kuidagi tähtis. Jah, on. Mis siis? 
Üks korv on see, mis loeb. Teised on "nojah. On kah," ja et ma sinna isegi uusi mune panen ja kogun ja üritan, ei muuda, et kui see oluline korv maha kukub ja munad seal sees sodiks kukuvad, on maailm otsas. 
Loeb üks korv korraga. 
Praegu on selleks armusuhe. 
Jaah, ma toimetan jutukogu jaoks jutte läbi, olen graafikus. 
Jah, ma tegelen hoolduspereks (mina üksi, ja pere? aga nii nad seal väidavad) saamisega.
Jah, mul on kaks last, suhtlen larparitega, teiste inimestega, koer, kass, plaan mängule minna, korterit koristan, mineraalaineid ja D-vitamiini söön, isegi teile kirjutan ... aga kõik see loeb niipalju, et ma tahan ju  kallima jaoks lahe inimene olla. 
Ma olen sitaks lahe inimene, nii et seda tuleb hoida. Isegi kui tema seda ei arva, MINA arvan, et olen peavõit.
Aga kui see lugu katki läheb ... 

Siis ei ole "vähemalt on mul 2 last, raamatud ja koer". 
Erinevad korvid ei päästa midagi.

 
Ma, muide, lubasin, et mina mahajätjaks ei saa. 
Tundus hea mõttena. Kui mina kartsin, et tema ei hooli must piisavalt, ja tema kartis, et mina ei hooli tast piisavalt, me tegime selle hirmu pealt üksteisele kogu aeg haiget ja ma mõtsin, et katkestab ringi ära.
Mõeldud, tehtud. Mina ära ei lähe. Olemas.

Mul ei olnud ega ole nõrka armetut tunnet pärast, aga vaatan kõrvalt ja - ma ei tea, kas tal on parem olla. Vbla on ka. 

Kuid selgelt on tal munade ja korvidega hoopis teine suhe ning mul on suht raske kanda tõdemust, et mind sisaldav korv ei ole tähtsam kui teised. 
Minu mulje, onjo, siin ei ole kirjas midagi, mis ei oleks "minu mulje asjadest".
Vahel kahtlustan, et see minu oma on see korv, mis viimasena meelde tuleb. Mida kurvemaks ja katkisemaks jään, seda raskem on uskuda, et ma loen, et ma olen oluline, et ma tähendan talle midagi sarnast sellele, mida tema mulle.
Nii et mul on lihtsalt teistmoodi halb. "Ma andsin sulle kõik, mis mul oli anda, mida sina mulle annad?" 
Ja noh. Kui hakata punkte loendama, ongi need heldelt minu kasuks. Sest ma olen mina, minuga sammu pidada osas, kui hea, hell ja hoolitsev saab olla, on ... ... ... raske.
Eriti kui ma olen võtnud seisukoha, et seda inimest ma hoian ja kaitsen - vastandina suhtumisele "ta on mu sõber, ma toetun talle, mina olen ka väike ja õrn!"

Vbla see mind kõige enam häiribki? Et ma ei saa olla vahepeal väike ja õrn ja et mind kaitstaks? Et ma pean olema tugev ja ära kannatama?

Must ja valge

Ega ma vist ei peaks kirjutama.
Sest jäin haigeks (loe: dramaatiliselt halb meeleolu kohe) ja meestel mu elus on ka halvad ajad enamjaolt, nii et olen poputamata, patsutamata ja veidi pahur.
Naistel ... krt, naistega ma ei pea sellist ühendustki, et läheks neile kurtma, et sitt on olla, räägi minuga.

Mis on tegelt natuke veider. 
Et nendega on mul "no peab ikka olema mingi Päris Asi, mida kurta," ent meestega pole sellist piiri. 
Ei ole alati nii olnud, mul on olnud igapäeva-naissõpru ka. 
Aga PR on kõik nad kadunud. Ei saa isegi öelda, et jätsid mu maha - ühe jätsin ise ka. Provotseerimatult. Ta ei öelnud mulle ise enne midagi halvasti. Nii et ma ei loobunud tast seepärast, et ta spetsiifiliselt minuga halvasti oleks käitunud, vaid "mulle käib pinda, mismoodi ta on" ehk minupoolne autisti diskrimineerimine. 
Ta ei saa parata, et ta on nagu on. Ja ma ei arva, et ta halb inimene oleks. Aga kui mul on tema seltskonnas enamus aega ebamugav, ilmselt ei tasu end sellesse alailma suruda lihtsalt seepärast, et phmt kena inimene?
Väga selgelt kasuistlik otsus. 
Ma sedasi inimestega suhtlengi. Kui mul on selle inimesega oma elus parem olla kui ilma = suhet tasub hoida. Ja kui ei ole, ei tasugi. Et ta on mu lähisugulane? 
Mis see asjasse puutuma peaks?
Oh miks, miks ma alles nüüd sellest aru saan ... kui palju vaeva oleksin ma vanaema oma elust välja lülitades kokku hoidnud!
Aga ta on surnud, nii et targem olemisest pole mingit abi =P

Nojah, aga nüüd on mul mõnevõrra halb.
Enne oli hullem, ent kui mulle öeldakse, et ei jaksa rääkida, ma võtan kohe maha selle, et spetsiifiliselt minuga ei jaksa, just mina olen ebameeldiv väsitav tüütu ühik, ja siis põen 17 korda vähem.
Ta on väsinud, mitte et ta on minust väsinud.

Sest samas: kui ma olen haige, hakkan põdema kõige üle, mis võimalik, ja mõnede võimatute asjade üle samuti. Mul on isegi fantaasiad, mis välja võtta siis, kui eriti halb on. Kui te nüüd arvate, et need on mingid toredad lohutavad asjad, siis panete küll mööda. Need on stiilis "mu kallid inimesed on mu ees postide külge seotud ja ma võin vabaks lasta kolm, anda valutu surma veel kolmele ja ülejäänutega läheb halvasti". Ja siis ma vaevlen ja piinlen ja ahastan, sest mida ma saan teha?
Isegi kui kolm ja kolm on määratud, ma saan kiirelt söösta ja noaga tappa vast ühe veel. Ideaalis kaks, aga ma ei tea, kas ma olen nii kiire. 
Väga halb fantaasia. 
Õnneks tuleb ette ainult siis, kui on igatmoodi hästi paha. Normaalolekus mina - isegi halvas normaalolekus - päris nii hullult masohhistlikke mõttemänge ei mängi.

Mitte et teistsuguseid ei mängiks. 
Milleks mul pea siis on, kui mitte selleks, et kogu aeg mõelda?!
Ma ikka ei saa aru inimestest, kes mõtlevad ainult sellest, kas vaja leiba osta ja millised tabelid töö jaoks ära täita ja kas seraalis J ütles tegelane K tegelane O-le seda lauset pilkavalt või siiralt.

Kuigi krt teab, vbla ei mõelda isegi selle viimase üle. Kohe jäi kindel mulje ja mis seal enam oletada. 
Kui kitsastes ringides paljud inimesed mõtlevad, hämmastab mind ikka veel maapõhja.
Ma lissalt ei saa aru. 
Tundub nii ... veider. NIIII veider. NIIIII-IIIIIIIIIIIII-IIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Aga erinevalt nii mõnestki neuroerilisest tuttavast pole ma iial soovinud, et oskaksin olla lihtne inimene. (Tähenduses "ei mõtesta kõike, ei korja endasse kannatusi, mida ei pea, rõõmustab maitsva sarvesaia ja kurvastab oma koera surma üle, loogiline ja lihtne.") (Kuigi samad neuroerilised on ka soovinud lollid olla. Otsesõnu. Sest nii palju kergem oleks elada!)
Sest see ei oleks ju enam mina.
Mina ei saaks olla lihtne inimene. Ja olla mitte-mina? Heh.
Sama, mis suitsiid.
Aint ilma konkreetsuseta.
Ma olen konkreetsuse suur fänn, muide.
Jah või ei. Mitte "ma ikka ei tohiks suitsedada, peaks maha jätma" ja siis valguda välja suitsu tegema. Krt, otsusta ära!

Ja noh. Sama asja teine tahk on, et olen kategooriline - mulle meeldib või ei meeldi, see on ok, see ei ole ok, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. 
Jah, olen küll.
K ütles, et kõige kategoorilisem inimene, keda ta teab.
Minu maailmas ei ole halle varjundeid. Kõik on kas must või valge. 

Mispeale on muidugi vaja panna pilt, mida ma pole tegelt veel isegi välja ostnud ja tuleb eel-pisi-kohendamata-variandis. Aga mustvalge hallide varjundite pillerkaariga pilt, kus ma endale meeldin ja kus mul pealegi on ees prillid!
On vaja. 

Pildi tegi Anna Meurer

Päev

Ma ei taaaaha seda järgmist lugu enam ette võtta!
Kogu aeg oli päike ja heinamaa, oh kui tore, aga nüüd see ainuke lugu, mille juures mõtlesin, et selle peab pärast uuesti üle vaatama, on "pärast"i saabununa mu ees ja ma teist päeva ning viiendat korda vaatan korraks tekstile peale ja teen siis kähku midagi muud. 
Nii üldse ei taha. 
Just tegin seda ka kuuendat korda. 
Seekord suutsin ühe lause lugeda, enne kui muid asju tegema asusin. 

Olgu, vbla täna on halb päev. Eile olin veel eelmise loo sees ja täna ... tänane on raske olnud. 
Mitte emotsionaalselt raske, vaid "palju plaanitud asju, kriminaalse rumaluse juhtum ja väike probleem lapsega". 

Laps teatas jõusaalist, et sai julma õlavigastuse - mis tema kojujõudmisel ja ülevaatamisel osutus väikeseks lihasega ülepingutamiseks, ei midagi hullu.
Lihtsalt ta ehmus lohu üle, mida varem polnud. 
Lihaselohk läks sügavamaks, mhmh.

Palju plaanitud = mingil X põhjusel, mida ma ise ka ei suuda endale rohkem seletada kui "edevus + mul veel napilt jagub selleks raha ja soodushind + mu "parim enne" peaks juba läbi olema, niigi olen veel kaunis + see fotograaf tundub tore inimene olevat" broneerisin endale fotosessiooni. 5 pilti. (Kõige odavam, mida ta pakkus.) Sest iga hea pilt on kulda väärt ja äkki saan midagi Erilist.

Lisaks tuli mulle eile pähe, et mul pole ühtegi head pilti endast prillidega. Nii et vähemalt SELLE peaksin ikka saama - pildi prillidega, millel endale meeldin.
Enne kui ta tuli, võtsin köögi üle tolmuimejaga ja pesin põrandat nii köögis kui elutoas, käisin koeraga jõe ääres ja poes, tegin meigi, panin riided - ja närvitsesin natuke, sest võhivõõras inimene ikkagi. 

Ta tuli. Väga meeldiv transnaine (tegelt oleks adekvaatne kirjutada lihtsalt "naine", millise eelmõtte ma endasse ka võtsin - aga siis ta hakkas rääkima ja no ... ok, see, et trans, siiski oli natuke oluline, sest hääl üllatas), lahedad kõrvarõngad, lahedad hallid lokid.
Kiirustas mu välja pildistama, sest vbla hakkab sadama, teeme ruttu. 
Ja siis me olime jupp aega juba pilte teinud, vihma hakkaski sadama, siis jäi vaiksemaks, teeme veel sealpool ... kui ma korraga tardusin. 
Kriminaalne rumalus.
Mulle tuli meelde, et olin kodus piima sooja pannud. (Tasuta espressomasin tõi kaasa, et kuna kohvi tuleb sellest  tassi kohta nii vähe, peab piim olema soe, kui talle peale valada, muidu on kogu jook külm.)
Aga enne väljumist polnud kuumust kinni keeranud.
Sest närvis. 

Viimasel ajal olen hakanud seesuguseid vigu rohkem tegema. 
Ilmselt seotud sellega, et olen hakanud üldse asju palju rohkem tegema ja ei mõtle iga üksikut liigutust alati läbi.

Nii et kõmpisime tagasi. 
Vesi piima embavast veevannist oli ära keenud, aga pool kruusi piima oli veel alles, täielikku hävingut polnud toimunud. Valasin tulikuuma potti paar kruusitäit vett, ok, katastroofi pole. Andsin fotograafile kooki ja kohvi uue soojendatud piimaga (ta vaatas mu isetehtud kooki väga kahtlustavalt ja tõstis endale ainult pool tükki, krdi välismaalased, ma ütlen!), lobisesime natuke ja ta ütles, et saadab mulle valiku piltidest, ma võin välja valida oma lemmikud, aga kui 5 täis ei tule, me võime Tallinnas veel kord kokku saada, sest tegelikult jäi mul ju veidi aega üle. 
Millega ma väga rahulolevalt nõustusin, saatsin ta ära, tundsin, kuidas ripsmed tušist kleepuvad, ent olin liiga väss, et nägu pesta, ning istusin niisama. Mõtlesin oma kallimale veidi pornot kirjutada või midagi - ja siis kerkis väike probleem lapsega.
Mis õnneks oli väike, aga selle aja sees, kui Poeglaps jõusaalist koju kõmpis, ma juba uurisin K-lt, kas ta saab meid EMOsse viia ja ehitasin peas süsteeme, kuidas kõige paremini saaks, kui ikka üldse ei saa.

Ja ma olen selle päeva järel veits soss. 
Olgu. 
Vbla homme on jutu osas parem päev. 
Võin tänase päeva panusena teha tagasimuudatused sinna faili, kus ma tegelase nimega Filip mingil põhjusel Filippiks ümber nimetasin. 
See ei olnud millekski vajalik. Muudan tagasi.

Emakajutud ja peni

Vedasin end viimaks naistearsti juurde. 
S.t. esmalt käisin eile emakakaelavähi sõeluuringul, aga no kui ma juba seal olin, küsisin ämmaemanda käest, et klge, kas ma peaks _selle_ probleemiga arsti juurde minema?
Ta arvas, et tegelikult vähemalt iga kahe aasta tagant peaks günekoloogi juures käima nagunii, mul on kolm aastat möödas, äkki on mingi polüüp või asi emakas, ja pani aja kinni. 
Juhtumisi tänaseks. Keegi oli ära öelnud, tekkis vaba aeg, ja ma sain selle. 

Ultrahelis selgus, et emakas on müoome täis, kompimisel tundus ka nagu 10 nädalat rasedust, ja kui olin öelnud, et ei taha homoonspiraali (mul on väga halvad kogemused kõigi hormonaalsete rasestumisvastaste vahenditega), arvas ta, et põhimõtteliselt võiks emaka välja lõigata. 
Mul pole seda ju millekski tarvis. 
Nii et nüüd on plaan emakas välja lõigata, mai keskel lähen vastuvõtule - ja kuna sellised asjad toovad mus alati välja kiire otsustaja, saatsin ära ka esmase sooviavalduse lapsendamiseks. 

Ei, ma ei jääks sellise emakaga nagunii rasedaks. 

Ma ei ole väga häiritud. Lissalt kõik see arstitamine on nii tüütu ja pärast laparoskoopiat olen ma mõlemal korral saanud nii rõveda õlavalu, et on jäledana meeles, ja oeh. 
No mis seal ikka. Eks nad söödavad mulle hulga parakat sisse jälle ja uuesti ja uuesti ja siis on see möödas.
Elu. 

Ja noh. 
Ma jaksan hirmus palju enda kohta. 
Tegelt on väga hästi see elu-värk hetkel.
Et olen nii jube väsinud just praegu, on andestatav, sest ma olen kahel päeval järjest arsti juures käinud, täna kella peale tõusnud ja eile oli väga ebameeldiv migreenipäev muule (mida oli omajagu)  lisaks.
Hakkasin mõtlema ja ainsa põhjusena, miks migreen vallandus, sain, et võtsin eile tavalisest annusest vähem lisdexamfetamiini. 
(Õiget annust praegu kapslina müügil ei ole ja ma peań ühe kapsli kolmeks jagama ja igal hommikul võtma ühe terve ja kolmandiku veel, ja eile ma ei viitsinud seda kolmandikeks jagamist teha, võtsin lihtalt ühe.)
Meenutab seda korda, kui mul hakkas hommikul pea valutama, hirmsasti valutama, võtsin metüülfenidaatvesinikkloriidi (tollal olin veel selle peal) sisse ja bah - 10 minutiga oli valu kadunud. 
Mitte väiksem.
Kadunud.

Minu jaoks ei ole ATH-ravimid "kui vaja on, tihedatel päevadel võtan" ega "pause tuleb ka ikka sisse teha, muidu keha harjub ära". 
Ma ei saa üldse elada ilma nendeta. 
Kogu aeg on halb. 
Kuidas sa enne elasid? 
HALVASTI, dohh. 

***

Totorol on üks vana sõber.
Päris vana, ajast, kui proua koer veel peaaegu kutsikas oli. Sõber elab aias, kust me toona päris sageli mööda jalutasime, aga nüüd käime aint suviti, kui lähen sellele teele, kus saan korraga koera jalutada ja päikest võtta.
Jaa, praegu on piisavalt suvi juba.

See vana sõber oli vahepeal ketis. Südantmurdev.
Nii tore koer ja ketis ... aga sinna hoovi ehitati teine maja juurde ja ilmselt sealsed elanikud kartsid lahtist koera.
Nüüd on ta jälle lahti.

See sõberkoer meeldib mulle eriti koeraseksuaalsel põhjusel.
Ehk siis vanasti, kui Totorol veel emakas oli, olid tal vahepeal mõistagi ka innaajad, kui ta isastele koertele hullutavalt lõhnas.
Muide, see, kui palju isased talle selga ronida üritasid, oli palju rohkem konkreetse koera kui perioodi teema. Mõned üritavad siiamaani igal kohtumisel, kuigi Totorol pole isegi emakat enam.
See selleks.
Totoro oli selgaronimise peale alati (perioodist olenemata): "Iu, nad tahavad mind vägistada, iu!" ja viskas selili, sest kaitsmata kõht on parem, kui olla positsioonis, kus ta naiselikele osistele ligi pääseb.

Kord me läksime sealt sõbraga majast mööda, kui tal oli parajasti innaaeg ja see sõberkoer oli lahti. Vanasti ei olnud nende väravaalune eriti madal ja ta sai sealt tegelt välja, kui tahtis, aint enamasti ei tahtnud.
Aga niimoodi lõhnav tüdruk, see tore tüdruk, oh, OH!
Ja ta ronis värava alt välja.

Siis, saate aru, mitte ei üritanud selga ronida, vaid lakkus.
Ma olin toorelt heldinud ja Totoro ka pigem rahul kui midagi muud.
Nagu ... selle asemel, et selga ronida, alustab suuseksiga! Nii tore koer! Mis siis, et mitte eriti suur, mis siis, et võiks olla edevama karvastikuvärviga! Ilusad silmad ja suuseks! Awwww!
Mingi aja pärast läksime edasi. Ta tuli tänavanurgani kaasa, aga kui ma konkreetse häälega ütlesin, et nüüd aitab, mine koju, jäi sinna seisma ja vaatas meile kaua-kaua järele.
Ilmselt siis läks koju, kui me kadunud olime.
Sestsaati olen selle koera suur fänn.

Nagu ... ohhhh, milline mees!

Mida ma ei näita?!

NATUKE KEHAERITISI

Veel üks vestlus. 
Krt, kui hea on targa inimesega lihtsalt vesteldagi. (Ei saa kirjutada "rääkidagi", sest enamasti vestlen ma kirja teel.) Nii palju mõtteid tuleb. 
Olen sellest puudust tundnud.
Sest millegipärast mõtlen kõige paremini suheldes. Teatud tüüpi tagasiside annab mu mõtetele tiivad. Loon ühendusi, mida üksi ei looks, taipan asju, mille eeldusi olen aastaid pihus veeretanud ja mitte taibanud, kuidas nad kokku käivad - ja kui teisele näitan, korraga näen ise. 
Imeline. 

Seekord taipasin, miks mina kirjutan umbes kõigest oma elus ja pööritan endamisi silmi, kui mõni teine väga avameelne blogija ütleb, et nojah, ega kõigest ikka ei kirjutata. 
Skill issue. Mismõttes. Nõrk oled v?

Aga MUIDUGI ma kirjutan, ma näitan kõike, sest kogu mu faking isiksus ongi üles ehitatud sellisena, et kõike võiks näidata, kõik on teistele vaatamiseks. Mu ei olegiii midagi, mis oleks privaatne ja ainult endale. 
KÕIK on näitamiseks. 

Alustasin näimisest.
Valetades ei tasu pilku kõrvale pöörata, aga maniakaalselt teisele silma jõllitamine on sama halb. Ole loomulik. 
Ära seleta üle. Natukene piisab, püsi selle juures, mida oleks normaalne ka tõena rääkida.
Kui hakkad nutma vms, tee sellest näitemängu osa. 
Kuueteistkümnendaks eluaastaks olin valetamises nii hea, et see oli isegi veits piinlik juba.
Jätta muljet, mida tahtsin, oli hirmus lihtne. 
Kui sul ei ole kuhugi minna, kõnni enesekindla näo ja otsustava sammuga kuhu iganes, siis inimesed arvavad, et tead, kuhu lähed ja mida teed. 
Kui sul on vaja teha midagi ebaväärikat nagu pükse kergitada või rinnahoidjat kohendada ja sul pole võimalik selleks kuhugi varjatud kohta minna, tee seda demonstratiivse avalikkusega, jätab lahedalt pohhuistliku mulje. 
Ära kunagi ühegi tegevuse juures kõhkle ja põe. Jätab alati halvema mulje kui enesekindel avalik pissimine või täiesti ettevalmistamata kõnega lihtsalt peale hakkamine ja enda üle naermine, kui sul ei tule pähe, mida öelda. 
"Ma ei tea, mida öelda," on ka hea asi, mida öeldes pikendada aega, mille jooksul midagi välja mõelda. 
Näida oli kerge.

Kõrvalnähtusena ei arvanud ma toona, et mu tegelikud omadused ja isik midagiGI väärt oleks. 
Aga olin näimises proff. Ma näin lahe, sellest piisab, onjo?

Kui Pojaisa mu maha jättis, saabus kohutava ahastusega koos avastus (mis ei olnud tegelikult kuidagi Pojaisa ega tema väärtustega seotud, aga ma püüdsin oma kujutluste tema vääriline olla), et näimisest ei piisa. Peab ikka olema ka. 
Nii et hakkasin asju ära tegema, mitte lihtsalt ajus veeretama, et oleks vaja teha, kunagi teen.
Rõveraske oli.
RÕVE. RASKE. 
Aga olin otsustanud ja kindel ja noh ... hakkasingi olema. Et ma ikka veel ei väärtustanud midagi, mida ilma vaevata tegin? Aga vähemalt nägin vaeva ja väärtustasin veidi vaevanägemise tulemusi! Olin! Käisin päriselt aastaringi 2-3 korda nädalas jooksmas. Korraldasin larpe. Käisin teiste larpidel. Remontisin korterit. Võtsin rotid. Et kasvatasin (suht, Tütreisa ikka vahel toetas) ilma lasteisade abita kaht last?
Nii tühine asi. Lapsed on ju minu eralõbu, ega ma siis elu teistel rinnetel nende eest mingeid soodustusi saa! 
Mis mõttes ma ei leia tööd?
Ikka veel mitte?
Läksin õenduskooli, sest siis vähemalt tahetakse mind tööle, õdedest on alati puudu. 
Pealegi meeldivad mulle veri ja haavad.
Mingi luulekogu? Kuulge, see oli ammu ja luuletused ei nõua ju vaeva.
Mingid ulmejutud? Neid on nii vähe ja ei ole ka eriti head ilmselt, muidu oleksin hoobilt kuulsaks ja rikkaks saanud.
Pole olulised.

Olgu, nõudsin endalt liiga hea ja tugev olemist ning see lõi mingil hetkel väga kõvasti vastu. 
Rong. 
Kuid muutuse näimise-olemise vahekorda tõi hoopis avastus, et inimesed ei saanud aru. 
10 aastat on möödas ja see on minu jaoks ikka veel kummastav. 
Kuidas on võimalik, et ma neli kuud ei rääkinud pea millestki muust kui sellest, kui valus mul on, kui raske on, kui verine mul seest on, nii halb, nii halb, nii halb - ja inimesed olid pärast peaaegu kõik (kahe erandiga) hämmastunud. "Poleks kunagi arvanud." "Väga ebasinulik." "Mismõttes SINA end tappa proovisid?!" ja Rongimees ei uskunud veel aasta hiljemgi, kuni ütlesin, et khm, kui mul on meeles, et läksin rongijaama rongi alla minema, jätsin hüvastijätukirja - ning jäin siis täiesti kogemata rongi alla, kas see ei oleks veidi ebatõenäoline asjaolude kokkusattumine?

Inimesed ei saanud aru. 

Nii et hakkasin hoolega oma olemist ja näimist kokku viima. 
Et jälle vale muljet ei jätaks. 
Et jälle ei juhtuks nii, et käin kuude kaupa ringi ja omast arust karjun appi - ning pärast on teised 0_0 ja "sul oli valus v?"
Läks aega. Algul näitasin ikka aint parimaid pilte ja omast arust lahedaid nurki endast. Aga nagu olema hakkamisega - aega läks, aga asja sai. 
Praegu ei ole midagi, millest ma enda juures kirjutada ei võiks. 
Et mu sitt haiseb nagu sitt? OMG.

Muidugi ma kirjutan kõigest, sest tahan teistele näida täpselt sellena, kes olen, mitte kellegi teisena. Ma tahan olla arusaadav, läbipaistev, tahan inimeste jaoks olemas olla sellena, kes olen. 
Olen unustanud (kuigi kunagi oli see tüdruk olemas. See, kes ainult näis. Temal olid küll saladused ja piinlikkused - kuigi oma päevikut pidas ta lahtisena köögilaual, kõigile soovijatele lugeda), kuidas on tahta paista parem, paista lahedam, paista kellegi teisena, kui seespoolt vaadates.
Krt, ma olengi enda silmis nii lahe, kui annab. Ei olegi midagi häbeneda. 
Parem ei saaks olla.
Nüüd töötan selle nimel, et nähke mind, nähke MIND, nähke päris mind - ja masendav osa on, et ei. Selleks on üsna erilist vaatajat vaja, kes mind näeb. 
Inimesed ei näe teisi, nagu need teised on. Nad näevad teisi, nagu nad ise on. 

Aga see avastus, mille tegin, oli: kõik, mis ma olen, ONGI näitamiseks. Ma elangi näitamiseks. Kuna kõike, mis ma olen, tuleb näidata, et vähemalt üritadagi arusaadav olla, pole minus enam midagi, mida ei oleks mu meelest hea demonstreerida.  
Miski pole piinlik või privaatne. 
Küünealune mustus ega vinnid. (Kuigi mul ikka veel pole neid eriti. Väga veider, et Rong mu vinnid kaasa viis =P) Tatikoorikud ninas ega see, et ma ei viitsi kunagi prügikasti otsida, vaid puistan nad lihtsalt voodi kõrvale põrandale, kui välja nokin. 
Mitte miski. 

Eile oli ka raske päev, kuigi käitusin maru hästi

Kui mitte midagi ei jaksa, siis võrgupäevikusse kirjutada ikka?

Ikka natuke haige. Märgatavalt vähem ilge olla, aga ilge siiski.
Mingeid muid sümptome pole peale väikese palaviku. Ilmselt olen ka natuke jõuetum, aga kuna mul on täiesti kuulmatult energiline olla tänu heale seisule paarumise-teemalisel rindel, ma isegi ei tunne seda eriti.  

Et ma lubasin oma kallimale mitte enam temast kirjutada, vaid ainult oma reaktsioonidest ja tunnetest, kammitseb päris ootamatult palju. Sest ma tahaks kirjutada asjadest, mida ma arvan, aga ma ei saa seda teha kirjutamata, mille põhjal.
Või no saaks, aga see kõlaks jaburalt.
Kust ma siuksed mõtted võtnud olen? Mida see üldse tähendab?
Ei saa kirjutada, see oleks privaatsuse rikkumine. 

Seda võin ikka kirjutada, kuidas enda meelest olen nii hirmus hea. NII kohutavalt uskumatult. 
Ja krt. 
Ma ei näe, et tema samamoodi mõtleks. Vbla, sest mulle peab kogu aeg kinnitama ja välja näitama, kiitma ja kallistama, et usuksin, ja niipea kui vahe sisse tuleb, ma närbun. 
Vbla, vbla.

Toimetan jutukogu jutte läbi ja klge - ma olen ikka päris vingeid asju kirjutanud. Ütleksin, paremaid, kui mäletasin. 
Nooremana kirjutasin paremini? 
Vist. 
Ilmselgelt on palju rohkem tööd alla pandud.
Kuigi mõni vana asi, mida ma siiamaani avaldanud pole, on ka siuke ... tollal mõtsin, et pole piisavalt hea. Nüüd mõtlen, et täitsa ok, häbi ei ole. 
Ilmselt ma mitte ei kirjutanud paremini, vaid enesekriitika oli palju tugevam.
Jep, kõlab tõesena.

Ma olen nüüdseks 10 aastat üritanud end õpetada tegema, nagu ise tahan. Ei pea olema ja tegema nii, et kõigile meeldiks, kui mulle meeldib, on olemas. 
Sel on selgelt ka miinuspool: jutud ei ole enam nii põhjalikud.
See on armuasjades ka veits keerulisi olukordi toov lähenemine. 
Arvan ikkagi, et ainus viis, kuidas rahuldavalt elada. Aga raske, raske on seda mõtteviisi usutavalt propageerida. Rahvas millegipärast eeldab, et kui neile ei meeldi, ongi halvasti.

Seekord tuleb ka post scrimptum: oot, kas mu tung kõigile meeldida on ka lapsepõlvest? Jah, muidugi on. Imelik, et ma seda kunagi ei endale ega teile selgelt sõnastanud ei ole.
Aga algne mootor oli kohe kindlasti: kui ma suudan teha nii, et emme ja issi on rõõmsad, on nad minu vastu head ja kõik ongi hästi. 
Millest sai: minu ülesanne (siin maailmas) on teha teised õnnelikuks, siis ma olen hästi teinud ja on hästi. 
See on suht sügavalt sees =P Kuitahes hoolega ma mõistuse ja teadvusega tendentsi vastu "üritada meeldida ja teisi rõõmsaks teha" võitlen, kui keegi rõõmustab millegi üle, mis ma olen teinud: HELL YEAH!

Ei ole lihtne minu kehaga elada

Kui olin lõnaunne läinud tundega, et elu on jäle, kõik on halvasti, aga magan ja läheb paremaks, ärkasin pooleteise tunni pärast ja mu esmane reaktsioon oli lebada voodis, hoida silmi kinni ja soovida, et ma sureks. Et keegi ei mäletaks, et keegi poleks mind kunagi tundnud. Mõte tõusta ja hakata sellest netis kellegagi rääkima, vbla abi otsida, tundus rõvedalt eputava tähelepanunõudmisena. Ma ei tohi ju ometi nii pealetükkiv olla. Ma ei tõuse, ma ei liiguta, las ma lihtsalt ununen. 
Ei mäletagi, mis mu viimaks jalule ajas. Mingi "nojah, aga mis seegi aitab, tegelt ei ole ka voodis hea" ilmselt. 
Mõtlesin, et vbla peaks sööma. Vbla ma olen näljast pahur. Aga kui ma supipära järasin (kanatükid), tuli juba mõte, et vbla olen haige. 
Sest ma võin ahastada ja valutada ka muidu, kuid see ei lähe nii hulluks nii kiiresti mingi kehalise põhjuseta. Menseseni on 2 nädalat, nii et see ei ole põhjus. Jääb haigus. 

Mitte mingit muud viidet ei olnud, aga voilà. 37.3.

Vahemärkus: issand kuidas ma põlgan "vaimse tervise spetsialiste", kes arvavad, et mõtlemine ja teraapia on need põhiasjad, ravimid, mis keha muudavad, on lihtsalt väike toetus.

ÖÄK.

Vaimne tervis ON kehaline tervis ja vastupidi ja vähemalt minu (mul oli väike arutelu, mille järel tulin šokeerivale avastusele, et kuigi mulle haridus ei sobinud, paljudele, vbla lausa enamikule, ikkagi sobib) vaimu ei saa mingi jutuga oluliselt mõjutada.
Teraapia! Pfff! 
Neurotransmitterid ja nende mõjud on nii palju võimsamad kui mingi mõistuse kõrkjakroon iial olla saaks. 

Samas muidugi aitab kraadimine ja "aa, sellest see pimestav hingevalu" veits asju hallata. Mul on ikka veel väga rõve olla, ent mitte võrreldavalt rõve. 
Ehk vbla inimesi aitab sel moel ka "su lapsepõlv oli sitt ja seepärast on sul rõve olla", nad suudavad paremini oma valusid hallata. 
Mul ... ei aita. 
See on liiga kauge ja ebamäärane seos, et minu jaoks tähenduslik olla. Umbes samal tasemel sellega, et inimese eellased pidid madusid kartma ja seepärast osad inimesed kardavad ka tänapäeval madusid. 
Nagu ... jaah, seos on olemas, aga samas mina ju ei karda madusid. Mida? Miks? Miks siis osad kardavad? Kas nad ei saa endale öelda, et tegelt on madu nunnu? Mis TOIMUB?!
See oli nii ammu. Põhjuslik seos on lihtsalt faktiline, aga mitte tunnetuslik.
Ma märkan võimalikku halba kilomeetri kauguselt, sest lapseeas oli vaja sedasi asju tähele panna, et endale kähku täiskasvanuid manipuleerides turvalisemaid lahendusi leida. See toob kaasa, et ma saan haiget suvalise karikatuuri või valestivaatamise peale, halvasti sõnastatud lausest rääkimata. Sest mul oli vaja teatud tundlikul ajal ära märgata kõik halvad asjad ja saada valuhoiatus. 
Et ikka reageeriksin ka.
Aga ... mis mul sellest teadmisest nüüd kasu on? Märkan ju ikka? Reageerin ju ikka? Saan haiget. Mis see "sellepärast" annab?

Mina saan lisaks oma emotsioonid ju ära hallatud. Et see on raske töö, võtab mult palju, vahel võtab kõik ja rõõmus ma ikka ei ole (kui keha just ei rõõmusta)?
Aga ma saan hallatud. 
Valu ei pane mind üldjuhul teisi inimesi rebima. Olen täielik proff rääkima ka väga rasketest ja valusatest asjadest rahulikult ja kainelt. 
Miks inimesed mu enesetapu peale =O olid, eks ole.
Ja mul ei ole absoluutselt mitte mingit huvi selle vastu, et mingi kognitiiv-käitumusliku suuna terapeut ütleb, et käitu nagu õnnelik inimene ja sul ongi parem. Või (jumalad hoidku) psühhoanalüütik seletab, et mul on hülgamishirm, sest ema jättis mu viiekuuselt sessi ajaks oma vanemate hoolde.
Mul. Ei. Ole. Sellest. Mingit. Abi.
Ma olen väga hea asjade ärategija olnud juba 20 aastat. Ja selle peale, et lapseea traumad on mind vorminud, tulin juba varem. 
Palju varem. Mingi --- kaheteistkümnesena?
Ei ole need asjad mul elada aidanud. 
Vihkan (see sõna on vist tegelt "tülgastus") kõiki, kes arvavad, et teraapia aitaks mind, mine teraapiasse, väga väga naine, sul oleks palju parem. 
Kuigi vbla osasid inimesi teraapia aitabki. 
Mina ei ole selline. 

Et minu "emotsioonide ärahaldamine" tähendab, et ma ei hoia kõike kinni ja surve all, peaks kuidagi tõestama, et ma tegelt ei halda emotsioone ära v? Oh te süütud suveaja lapsed ... 
Kui ma lasen välja, siis sellepärast, et mu enesehaldamise kogemusel põhinev programm ütleb, et ma töötan pikas perspektiivis paremini, kui ventiil kogu aeg kinni pole.
Vahepeal plahvatamine on osa enese ärahaldusest. 
Sest ma ei halda kuuks ega kolmeks. Mu perspektiiv peab paraku olema pikem.
Päev korraga?
Kuulge, mul on kohati tunne, et päev elus püsida on piisavalt raske, mul ei ole tõesti jõudu iga päev veel meeldiv, kannatlik ja mõistlik ka olla!

P.S. jaa, armuasjadega on jätkuvalt hästi. 
Lihtsalt on ka raskeid hetki ja üks neist oli eile. 

Mõistus ja tunded vol ... 8?

Nii tegus, et endal hirmus. 
(Üle)eilne läks isegi ilma migreenitabletita =O Normaaljuhul ma ei tee kahe päevaga ka nii palju asju. 
Täna olen samuti kahe päeva jagu asju ära teinud ning kell on alles pool kuus. Migreenitabletti pole samuti kulunud.
Ja oleks siis nii, et tegemist vajavad asjad otsa saaksid ja poleks rohkem midagi - eip. Kõik mu kümned "teen, kui huvitama hakkab"-asjad, mis, muide, sisaldavad tõdemust "kui ma ei jaksa, mind ei huvita", ütlevad, et jou.
Tegelt võiks ju pesta aknaid. Ja panna saabaste sisse ajalehed, nad sisse määrida ja kappi panna. 
(Tehtud.)
Täiesti kogemata pesin ka dušialuse puhtaks - valasin kempsuharjahoidikusse liiga palju puhastusvahendit ja otsustasin osa tagasi kallata dušialuse kohal, et kui maha läheb, saaks aluse pesemiseks kasutada.
Läks maha. 
Pesin. 
Krt, see oli nii räpane! Kui mõtlema hakata, ega ma pole dušialust vist poolteist aastat pesnud. Aga no kui räpaseks üks dušialus ikka minna saab - seda kasutataksegi ju aint voolava vee all, mis võtab enamiku räppa endaga?
Nii ma mõtlesin. 
Vesi võtab suurema mustuse kaasa, jaa. Välja arvatud see osa, mida ei võta ja mis ladestub.

Ja kui aega üle jääb, rohkem koristada on juba piinlik, jutu toimetamine on lõpetatud ja uut ei taha ette võtta, teen kooki, mida pole kunagi varem teinud. 
(Tehtud.)
See kook vist uuestitegemisele ei lähe. Liiga vänge - mulle meeldivad mahedamad magusroad. Lemmikud on jäätisekokteil ja brüleekreem, eks ole. Ja kui šokolaad, siis piimane. 
Seesinane maitseb rohkem nagu komm, mitte nagu kook.

***

... jaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa rohkem asju, mida tegin, üles ei loe, sest tuli kukkumine. 
Uskumatu kui järsk. Esmalt vihastasin K peale, kes külas oli, isegi mitte oluliselt halbade asjade pärast (talle jäi mingi fb soovitatud kasutaja meemide põhjal lesbidest mulje, mis minu meelest on täiega absurdne, rääkimata sellest, et mittepaikapidav, ja jagas "nunnut videot," mis mu konkreetselt kettasse ajas, sest mina nägin seal abikaasat kes mõnitab oma ADHD naist, kuidas see nii imelik on) ja siis saabus tardumus.
Vaatasin uuesti praegu. See video on ikka veel jälk.
Aga oma tardunud seisus lihtsalt istusin ja ei jaksanud isegi pilku liigutada. Vahtisin voodiotsa ja rääkisin väga vaikselt ja pominal, sest ei suutnud häält teha.
Lihtsalt tühi. Ei jaksa mõelda. Ei jaksa tunda. 

Ja täna valutab pea. Tabletid sees, aga mõjuma pole hakanud.
Väga hull valu õnneks ei ole. Eks pea hommikul arutas, kas hakata valutama või on mulle mõni oluline sõnum Discordis ja siis saab positiivsele keskenduda ja pohh ülejäänu. 
Sõnumit ei olnud, nii et hakkas valutama.
Jaah, absoluutne narkomaania.
Ma võin enda üle ju muiata, aga see ei muuda reaalsust. 
Kui ma oma narkootikumi ei saa, mul on halb ning nõuab enesekontrolli ja mõistusega lähenemist, et mitte ebatervetel meetoditel annust nõuda.
Õnneks on mu mõistus suht võimas =)

Tegelt võiks peatuda sellel, kuidas mõistus ja tunded asuvad nii väga erinevatel telgedel, AGA millegipärast paljudele inimestele näib see olevat üks telg ja ongi jaburad kunstiinimesed ja tuimad teadlased stereotüüpidena kinnistunud. Arutleda, miks nii tundub, mõtiskleda, mis värk on kunsti ja kultuuri osadele inimestele mittevajalik tundumisega ja kas see on kuidagi mõistlik või lihtsalt mõistetav. Võiks.
Ah, pohh, teen alguse ära. Vbla kannab ind edasi, aga vbla on nüüd, tormi harjalt maha kukkununa, liiga raske. Sel juhul saate kas pooliku postituse täna või kulub lõpetamiseks paar päeva ja mitte midagi muud halba ei juhtu, kui et ma ei saa oma tilgakest dopamiini, nähes, kuidas lugejate arv stattides kasvab. 

***

Et mõistus ja tunded asuvad erinevatel telgedel ja tugevate tunnetega paljumõtlevad inimesed ning tuimad mõtlemisele üldse mitte pühenduvad kodanikud on olemas, ei vaja vist enam tõestamist, eks?
Ehk ma nüüd kohe hakkan seda uuesti lahti rääkima =)

Tundmine ehk keha vastamine neurotransmitterite ärgitustele on absoluutselt teine teema, kui võime ajus loogilisi konstruktsioone luua. Tundmine on ürgne viis saavutada indiviidi käituvat sedasi, et ta ellu jääks ja palju järglasi saaks. Väga tähtis osa inimloomast. Loomalik osa.
Vahemärkus: mitmetes ulmekates nad väidavad, et suudetakse tehisintellektile kirjutada selline programm, et ta ka "tunneb", aga minu jaoks kõlab see valena. Sest tunded ei ole mõtete vennad, tunded on hoopis midagi muud. Tunded on keha ja kuigi ka mõtted on phmt keha, sest tekivad ju kehas, aju on ka kehas, mõistus on vähemalt kaks filtrit kaugemal ning et tundeid koodi kirjutada, peaks need olema mingis ... maitea, protokoodis? Ja kuidas nad väljenduma peaks? 
Kujuteldamatult keeruline. Vahemärkuse lõpp.

Mõtlemine on ka keeruline värk. 
Enamik mu lugejaid mõtleb sõnades, aga mitte kõik. Ma täpselt ei saa aru, kuidas teisiti mõelda saab, aga piltides, värvides, helides, maitsetes ja nende kombinatsioonides on kõik variandid. 
Lõhnades.
Loomad ju ka mõtlevad. (Kes väidavad, et ei mõtle, pole loomadega eriti tegemist teinud. Täna Totoro järsu kalda peal jõe ääres kõheles, kõheles, kõheles ja siis läks madalamat kohta otsima, kust vette pääseks. Mis see on kellegi arust instinkt v???) Kuidagi ilma sõnadeta. Mingite teiste vahenditega. 
Sealjuures inimesed, kes mõtlevad ilma sõnadeta, mõtlevad sageli paremini, kui hulk sõnades mõtlejaid. 
Sõnades mõtlejad (keda on palju) saavad muuhulgas innukalt uskuda, et püramiidid on tulnukate ehitatud ja valge rassi inimesed on iseenesest olenditena rohkem väärt kui muuvärvilised. Et hinnatõus on vandevendade vandenõu ja jumal tahab, et varastel käsi maha raiutaks.
Sõnades mõtlejad on enamuses. Ja imelikke mõtlemise tavavigu tegijate hulgas on nad samuti enamuses
Sõnades mõtlemine ei anna kuidagi tulemit, et inimene mõelda oskaks. 

Olen kohanud oletust, et matemaatika õpetab mõtlema. 
Eip, ei õpeta. On idiootidest matemaatikaspetse. Täiesti uskumatult juhme inimeseloomi, kes suudavadki ainult arve paika panna ja muus osas ei ole mitte lihtsalt kehvad, vaid täiesti masendavad.
Ma ei tea ühtegi meetodit inimeste tegelikult mõtlema õpetamiseks. Haridus? HÄH!
Tõsi, inimesed, kes on palju lugenud, näivad olema mõtlemises märgatavalt paremad. Aga ma ei tea tegelikult, mispidi seal põhjus ja tagajärg on. Täiesti vabalt võib olla, et inimesed, kelle aju tahab tööd, tahavadki palju lugeda ja kui keegid sellised oleks samas kirjaoskamatud, ei takistaks see nende mõtlemisvõimet kuigivõrd.
Ainult pinda, millelt mõtteid mõelda, oleks oluliselt vähem. Neil oleks võimalik toetuda ainult oma ja kaaslaste kogemustele, kõik võõras ja kauge jääks võõraks ja kaugeks.

Huvitav, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin?
Unustasin ära, päev on alustamisest möödas ja mul ei ole meeles. 

Aga mis välja paistab, on: mõtlemine on väga kummaline ja keeruline protsess, mida on oluliselt raske inimesele õpetada (AI-le ilmselt veel keerulisem, sest me ei tea isegi, kuidas inimesele).
Tundmine on veel oluliselt keerulisem, sest palju ürgsem ja töötab nii salalike meetoditega, et keegi ei oska päriselt paika panna. Vaimse tervise spetsialistid väidavad, et oskavad? Sittagi. 
Mina olen tõestuseks, et EI OSKA. 

Aga kust tuleb idee, et mõistus telje ühes otsas, tunded teises?

Ma tean ise mitut intelligentset tugeva mõistusega inimest, kes ütlevad või vähemalt ütlesid minevikus, et pff, tunded! Oma otsustes tunnetega arvestamine on nõrkadele, ainult karmid faktid loevad. Tundeid ei tohi lasta niimoodi valitsema, et nendesse uppuda. Tunded ei ole tähtsad.
Ainult et ka nemad lähtuvad tegelikult oma otsustes tunnetest. Selle inimesega koosolemine tekitab mus häid tundeid, mul on temaga meeldiv, temaga tasub asju ajada. Tolle tööga tegelemine tekitab mus meeldivat vajalik-olemise tunnet ja lisaks makstakse raha ka (raha saada on samuti meeldiv tunne!) - tegelen sellega edasi. 
Lihtsalt nad ei arvesta maapõhja tugevaid tundeid, sest - oo, üllatus - neil pole selliseid eriti. Tunne, mis võtab endasse nagu märatsev meri, jääb nende jaoks kas puhtteoreetiliseks või ka "kord juhtus, enam ei taha" ideeks ning nad ei arvesta sellega.

Enamik inimesi ei tunne eriti tugevalt.
Enamikul inimestel pole ka eriti võimast mõistust elu juhtimas. Meelde jäävad need, kel vähemalt üks intensiivsus on.

Intensiivsed on ka teine äärmus inimesi, kes arvestavad just tunnetega, sest need on nii suured, nii vägevad, et ei ole võimalik neid mõistuse kõrrekestega siduda. Tunne on märatsev meri ja oma arukuse kõrkjatest jõulukrooniga sul lihtsalt ei ole mitte midagi teha selle kallal. Mitte seepärast, et tundjad oleks tegelikult rumalad, vaid nende tunded on liiga tugevad, et neid mõistusega ohjata saaks. 
Nende (meie) pärast on kunst ja kitsamas mõttes kultuur üldiselt. Ei ole huvitav oma möllavate lainetega maailmas lugeda, et 70% naistest on vägivalda kogenud ja kui süüa x kogus köögivilju nädalas, on tõenäosus südamehaigusse surra y% väiksem.
See lihtsalt ei puutu meisse kuidagi, nii nagu valu või vaimustus puutuvad. 
Siis ongi abiks kuulata-lugeda-vaadata midagi tundvat ja enda tunnete osaga kõnelevat teistelt ja saada: "Jah, ka tema on sedasi tundnud. See ei ole veider, väär, ainult minu imelikkus, tal on sama old. On teisigi selliseid. Ja nemad suutsid sellega elada, selle kuidagi ära töödelda. Selle tundega ON võimalik toime tulla." 
Kunsti on vaja neile, kes tugevalt tunnevad. Need, kes tunnevad ainult natuke, saavad tast nii palju, et kunst võib olemas olla, aga nad ei vaja seda. Nad haldavad asjad ära mõistusega.
Kes tugevalt tunnevad, VAJAVAD.

Kunstnik vs Teadlane.
Tunded vs Mõistus.

Et need asjad tegelikult ei ole sama telje teemad, et tugevalt võib tunda ka väga mõistuslik isik ja säravalt mõelda tugevalt tundja, ei jõua tavateadvusse kohale. 
Nad näevad intensiivseid äärmusi ja teevad selle pealt järelduse, et tegu on sama telje erinevate otstega. 
Kuigi tegelikult ei ole.
Rumalaid vähe tundvaid inimesi on päris palju. 

Hakkasin kirjutama, et neid on igal pool. Siis taipasin, et tegelt ma ise ei tunne lähedalt eriti selliseid inimesi.
Mõnda tunnen. 
Aga neid on kindlalt vähem kui intensiivikuid.

Inimesi, kelle mõtlemisvõime eriti särav pole, on küll igal pool.
Inimesed ON lollakad, see on väga selge. Et ma ise ei viitsi lollidega suhelda, ei tähenda, et neid arvukalt ei oleks.
Inimesi, kelle tunded on minu vaates kuidagi uimased, eheduse ja teravuseta, on ka igal pool. 
Aga täiesti võib olla, et ma hindan vääralt, sest mulle lissalt ei näidata neid tundeid.
Seda ma tean küll, et kui ei taheta näidata, sageli ei näidatagi.
Teeselda, et sa ei tunne, nagu tegelt tunned, on teatud tüüpi inimestele päris lihtne. Nii et kuna ma lolle isegi pealiskaudsete tuttavatena eriti ei pea ja tarkade tundeintensiivsust tegelt ei tea, krt, minu maailmas ei ole neid rumalapoolseid tuimalttundjaid "igal pool". 
On, aga mitte lademes. 

Lootusrikas oleks mõelda, et maailmas ei ole nad tegelt ka enamuses. Et minu kogemus on kuidagi üldpädev.
Ent ma kardan, siiski on. 

Lõpetuseks panen pildi loomadest. 
Sest nad on väga nunnud. 
Muide, Totorole leidsime viiimaks liigesesõbraliku toidu, mis talle toimib ka, ja ta on tervise osas peaaegu kombes. 
Peaaegu. Naaatuke on vahel tõusmine siiski pidurdatud. 

K pilt