Täna räägiti siis meeste tervisekäitumisest.
Ja natuke soorollidest ka, sest meie õppejõud on nähtavasti soouuringute keskuses keski asi.
Ma loengul pikemalt ei peatu, aga mh. mainiti meile kui esimese kursuse lollidele tudengitele ka seda, et sotsiaalne sooline käitumine e. igast "poisid ei nuta, oled sa mõni plika vä?" ei tarvitse olla ei üksikult võttes üksikmeestele ega üksiknaistele ega ka ühiskonnale tervikuna just kõige tulusam ega meeldivam.
Ja kahel erineval korral, teema kahe erineva nurga alt käsitlemise juures, tõusid auditooriumis kahe väga võluva, asjaliku ja targa naisterahva käed ja kõlas kaks sellist lauset:
lause 1: "Aga see on ju tegelikult ikkagi veider ja tobe kui mees kogu aeg nutab?"
lause 2: "Aga see ju ikkagi on kuidagi vale ja nõme, kui naine lõhub õues puid ja mees keerutab see aeg peegli ees, sest äää, ta ei saa ju, see rikub ta käed ja küüned ära!"
Rõhutan uuesti, seda ütlesid naisterahvad. Ja mitte sellised naisterahvad, kes kogu aeg nutaks või puid ei suudaks raiuda (erinevalt minust, kes ma küll kogu aeg ei nuta, aga puid eriti katki ei saa). Nad on mõlemad ull-pädevad!
Lihtsalt näib. et nende ajju on pesa teinud ettekujutus Mehest kui MITTEnaisest. E. Naise vastandist. E. kui mees kogu aeg ei nuta ja suudab puid lõhkuda ega karda oma küünte pärast, siis järelikult naine peab kogu aeg nutma, kartma küünte ilu pärast ja olema võimetu puid tegema, sest naine ja mees on vastandid.
Ja naiselik mees on siis see, kes on nagu see läbi vastandumise defineeritud Naine, kuigi too viimane tegelt, nojah - ei ole päris elus naistega eriti seotud olevus. Ja loomulikult on ta täielik tropp.
Niimoodi siis inimesed mõtlevadki!
Õppejõud, pean kurvalt tunnistama, ei jõudnudki mu kahe hea sookaaslase küsimustele midagi vastata, sest auditooriumis viibisin mina, kes ma läksin minut minutilt järjest rohkem äksi täis, keerasin end oma kohalt esireas kahekorra ja lällasin kõva häälega õhku küsimusi nagu "A kas see ei ole siis nõme, kui naine kogu aeg nutab?" ja "No aga kas see naine siis ei ole nõme, kes sellal kui mees õues puid teeb, end aina peegli ees hööritab ja oma küünte pärast vigiseb?"
Nagu... uskumatu! Sealt siis tulebki see Eesti ühiskonna sõnaline "meil ei ole probleemi", aga reaalne hiigelpalgalõhe jms rõõmud.Tuleb sellest, et keskmise inimese teadvuses on Mees normaalne inimene (mis siis, et vähegi mõtlema hakates tuleb igaühele meelde igasugu erinevaid meessoost troppe ja napakaid), aga kuna naine on eelkõige Mittemees e. keegi kellele saab pähe määrida kõiki idiootsusi, mis mehega nagu esmapilgul ei sobi, siis vahet ei ole kui palju erinevat laadi suurepäraseid naisi keegi tunneb (või ise on), ikkagi väänatakse Naiselikkuse mõiste alla kogu pask, mis normaalse toreda inimese (=Mees) juurde justnagu ei sobi.
Ja selle koleda avastuse järel mõtlesin koha peal välja harjutuse soorollide adekvaatseks mõistmiseks.
Harjutus käib nii: mõtle inimese külge välja mõni nõme teisele soole tüüpiline käitumine. Vaata, et see käitumine oleks otseselt nõme (mis ei välista nt. omapärast, ootamatut ja hämmastavat, aga nõme on seal see oluline punkt).
Ja nüüd küsi endalt, kas see käitumine oleks esimese soo puhul täiesti kombes või oleks ikkagi ka nõme, kuigi v-o mitte nii hämmastav, kohatu ja ootamatu?
Ja kas ka sina, mu armas lugeja, äkki ei ole kogemata naiselikkust ja mehelikkust defineerinud läbi nõmeduse, mis tegelikult on täiesti sootu nähtus ja mida esineb mõlema sugupoole hulgas üsna võrdselt?
Pilti otsides kulutasin ligi tund aega püüdes leida mõnd, mis ei mõjuks koos postitusega üheski suunas seksistlikult, meeste- ega naistevihkajalikult. Peaaegu võimatu ülesanne.
