Killud

Ikka veel rõõmustan iga kord, kui esikust läbi lähen.
KÕIK on parem kollaste seintega kirjatud elus!
Tõsi, minu enda ponnistused, seinakapi- ja niisama-uksed, on üpris suva. Välisukse hallikasvalgest soojatooniliseks kreemvalgeks värvimine natu aitas üldmuljet paremaks, esiku ja toa vaheline (klaasidega) uks on ka kuidagi pehmemat ja soojemat vaadet loov, aga mõnevõrra pudeneva halli oranžiks võõpamine küll muljevahet ei tekitanud.
Aga noh.
Ma ei rikkunud ka midagi ära =) Kollane on OIVALINE.

Aknast välja vaadates aga on õudne. Pargis pole mitte osa rohtu helepruun, vaid neid helepruune kohti juba selgelt rohkem kui rohelisi. Isegi rohelise rohuga looduslikud laigud on täis pisikesi kollasekstõmbunud langenud lehti, vist kase omad, nagu oleks septembri lõpp või midagi.
Phmt - ma mõtlesin, et kuni ma põllukultuure ei kasvata, mul kama, et põud on. Aga nüüd ikka enam ei ole.
KAUA VÕIB?!

Nägin unes, et üht mu raamatut võrreldi "Totoroga". Nüüd on mõte, et tõesti.
Kui õnnestuks midagi sellist teha kui "Totoro", oleks üleni võrratu asi loodud! Vbla, kui see praegune jutt kirjutatud saab, ma teangi, mida edasi teha. "Totoro" tunnetus, lapse maailmanägemine loona, et see pole midagi tobedat ega lihtsat, vaid päris asi - jaa, seda ma tahaksin.
Tasub proovida.

Arvustati "Kuningaid" Õhtulehes. Eks ta selline maailma ümberjutustav kirjutis on, aga no soosiv vähemalt. Lõpu eest saab ümberjutustamise andeks.
Ma armastan konkreetsusi, noh. Häma ja ümmargune jutt, isegi kui see on kiitev, meeldib mulle vähem kui kriitiline konkreetsus. Ole täpne, ütle laheda tegelase nimi või et mulle sobib see soeng, mis praegu on, ja ma rõõmustan.
"Kaunis keeles" või "ilusad juuksed" see-eest ei rõõmusta.
Noogutan ja tänan ikka, aga sisse jääb: "Oot, mida ta mõtles? Värvi? Juuksekarva struktuuri? Et on suht tihedad? Seda praegust soengut ometi ju mitte?!"
See on sama asi, miks ma enamasti ei kannata, kui tekstis on sõna "igavesti". Kurat, väga vähe (või siis mitte ükski asi tegelikult!) kestab "igavesti". Kui tahad öelda, et surmani ja võibolla edasigi, ütle siis seda, jumalauta!
Räägi konkreetsest asjast konkreetselt, arvesta, et sõnadel on tähendus!
Palun, lühhike öppetus, kuidas mulle komplimenti teha.
Ehk läheb vaja!

Ma kardan, uuesti ja uuesti kirjutada, kuidas inimesed on lollid, ei veena kedagi, et ongi.
Samas: need, kes selle seisukoha väljendamise põhjal otsustasid, et mina olen loll, on selle juba nagunii ära otsustanud ja ma ei kaota ka midagi ju?
Phmt võtsin tuimalt oma enesetapukogemuse pealt idee, ja siis nägin korraga, kuidas see kõike hõlmab. Nii palju seletus ära. Maailm mu pilgu ees muutus OLULISELT loogilisemaks.
Minu ahastus ja meeleheit ja enesetapp ja teiste reaktsioonid = KAS nad ei saanud aru, et ma heitsin meele täiesti ära (milleks pidi olema päris loll, sest ma käisin enne neli kuud ringi ja rääkisin, KUI halb mul on) VÕI nad otsustasid, et pohh, las olla õnnetu ja ahastuses, ja siis tulid mulle pärast enesetappu rääkima, kui isekas ma ikka olen, üldse teiste valu peale ei mõelnud - milleks peab olema õel.

Elik mu ees olid valikud, kas mu lähedaste hulgas on palju lolle või palju õelaid - ja selles valikus oli inimeste lollus eelistatav. Siiamaani on.

Mis ei tähenda, et poleks rõlge endale teadvustada, et inimesed ongi sellised, ONGI sellised. Seepärast nad ütlevad teistele halvasti, kuigi keegi sest kasu ei saa, seepärast nad kaebavad, et kodutu haiseb ühistranspordis (mitte et keegi ei peaks kodutu olema nende arust, ei, probleem on haisus!), sellepärast nad teevad ühe silmaga vigase kassi heaks korjanduse, aga ühe silmaga vigane laps ei huvita kedagi.
"Ups, aga ma ei mõelnud sellele, pold tähtis mu jaoks!"
Emake maa, no MÕTLE siis ometi!!!

Aga noh. Inimesed. On nagu nad on. VÄHEMALT pole nad õelad, eks ole.
Enamasti.

Lahe ja mugav

Teen nii palju. Ei valuta. Niisiis võib.
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!

Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.

VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (13 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.

Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!

Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.

Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.

Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.

Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan. Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!

Kuidas me ise seda teadmata targad oleme (nt keha tasemel) vol palju

Krt, selle ukse ja uksepõsed värvin veel ära, siis koristan korteris kõik puhtaks ja puhkan veidi.
Tolm kõikjal ja mitte midagi ei tasu puhastada, sest kohe määrdub uuesti, on nii kurnav.

A muidu: täna räägin piimast.
(Ja rüüpan seda vahepeal, et kohe alguses vihjatud oleks: mulle piim meeldib.)
Mulle on piim alati armas olnud. Või noh, sellest ajast peale, kui mäletan. Väga väikesest saati on mina võrdunud piimavasikaga. Pole kunagi aru saanud, miks morss või (väkk, gaasid, väkk) limonaad hea on, kui on ometi olemas PIIM, mis maitseb oivaline, sobib nii soolase kui magusa toidu juurde ning väidetakse, et teeb luud ka tugevaks.
Elik minu jaoks oli vesi jook number üks (sest vesi on tõesti JOOK, sa jood seda janu vastu) ja piim jook number kaks. Sest ta ikka oli osaliselt ka toit, kuulus toidu juurde, seega jookide hulgas esikohta ei saanud.
Jah, iga toidu. Jah, ka supi.
Mismõttes õige vein muudab söögid paremaks? Piim ei pea õige olema, ta muudab lihtsalt oma piimolemisega KÕIK söögid paremaks. Magus muutub mahedamaks ja hellemaks, lihale tuleb lisakastme tunne juurde, puder ja riis ja tatar ja mis iganes on koos piimaga üleni toidukord.
Ilma piimata oli miski teravalt puudu.

Elik mulle TÕESTI maitses piim.
Aga kuna see tõesti maitses mulle, ei tarbinud ma piima kruus-kaks päevas, vaid pigem liiter-kaks. Ainult liiter jäi tegelikult napiks. Rohkem nagu poolteist-kaks ja pool.

Nõnda.
Kuid ma olen alati (nagu - lasteaiast peale, sest seal mulle öeldi "paksmagu" mõne rühmakaaslase poolt, ja ma uskusin) ennast paksuks pidanud. Nii et kui vanuses umbes 12-13 sain teadlikuks sellistest asjadest nagu kalorid ja veel veidi hiljem oskasin neid juba igale toiduainele külge panna ja kokku arvestada, tabas mind arusaam, et liiter poepiima = 520 kalorit.
Hakkasin oma piimatarbimist teadlikult vähendama.
Ei võta praegu teist kruusi veel, saan hakkama selle ühega! Oi-kui-raske, kui väärastunud on mitte võtta mehist poolt kruusitäit suutäie kohta, vaid ainult pisikene lonks!
Aga ma olen ju halb, liiga paks, enesekontrollita, nõrk ...
Kui tuli müügile rasvavaba piim, ma olin kohe klient. Sest selle kalorsus oli madalam, ma võisin liitri ära tarbida ja sain ikka alla 400 kalori! Jai!

No ma üritasin piimatarbimist vähendada, aga raske, raske oli.

Siis läksin Tartusse ülikooli.
Seal kannatasin edasi teemal "olen paks ja keegi ei taha mind kunagi", ent juurde tuli ka "ma ei saa piimajoomist endale rahaliselt väga lubada".
Kui mõtlen nendele aegadele tagasi, ega eriti ei taha mäletadagi, KUI halvad need olid.
Ma ütlen, olen lapsest saati harjunud sellega, et kogu aeg on halb olla. Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne, ei teadnud, et teisiti ka saab, arvasin ainult, et mina olen mingi eriti nõrk, et ei suuda ära kanda.
Aga jah, kui nüüd adun, et ma püüdsin teisi inimesi enda ümber rõõmsaks teha (sest mul on heam, kui teistel on hea), aga teised inimesed jälle suhtusid/suhtuvad "võtan kõike, mida saan, et mul hea oleks, kui tema otseselt kohtusse kaebama ei kipu, võtan ka temalt", mõistan ka, kuidas katki läksin. Muidugi läksin! Ja olin katki. Olin kogu aeg katki.

Olgu, see selleks.
Aga mul tõesti ei olnud üldse raha elik mu elamiskulud olid vanemate jaoks "meie poolt on korter, äraelamiseks võta sinna allüürilisi". Mina aga ei reageerinud teravalt, kui allüürnikud üüri ei maksnud (osad maksid, et see selge oleks). Nad ei tahtnud maksta, ilmselt neil polnud raha, selge ju, et ma mingi julm korteriperenaine pole, et NÕUAN.
Nii et ma ei nõudnud ja mattusin hoopis süütundesse, et nende või ka nende teiste, korralikult maksvate allüürnike toitu varastan.
Olin suht rahata, suht napi toidu peal - ja siis omandasin võime piimajoomisega väga piiri pidada. Sest mul lihtsalt polnud piima, dohh.

Pärast oli veel mitmesuguseid aegu elus, aga sellist ohjeldamatut piimajoojat, kui lapsepõlves olin, must enam ei saanud.
Piim oli hea küll, aga mitte enam "peab olema, kõik on piimaga parem - võibolla ainult toored herned ... ei, toored herned ikka ka!"

Kerime aega veel edasi, tänasesse päeva.
Jama maohappega. Aastaid juba. Sest ma ei söönud piisavalt, jõin liiga palju kohvi, misiganes.
Mina proovimas omeprasooli. Siis selle natu kangemat, retseptiga kirjutatavat versiooni. Neli korda, neli kuuri. Mina saamas aru, et mul ei õnnestu maohädasid välja ravida - selle natu-kangema-variandiga omeprasoolist oli mul täpselt senikaua rahulik elada, kui ravimit võtsin. Niipea, kui kuur läbi, sama jama tagasi.
Elasin siis Rennie peal ja selliselt süües, et sai sagedase valuta hakkama.
Päris ilma valuta ei olnud võimalik, sest olen väga psühhosomaatiline ja kui ikka vaimne pinge peal, tulid kohe ka maohappperünnakud.
Ja siis migreen otsa, sest valu ärakannatamiseks ma ilmselt kulutasin neid ressursse, mis migreeni eemal hoiavad ja voilà! valuvaluvalu.

Prednisolooni võtma hakkamisega toimusid jälle muutused kehas. Asjad, mis varem olid maohappeohtlikud, seda enam ei olnud, küll aga on mingid uued asjad - ma pole veel kindlaks teinud, mis nimelt.
Ja Rennie aitab ... natuke.
Aga. Ühe maohappehullumaja, mida üritasin Renniega tõrjuda, kuid aint leevenes, jooksul-järel mul tuli korraga isu juua oma tatra juurde piima.
Jõin.
Jõin teise kruusi veel. Ja kolmandagi.
Esiteks oli NII HEA.
Teiseks kadusid valu ja iiveldus.

Kaks päeva hiljem eile: uus happerünnak. Rennie - noh - leevendas veidi. Aga siis juba oletasin, mida võiks proovida, ja noh - mida ma kaotan, kui ei mõju, eks ole?
Jõin kruusitäie piima.
NII HEA!
Ja võttis valu ka ära.
Nüüd joon piima. Veel ja veel. Esiteks aitab see maohappejamade vastu paremini kui Rennie ja teiseks on NII HEA!

Mu keha teadis varasest lapsepõlvest saati, mis on kasulik. Aga mina muidugi olin omast arust tark ja ei andnud seda.
Krt, KUI loll ikka inimmõistus on! Mingid välised teooriad on tema arust pädevamad kui ta enda sisetunded ....

***

See vist ei ole PÄRIS tavaline, et värvin ust, riietatuna lühikesse nappi ehtsast siidist pidžaamasse?
Vahet pole, värvin edasi.

***

P. P. S: Kollane esik on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII imeline!

***

P. P. P. S: Üritasin teada saada, mis mul tema silmis viga on; miks sõber minuga magada ei taha. Nagu alati: ei saanud teada, mis ta arust minul viga, aint, mismoodi ta üldiselt toimib.

Mida on ja mida mitte ja mida polegi vaja

Nüüd on juba kolm (tarka ja kena) inimest öelnud, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem kui "Valikud".
Millega ma apsaluutselt ei taha "Lihtsaid valikuid" maha teha, ise armastan neid väga! Aga innustan, kui mu kirjutamisviis teile meeldib, teid "Kuningaid" lugema.
"Lihtsad valikud" on kosmosekrimka. Naissoost Philip Marlow kaevumas kurja maailma sügavamalt kui küünarnukkideni.
"Kuningate tagasitulek" on minu variant vampiiriloost. Millised vampiirid TEGELT olema peaksid, kui põhiandmed (sööb verd, üleloomulikult tugev ja kiire, ajuti lendab-peaaegu lendab, ei kannata päikest) võtta ja erapooletult vaadata, mis kokku tuleb.

Noh, ja millest ma alati kirjutan, millest KÕIK mu jutud on: kuidas jääda inimeseks rasketes oludes? Erinevad viisid, aga proovitakse tõsiselt. Mis saab?

Minu maailmapilt kõigi jaoks: inimene olla on mingi tähtis asi.
Ja siis hullun, kui näen kodanikke, keda üldse ei paista huvitavat, kuidas nad maailmale enim head ja vähim halba teeksid, kes liiguvad ainult isikliku kasu pärast, ei saa kõige lihtsamatest maailmale headest ning halbadest valikutest üldse arugi, ja ma lihtsalt jooksen kokku.
Kuidas on võimalik, et nende ajudes nii vähe toimub?! Ja ise nad arvavad, et jube palju, et nad on targemad kui mina, suudavad mulle nõu anda ja ma olen mingi loll ja ülbe, et neid nõusid arvestatavaks ei pea?
Kuidas sellised inimesed VÕIMALIKUD on?!

Aga noh - teatud moel on inimesed, kes selliseid tegelasi oma raamatutesse sisse kirjutavad, õigemal teel kui mina. Sest siuksed isikud on olemas, mis siis, et mina saan iga kord šoki, kui seda taas avastan. Selline inimeseks olemise tõde, mis minu jaoks on ümbervaatamatu, nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri.
Jah, teatud moel on sellistest kirjutajad õigemal teel kui mina.
Mitte et nõustuksin teistmoodi kirjutama kui seni. Krt, minu moodi inimestele kirjutatakse niigi vähe, vähemalt ma ise siis täidan seda tühimikku!

Maailma ära parandamine, eks ole.
Ma kuidagi arvan, et kõik tahaksid seda ning peavad end jõuga ohjama aru saama, et nii ei saa teha.
Me oleme liiga väikesed, indiviid võib ennast üleni puruks teha - ja maailm ei köhatagi.

Võibolla te ei mäleta, aga olen sel teemal kirjutanud teise nurga alt varemgi. Kuidas inimene üritab maailma muuta kasvõi natuke, olla kasulik vähemalt kuidagi - ja rikub sellega ära oma võimalused olla armastatud ja hellitatud ja imetletud. Lihtsalt, olemata kasulik. Imetletud, nagu imetletakse nt  lille.
Sest teistel tema ümber läheb tema maailmamuutmispüüdeid tolereerides kõik jaks selle peale, kuidas neid taluda. Neil ei jää enam midagi üle lihtsalt hell ja leebe olemiseks. Jõud kulub ära sinna, et ei pahanda tema pestud, kuid märgatavalt toiduste nõude peale, et too K tahab, et sa kevadel peenraid kaevaksid (kuigi nii palju kergem oleks köögivili turult osta!), ilmselt et sa hiljem neid peenraid ka rohiksid, muldaksid, kastaksid ... ja ta ei ole veel rahul sellega ega tollega ega tolle kolmadagagi ja apppppppppppi.
Keegi kurat ei jaksa sellist kodanikku veel armastada kah - samas armastada vana emaemakest, kes peamiselt toimetab oma toas, vaatab telekat ja kord nädalas lööb end lille, läheb raamatukokku ja kohvikusse, oleks nii kerge! Tal oleks aint vaja, et tema tuba koristataks, tehtaks talle süüa, pandaks tema riided koos teistega masinasse, antaks kohvikuraha ja räägitaks juttu!
Nii kerge oleks, kui ei peaks ära sööma tema ostetud mädanenud puuvilju või tema tehtud toite (pannkoogid ilma piima ja suhkruta, sest kuskil keegi rääkis, et nii on tervislik ja ei kõrbe panni külge kinni) või krdi valesti paigutatud kardinapuu pärast sõimata saama!

Ole rahulikult, võinuks ma oma vanaemadele öelda - aga muidugi ei tulnud selle peale, kui nad veel elus olid. Ja nad elasidki elu lõpuni teisi türanniseerides, teadmata, et neil on mingi väärtus ka siis, kui nad ei kujunda kogu aeg maailma ümber.

Väga püüan mitte sama viga teha.
Lihtsalt OLLA, kui ei jaksa toimetada. Mitte töötada ennast pooleks ja siis vihata kogu maailma, sest maailm ei nihku üldse sinna, kuhu tahaksin teda liigutada! Paha maailm! Väkk! Ja inimesed üldse ei taha selliseks muutuda, kui mina tahaksin!
Oh, kus ma jään ...

See ei ole minu asi, mõtlen ma nüüd. Ei ole minu võimuses, aga pole ka minu asi. A mine persse! Ela ise oma elu! Mina ei hakka sinu oma elama (ega ära parandama), ära sina minu omasse samuti sekku!

Võiks ju olla rahu?
Välja arvatud, et ikka tahaks mõni minu elu korraldada.
Ole rahulikult omaette, isegi kui oled see "mõni"! Loe midagi, mis su tuju heaks teeb, või mine jalutama, ilus ilm. Ei, sa tõesti ei pea maailma paigalt tõstma.
See ei lähe hukka sinu panuseta.
Ma tean, et minu panuseta küll ei läinud.

Nägin unes (tere, lame alateadvus), kuidas mu ema ja õde tahtsid hobusesabasid teha, aga neil ei olnud juuksekumme. Mul oli mu teada mõni, aga õde hoiatas, et nad tahaksid ainult lihtsaid tumedat värvi kumme.
Siis võtsin kotist ühest taskust välja plastlilledega kummi ja sädelevate mummudega kummi ja sellise, millel mingi eredate triipudega plastjurakas küljes. Ühe lihtsa meresinise kummi leidsin ka, aga see kadus kohe ära. Otsisin teisest taskust, isegi NÄGIN lihtsat tumepruuni kummi - aga välja võtsin ikkagi triibulisi, volangilisi, puhvis siniseid sametisi ... ja lõpuks, kolmanda kotitasku sisusse kaevudes, ärkasin.

Njah, ega minu käest ei saa lihtsaid normaalseid asju. Isegi kui ma arvan, et need on mul. Isegi kui ma tahan, et nad oleksid, tahan neid anda.
Mul lihtsalt ei ole!