Raisk, no OLEN nüüd targem!

Pole ammu sellest "kuidas sa võid nii isekas olla?!" teemast rääkinud. 
Sest inimesed on maha rahunenud ja otseselt enam mulle midagi öeldud ei ole liinil "Võeh, kuidas sinusugune julgeb lapsi tahta?!" või "Võeh, sul on mingi SEISUKOHT, kuigi ise oled vaene?!" 
Aga mind häirivad vahel sellisedki asjad, mis ei ole minu pihta, vaid üldised kaebed või katsed olla parem inimene. 
Mõtlen, et täna arutan nende üle avalikult. 

Nimelt.
On need asjad, mida kõik teavad. 
Et lapse saamiseks peab ikka majanduslik kindlustatud olema. 
Et palju arvutit on inimesele halb ja Päris Elu käib ... eeee ... no ... mujal igastahes.
Et kui keegi ka ostab süüa suht kõike, mida tahab, aga samas pole sääste ega kinnisvara, on ta kohatult vaene ja lisaks veel loll, et rahaga paremini ümber ei käi. 
Et palju raha on hea ja kui inimene hästi teenib, järelikult EI ole loll.
Ilusal inimesel on paremad armupartnerid, kui ta just iseloomult kohutav mölakas pole.

Asju on veel, aga kuna mind ei häiri need, mis mind ei puuduta, siis püsin pinnal, mis tuttav ja mis meelel.

Mõtlesin, miks mind häirivad mõtted, mis pole isegi minu pihta - ja sain aru, et aa. 
Jaa. 
Kui on probleem, miski elus häirib ja sügeleb, otsib aju sellele põhjuseid. Ning kuna asjad, mida "kõik teavad" on kohe võtta, võtabki aju nad sisse, leiab, et probleem on nendes, ja asub lahendama.
Iidsetel aegadel olin ise ju samasugune. Kui keegi vanu postitusi kammib, leiab ta sealt kõvasti allavõtmisposte. Selgus, et sedasi või teisiti süües sai/ei saanud kõhnemaks (ma siiralt uskusin, et kuna ma pole vastik inimene, mu armuõnne takistab peamiselt, et pole piisavalt ilus), poste selle kohta, kuidas oma miljoni eluülesande täitmisele lisaks MÕNED VEEL täita saab, ja lisaks ütles ikka keegi kommentaarides, et no osta see-teeni rohkem-leia mees, ning ma mõtlesin täitsa siiralt ja ausalt, et noh, mu probleem on, et teenin liiga vähe ja keegi mind ei armasta.
Te teate, kuhu see mõtteviis mu viimaks viis.
(Neile, kes ei tea: RONGI ETTE.)

Siis tulin sealt tagasi teades, et sedasi elada ei saa.
Vähemalt mina ei saa. Ning viskasin maha ja ümbert ära need "kõik teavad seda"-värgid ja hakkasin otsima, mis mind PÄRISELT segab õnnelik olemast.
Mind ei sega see, et raha vähe. Mind segab, et ma pole vaesena (ka iseenda silmis) täisväärtuslik inimene. 
Hm, kuidas probleem lahendada? 
Rohkem teenida ei ole mu forte. Lihtsalt ei ole. Ma ei oska, ma ei suuda, ma EI TAHA olla selline inimene, kes igale oma teole hinnasildi külge paneb. 
Nii et muuda suhtumist - ja oh! Nii palju kergem.

Jah, ma ei ole halb ema seepärast ka mitte! Mul ei ole mingit probleemi tehtavad kulutused peamiselt lastele teha, mul on probleem ainult sellega, kui inimesed ütlevad, et ma olen paha. 
Aga sain ka sellest tasakesi üle. 
Inimesed enam ei öelnudki. 
Eriti. 
Sain vist nats rohkem raha ka, muidugi, nii et võibolla sellega seoses. 

Mulle MEELDIB, et enamus mu elu on arvutis. Ma EI TAHA, et see oleks mujal, kurnaks mind välja, kurnaks mind JABURAKS ja pea ka valutaks kogu aeg. 
Brr. 
Mul ei ole vaja välja mõelda, kuidas vähem arvutis olla, kui mul siin HEA on, krt.
Ja kas ilu on mulle KUNAGI mingit tulu toonud? Kas ma oma ilusaimatel aegadel olin kuidagi hinnatum ja õnnelikum kui muidu? Kui praegu?

Ainus asi, ainus asi, mis TÕESTI oluliseks osutus, oli enesehinnang.
Arva endast hästi. Arva, et sa oled väärtuslik, kuitahes vähe teeniksid, kuitahes kehvasti armurindel läheb, kuitahes sassis on su toad või täis kõht - see on ainus, mis loeb. Usu, et oled oivaline. 
Kõik muu on ebaoluline. Lihtsalt arvan endast hästi ja mul on nii palju parem olla.

Ja siis tulebki mängu, kuidas 
a) ma vihastasin ja vihastasin end roheliseks ja triibuliseks, kui tulid inimesed seletama, et eiei, sa oled tegelt HALB. 
Nagu ... mida nad võidaksid sellest, kui ma TÕESTI neid uskuma jääksin ja end taas tappa tahaksin? Miks, MIKS nad seda teevad?! Mis MÕTE sel on?! 

b) täna ja eila ja üleeila nördisin selle peale, kuidas ma olen nii palju vaeva näinud, närinud läbi end seintest "kõik teavad seda" - ja krt, pealtnäha täiesti toredad ja arukad inimesed tulevad ning tsementeerivad neid seinu jälle.
Kõik teavad seda, ma ka tean - ja sein jälle tugevam.
Nad siiralt usuvadki, et rohkem raha teeb õnnelikumaks vms. 
Krt, VAADAKE ometi reaalselt omaenda silmade, mitte "kõik-teavad-seda"-ga, vaadake ja tunnetage! 

Jah, kui midagi häirib ja ajus on juba vastus "no see on paha asi", on nii kerge seda vastust uskuda.
Aga see on ka täiesti kasutu. 
On kahjulik. 
Igaüks ISE leiab oma õnne omaenda teelt. 
Minu jaoks toimis usk, et ma olen õnne väärt. 
Olen väärtuslik sellena, kes olen, ei pea olema keegi teine.

Kahtlustan, et selliseid on veel palju. 

Reede

Hommik algas migreeniga. Võtsin tabletti ja millegipärast (ärge küsige mingit mõistlikku selgitust, mu pea valutas, polnud väga mõistlik) otsustasin võtta HTP5 hiljem.
Aga hiljem unustasin. 
Seepeale oli kogu päev kummaline ja kella kuue ajal läksin teravalt tülli oma pojaga ja lõpetasin selle, valades talle pähe käes olnud kannus olnud külma kohvipaksu. 
Vabandada ka ei tahtnud pärast. Raisk, ON VAJA olla minuga nõme? (Põhimõtteliselt ärritusin maapõhja seepärast, et ta ei hinda mu igapäev-tehtavat-koduhoidmistööd ja tema omakorda vihastas seepeale, et ma mitte ei öelnud "Võta esikust oma saabastelt sulanud vesi ära!" vaid "Ma teen nii palju asju kogu aeg, võta vähemalt sulavesi ise ära!")
Õues suitsu tehes meenus.
Et rohud võtmata.
Neelasin HTP5 alla, magasin neli tundi, vabandasin ja ikka veel on veider olla teemal "kuidas ma NII marru läksin NII pisikese asja peale?!" Kusjuures mingi väike osa minust teadis, mis teda häiris, aga olin nii kinni oma mind-ei-hinnata-s, et see ei tundunud oluline.

Tunded on KEHAS. Tunded on ained. Muuda ainete tasakaalu ja muudad tundeid. 

Taaskord kinnitus.

Vahel ma mõtlen, kes must peale menopausi saab. Kui hormoonid teistsugused, olen ka mina teistsugune ju.
Lootus on, et läheb paremaks. Võibolla lausa heaks! Aga krt teab ...
Mul algas mens vara. Vist olin üheksa. Nii et kes ma enne olin, on mälus mõnevõrra hägune. Aga üles-alla, rõõm ja ahastus olid ka päris lapsena osad mu elust, seda ikka mäletan.
Mis on isiksus, on mu jaoks ikka veel segane. 

***

Meil on Netflix.
K sai mingi "neli sõpra vaatavad tasuta" pakkumise ja programm on meil juba kaua, ent nüüd vahel kasutan ka. Kuna olen filmide osas suht sama suhtumisega kui raamatute ("kui meeldis, on hea turvaline uuesti vaadata, nüansse leida. Uus on kahtlane, kuigi vahel põnev"), vaatasin Totorot. Myazaki tehtud animafilmi. 
Vaatasin ja ohkasin: "Totoro on ikka NII HEA!" 
Koer tõstis põrandalt pea ja pööras selle viltu. Siis teistpidi viltu. Vahtis mind ja keeras uuesti pead.
"Mis ma tegin? Millest sa räägid?" küsis kogu ta olek. 

Lõpuks läheb kõik hästi

Algul oli natuke imelik end selle 
naisena identifitseerida, ent
tänaseks olen juba harjunud.

Ma olen nüüd blondi poisipeaga naine.
See oli õnnetus, aga kuna keegi viga ei saanud ja kuna täna teise blondeerimise (eile juuksuris tegin esimese) järel on juus päris valge ka, ma ei kurda. 
Pikem lugu on fb-s, kui kedagi huvitab, ma uuesti ei hakka seda kirjutama. Pole nagu tunnet, et mul nii vähe öelda on, et dubleerima peaks =P
Vähemalt mitte alailma!

Lisaks loen Lauri Sommeri raamatut "Lõputu soovid" ja vat SEE on minu arust hea raamat. Nii hea ja ilus, et ma ei ole armukade ka, miks mina ei taibanud ja sedasi ei teinud ja ... ja ILUS. 
Baudelaire kirjutas "Väikesed poeemid proosas", ent see polnud veerandit ... ei, veerand on palju. Polnud kuuendikkugi sedavõrd luuleline ja kaunis!
Ma rohkem ei kirjuta siia praegu, sest sain "me annaks sulle arvustamise eest raha ka"-tööd temaga, aga vaimustus, vaimustus. 

Kuna oli vastlapäev, ei saanud ma jälle kelgutama minna (lähen ma, jah, mäele just sel päeval, kui seal on palju rahvast!), aga tegin vastlakukleid.
Või noh, mõtlesin teha. 
Kuna kasutasin sama taignaretsepti kui kaneelirullide puhul, tulid mitte kuklid, vaid kakukesed. S.t. üsna lamedad saiad, mida "kukliteks" küll nimetada ei saa.
Sõime neid vahukoorega ja maitsesid head. 
Kukkelsus ongi ülehinnatud, onju?

Igatahes mõtlen minna kelgutama peagi. Sest oodata, kuni lumi ära sulab, kah nagu ei tahaks. Vastlaliud võib ju järgi teha, aga sellega aasta otsa oodata on kuidagi mage. 
Muidu olen igal aastal MINGI liu teinud - kui üldse lund ei ole, jääga loigul jalaga hoogu andnud. Kui jääd ka ei olnud, siis laste mänguväljaku liumägi (tol aastal, kui Haapsalus haiglas olin, tegin ka nii, kuigi siis oli lund. Aga mul ei olnud kelku) või trepikäsipuu. 
Rangelt võttes olen rämedalt traditsioone murdnud, et täna ei liuelnud. Kuid polnud seda tunnet, noh. Ja päev või paar ees või taga - mis see ka loeb.
Kukkel ei pea ka kukli kujuga olema, kuni hästi maitseb, eks ole. 
Ega juuksed juuksuri lõigatud. 

Kurblik vahekokkuvõte

Sain just aru, et kell on 2 öösel, valentinipäev peal ja ma ei oska midagi uut ega üldse midagi vähegi huvitavat öelda seksuaalset sisaldava armastuse kohta. 
Et arvan, et see on nagu muu armastus?
Kas mul on mingit tõendust? Mingit kogemust?

Minu kogemus ütleb õigupoolest, et ei ole. On armumine ja see võib olla lõikav ja pikaajaline ning mitte üle minna - issand, kui kaua ma Poeglapse isa taga nutsin! Phmt sama kaua, kui me koos olime!
Aga et lihtsalt inimliku meeldimise pealt tuleks seks ja siis me meeldiksime üksteisele ikka edasi ning armastus õitseks?
Kui ma olen inimestega seksinud ilma armumiseta, isegi kui on nagu suht meeldiv isik (loe: kena noor mees, kes otseselt jäle pole), mõne kuu kuni poole aasta pärast olen alati mõelnud, et fakk, ma ei taha teda enam nähagi. Kuidas ma nii lolli inimesega ...?
Vähemalt oli see kunagi nii. 
Mitte et seesugust seksi oleks mu elus ... eee ... kaua olnud. 

Kui tulla kaasajamasse perioodi mu elus, siis K ei ole tahtnud minuga magada - algul arvasin, et pole situatsiooni tekkinud, aga ükskord kuskil poolteist aastat tagasi langesid kõik asjaolud kokku (minu ovulatsioon, mu poja kodust ära olek, tema küllatulek) ja ma pingutasin natuke omalt poolt - ning kui peaaegu nagu näkkas, ta küsis leebelt, kas ma väga kurvastan, kui ta nüüd koju läheb, mina vastu et ehh, ei ... ja ta läks.
Ma ei kurvastanudki selle üle, et ta koju läks. 
Aga ma kurvastasin väga, maapõhja, et ta mind ei taha.
Isegi kui kodust messengeris kinnitas mitu korda, et liblikad kõhus olid.  

Olen ikka veel veendunud, et me oleks hea paar, aga samas - et ta mind ei taha, ei taha, ei taha on päris valus. 
Ma ei suuda näha, kuidas saab olla, et inimene ei taha teist õnnelikuks teha, kui see viis talle endale just absoluutselt jäle pole. 
Ma ei taju seda.
Et minuga magamine on absoluutselt jäle? 
Noojah ...

Tõsi, talle on tegelikult "absoluutselt jäle" mõte armusuhtest - kuni ma rääkisin ja kinnitasin, et seks on suva, seda võivad ka sõbrad omavahel teha, oli ta kuidagi oluliselt rohkem hakkamas.
Aga väljendasin ka, et minu jaoks on armusuhe samuti suva, nimeta suhet, kuidas tahad, ega see inimestevahelisi tundeid, tegevusi, midaiganes-sisu ju muuda ... ja mis mõttes sa oled kategooriliselt vastu mõtetele "see on minu naine, see on minu mees"? Nagu - tegu on ju ainult sildiga, mis näitab, et mul ei ole piinlik, et mind sinuga kellegi mõttes ühendatakse? 
Tähendab, sul on piinlik? 
Tähendab, sul ei kõlba minuga ühendatud olla inimeste peades? Krt, ma olen nii hea, sa peaks ju rõõmus olema? Kurat, sa ei pea isegi minuga magama, kuni oled nõus mind rahva ees endaga seotud olevaks tunnistama, ma oleks sellega ka ju rahul?!
Ühesõnaga: draama.

Ja jälle lähen oma mõtetega privaatsete ahastuste teed ja üldse ei saa aru, mis värk on armastusega, mis värk on armumisega, mis värk on seksiga - ainult see on selge, et minu elus kõiki kolme ühe inimesega katta kauem kui paar aastat ei ole võimalik. 
Kauem kui paar aastat ... viimasest paariaastasest korrast on ka umbes 15 aastat möödas või sedasi. 

Nojah.
Aasta peale Rongi korrutasin endale, et suhted meestega ei ole mu forte. 
Aga kuskil sees elas ja elab visa lootus, et pole lihtsalt Seda Meest leidnud, kellega kõik klapiks, aga leian ju veel, ei ole ju veel surnud ja ... 

Küllap tuleb seda "pole mu tugev külg" endale lihtsalt rohkem korrutada taas. 

Sest selgelt ei ole.