Õhtuti

Mul on nii vähe vaja.
Üks lahke lause, 
embus või lihtsalt:
"Mul on kurb, et sul on halb!"
Nii vähe on tarvis, et ärkaks vaim,
ma ei oska olla see tugevaim,
keda väljaspoolt tulev ei koti.
Ma enam ei tahagi olla taim,
kes kasvab valguse ja veeta,
kelle kõrval võib aastaid veeta
teda toitmata-kastmata. 
Ma enam ei tahagi - aga
ikka valus on valutada
ja vahel õhtuti keerab sees.
Kuis sa mind ei armasta, mees?!

Nüüd ongi parem, piisas pisiasjast

Sitt hommik. 
Mikk tappis ennast ära.
Ma järjest sügavamalt süüvin ideesse "K jaoks kuulusin ma juba ammu friendzone'i, SELLEPÄRAST see (ja teine, kolmas, kahekümnekuues asi)" ja "sellepärast mul suhetega kõik nii halvasti ongi, et ma olen VÄÄRAKAS, mitte lihtsalt natuke veider" (minu vaste queerile, kväär pole sõna ega asi). Ja siis ma läksin pojaga ka veel vaidlema, sest ta ei näe paljusid neid momente, kus naistel ikka ongi kogu aeg lühem kõrs by default. 
Loos, mida ma tõlgin, jõudsin just sinnamaani, kus imik uppub oma pudelipiima sisse ära. (Sel oli hea põhjus, miks ta rinda ei saanud.) Poeglaps sai oma matemaatikaeksami hinde kaks punkti madalama kui "no kui VÄGA halvasti hinnatakse, sellest ikka halvem ei ole."
Eesti keele eksam juba läks halvemini kui ta ootas, aga no seal minul polnud mingeid ootusi ka. Tegelt on kõik kama, noh - keskkoolis sees, mis need eksamid enam, eks ole. Pole oluline.
Ainult et täna halvad asjad kuidagi kuhjuvad. Keegi ei mõista mind, keegi ei armasta mind, oh, kus ma jään. 

Sitt hommik. 
Sa ei armasta mind ja ainult mina tean, kuidas see haiget teeb. 
See väärakas olemine - koos kõige muuga, mis teeb minust minu - teeb praegu haiget. Vähemalt saan korraga täiega aru, miks demiseksuaalidel on omaette lipp ja miks ei ole lihtne väärakas olla isegi mitte ainult süütu demiseksuaal olles. 
Olen väärakas ja selle üle uhke? Jaa, aga elu võiks siiski olla lihtsam. Inimesi, kes ON oma sõpradega suhtesse saanud, on jumala palju!

Kurat, olles oma elutraagikasse süüvinud siin, lasin ka vee-vahukoore segul, mis oli pliidile pandud, ootuses, et varsti lisan ka pudruhelbed, üle keeda. MASENDAV. KÕIK läheb halvasti!!!!! 
Piim on ka otsas. 
Oh, kus ma jään. 
Ok, lugesin artiklit, kus Kaja Kallas ütles uuesti ja jälle, et Ukraina jee, Putin böö, lääneriigid, kes "ei taha Putinit alandada" ajavad jama, sest Putinil on küll, kuhu taganeda - nt oma maale, tuua väed Ukrainast tagasi. Nüüd on parem olla. Maailmas on veel inimesi, kes teevad õigesti ja hästi ja isegi kui läheb halvasti, vähemalt ÜRITATAKSE.
See andis mulle sihukese buusti, et lähen ostan nüüd piima. 
Aga see eksamitevärk - ma TEAN, et meiesugustele on see raske. Noh, meile, kelle jaoks on eraldi koormus teha "nagu peab". Minul ei ole ka suurte eksamitega vedanud, sest isegi kui ma üritan korrektselt vormistada ja vähemalt sel rindel kõik õigesti teha, lõpuks selgub, et ma lihtsalt ei oska. Ja no mina üritasin siiralt normaalne olla, kaotasin vast 5 punkti sajast selle pealt, kuid mu poega pole keegi normaalne olema sundinud, nii et ta jääb sel rindel veel palju rohkematest punktidest ilma. 

Suulised on nii palju lihtsamad ses osas. 
Sa ei pea nööri mööda käima ja just ainult neid õigeid asju kirjutama õigetesse lahtritesse ilusa käekirjaga. Suuline on kuidagi vaba ja rõõmus.

Poeglaps otsustati ka kooli vastu võtta vestluse pärast - ta tuli vestluselt ja oli: "Me rääkisime pool aega poliitikast. Poliitikast?! MIKS?!" Tema klassivennad ja -õed, kellelt ta uuris, olid rääkinud oma tulevikuplaanidest ja kuidas rasketes ainetes areneda ja mis õppesuunda nad omast arust sobiksid - ja tema pidi arutama, kas koostöö vene koolidega oleks hea ja kas tema isiklikult oleks valmis nt vene keeles mingeid kirju saatma ja mis ta arvab Ukraina sõjast ja kelle eest seisab opositsioon. (Viimasele küsimusele poleks mina muud osanud vastata, kui "Iseenda?", tema vastas "rahva eest" ja ausalt, minu arust on see parim vastus, mida võiks anda, täpselt isegi teadmata, mis ON opositsioon ja koalitsioon.) Aga ma saan aru ka: ta hinded ei ole ei kohutavalt head ega kohutavalt halvad, nende põhjal otsustada oleks keeruline. Ja osadele õpetajatele meeldib ta väga ja osadele üldse mitte ja lisaks võib ta olla klassi parim objektiivselt võttes, aga IKKA on tal seal aines tunnistusel neli, sest ta ei vaevu üht tegemata töö ühte ära parandama ja ... ja siis nad lihtsalt uurisid, mis inimene ta on, ja otsustasid selle põhjal. 
(Ukraina sõda on halbhalbhalb, urrrrrrrrrrr, aga kuidas see puutub siinsetesse vene koolidesse? Koostöö teiste koolidega ju hea asi? No kui ta isiklikult peab selle koostöö raames neile vene keeles kirjutama, no siis peab, mis seal ikka.)
Olgu, piima järele!

Nii tark ikka

Pea käib IKKA ringi, väga tihti, väga tugevalt. Vahel piisavalt, et südant pahaks ajada.
Sellest hoolimata maitseb toit paremini ja olen jällle juurde võtnud. Kui kuskil kaalu näen, kaalun end ka, saan natuke infot ja kõrvaltulbas vahetub veidi numbreid. Aga teate: ma ei kaota ju midagi sellega, et nii sire ei ole. 
Ükskõik, kui ilus ma olin, K ei armastanud mind, nagu ma tahtnuks, ja üldiselt ei ole mul kunagi puudust olnud meestest, kes ainult välimuse pealt mind tahtma osutuvad.
Mul on neist selge ülejääk olnud, seda enam, et ma jumala tükk aega mõtlesin, et no proovime, äkki on hea. 
Kunagi ei olnud. 
Isegi nüüd, suurema ja targemana, astun ikka samasse ämbrisse. "Äkki on hea, ma ju ei tea, kui ei proovi? Paistab tore!" 
Ja ei ole. 
Aga need, keda mina pikemalt kui korraks tahtsin, enamasti mind ei tahtnud. Vähemalt ei väljendanud seda nii, et aru saaksin. Ja mida vanemaks ma saan, seda vähem tahan üldse kedagi.

Kuigi ma K peale olen ikka veits nördinud. Sest no teda ma tahtsin ja natuke tahan ikka. Oh, armasta mind, miks sa mind ei armasta?!

Maailma parim naine (s.t. mina) pakub end sulle aastaid, lepib su omapärade, kiiksude ja suhtefoobiaga, ja sa ei tule talle isegi nii palju vastu, et talle hästi öelda, kui ta endast välja läheb ja arutult rabelema pistab, sest tema arust ei pea sa teda piisavalt tähtsaks? KUIDAS sa saad mõelda: "Ma ju armastan teda nii hästi, kui oskan"?!
Nagu ... sa ikka ei oska järelt üldse. 
Või ei armasta. 
Või arvad, et armastad, aga oled tegelt unustanud, mida see sõna tähendab.

Ükskõik millisega neist võimalustest ka tegu on, minu jaoks on tulem üks: mulle nii ei sobi, saan ainult reeglipäraselt jälle haiget, kui ta oma südame ligi võtan. Kui ma iseendast hoolin, ei tasu panna end olukorda, kus saan aina haiget ja haiget ja haiget ja samas midagi eriti head ei juhtu. Ei lohutata, ei hoita mu ümbert ja ei veeta eemale, kui kuristik kutsub, ei kinnitata, et ma olen armas ja tähtis, kui on tunne, et maailm on kuri ja keegi ei vaja mind-hooli must-mõista mind. 
Nojah.

Nüüd, kus see uks on kinni, siis kui pearinglus välja arvata, on tegelikult päris hea olla. Küllap osaliselt ka selle lahkuminemise pärast.
Murrangud on mulle head, murrangud mulle sobivad.
Olen isegi jahmunud sellest, kui tõhus oma kirjutamiste, tõlkimiste, kehalise liikumise ja asjade tegemisega olen. Mul pole pärast kolimist ning sellega kaasnevat siin kõige küürimist-remonti-puhastust kodus asjad nii korras olnud. Igasuguseid täiesti veidraid asju olen märganud ja siis puhtaks teinud.
Eile pesin hiiremati ära. See on suur, meeter korda pool, ja sa jutas, kui palju mustust tuli! Viisin selle dušialusele ja nühkisin pesugeeliga niisutatud nõudepesunuustikuga. Mitte ainult esimene, vaid ka teine loputusvesi olid täiesti hallid. Kolmandat korda enam ei nühkinud - kuulge, ma olen ka inimene, hulluks ei tasu nüüd ka minna!
Igasuguseid asju olen pesnud. Külmkapi välisseinu, pliidi esikülge, pesumasinat, nõude- ja toidukappide uksi, kummutipealset ... Üldiselt ma tolmuimejaga toimetan vahel ka muudel pindadel kui põrand ja rohkem pole ju vajagi? Ainult et kui ma seekord märja lapiga võtsin, sai kummut hoobilt poole siledama ja vähem kulunud oleku. Tema peale oli ikka päris palju plekke vist tekkinud, mõtlen takkajärgi. Aga minu jaoks tekkisid need nii tasapisi ja märkamatult, et pidasin seda loomulikuks kulumiseks. 
Vahel on vaimselt halb olla ikka. Aga üllatavalt vähe üllatavalt harva. Sagedamini on halb pearinglusest kui emotsionaalselt.
Ehk siis: AD-d teevad MIDAGI, aga see ei ole mitte tervistamine, vaid äärmusliku rõveduse mahavõtmine. Nad ei paranda hormooninõristumist ning kui mu põhiprobleem pole mitte serotoniin (sest HTP5 aitab sel rindel korralikult), vaid üldine hormonaalne alareageerimine kõigele, antidepressandid ei aita. 

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga ...
Miks psühhiaatreid kuidagi inimvaimutarkadeks peetakse? Mu arust nad jagavad asju nii palju, et olla abiks neile, kes ise midagi ei tea ja/või pole võimelised enam analüüsima, sest liiga katki. Aga mina tean endast küll rohkem kui nemad ja olen enda peal katsetades ka osade ravimite toimest palju teadlikumaks saanud, kui krdi infolehte lugedes võimalik on. Miks psühhiaater ei ütle mulle nt, et kui väga halb ja kurb on, võta tablett ibukat, see aitab ka? Miks ta ei ütle, et serotoniinipuudus on depressiooni puhul ainult osa probleemi? Urr!
Kõike pean ikka ise õppima ja tegema ... 

Üldse mitte isiklik

Vaatasin eile jälle seda Annie Lennoxi katkisel klaasil kõndimise videot ja
a) päris lõpp on selgelt külge keevitatud, tegelikult ei juhtu nii ju kunagi. Ma tahan, et ta mind (jälle) armastaks! võib äärmisel juhul kaasa tuua "no ma olen temaga, paremat pole vist saadaval"-reaktsiooni, aga ei kunagi kirge.
b) aga nutma hakkasin küll. Selle koha peal, kus "everyone of us is made to suffer".
c) jah! Selline elu ongi!

Ja kõige hirmsam on, et see on hea. 
Nii peabki olema, üles pilvedesse ja kuristiku põhja, PÕMM, ja muidu pole üldse elamist väärt.

Lisaks tõlgin parasjagu Algernoni jaoks ühte juttu ja see on väga mulle. Minulik, kui soovite. 
Too jutt ja Annie tõukasid mu kirjutama pisikest dialoogi, millega ma hetkel muud peale ei oska hakata kui siia panna:

Ma kardan

- Oled sa kindel?

Ei ole kindel! Ma ei tea, ma ei oska, ma ei taha, iga kord, kui sa niimoodi küsid, tahaksin ma vastu küsida, et kas sa lähed ära?
Aga ma ei tea, kas ma kardan seda. Ma olen selle mõttega leppinud. Mitte „kas”, vaid „millal”.
Nii et võibolla ma ei karda. Ma võin mitte karta. 
See ei tähenda, et valus ei oleks. 

- Kas sa kohvi tahad, ma tegin?

Ja orgasmi on ikka nii tore saada =)