teisipäev, 18. november 2008

Aeg ja möödumine

Mul oli kunagi isegi umbes selline soeng, nagu sel pildil. Selle vahega, et tema omal on juuksurikäe maik man, aga mina tegin enda oma ise, lõikusest värvini. Ja minu oma oli kohati lühem.
Sellist parti pole mul küll kunagi olnud.
Üldse ta meenutab mind mingil mu möödnunud eluperioodil. Mitte näojoontelt või olekult, aga bravuurilt, sigaretilt ja alusrõivastes ringi kondamise koha pealt ka.

Mõtlesin täna, kuidas ma olen vanaks jäänud.
Vaimult.
Teinud pesa omaenda pähe, mõnusa ja sooja, võtnud selle, mida supermarket ja meediapasun meie ümber pakuvad, moodustanud sellest midagi kodutaolist ja kutsun seda Iseendaks.

Kui tütarlaps sündis, teate, mida ma talle unelauluks lausin? Psychoterrori "Ära Argentiinasse" ja prantsuse rahvalaule blondiinidega magamisest ja pardijahist ja The Doorsi "People are Strange". Ja "On möödunud päev, peagi algamas uus, ma laman käed taskus voodis, sigaret suus..."-Vennaskonda. Poeglapsele olen ma laulunud lõpututes ridades "Eia-tuia, lase kiike käia," Mõmm-mõmm-mõmm-mõmm, nutab karujõmm" ja "Üks väike laul oli rannas maas". Tütarlaps tegi mul kaheaastasena kollaazhe. Poeglapse käest võtan ma käärid ära (liimida vahel lasen), sest jumal teab, eks ole. Haavu ja arme pole ju talle rohkem vaja, niigi üks käsi ära näritud.

Ma ei mäleta, millal ma viimati tantsisin kuidagi teisiti kui omas kodus arvutist tuleva muusika saatel. 2 aastat? 3? 4? Millal ma viimati MEHEGA tantsisin? Jumal küll, veel veidi ja me räägime DEKAADIST.
Ma täiesti siiralt ei mäleta isegi umbkaudu, millal ma viimati jõin rohkem kui kerge lõbususe tekkeni.

Ja sealjuures olen ma ikka veel ühiskondlikult kiiduväärse täiskasvanu kujust kilomeetrite kaugusel. Kümnete kilomeetrite kaugusel. Ma unustan. Ma ajan segi. Ma ei pööra tähelepanu. Ma lasen nad oma silma alt välja ja miski läheb katki (kui see on minu asi, pole hullu. Kahjuks on see sageli hoopis kellegi teise, nt minu ema või tema mehe asi).
Minu kuuteenistus on naeruväärne.

Ja nii ma siis olengi.
Ma olen muide täpselt samasugune, nagu mu korter: kaootiline asjade pusa, osad teadliku maitsega valitud, aga halvasti hoitud, osa tulnud kellegi "mul ei ole seda enam vaja"-pärandusest, osa on kallis pärandus kallitelt inimestelt ja osa miski, mis lihtsalt sattus siin korteris olema ja ma võtsin kraami kasutusse. Kõik see kuidagi vaevu-vaevu täieliku prügimäestumise eel ohjes hoitud, korras ja süsteemis olemisest sama kaugel kui ma isegi.

Ei uus ega vana. Ei klassikaline ega modernne. Võib-olla huvitav sellele, keda niisugused asjad huvitavad. Konservatiivile huulekõverdusainet pakkuv, aga "Noh, polegi nii hull"-kommentaari saav.

Üks sõber arvas, pole siin pabistada midagi, 40-selt elu alles algab. Aga mul on nii kahju neist kiiresti kahanevatest alla-kolmekümne-aastatest. Sellest, et neljakümneni jõudes ma võib-olla enam ei tahagi musta laega keldriklubides lõbusa metali järgi rappuda, kombinees ja katkistes sukkades ringi käia ja kõva häälega laulda, noorte nägusate meestega flirtida - ja need õhukesed jooned mu laubal ja silmanurkades muutuvad ka kaugemalt kui meetri pealt märgatavateks.
Ma saan muudkui vanemaks ja vanemaks ja pole ühtegi posti, mida ma aja sisse püsti oleks pannud ja tagasi vaadates öelda saaks: "...see oli tookord, kui..."

Tegelikult ma tean, miks ma poeglapsele "Ära Argentiinasse" ei laulnud. Tütarlapse pärast. Sest imik, kellele sa õrna häälega ja hellitavalt leelotad "...ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha..." tunneb end ilmselt suurepäraselt, aga 4-5-6-aastane seal kõrval sattub pehmelt öeldes hämmingusse sellest, et miks sa tema väikesele vennale laulad "ja ma tahan tappa sind".

Aga ikkagi on kuidagi kurb.
Loobuda sellest, kes sa kunagi olid, kui see keegi sulle tegelikult ikka veel meeldib.
Noh, suuremalt osalt, eks ole.
Ta oli küll loll nagu saabas, aga ilus vaadata (meigiga) ja tantsis nagu vanakurat.

Sest nüüd... nüüd on kõik päevad üksteisega sarnased, ainult iga aastaga vaiksemad, tasasemad, unisemad ja unustuslikumad ja ühel hetkel olen ma 40 ja beezh õuekombinee ei lähe enam selgagi, rääkimata sellest, et mu rinnad seal all näeksid välja ülbed ja mitte kaastunnetäratavad.

Mul on nii kahju neist kaduvatest aastatest. Teate küll, noorus ei tule iial tagasi jms.
Sest ma ei ole ju enam loll ja miks ma ei või saada lapsi, hingetarkust ja tantsimist kõike korraga?

Ah, kes teadnuks küll seda, et vanaks jääb süda?

2 kommentaari:

  1. Möö. See on ehmatav. Ma just olin eile ilgelt õnnelik, tulles äkitselt tõdemusele, et ma enam ju ei rebeleeri kuskil kopli kandis... Äkki...?

    VastaKustuta
  2. Räägin... Aga ei ütle, et elu algab neljakümneselt, sest ise olin kahekümneselt elanud läbi rohkem, kui need neljakümneselt alustaja kuuekümneselt. Praeguseks olen veel kümme aastat elu kogunud...

    On minulgi olnud neid hetki, mil tunnen, et kõik on läinud - see, kes olin noorena, kui tegin asju, mis ei olnud normaalsed teiste jaoks, kuid tundusid lõbusad mulle. Kartsin nii väga selle optimistliku ja elujaatava mina lõplikku kadumist.

    Ja ometi - sa ju tead, miks ma lonkasin ;) Ja ma olen 31...

    Vahel tuleb lihtsalt öelda 'who cares?!' ja seda tõsiselt uskuda...

    PS Ma võin seda kõige õigemat hääldust õpetada, mis toob õige tunde :D

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.