Kolmkümmend minu aja järgi e. mõned mälestusväärsed hetked

***
2/3 suveniirpudelikest Vana Tallinnaga.
1/3 sai kaaslasega jagatud; eks jagatud jook on alati topelthea.
Esimest korda sain aru, mida tähendab "kogu kere lõi hetkega soojaks".
Seda soojust oli just siis väga vaja ka.
Ahju ja kuuma mahla ja kuiva olemiseni jäi umbes tund.
***

***
Sedakorda ma ei uju üle järve, mõtlesin ma. Sedakorda ma ujun piki kallast, vaatan, mis seal roostikunuka taga on.
Roostikunuka taga oli koht, mis veel mõne aasta eest oligi ujumiskoht. Nüüd oli sinna tekkinud miski kaldus aasa moodi asi.
Kaks pisikest lindu, noka ja hoiaku järgi kuidagipidi tutka sugulased, kekutasid oma tikkpeenikestel, kehapikkuse kohta üpris pikkadel koibadel päris veepiiril.
Nad ei oodanud kindlasti mingit inimest vaiksete konnatõmmetega lähenevat. Usun, et olin lähemal kui 2 meetrit, kui nad õudusega taipasid, et see punakaspruun asi ei olegi mätas vaid hoopis inimpea, ja minema vurisesid.
***

***
Fantastiliselt ilus keepmantel - lihtsalt naeratuse eest.
Jah, ma olen tühine ja närune inimene, mulle jäävad südamesse asjad. Sellised malbed "ah, mul pole sellega nagunii midagi teha"-kinkimised, tõsi, annavad südamlikkuse koha pealt ka asjale üht-teist juurde.

Talvehakul ostsin mantli juurde sobiva kübarmütsi, mille dekoreerisin sinise sulekese ja vana vööpandlaga.
Kahju, et praegu keepmantli jaoks liiga külm on =(
***

***
Pärm on kahtlane ollus ja pärmitaigen välja mõeldud selleks, et inimesed, kel ei ole nii palju võid, et muretainast teha, ka midagi süüa saaksid.
Ainult et ma ikkagi võtsin teda üha uuesti ja uuesti kätte, et 30. eluaastal lõpuks siiski omada ka teatavat pärmitaignaosavust.

Esimene seemne-pähkli-sepik, mis välja tuli, oli väga maitsev.
Iga järgmine üha maitsvam.
Seemne-pähkli-plaadisepikute võidukäik perekonnas on viinud mu sinnani, et ma naljalt enam poest sepikut, saia ega leibagi enam ei osta.
Ainult väga laisas tujus.
***

***
Naeratus. Pakutud käsi.
Kohe sulan kui kärjevaha.
Jah, muidugi - see mõni asi!

Judin ikkagi üle naha.
***

***
Lumi ja kõige parem sõber üldse, uisud ja seenesupp.
Ma ei mäletagi, millal ma enne seda end viimati nii päris inimese ja nii vähe papile maalitud näopildina tundsin.
***

Lotovõit või midagi

Kaks posti üksteise otsa, aga mul kama.
Rõõmu tulevat jagada, saavat mitmekordne.

Leidsin nimelt aarde.

Saate aru, olen haige, õde on haige, õe isa on haige, minu isa on haige, kõik on haige - ja otsustasime, et lükkame jõulud päeva võrra edasi.
Ma siis kinke pakkima täna öösel alles, kui lapsed viimaks magamas ja vagurad ning ei passi.
Pakkimispaberid on kapi otsas kõrgel. Pidin kaks tooli ülestikku panema, et ilusamat välja valima pääseda.
Tuhlan seal tolmu sees, kaks paberirulli on suht inimliku välimusega. Võtan ühe ja viskan alla - ja siis mõtlen: oot, üks kingitus oli mul ju valmis pakitud ka, aga kuskohta ma selle küll peitsin?
Igaks juhuks tegin selle kapi uksed lahti, mille otsast pabereid otsisin, et äkki on see ainus varem varutud kink seal sees kuskil.
Teadsin küll, et seal kapis on tegelikult raamatud.
Ma olin neid sisse kolides ikka vaadanud ka ja mõelnud, et "Heegeldamine" ja "Pitsilised koekirjad" ja "Tervenemine jooga abil" leiba ei küsi, aga ega mul nendega suurt asja ka ole.
Aga nüüd, saate aru, nägin korraga, et esimese raamaturea taga on teine veel.

Mõlemal riiulil.

Sobrasin natuke.

Siis juhtus nii, et persse need kingitused, ma pean oma kapivälised ja nähtavad raamaturiiulid nüüd ümber korraldama kell 1 öösel, panema paika oma uued (vanad) Alverid ja Kaplinskid, Rimmelid ja "Viplala lood", "Ukuaru" ja "Antiikmütoloogia" (millest ma olen umbes nagu 7 korda puudust tundud siin korteris elades, kuhu pagan ometi minu eksemplar sai?!) ja "Hea meremeeste hoidja" ja "Kolme katku vahel" ja "Doktor Dolittle'i" ja "Naksitrallid" jne.
Sinna kappi jäi veel palju toredaid raamatuid. Mis ootavad vaguralt aega, kuni mul jälle "Anna Karenina" või "Kevade" tuju peale peaks tulema.

Aga kõige suurema aarde jätsin teadlikult peitu. Sinna kõige taha, salajasse paika.

Kõik kolm mu laste kõige ärarüsatumat lemmikraamatut, millest kõiki kolme on mitu korda ohtralt kleeplindiga parandatud ja kahel on ikkagi jälle kaaned küljest ära - "Vennad Lõvisüdamed" + "Röövlitütar Ronja", vana "Mary Poppins" ja vana "Bullerby lapsed" - kõigist kolmest on seal täiesti korralikud, siledad ja kaunid väljaanded.

Või noh. Laste lemmikud... Minu lemmikud... Mis seal vahet, neist said laste lemmikraamatud ilmselt seetõttu, et mulle meeldis neid ette lugeda!

ÕIGES köites. ÕIGES sõnastuses. (Oi, ma vihkan Ronja tõlke uuesti ületoimetatud versiooni!) ÕIGET värvi. ÕIGED jutud sees. ÕIGES järjekorras.
Just need ÕIGED raamatud.

Täiesti imeline.

Loominguline skisofreenia

Kas olla kellegi muusa on samuti eneseteostus?

***

***

Vahel tahaks mõne inimese ees lihtsalt kummardada. Ja võib-olla ka sala kadedusest ohata.
Aga kui ma püüan oma kummardust kuidagi kirjasõnasse panna, siis isegi kui kirjutan /kummardus/ - kõlab see ikkagi kiitusena.

Mis on aga hoopis midagi muud.



Pilt: Edward John Poynter
"Erato, luule muusa"

Kuuldemäng

Poeglaps (kempsu ukse taga): Kuule!
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa?
Poeglaps: Kas sa magad?
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): Jaa.
Poeglaps: Ma tahtsin öelda, et meevesi on valmis.
Tütarlapse hääl (summutatult läbi ukse): pomiseb midagi arusaamatut
Poeglaps (reipalt): Jah, ainult mett ei ole.

Tütarlaps käib vahel kempsus raamatuid lugemas, sest see on ainus koht, kus saab ukse lukku panna ja rahus olla.
Ma ei tea, kas ta istub potil või pesumasina ees põrandal maas.

Kui a>b ja b>c siis a>c ehk mõningaid udutamisi minu mõttemallide teemal

NB! Hoiatus! Palju ininat ja nabaimetlemist ja absoluutselt mitte midagi cooli ja elegantset!

(See võrgupäevik muutub järjest hullemaks. Mulle on vist omane mingi aastalõpumõõn, sest eelmisel aastal olid detsembrikuu postitused ka ainult lamedusi täis.)

Ma kirjutasin tänase jutu (mille esialgne sisu rääkis ühest mu nukrast mõttemallist, mis seotud meessooga) peaaegu valmis ja leidsin asja käigus veel ühe veidra mõttemalli, mis tahtis kohe, et ma talle mõned read pühendaksin.

Nimelt märkasin, et trükin siia võrgupäevikusse tohutu innuga kõike, mis on minuga viltu, kuidagi valesti, mitte-nõutaval-tasemel (isegi kui ma selle kujuteldava "nõudja" üle pisut õelalt muigan) jms.
See pakub mulle palju lõbu ja kohatisi ahhaa-elamusi ning põhjusmõtteliselt tundub minu inimsuhtluse aluseks olemagi "sa näe, kui palju ma kaldun kõrvale avalikult kehtivast õige inimese normist ja märka, et ma meeldin endale sellest hoolimata - ja kui sa siis soovid mulle naeratada ja minuga kõnelda, siis oled sa vist see inimene, kellega minagi heal meelel olen nõus suhtlema!"

Aga kui välja arvata kohatine rahuloluväljendus oma välimuse küsimustes, ei ole ma vist eriti kirjutanud sellest, mille üle ma oma elus ja iseendas eriti rahul ja õnnelik olen.
Mida ma olen hästi teinud nt.
Mis paneb mu naerma ja naeratama ja olema veendunud, et kuidagi kõik laabub ja maailma magusad aarded kogunevad mu ümber ja lubavad mulle vähemalt ühe vahetu kokkupuute, enne kui ma ükskord ära suren ja vaatan, mismoodi siis surnud olla on.

Heade asjade postid olid, aga minust endast polnud seal ikkagi eriti juttu.

Kui ma inimestega räägin, siis ega ma ka ei viska pead kuklasse ja ei teata, et "Ma muide olen õppinud lähedastega aus olema ja olulistest probleemidest rääkima!" või "Ma olen viimase 4 aasta jooksul muutunud oluliselt julgemaks!" või "Teen iga päev püsivalt tööd selle nimel, et mu laste anded ja head küljed saaksid õilmitseda ja tegelt on see meie ühiskonnas üsna pagana muljetavaldav, sest enamikul inimestest ei ole selleks lihtsalt aega."

Eks ma vist tunnen, et oma vead võib laiali laotada (sest nende vigade, mida ma ka ise tean, teistepoolne kritiseerimine ei ole ju valus), aga oma võlude demonstreerimine (ja oo ei, ma ei räägi füüsilistest) on ohtlik. Sest kui lüüakse seda, mida hindad (hindan) ja mille küljes ripub osa su (mu) enesehinnangut, siis on valus.
Mõistate?

Küllap mõistate =)
(Ega ma oma lemmikomadusi ikka üles ei kirjutanud näidetesse, sest hei, ohtlik!)

Nojah.
Ma veel mõtlen, mida nüüd selle "vaatake mind, mul on vinn, näete kui öka!"-käitumistendentsi teadvustamise järel peale hakata.

Aga seni - siin on esialgne postitus, mida ma kirjutama asusin:

Mida aeg edasi, seda enam märkan, kuidas ma olen meessoo suhtes kuidagi baasilisel tasemel ebaõiglane ja eemalolev.

Ma nagu ei pea neid päris ehtsateks inimesteks - võluvad või veidrad, haprad, naljakad, üllatavalt nutikad, üllatavalt naiivsed, veetlevad või veetlusetud, heatahtlikud (enamasti), sapised (vahel) - aga ikkagi mitte päris tõsiseltvõetavad olevused.
Olen nii mitmed mehed nii paljudes teemades maha kandnud, et ka nende sookaaslased on mu jaoks kadunud päris inimeste killast ja muutunud "üheks neist teistest".

Minu jaoks on mehed raudselt Too Teine Sugupool.

Enamasti ma meestega suheldes uurin nende seisukohti nagu KuMus pilte - näe, ka niimoodi tundub mõnele õige, nojah, eks see on vist mingi nende (aja, soo, kultuuri vm.) värk.

Minu teadvuses on nt. meeste "eetilise käki" lävi umbes 4 korda kõrgem kui naiste oma, sest naiste puhul ma eeldan, et nemad mõtlevad ja saavad aru (=võiksid vastavalt käituda), aga meeste puhul oletan automaatselt, et nende toimetused käivad "oi, pissi tuli!" moel ja no mis sa teed (lapsega) (hüperaktiivse lapsega) mehega, kes lihtsalt ei suuda mõelda oma tegude ja sõnade kaasnähtudele? Ning äh, kes olen lõpuks mina, et neid elama õpetada, noomida või nende enesetunnet kehvemaks muuta, avaldades arvamust nende ilmsete enesepettuste jms kohta? Nende elud ja nende käkid on nende eneste asi ja kui nad tahavad uskuda ennast kõige puhtamad valged inglid olema, lasku käia.
Minu õigus on enda sees olla hävitav ja irooniline, viisakalt kaasa noogutada, pärast ikka veel enese sees muiates oma teed minna ja mitte näha inimest läbi ülemäära lameda rinna, mitte tunda hinge, sest kuskil kubemeluu kohal on teisel peenis ja komplekt munandeid ka.

Nõme on asja juures see, et olen viimastel aastatel tutvunud mitmete väga nutikate ja isegi eetiliselt üsna kõrgel tasemel opereerivate meestega, kellest paljud on veel võluvad ka - aga ma täiesti järjepidevalt suhtlen nendega selles võtmes, et otsin nende jutus märke "mehelikust mõtlemisest". (Ehk siis emotsionaalsest totrusest, eneseanalüüsivõime puudusest, välisest enesekindlusest, mis ulatub umbes 3x üle põhjendatu, ning kombest eitada fakte, kui need lemmikuskumustega ei sobi.)
Ja kui ma selliseid märke ka ei leia, siis mõne veidruse avastab ju ikka - kes meist on veidruseta? - ning visa "haha, sihukesed nad ongi!" mõtteviis minus muudkui elab.
Ma ei tee nõnda paha tahtes.
Ma lihtsalt teen nõnda.

Mõnele mehele olen teinud ka erandi, aga erand tuleb võtmes "Tema ei ole tüüpiline mees".
Mitte võtmes "Tema on tõestus, et ka mees on 100% inimene".

Ja ma mõtlen, et äkki ma seepärast olengi armusuhtes ainult iseendaga, et ma tegelikult keeldun mehi potentsiaalsete partneritena võtmast? Olgem ausad, pakkumisi või vähemalt vihjeid - rohkem ja vähem looritatuid - on ju olnud, aga ma - ei suuda kuidagi vedu võtta? Mõnega ei taha ja mõnega ei oska ja kuidas nende imeasjadega üldse toimitakse, ma ei mäleta..?

+ need, kes mulle kõige rohkem meeldivad, need on paistavad nagunii lihtsalt sõbralikud olema. Mis on ju ka tore. Aga...

...filmis "Pahat pojat" küsib poiss tüdrukult, et mida sa minust õieti tahad. Ja tüdruk loeb ette terve rea asju nagu "et sa räägiksid minuga ja kaitseksid mind ja kingiksid mulle kassipoja ja hoolitseksid minu eest ja seksisid minuga ja teeksid mulle kingitusi ja..." (väga vaba tsitaat).
Mina vist jääksin lihtsalt tölli moega vahtima, kui mõni võluvat sorti võimalik-armupartner-mees mult niimoodi küsiks. Seksi ja rääkimise võiks filmitüdruku pealt maha spikerdada ja esile tuua, aga tegelikult ei usalda ma meestelt miskis suhtevõtmes midagi tahta.

Sest tahta ja mitte saada on ju - ebameeldiv! (Et mitte olla avameelne ja öelda - päris pagana valus, kui asjad juba nii kaugele läinud on.)

Sulle ei meeldi loosung mõtle positiivselt?
Ma olen sinuga tegelikult nõus. See on rohmakalt väljendatud mõte ja võib hooletul rakendamisel väga veidraid tulemeid anda.

Mõtle konstruktiivselt! on palju parem =)

Nabaimetlemine e. postitus sellest, kuidas midagi ei ole öelda, aga lobapidamatus see-eest kange

Väga tahaks kirjutada midagi kavalat ja nutikat, mis meenutaks inimestele, et ma olen
a) olemas
b) üllatavalt lahe mõnikord
c) olemas

Kahjuks ei ole midagi kirjutamisväärset võtta ajust. Aju, hakka tööle!

Mäh.

Ei saa ju kirjutada sellest et "viimati küüsi närides tuvastasin, et need maitsevad tuntavalt mõrumandli järgi. Mitte alt või pealt vaid just seestpoolt. Mida sellest nüüd järeldada?"

Põhiliselt ei saa sellest kirjutada seepärast, et ma ei oska asjast midagi järeldada - eriti kui jätta mainimata pisidetail, et inimese komme süüa omaenda küüsi võib mõningaid lugejaid pisut tülgastada ja seetõttu ma muidugi ei saa teisiti kui panen asja kirja, sest inimeste sedasorti märkustega hämmeldamine ja vastikuse väljakutsumine pakub mulle vaikset süütut lõbu =)
Muide, ma päris klassikalise küünenärija tüüpi ei ole - mul on sellised üsna pikad ja ajuti suisa hoolitsetud küüned ning puha. Lihtsalt enne viilimist ma tavaliselt natuke närin servi, sest need on nii head ja see on nii patune.
(Suitsetamine ja valimatu ringiseksimine on küüntenärimise kõrval väga soositud ja popid pahed.)


Võiksin ka kirjutada filmist "Pahat pojat", mis on mu viimase aja õhtulõpetaja - teen filmi arvutis lahti ja vaatan veidi aega valitud lõike, et naeratades ja ilusate piltidega mälus magama minna.

Paraku ei anna sellestki teemast mingit eriti lahedat teksti välja kangutada, sest see ei ole mingi eriti sügav (ega ka eriti epateerivalt labane, mis peaaegu nagu võrdub "sügav" juba, onju) film ja "Maha äng" teemaga ka üldse ei haaku.
Mis mõttes kirjeldati seda Eesti kinolevis kui "lõbusat actionkomöödiat"? Ma piinavat avastseeni ei saa ega saa peast välja ja algustiitrite ajal juba nutsin suure hääle ja suurte paksude pisaratega.
Vaatamise ajal oli kogu aeg tunne, et hoolimata ohtrast särgivabast lihaskonnast ja ühtlaste hammastega naeratustest on suur jama ainult hingetõmbe kaugusel (ja seda mõlemas suunas - nii minevikus kui tulevikus).

Ses suhtes film nagu "Tõe ja õiguse" raamat lausa!

Minu kui vaataja ohutunne tugevnes eriti pärast sõnumit: "Meil vendadega on selline komme. Noh, et kui kogu aeg juhtub halbu asju, siis ei saagi selle peale enam muud teha, kui naerda. Ja nii me naeramegi, kui midagi väga halba juhtub."
Nad saavad ikka täitsa palju naerda ses filmis, mhmh.
Väga meeldivalt ülevaks krutitud ja laia joonega tüdrukutefilm, aga "lõbus actionkomöödia"???

Nojah.
Sellest, et sel nädalal on lastel kokku viis jõulupidu ja järgmisel veel kolm + perekondlikud, pole ka midagi kirjutada. Kõigil lastel ju on! Jõulude ajal lapsevanem olla on topeltkoormus, kas see tuleb kellelegi üllatusena?!
Ja kel topeltkoormust pole, on lapsed kas pisipisikesed, teise vanema hooldada või siis peod toimuvad küll, aga laps ei saa neist osa võtta - ja see on juba kraad kangem probleem, nii et mis ma siin ikka virisen.

Lähen parem oma õhtusi filmilõike imetlema.
Naba asemel.

K. M.

Kord nädalas inimestega suhelda on vähe.
Isegi 2 päeva (mis on kumbki täis KOLME sündmust ja koosviibimist) nädalas on vähe.
Ikka on tunne, et olen oma maailmas ainuke täisealine inimene.

Mingisuguse vestluse keskel mõni aeg tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olen nii üksildane, et olen valmis taluma kuude kaupa inimesega koos igavlemist (tasapisi tutvumist?) kunagi võib-olla saabuva huvitava ühisolemise nimel.

Tõdesin, et jah, ma olen tõepoolest just nii üksildane. Täiesti valmis teie (või siis mõnede teiste, sest ega ma kõigiga ka ei igavle!) seltsis igavlema lootuses, et kord saabub päev, kui on huvitav =)

Ma olen nii üksildane, et võiksin iseendale kirju saata nagu Muhv juba. Selle erinevusega, et omaenda hädadest lugemine ajab mu tavaliselt vihaseks ja siis tahaks kellelegi kolki anda, aga kellele ma annan, kui ma nii ohjeldamatult üksik olen!
Kahesõnaga, parem mitte.

Kaalun nõutava täiskasvanutega suhtlemise sageduse tõstmist kolmele päevale nädalas.
Ainult see, kust ma neid täiskasvanud inimesi võtan, on esialgu veel lahtine.

Sel nädalal on juba 2x inimesega kokku saadud (uisutamine oli nii äge! need hokiväravate moodi asjad, millest saab kinni hoida, päästsid mu elu, ja viimaks ometi olen ma piisavalt enesekindel ja arukas, et neid ka kasutada! Veinipäevakust sain paraku kassiahastuse, aga omad hetked olid sellelgi) ja ehk õnnestub ka 3. kord üsna valutult organiseerida (kuigi ma ei viitsinud oma lapsüksuste eesotsas läbi lumetormise ja hilinevate rongidega täidetud Eestimaa Tartusse rühkida).
Saabuv nädal see-eest laiutab mu ees tühjana nagu ise kaevatud haud. Noh, v.a. nädalalõpp, mis muidugi on rahvakogunemistest tulvil.

Ettepanekuid?

Õudus ja ahastus ja närune läbikukkumine

Kook läks untsu.

Kas seepärast, et panin ühte komponenti (brändit) 8x rohkem kui ette nähtud eksikombel või seepärast, et laotasin taigna liiga õhukese kihina plaadile, selle asemel, et see kõrge servaga koogivormi toppida, või seepärast, et kõigest hoolimata püüdsin hoida kinni originaalselt küpsetusajast - vahet pole.
Untsu läks. Raisus on. Isegi siga ei sööks.

Enesetunne on sellest tulenevalt kohutav.

Löök oli nii ränk, et üldse ei kisu alustama uue laadungiga (kuigi ained on juba kodus valmis ja kuivatatud puuviljad 3. päeva leos, plaan oligi kohe 2 laari teha).
Isegi piparkoogitainast, mis ometi on iga kord välja tulnud seni, ei taha teha!
Saate aru, see tainas oli enne ahjupanekut NII MAITSEV!!!

Mis mõttes läks nii suur kogus suurepäraseid koostisaineid (ja nende hankimiseks kulunud raha) ning tegemisõpetuse detailsesse järgimisse pandud tohutu vaev ja energia selleks, et moodustada plaaditäis tugeva söemaitsega mustjaspruuni nätsket küpsist?!

Üldse, miks peab olema koogitegu nagu Harry Potteri nõiajoogi valmistamine?
"Sega jahu vürtsidega, tõstes seda kõrgele ja lastes siis potti tagasi kukkuda, et õhk vahele pääseks" ja "klopi munad kolmandas kausis korralikult segamini ja lisa nad siis taignasegule lusikatäis haaval, nii ei vaju võivaht lössi" ja "ära jäta jahu lisamise ajal visplit hetkekski seisma, et väärtuslik õhk välja ei pääseks" ja "toida kooki paaritupäevaste ajavahemike järel".
Ainus, mis puudu, ongi nõiasõnad ja "sega režiimis 3 päripäeva, üks vastupäeva, kusjuures hingata tohib ainult vastupäeva segamise ajal".

St. võivaht on nagunii rohkem nagu kamakas ju. Ja taigna saab kergeks, lisades veidi soodat, see õhu taignasse segamine on suht mõttetult vaevarikas.
Ja üldse, ma istusin kella neljani öösel üleval, et see asi oma madalal kuumusel neli ja pool tundi küpseda saaks ja tulemus on praktiliselt täitsa ebasöödav =(

Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.

Jõuluteemaline kettkiri

1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Meeldib küll.
Esiteks on nii aasta kulus tublisti vaheldust.
Teiseks annab see võimaluse teha igasuguseid natuke tobedaid asju ja põhjendada neid "aga jõulud ju" vabandusega.
Kolmandaks sisaldab jõul palju head sööki kaua kaua. Ma märgiksin suisa, et üks lõputu jõulusöögitegu kestab novembri lõpust läbi detsebri kuni poolde jaanuari välja.
Ja süüa teha mulle meeldib!
(Süüa meeldib ka.)

2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Mul on tunne, et Tütarlapse isapoolne suguvõsa on niivõrd üle prahi jõulupidajad, et kui nad sel aastal ka suure perekokkutulemise teevad, siis ma hea meelega osaleksin oma järelpõlvega.
Ja kallistaksin hästi palju kõiki tuttavamaid isikuid ja vähemtuttavatega ei olekski üldse piinlik =)
Ja siis saaks telepordiga koju tagasi ja keegi oleks toad vahepeal ära koristanud, isegi kapi otsast oleks tolm võetud.
Ning ukse vahel oleks (ilma sära ja kulinateta) kaart (mis EI oleks arve ega parastus) ja kaardil kirjas...

Ooot!! Oot-oot-oot-oot! See läheb juba liiga detailseks! Ning üldse, väga raske on välja mõelda, kuidas kõiki "absoluutselt täkkes" asju korraga ühte jõulu kokku toppida!

Aga kusagil nähtaval kohal igatahes võiks olla ka noor nägus mees, ilma särgita, aga sall kaelas.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Ma ei ole võimeline oma mälestusi järjestama.
Tegelikult ma üldse ei saa aru, kuidas seda tehakse, mina ei suuda mingi valemiga mälestuse põhjal öelda, kas ma olin nüüd 2 või 5-aastane nende sündmuste toimumise ajal.

Sest jõulud tulid minu varases lapsepõlves järjekindlalt ühtemoodi. Kuusk, selle ehitimine, värvilised lumehelbekujulised elektriküünlad, verivorst, piparkoogid, kartul, kapsas, küünlad, jõuluvana, luuletused-laulud, kingitused, nende avamine, veel söömist.

Üks lahe kuldne koerakujuline ehe oli, mida ma ikka püüdsin ise kuuse otsa panna. Punase lipsuga kaelas.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Kas oleks pidanud?

5. Parim jõulumälestus?
Ei suuda järjestada, ei suuda ka hierarhiasse panna.

Üks hea hetk, mida tükk aega igal aastal kordasin, oli lugeda sel ajal, kui toad olid juba korras ja kuusk ehitud, aga midagi muud ei toimunud, "Bullerby laste" jõulupeatükke.
Aga nüüd ma teen sel ajal süüa ja pole mingit sellist aega, kus midagi ei toimu.

6. Lemmik jõulutoitude seast?
Ma üldse ei tunnistagi mingeid muid jõulutoite peale piparkookide.
S.t. muidugi on asju, mis maitsevad mulle rohkem. Ja ka selliseid, mida ma ikka eeskätt jõuludega seostan. Aga ühtegi teist sellist toitu ei ole, mille jõuludest puudumisel tekiks tunne "midagi on viltu, kas need peaks jõulud olema v"?

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Ei tea. Oleneb sellest, kes kutsub ja millal.
(Viimasel hetkel ma plaane ei muuda, närvikava ei kannata selliseid asju.)

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kümneid!
* Päkapikud peavad käima.
* Jõulusööke tuleb teha, kuni nõrken, ja siis edasi ka.
* Kingitusi peab saama ja tegema.
* Jõululisi raamatuid on vaja lugeda.
* Kinke ei saa ilma esinemisteta kätte anda - loomulikult.
* Koristada tuleb ka enne jõulu (selle ma püüdsin ära unustada).
* Vanaemadel külas käimine on samuti vältimatu kaasnähe.
* Küünlad on vaja ikka alati põlema panna
* ning kui on sobivat ilma, siis on hea ka lumelatern teha....

...Oh, ja siis on mul ühed teatavad armsad vanad sõbrad, kellega alati kunagi jõulude ajal kokku saame.
* Ja tuba tuleb ära kujundada! Kuidas ma selle unustasin!
* Ennast hullult paksuks süüa ikka =)
* ja pärast Tütarlapse sünnipäeva jälle jõulurasva alla asuda võtma, kuigi see ei taha enne mu enda sünnipäeva möödumist hästi teoks saada.

... ja neid on veel.

9. Sinu jõulukingisoov?
Sellised asjad ma saadan jõuluvanale, mitte ei pane avalikku võrgupäevikusse üles.

/punastab

Ja pealegi, üllatused on ikkagi parimad.

10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Võimatu öelda.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
KÕIK peaks saama!!!
Ilge jama on, et ei saa =(

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Blogikülastajatele.
See sõna on nii kohutavalt ebaisiklik!

Ma soovin ikka ükshaaval ja igaühele eraldi omaenda personaalse soovi! Sest mis kasu oleks ülejäänud blogilugejatel nt kärurattast, mida ma südamest soovin ühele nende hulgast?!

Kui ma aga sind, kulla lugeja, üldse või kuigivõrd ei tunne ja sulle isiklikult midagi soovida ei saa nagunii - ja sa siiski ihkad natukenegi midagi, siis...
Ma soovin sulle nii isiklikult, kui ma vähegi suudan, võimet oma vajaduste ja tahtmiste vahel vahet teha. Ja oskust selle võimega ka midagi asjalikku peale hakata!

Sain Rattuselt. Täitsa rõõmustasin, muuseas.

Kuna hulk võluvaid inimesi naeraksid mu selle kettkirja peale lihtsalt välja (aga mulle endale meeldib õigupoolest väga kuuluda - ja mu meelest on ketid armsad), siis saadan ta edasi Tindarienile, Thonoliale ja zarvikule, kes on kõik leebed inimesed ja kui naeravad, siis vähemalt lõbusalt, mitte kurjalt.
(Tegelikult muutsin ma osade küsimuste sõnastust. Sest arvasin, et nii on parem. Ja ei otsinud lemmikpilti jõuludest, sest no - mida paganat??? Mis lemmikuid mult veel oodatakse? Varsti küsivad lemmikraamatut ka!
Aga kettkirja iva peaks siiski üsna ilmne olema, kas ei?)

Vahepealne

Olen selle vahe (peal) sees kirjutanud 2 hädisevat mustandit, mida ma ei avalda, sest need - noh, hädisevad! Ja lõpuks, eesmärk on siiski ängi vastu võidelda, mitte seda toita ja levitada ning selle abil kaastunnet ja kallistusi kerjata!

Panen hoopis üles ühe nõksu, kuidas elu tühje hetki kasulikult tarvitada.

* Külmad lumised rongiootamisõhtud saab muuta meeldivamaks ning kasulikumaks, kui lõdisemise ja kella vaatamise asemel teha vaikseid (suuremat tormamist ja lõugamist mittenõudvaid) lihasharjutusi. Nt väljaastekükke. Või sörkida tagurpidi perroonil edasi-tagasi. Tõsi, selleks peab olema suhteliselt ükskõik, mida möödasõitvatest autodest väljavahtivad inimesed sinust mõtlevad.
Aga mis seal vahet on, mida mingid inimesed mõtlevad "selle kubujussi kohta perroonil"?

Ilmselt annab antud meetodit kasutada ka bussiootamiste soojemaks ja kasutegurlikumaks kujundamisel, aga kui tegu on südalinna ja paljude teiste ootajatega samas peatuses, siis isegi mina vist kõhkleksin.

Oleneb muidugi meeleolust.

1. aruanne

Esimene päev "päris inimestega kohtumist" ehmatas mu kaameks.
Murphy mängis kaasa ilmselt, nii et sain enam, kui küsisin: suhelda umbes 17 tundi järjest kolme erineva seltskonnaga, kusjuures suhtluse kohatine intensiivsus ulatus tõesõna noorpõlvest tuttavani.
Teate (loodetavasti teate) küll: 12 sekundit tagasi oled kõva häälega naernud ja siis pilgutad natuke pisaraid tagasi, võtad lonksu brändit ja asud rääkima asjadest, mis seni sellises võtmes küll üle keele pole liikunud.
Ning 12 minutit hiljem naerate jälle kõva häälega.

Järgmist päeva täitnud vaimne segadus oli samuti kahekümnendate 1. poolt meelde toov. (Ei, mitte aastaid 1920-1925. Minu eluliiva nirisemisest on jutt.)

Aga! Kokkuvõtteks oli väga lahe ikkagi. See oli päris. Tekitas tundeid.

Kui on sooviavaldusi isikutelt, kes tahaksid näost näkku + südamest südamesse rääkida, siis kontakti saab kommentaaridest küsida ning brändi nimi oli Frantsuskii Aist (ärge küsige, miks) ja see täitsa meeldis mulle. Veinide puhul ei või iial teada, kas panevad pea valutama või mitte, viimasel ajal kardan riskida.

Kommi ja piparkooke võin omalt poolt pakkuda.

Või siis...

...tuleks lihtsalt rohkem inimestega näost näkku kohtuda ja vähem iniseda, kuidas keegi mind ei mõista ega piisavalt ei armasta.

Aasta lõpuni vähemalt kord nädalas. Vaatame, mis juhtub. Äkki on isegi mingitest huvitavatest avastustest aru anda pärast.

Virtuaalse suhtlemise puude vol 2 e. vast tuleks lihtsalt pidudele sülearvuti kaasa tassida

Vol 1 oli see.

Korraga tekkis tunne, et probleem ei ole üksnes minus.
Olen elanud egoistlikus pimeduses ja kui ma ei suutnud inimestega sujuvalt, ehtsalt ja vahetult suhelda, süüdistanud alati ja järepidevalt iseennast sotsiaalses küündimatuses, mõttejäikuses ning koledas elevantlikus trampimises ühiskondlikel suhtlusnormidel.
Ja vaikselt sinna juurde mõelnud, et "aga kui nad loevad mu avalikku võrgupäevikut, siis nad ju näevad, et ma olen tegelikult seestpoolt kaunis, lihtsalt inimesetega natuke kohmakas. Vast võtavad selle põhjal aega ja pingutust mu võluvasse isikusse süüvida ja siis, kui oleme võõrastuse pealt kuhugi edasi liikunud, siis ma suudan ju juba päriselt suhelda ka!"
Selle lootuse põhjal ei ole ma ka panustanud midagi reaalsuhtluse õppimisse vaid rahumeeli edasi bloginud ja suhelnud, nagu ma seda ikka teen.
Isegi hoolimata tõsiasjast, et viimasel ajal ei ole see kavatsetud edasiliikumine võõrastuse pealt millegi muuni eriti kellegi peal toiminud ja koguni vanade sõpradega on juba natuke raske südamest südamesse kõnelda.

Kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska...

(viimase aja pärliks oli korrata peol pärast kaheminutilist jutuajamist vestluskaaslasele kolm korda: "On ju raske rääkida, kui millestki rääkida ei ole!" Kui too inimene siis, õudus silmis, ettevaatlikult selg ees taandus, tabas mind korraga arusaam, et v-o tema arvates ma nimetasin teda lolliks, kel pole midagi öelda. Kolm korda, et ta ikka kindlasti aru saaks. Tegelikult ma muidugi üritasin omaenda kokutamist sotsiaalse suhtlemise hirmsale keerukusele viidates välja vabandada, aga noh...
Muide, ega ma ka netis alati end õigesti väljendada ei suuda: mu eilset postitust, näiteks, interpreteeriti rünnakuna mu oma võrgupäeviku kommentaatorite vastu, kuigi mina oigasin omast arust hoopis Postimehes esinenute üle. Aga vahel juhtub ju ka parimatega meist, kas ei?)

Niisiis, kuna inimesi, kellega ma rääkida ei oska, tundus järjest juurde tulevat ja ma ei tahtnud hästi uskuda, et mina ise muutun päev-päevalt järjest abitumaks ja jõhkramaks suhtlejaks, mõtlesin, et võiks ju asja ka teistest küljest vaadata. Äkki on inimesed, kellega ma suhelda püüan, kuidagi teistsugused kui need, kellega ma lapsest saati harjunud olen?

Niipea, kui olin asunud asja teistest küljest vaatama, avastasingi koheselt, et sedasama minu sündroomi "kirjalik monoloog tuleb palju paremini välja kui suuline dialoog" esineb ühiskonnas igal pool ja tohutult.
Eriti on seda märgata, kui inimene on mulle enne mingist asjast suuliselt rääkinud, ja pärast näen ma tema samast asjast rääkivat kirjutist. Kirjutised pole mitte ainult ülevaatlikumad, kaunimas keeles ja loogilisema ülesehitusega, need on ka vaimukamad, sisaldavad väikesi kavalalt tekstisse poetatud nalju ja mõjuvad huvitavamalt.
(Ja siis ma vaatan inimest, kellega ma raskustega midagi räägitud saan, ja mõtlen "Aga kirjutab ta ju nii hästi! Kui kurb, et me tegelikult ei klapi!" ega ürita üldsegi tema hingepõhja üles leida, sest see tundub lihtsalt nii lootusetu. Haha, nii palju siis sellest, et teised peaksid minu võrgupäeviku mõjul tahtma minuga suhelda isegi siis, kui see esialgu välja ei tule!)

Meie ühiskond on ilmselt suisa üle külvatud pooliti netimaailma kolinud ning seega kirjaliku suhtlusega harjunud inimestega. Me kõik käime ringi ja esitame oma monolooge, esineme üksteisele, selle asemel, et midagi jagada, üksteisele reageerida, kuulata. Demonstreerime ennast - aga tegelikult ei suhtle.
Samamoodi on ringtantsu ja paaristantsude asemele tulnud tantsustiil, kus sa ei pea teiste tantsjate ning nende sammudega üldse arvestama, sest teie kehad ei puutu tantsu ajal praktiliselt kokku. Sul pole tegelikult partnerit (tervest hulgast teistest tantsijatest, mida nõuavad rivi- ja ringtantsud, rääkimata) vajagi, tantsimine tähendab lihtsalt oma keha rütmilist liigutamist, ilma et oleks minimaalseltki sinu asi, mida teevad samal ajal teised su ümber.
Sisuliselt on selline tantsimine ka monoloog.

Muuseas, ma tantsin üksi väga meelsasti ja sageli ja mul tõepoolest on partneriga tantsida raskem. S.t. meeldib küll, aga eriti ei oska teise inimesega kaasa minna. Siis ma üritan end vabandada ja kokkuvõtteks tantsin paaristantse, nagu Archie Goodwin pahakspanevalt märgiks, heatujuliselt.
Itsitades ja püüdlikult.
(Archie täielikumat seisukohta heatujulise tantsimise osas vaata Rex Stouti raamatust "Šampanja ühele".)

Nüüd, tegelikult ma tõesti tahaksin päriselt suhelda (ja päriselt tantsida osata). Leida teemad, millel inimestele meeldib rääkida, ja siis neid tõepoolest ka kuulata - alati on tore kuulata, kui keegi millestki õhinal räägib (kui nad just pealetükkivalt ühte ja sama juttu ei korruta alailma).
Mu poolest pidagu või monoloogi!
Aga see lukk, see riiv, ma ei tea, kõveraks pööratud nael, mis inimese õhinateemade ust kinni hoiab, tuleb enne üles leida ning lahti muukida.
Ja seda ma viimasel ajal ka kohe üldse ei oska. Olen elanud üle palju ootamatuid piinlikke vaikusi, kui liiga avalikult küsin, ning veelgi piinlikumaid ukseprao ümber naljatamisi, mis kaasnevad mu püüetega vihjamisi uurida.

Pean võimalikuks, et probleem polegi ehk nii väga minus ning minu kohmakuses ja hädisuses - v-o on meil, internetiinimestel, avanemiseks lihtsalt vaja klaviatuuri ja ekraani? Või vähemalt kirjutatud sõnu?

Pilt ühe lahke tuttava tehtud, illustreerib dialoogi eeliseid monoloogi ees - kui me oleksime lähenenud monoloogiliselt, oleksin ma saanud märjaks ja kurvaks ja veel haigemaks, sest need krdi kummikud mu jalas olid just selle päeva valinud katkiminekuks.

P.S. Mina muidugi ei leia õhinaust üles ka msn-i teel, nii et tegelikult on asi ilmselt ikkagi minus, aga kui ma olin selle kõik kirja pannud, hakkas ka kahju niisama maha kustutada. Ikkagi täitsa kena monoloog, eks ole.

Märkus iseendale

Ära loe, igavene loll masohhistlik lammas, neid kuramuse kommentaare siis ometi!!!

AbFab reageeris noilesamadele mind närvi ajanud kommentaaridele muide ka, suutes isegi rohkem kui lause jagu sõnu järjestada.
Aga ängivastase võitluse seisukohalt võttes ei tasu lehtedest üldse kunagi kommentaare lugeda.

Parimad asjad elus vol 2 e. šnitsel nuudlitega jms

* Päikeseloojangud. Iga üksik päikeseloojang eraldi või ka kõik kokku. On see siis natuke lillakas taevas kahvatukuldse põikitriibuga või hullumeelne KÕIK-KOLDEVÄRVID-KORRAGA, ikka on iga kord "Oh! Vaata seda! Nii äge!"

* Lumi. Mis mõttes saab üldse OLLA "liiga palju lund"? Laviini all surra tundub olevat üks ilusamaid surmi üldse.
Pealegi saab lume peal kelgutada.

* Elav tuli. Ma tahaksin käevõru, mis näeks välja nagu hõõguvad söed, aga ei teeks haiget. Niimoodi saaks tule poegi pidevalt kaasas kanda. Aga ka tavaline küünal ajab asja ära. Ahjust isiklikus kodus rääkimata.
Ma muide täiesti mõistan suitsetamist - natuke tuld pidevalt sõrme (loe seda sõna kolmandas vältes, tegu on mitmusega) vahel, raasuke ilu pidevalt silme ees. Mis see enesetapp siis nii hull on sellega võrreldes!

* Ksülofoniheli. Sellise tämbriga räägivad ilusa häälega naised, kõlksub paremat sorti klaas, heliseb külma ilmaga ämber. Ainult et ksülofon kuidagi kontsentreerib selle kõik essentsiks, toob välja vägevamalt kui loodus seda suudab.
Ilusa häälega naised on aldid, muuseas.

* Uus mitmevärviline puuvillane aluspesu. 0 negatiivset punkti.

* Põnev jutukas. Ikka selline, et öösel üleval hoiab ja unerütmi nässu keerab. Ma vahel kipun jutukate võlusid unustama, aga kui tuleb jälle mõni sihuke, siis... Siis on nagu armumine, noh.

* Ilus mälestus. (Ära solgi seda ära: rohkem siiski pole alati uhkem. Mälestus peab olema selline, et kui meelde tuleb, paneb naeratama.)

* Kevade esimene õues söödud jäätis. Hooaja algus, aga huvitaval kombel ei ole hilisemad õues söödud jäätised võrreldavalt head.

* Kellelegi põhjusega hästi öelda, kusjuures on näha, et see jõuab pärale ka. Või head teha. Või vähemalt püüda head teha.

* Külm kaevuvesi. (Kui seda sulle külma ilmaga ämbrist pükstele ei loksu ja püksid seepeale ära ei jäätu, mida on ka juhtunud.)

* Külmapühad koolis.

* Kallistus kestusega üle 3 sekundi. (Ja ilma selle imeliku värgita "ma vormi pärast kallistan sind küll, aga ei taha puudutada muud kui õlgu ning kõverdun sust eemale, nagu oleksid sa koos mingi lögaga, millega ma end määrida ei taha," mida mõned harrastavad.)

* Edukas avalik esinemine. Rohkem ja paremat adrenaliini, kui ükski füüsiline väljakutse pakkuda on suutnud.

* Seesamiõli. Müstiline ollus. See pole isegi niivõrd HEA, kui lihtsalt kummastav. Muudkui aga sööks ja sööks, et ometi ära tabada, mis teeb selle toidu nii - spetsiifiliselt just selleks toiduks.

* Hayao Miyazaki. Iga kord, kui ma asun vaatama mõnd tema filmi, ootan ma, et see on hea. Ja iga kord olen ma pärast filmi tummaks löödud sellest, kui hea see ikkagi oli.

* Öine ujumine lainetega meres, kui vesi on soe. Muinasjututundele eriti palju lähemale tavaelus enam ei pääse.

* Küüslauk.

* Augustitaevas tähtedega. Ja keegi, kellega koos sinna vaadata ja kes oskab ühtlasi vait olla.

* Bulgakov ja Kivirähk. Ükskõik, mis jama nad ka kokku kirjutavad, ikka on hea.

* Lesbid. Naissugu nii mõistvalt ja ausalt ülistada suudavad ainult nemad - ja mulle meeldib ka nende kokkuhoidev suhtumine. Muidugi on kõik naised õed!
(See, kuidas nad nagu varesekari heteroks pööranule kallale tormavad, nii väga ei meeldi, aga ma vist ei pidanud negatiivset rõhutama.)

* Ebajasmiini lõhn ja pojengid+vahtraõied ja vesiroosideni-ning-tagasi ujumine. Kollase-oranžikirjud tulbid. Minu kivist vaasis. See vaas on kõige ilusam vaas üldse. Muide.

* Mesi ja musid. Neist ei pääse mööda =) Mesi ja musid peavad olema!

Alla kirjutanud:

armastusega Teie nunnast lapsehoidja!

Parimad asjad elus

Mul on natuke paha tuju (see on sedasi väga pehmelt väljendatud), aga ma saan mõistusega aru, et see on nädalalsest unevõlast, külmetamise tagajärjel tugevnenud haigusest ja trennipuudusest ning pole mõtet kedagi ega midagi süüdistada.

Niisiis otsustasin enda rõõmustamiseks teha lihtsalt väikese nimekirja hästi lahedatest asjadest maailmas, ilma isegi sinna juurde hädaldamata, mis neil tegelikult ka viga on või miks/kuidas/mismoodi mina neid endale (lubada) ei saa.

* Maisimanna. Erinevalt paljudest inimestest mulle mannapuder maitseb, aga kuna ma tean, et see ei ole toit (värk, mis sisaldab palju erinevaid kasulikke toitaineid, vitamiine ja mineraale) vaid äärmisel juhul söök (värk, mis kõlbab suhu panna ning alla neelata, ilma et kohe haigeks jääksid või öökima hakkaksid), siis ma seda ei osta ja kodus ei valmista.
Aga! Olemas on maisimanna, mis sisaldab veidi ka kasulikke asju, on lisaks ilus ja kollane imeliku valkja asemel ning isegi ei maksa väga palju selle kõige juures.

* Noorte meeste lõhn. Kuigi tänapäeval mingil arusaamatul põhjusel peetakse meeste puhul heaks tooniks lõhnata nagu nuluõli ja muskuse ristsugutis, meeldib mulle väga, kui noor mees lõhnab nagu noor mees. Mustad sokid on saatanast, aga parasjagu värske (mitte üle paari päeva seisnud) higi paneb mu õndsalt ohkama ja tahtma noorel mehel mööda ruumi sabas käia, kui ta ka on selgelt kellegi teise noor mees ja minul temaga mingit asja pole.
Kui niimoodi lõhnab noor mees, kes parasjagu kulutab aega minu kallistamisele, on efekt muidugi mitmekordne.

* Vallalisus. Ma võin mõttes viia õhtul voodisse kaasa ükskõik millise noore või mitte nii noore mehe, kes mulle aga silma hakkab, tundmata end seejuures grammi võrragi valeliku või ebamoraalsena. Ja mõtteline voodiselts on üldiselt kuulekas ning kaunis ja samas nauditav ju ometi.
Tõtt-öelda kipun vahel kahtlustama, et ma olengi nii vallaline tegelikult sellepärast, et ei raatsi oma voodiiseseisvusest loobuda.

* Piibe maantee. On ilus iga ilmaga. Vaadete paraad.

* Kohv. Kas seda on üldse vaja lahti seletada? KOHV!

* Et minu Väikelinnas on eraldi olemas nii Lihapood kui Juustupood kui Leivakoda. Ja ma saan käia järjest neis kõigis, väsimata vahepeal ära ega igatsemata suurpoodi, sest nad asuvad kõik üksteisest ja minu kodust alla kilomeetri eemal.
Ning vähemalt lihapoes nad juba tunnevad mind ja küsivas asju nagu "Ja mida siis täna läheks?"

* Suvised ja sügisesed turulkäigud. Kõik on nii hea ja nii odav ja nii hea ja nii ilus ja seda on nii palju ja tänapäeval on turumüüja ju alati päikesekiir, kes naeratab ja tundub igasse klienti isikliku sümpaatiga suhtuvat!
(Me ignoreerime siinkohal Tallinna Keskturgu, mis ei ole üldse mingi rõõmus koht ega isegi päris turg minu mõõdupuu järgi ja seal tahaks alati NUTTA.)

* Jooksmine, kui tee ei ole libe ja lögane ja varbad on kuivad. Mis siis, et minust ei saa iialgi jooksjat selles mõttes, et ma oleksin selles keskmiseltki hea. Mis siis, et mul hakkab poole tunniga igav ja isegi ringe pikendades jooksen ma need ikkagi ära poole tunniga, sest ma ei viitsi kauem joosta ja pingutan selle asemel tempoga.
Mulle ikkagi nii väga meeldib see tunne, mis tekib jalgade rütmilisel tümpsumisel ja iga oma hingetõmmet kontrollides ja mõõtes!

* Lapsed. Jah, ma kirun neid kogu aeg. Ja pool rasedust oli öökimine ja teine pool tatsamine. Ja toad on ikka segamini, nüüd juba ligi poolteist nädalat järjest. Aga - nendega on mingi VÄRK. Mingi selline magusus, mida ei saa maitsmisnäsade abil tunda.

Lisaks võiks alapunktina eraldi kirja panna tited. Seda tunnet, mis valdas mind omaenda alla 3-aastast last vaadates, tunnet, mis tuli sünnituse järel ja siis voogas nagu hiidlaine, seda ei oska ma üldse kirjeldadagi mitte.
Vahepeal juba peaaegu mõtlesin, et pole ka katki midagi, kui ma rohkem lapsi ei saagi.
Siis nägin üks öö unes, et olin rase ja sünnitasin seejärel beebi. (Unenäos ei ole nimetet sündmuste järjekord üldse vältimatu.) Poissbeebi, muuseas. Ja siis tarisin teda igal pool kaasas ja seletasin Poeglapsele, et näe, sinu väike vend, jms.
See tunne unenäos, see oli just samasugune kui päriselus.
Nüüd ma tahan jälle veel lapsi saada kunagi.

* Roosa ja rohelise kombinatsioon. Roosat peab olema vähem ja rohelist palju(m). Mõjub peaagu orgastiliselt. Mulle s.t.

* Mesi.

* Musi.

* Uni. Nüüd ma olen jälle kasvatanud oma unevõlga ja viimased paar punkti oma meeletult vaimukate lahtikirjutustega näitavad, et kasvatanud selgelt ülemäära.
Viimasel nädalal olen vaimsete võimete taandarengut seoses unepuudusega enda puhul väga ja väga täheldanud. Nii et jätan loetelu pooleli ja kobin magama ära. Aga seda rõõmuga, sest uni on nii mõnus ja hea soe ja vahel on hommikul lihtsalt nii uskumatult hea olla, et ei raatsi voodist välja minnagi - mis siis, et mõistus teab: liigne magamine-vedelemine ei too kaasa mitte rohkem head vaid hoopis peavalu.
Aga uni tegi enesetunde ikkagi nii imeliselt mõnusaks, et sellest tundest lahti lasta on kohutavalt raske. =)

Head und kõigile!

Meeskonnatöö miinused

Disclaimer! Minu vahetud kogemused meeskonnatöö vaevadega on küll selle postituse algtõukajaks, aga mõte lendas saadud müksu peale jooksvatest kogemustest kõvasti kaugemale ja kõrgemale. Ärge otsige siit teemast ennast ega isiklikku õelust - ma olen taas lahke ja leebe ja konstruktiivne meeskonnaliige!

Mida teha, kui meeskond (või elu) sunnib peale kompromisse:

* (minu tavaline käitumismuster): Mine kompromissidele naeratades ja kõiki, k.a. iseennast veendes, et kompromiss, see pole probleem, paindlikkus on mu teine nimi, omaenda õiguse tagaajamine toodab maailma jäikust ning viha juurde, mulle lausa meeldib kõigist oma ideedest taganeda.
Kui naeratus hangub kiviseks, naerata edasi.
Kui keel hammaste taga tardub liikumatuks ja kael muutub nii kangeks, et pea enam ei pöördu, võitle järgmisel teemal nagu lõvi. Võitle edasi, kuni hambad välja lüüakse, ja siis ikka veel edasi.

* (ka hea meetod, mida kasutasin rohkem nooremas põlves): Ära mine ühelegi kompromissile ilma eelneva pika võitluseta oma õiguse eest. Ole alati veendunud, et nõustusid teise poolega ainult "targem annab järele" emotsionaalsest arukusest ning heast tahtest, tegelikult on just sinul kogu aeg kõiges õigus. Suru vargsi ka pärast kompromisslepingu sõlmimist ikka oma plaani peale.
Kui kokkulepitud plaaniga nõustumise teesklemine enam ei toimi ja reaalne kompromissi arvestav käitumine tundub vältimatu, on enne alistumist alati võimalik puhkeda nutma, karjuda "Mina sel juhul kaasa ei tee!" ja minema joosta.
Variant on ka kedagi peale nutmapuhkemist (ja enne minemajooksmist) lüüa.

Kui elu peaks näitama, et sul oligi õigus, ära lase kellelgi seda iial unustada. Piisab ju sellestki, kui unustusse vajuvad need korrad, kui sul polnud õigus.

* (olen kasutanud mõnikord, vargselt teiste tehnikatega miksituna): Esita oma plaane kui juba kokkulepitud asju. Ole valmis muutma pisidetaile, jätmaks muljet, et ka teistel on idee vormumisel oma osa olnud.
Kui keegi osutab vastupanu, ära kaitse oma positsioone, nõustu tema mõtetega. Reaalses tegevuses ignoreeri muudatusettepanekuid ja kui sul on ette näidata juba pooleldi tehtud töö, ei hakata seda üldjuhul enam uuesti ja teistmoodi tegema. Kui su tegevuse suuna üle rahulolematust avaldatakse, ütle: "Ma unustasin ära, et me vahepeal midagi muud rääkisime, vabandust."

* (olen teiste puhul töötamas näinud, ise kasutanud mõningaid detaile): Ole pidevalt turtsakas ja tige. Muutu sõbralikuks ja rõõmsaks ainult siis, kui sinu ideed käiku lähevad. Siis muutu kohe väga sõbralikuks.
Niipea, kui asjad tüürivad sinu meelest valesse suunda, muutu uuesti pahuraks. On hea võimalus, et tekitad meeskonnakaaslastes tingitud refleksi kõigi sinu plaanidega kohe nõustuda - ja nautida seega ootamatult meeldivat õhkkonda grupis.

* (eelmise pisut muudetud versioon): Kui oled väga passiivse loomuga, aga samas tahad oma kindlat asja ajada, on variant aktiivse turtsakuse asemel lihtsalt vait olla. Rääkida ainult ühes valdkonnas oma plaanide ja ideede elluviimisest, aga siis tingimata hästi entusiastlikult.
Sulle jäetakse sinu huvialaruum, kuitahes põnev ja inspireeriv see teiste jaoks ka poleks, sest millekski muuks sind keegi kasutada ei oska.

* (väga loova meeskonnatöötaja fenomen, olen vahel kasutanud): Ole pidevalt entusiastlik! Hüüa igal võimalikul juhul "Oh, väga hea, nii teemegi!" Muuda oma seisukohti kogu aeg. Tulista juba kokkulepitud teemadel pidevalt välja uusi ideid. Võta neid ideid kasutusse, teisi sellest sõnaselgelt informeerimata! Vaata, kuidas ülejäänud meeskond omaenda töölõike ümber tehes hullub, ning naerata rõõmsalt ja julgustavalt!

* (sobib kõigi eelnevate juurde magusa lisandina): Ignoreeri probleeme! Tunnistamine, et sul on raskusi grupi töökultuuriga kohanemisel, on nõrkadele!
Kui teema tõstab esile keegi teine, anna mõista, et ta a) raiskab kasulikku töötegemiseks mõeldud aega ja b) tema probleemid on tegelikult väiksemad kui sinu omad, aga näe, sina saad hakkama!
Väldi teemat ning kaasnevat konflikti ka siis, kui see on juba arutlusele tulnud; parim viis on lihtsalt vait olla. Kui see pole mingil põhjusel võimalik, solvu.


Olete teretulnud täiendama!

Pilt on kuskilt siit. Ma ei tea, kust tema selle sai ega kes on autor.

Kuidas võidelda kurjusega

Internet on kohutav.
Ta näitab asju, mida ei ole vaja näha, ja toodab hirmuäratavates kogustes viha ja pettumust ja ängistust.

Kaalun tõsiselt, kas suhtlusvõimalus võluvate ning kasulike inimestega + otsingumootorite võlu on seda väärt, et sihukest koletist pidevalt oma silme ees hoida.
Kui ma käiksin ja vaataksin iga päev raamatukogus tund aega maile, oleks kulu umbes sama, mis püsiühenduse kuumakse.

Ekstreemsport

Mingi erikuradi pöörane ilm on väljas.

Ma oleks ukse pealt tagasi pööranud oma tossude ja tuultpidava vestiga, aga lubasin juhtumisi tänaseks õhtuks mikrofoni hankida arvutile.
Mulle meeldib lubadusi pidada.
Nii et sai siis kaubamaja poole jooksma asutud.

Olen nagu kuulnud, et lõpp lahe on, kui peab iga ilmaga välja minema ja elu kohe palju värvilisem jne.
No... kõnniteel oli siuke õhuke jääkiht ja miski vee-lumelöga kiht selle peal. Ei saanud lombist mööda joosta, sest kõik oli lomp, ja lisaks ilgelt libe lomp. 300 meetri pärast oli mul vasaku jala varvas märg. 800 meetri järel oli ka parema jala varvas märg. Mõtte joosta kaubamajja ringiga matsin umbes siis maha kah, läksin otse, mingi 700m veel ehk.
Seega polnud ma poes eriti väsinud, kuid armetult märg ja külmade varvastega. Ostsin oma klapid ära (ometi kord põhjust olla tänulik üüratute plastvärkide eest, kuhu neid pakitakse - polnud vaja karta, et saavad märjaks) ja paki kommi ka (mardisantidele muidugi, või mis teie mõtlesite?)
Siis asusin tagasiteele.
Tagasiteel oli tuul (ja järelikult ka vihm) - hei, kas see oli varem ka nii tugev? - millegipärast vastu. Lisaks valisin teise tee, lootes, et seal on vähem libe ja lögane. Oligi, aga lisaks oli seal ka vähem tänavavalgustust. Ühe pimeda koha peal, kus lomp üldse ei läikinud, käisin parema jalaga pahkluuni vees ära. Edasi lirtsus varvaste vahel armsasti. Kohe pärast seda sõitis mulle vastu auto, mis küll aeglustas tempot, aga ilmselt ei aimanud pimeduse tõttu, kui krdi sügav lomp tema teel on, ja pritsis mind nii märjaks, et osa vett lendas isegi näkku. Mõtlesin korraks tänuliku žestina keskmist sõrme näidata, aga ta ju püüdis ja mul hakkas hale.

Muidugi ei saanud enam mõeldagi kõndimisele jooksmise asemel (et paremini püsti püsida, noh). Oleksin lihtlabaselt ära külmanud. Niisiis jooksin üle libeda veevälja, reied tasakaaluhoidmispingutusest krampis ja klapid oma hiiglasliku karbiga ühte, kommipakk teise kätte pigistatud.
Kojujõudmiseks valisin tee läbi pargi - et seal on ehk vähem libe. Muidugi pole ka pargis valgustust ja tõenäosus uuesti vette astuda näis suur, aga noh, üks jalg on juba täiesti märg ja teine üpris märg ning veel märjemaks saada pole vast suur kaotus.
Kui ma seal teisest neetult suurest lombist läbi jooksin, taipasin, et siiski on vahe, kas sul on jalge ümber juba soojaks köetud vesi või täiesti värske jäävesi otse lombist.
Ülejäänud teekonnal lirtsus juba mõlema jala varvaste vahel.
Vesi imbus täiesti ebasündsatesse kohtadesse ja tilkus ka sinna, kus võinuks nagu kuiv olla.

Esikupeeglist vaatas viimaks vastu isik, kel oli täpselt samasugune soeng nagu minul tavaliselt pärast peapesu. Lisaks oli ta ilmselt püksi teinud - ja väga ohtralt - sest tema püksid olid puusadest allapoole pea täiesti märjad. 10 cm põlvedest all- ja 20 cm pahkluudest ülevalpool oli veel kuivapoolne triip (ja värvlit kaitses vest), aga kõik muu oli KÜLM ja MÄRG.

Võtsin 15 minutit jube kuuma dušši, lootes, et see säästab mind hirmsast külmetustõvest.
Nüüd tudisen veidralt nagu oleksin 3,5 asemel kuskil 10 km jooksnud.
Aga v-o see on lihtsalt hilinenud vappekülm.

Üldiselt ma nüüd olen enda üle uhke ja loodan, et mardisantide jaoks on liiga kole ilm ja saame kommid endale. Aga ei tunne üldsegi mitte, et mu elu on palju täiuslikum, kuna õnnestus hästi külmaks ja märjaks saada.

Krt - ja tossud unustasin kuivama panna!

P.S. Miks on nägusad noored mehed nii võluvad?

Üks asju, mida igaüks võiks elus kogeda püüda

Täna hommikul leidis minus aset kirgastumine.

Selliseid kirgastusi tuleb vahel ikka ette, aga ei muuda ühtegi konkreetset valgusehetke madalamaks või vähem eredaks see, et ma olen sääraseid ka varem kogenud.
Vastupidi. Teadmine, et see on kordunud, et selline hetk tuleb tõenäoliselt veel, annab jõudu lohiseda läbi kõige ilgemast ja porisemast ja tüütumast mehhaanilisest vaevanägemisest, mis on samuti töö- ja loomeprotsesside lahutamatu osa.

Ma tahan sellest kirgastumisest rääkida.
Ühest küljest on antud postitus tänu ja tunnustus inimestele, kellega koos ma olen selliseid lendava mõtte momente kogenud. Teistest küljest on see kinnituse otsing - eks ole, teie ju ka tunnete nii, teil on ju ka niimoodi olnud? On ju?
Kolmandast küljest on see üleskutse - väga raske on ette teada, kes just osutub olema sinu hingesugulane loomevallas, aga alati võib ju loota, et leiad veel mõne. Niisiis on see üleskutse neile, kes v-o otsivad kedagi endaga koos midagi looma - kui tahate, võtke minuga ühendust!
V-o me ei klapi. V-o ma ei suuda tiivustuda, isegi kui asi mulle meeldib, lihtsalt see pole minu teema. V-o sina ei suuda minuga kaas mõelda. Aga asja vähemalt kaaluda võiks ikka! Proovida ka!

Seepärast, et see hetk, kus 1 idee+1 idee ei võrdu enam kompromiss kahe vahel või läbirääkimise teel saavutatud ühe eelistamine teisele vaid veel uus idee ja veel parem idee ja veel laienev ja omaenda elu alustav idee, on absoluutselt imeline.

Mõned teist teavad, et ma vahel korraldan LARP-e. Mis minu jaoks on igatahes vähemalt sama oluline loometegevus kui kirjutamine, kuigi kirjutamine annab püsivama ja mõõdetavama resultaadi ja seetõttu tundub vast kuidagi tõsiseltvõetavam.
Mõned teavad ka, et ma teen seda (seni eranditult) koos inwega.

Hiljuti küsis üks äge inimene meilt, et miks me seda teeme (meie vormis, sest tema ka) ja me jäime kokutama ja lõpuks andis tema ise vastuse, mis sel hetkel oli nii vaimukas kui tõene.
Aga täna tuli mulle uuesti meelde, miks mina neid asju teen.

Selle hetke pärast, mil ideid ei pea enam otsima, küsimuste lahendusi jõuga välja mõtlema või loogiliselt mingite punktide põhjal tuletama, vaid kui mõte hakkab loo taktis voolama. Üks ütleb pool lauset ja teine jätkab (ning ideaalis lisab kolmas ka oma osa). Ühest ideest kasvab teine nii naturaalselt, et ei saa enam öelda, kelle mõte miski oli, ja ainus pingutus, mis loomiseks kulub, on see, et tuleb oma lendu nii palju pidurdada, et jõuaks grupiteadvuse ühendlainet kuidagi salvestada-üles kirjutada-hiljem läbitöötatavaks muuta.
Ja seda ma koos inwega töötades kogen.
Seda ma kogesin täna hommikul veel 2 inimese seltsis.
Ja selle eest olen ma lõputult tänulik.

Loomulikult tuleb selle kirgastumise jaoks teha eeltööd - vahel palju palju eeltööd, nii palju, et sa kaotad lootuse, et üldse mingi inspiratsioon KUNAGI tuleks ja sind edasi lennutaks nagu orkaani jõuga taganttuul - ja pärast kirka lennuhetke möödumist tuleb see loodud asi taas pingutust mängu pannes detailhaaval paika sättida ja ellu äratada.
Aga kui see sünergiamoment, see teineteisemõistmise- ja lennuhetk on olnud - siis on ka kogu muu töö end vähemalt minu isiku jaoks juba ära tasunud. Hilisem teiste tunnustus - oi, mulle on tunnustus alati oluline, sest ma ei usalda omaenda hinnaguid kuigivõrd, aga... see on see kirss-koogi-peal värk, onju. Kook - see on lennuhetk.

See on põhjus, miks teha meeskonnatööd. Ei tööpanuse ühtlane jaotumine ega igaühe võimalus teha just neid asju, milles ta tugev on, oleks minu jaoks päriselt piisavaks argumendiks, et taluda kõiki meeskonnatöö piinavaid miinuseid. Ühise vaimusähvatuse valgus, vat see on toimiva (loome?)meeskonna tunnus. See tähendab, et miski on õigesti läinud, koos on õiged inimesed, kes ajavad õiget asja.

Seda kirgastumist juhtub larpi ette valmistades, seda juhtub ka platsigemmina asju jälgides ja mängijatele väikesi õrnu tõukeid andes ühistöös nendega.
See võib juhtuda koos kirjutades (mul oli kunagi nt pinginaaber [keda ma tahaksin siinkohal tervitada mingi lauluga], kellega me kirjutasime 2 juppi filmistsenaariumit. Selle teise tegi tegelikult juba suuremalt jaolt tema, aga üks ühine moment igatahes oli.)
See võib juhtuda isegi lihtsalt vesteldedes, spontaanselt - mida minuga pole vist juhtunud oma 10 aastat, aga kui ma mõnd kunagist oma sõpradega kogetud tormavat mõttesünkroonsust meenutan, siis ma tean, mida sõprus tegelikult tähendab.
(Sõprus on samuti loominguline ja elus kooslus, teadvuste ühtepõimumine, mis võib viia imeliste lendudeni.)
(Kui järele mõelda, leidub sellist ühise rütmiga inspireerumist ka seksis, aga mitte selle teemani ei tahtnud ma praegu jõuda.)

Selline kirgastumine, selline ühendteadvuse tunne on tõesti päriselt olemas, ausõna!

Selle nimel juba tasub sotsiaalse suhtluse asjus ponnistada. Selle nimel võib lausa eladagi!

Väike armastuskiri just sinule

Kunagi võiks mõnele larpile minna kõrtsilaulajatariks-kõhutantsijaks.
Mitte et ma märkimisväärselt laulda või tantsida oskaksin, aga mul on vist õige hoiak.
Vahel.

Sest ah! Päevadel nagu täna tahaks kogu maailmaga flirtida. Teda oma naeratusega rõõmustada, huuleprunditamise ja kulmukergitusega vastu naeratama panna, puusahööritusega selgelt viidata, kui lustlik meeleolu mul on ja kui väga hurmavaks ma teda pean. Tahaks libistada sõrmega mööda oma sulnilt siledat nahka ja tema meeltes puudutuseiha sütitada. Päevadel nagu täna.

Ah, armas maailm, me vast tõesti pole mingisuguseski püsivat laadi suhtes ja ilmselt ei saa ka kunagi olema, aga see ei tähenda, et me üksteise nähtavalolevaid külgi märgates teineteisele meeldida ja vahest ka veidi kudrutada ei võiks!
Sinu käest ma absoluutselt võtaksin täna suitsu vastu ja kummarduksin su poole seda süüdates!
Sinuga ma hea meelega jooksin ühe joogi ja astuksin siis oma piduritest kõrvalt mööda (mitte üle, ei, nii hästi me üksteist ei tunne, aga mööda siiski).
Ja jah, muidugi ma tantsiksin sinuga, ka kõiki neid tantse, mida ma tegelikult ei oska, aga eriti neid, kus saab improviseerida, sest ma improviseeriksin koos sinuga nii heal meelel!

Ma isegi ei pea sinuga midagi mõttekat rääkima, aga ma kahtlemata naeran su naljade üle, isegi kui need on pisut õelad, sest naerda on hea - eriti, kui oled rõõmus. Ja ma üldsegi ei oota, et sa tunneksid ära minu tsitaadid ja naljad, sest mõistagi on sul teistsugune taustsüsteem, aga ma räägiksin neid ikkagi suure mõnuga, sest noh - meeldivas seltskonnas on ka omaenda häält kaunim kuulata.

Ja kui ma hammustan natuke liiga tihti oma alumist huult ja libistan keelt üle selle, kui ma mängin oma kõrvarõngaga ning võtan pea-kuklas-poose, siis suhtu sellesse kui komplimenti, sest ma teen seda sinu meeldivast seltskonnast sünnitatud siirast elulustist, ilma mingi kurja tagamõtteta.

Võta mu armastuskiri vastu sama helges vaimus, kui pakutudki sai!

Pildi, mis illustreerib iha tantsida, laulda ja flirtida korraga, korjasin (ega sa ei pahanda?) sinu seest siit aadressilt.
=)

Pulmaperiood

(Pealkirjaks võiks olla ka "Valimiste eel", kui tahta asju poliitiliseks ajada. Mina isiklikult eelistan ajada romantiliseks.)

Pandi sokud puulattidest puuri,

kui aeg oli selline, et

nad ei saanud muidu kui võidelda.

Jah, oli küll toitu ja vett

mõlemal küllaga.

Ometi üks kaevas teise

surnuks seal lattide vastas.

Ja isand jõi soojendet’ veini

ning hõiskas ja plaksutas rahvas.

(On kahtlus, et keegi on umbes sellise luuletuse kunagi juba kirjutanud. Viimane rida tuli kuidagi väga kergelt - ja pärast üle lugedes ka väga tuttav ette. Aga kuni ma ei suuda meenutada, kes-mis-kus, las ripub.)

Maainimene jala ei käi

Üks suvest ootele jäänud jäänud postitus:

Olen kuulnud unistav-mõtlikke heietusi, kuidas maal ning väikestes linnades elavad inimesed tervislikumalt, liiguvad rohkem, neil on tervemad väärtushinnangud ning sõbralikumad koolid.

See on selline „ülla metslase” projektsioon linnast maa suunas. Väärtushinnangute koha pealt ma sõna ei võta (ei tunne piisavalt valimit), aga üht võin nüüd küll kohe julgesti ütelda – maainimene jalgsi ei kõnni, linnainimene aga küll.

Inimkatsed ja vaatlused on näidanud, et inimesed, kes soojal südasuvel vants-vants mööda kruusateed järve äärde ujuma lontsivad, on eranditult suvitajad. Maainimesel, kes harjunud pikkade vahemaade ja olematu ühistranspordiga, on auto ja ta ei karda seda kasutada. Kui tal autot ei ole, on tal vähemalt jalgratas. Ja kui tal jalgratast ei ole ja autoga sõidab parasjagu mõni teine pereliige, siis ta lihtsalt ei lähe ja kogu moos.

Kui mina, suures linnas ühistranspordi ja väikeses linnas pikkade jalgsikõndidega harjunud kodanik, maal oma lasteväega kaks ja pool kilomeetrit järve äärde kõmpisin, tulid kohalikud mind nagu ilmaimet akna peale uudistama ja mõni vanamemm võttis ka oma ratta kinni pidada ning küsida, et kuidas ma vaeseke siis sedasi, väikeste lastega? Ja kas poleks parem bussi oodata? Ja nii peab ikka kole raske olema!

Buss, muide, käis kaks korda päevas ja sõitis ainult ühes suunas ringiratast (s.t. et bussiga järve äärde ja tagasi saanuks nii, et sõidad hommikul enne seitset täisringi [umbes 20 km] ära ja oledki järvele teiselt poolt juba üsna lähedal. Siis molutad seal järve ääres kuni õhtul kella viieni, mil buss taas tuleb, ja saad koju).

Pomisesin vastuseks midagi segast teemal "oh, pole midagi" ja kõndisin edasi.

Igal normaalsel maaperel on auto. Muidugi on üksikuid põhimõttekindlaid, lubadeta või siis verivaeseid, aga keskmiste arvude järgi on majapidamises mingisugune ront olemas 90% maa-asukatest, kes otse külakeskuses ei ela. No peab olema, muidu ei pääse ju poodigi!

Ja kui auto juba olemas on, siis kasutatakse seda ka kõige lühematel sõitudel. Istutakse sisse ukse ees ja sõidetakse teise ukse ette. Ka 300 meetrit naabrite juurde kurke või mune tooma käib ikka autoga.

Nii polegi keskmisel maainimesel erilist põhjust rohkem liikuda kui linnainimesel, kes enamasti nurga peale piima järgi lippab ikka jalgsi ja kelle kodupeatusesse tulevad bussid 11 korda tunnis, mitte 2 korda nädalas, nii et ta peatusesse ja peatusest edasi (ning hiljem jälle tagasi) kõnnib sageli omaenda kaunitel jalgadel.

Rattaga sõidetakse maal muidugi rohkem kui linnas. Aga enamasti teevad seda kas väga noored (need, kel veel lube pole e. lapsed) või kanged vanad. Vahepealsetel on - nagu juba mainitud - auto.

Kas maainimestes aga ehk miskit muud romantilisel moel metslaslikumat ja üllamat on, pean alles jätkuvate vaatluste teel kindlaks tegema.

Mul meelen kuldne kodukotus

See on post, mis sai alguse Epp Petrone portreesaate kuulamisest raadio Kukus.
Ma ei ole eriline raadiokuulaja, aga kuna hommikul Tütarlast kooli saates ärkame me mõlemad paremini, kui keegi meiega hommikusöögi juures mitte-väga-lollilt vestleb ja vahele muusikat mängib, olen selle vana raadiorondi, mille koos korteriga päranduseks sain, kööki vedanud. Ning kui ma seal süüa teen või nõusid pesen või kohvi joon, on mängivate helide saatel ka kuidagi seltsim olla.
(Ma tõesti ei ole sotsiaalse suhtlusega üle koormatud, nagu näete.)

Jõin kohvi, kuulasin Epp Petronet ja lugesin raamatut "Füüsika võlu" (mis on väga huvitav, aga nõuab süvenemist ja seega loen ma seda nii aeglaselt, et endal tuleb ka hirm peale - eriti kuna ma ei luba endale sinna vahele kuigi palju ilukirjandust ja seega olen oma lemmiklõõgastusest üsna ära lõigatud) ning korraga ütleb saatejuht "...aga tegelikult oled sa pärit ju veel palju väiksemast kohast kui Viljandi, nimelt paigast nimega Karksi."
Ma sõna otseses mõttes karjatasin. Küll summutatult, aga seda ma tegin.
Artikuleerimata "Aaeeaah'i" järel tuli midagi sellist nagu "Epp Petrone on ka Karksist?!" ja kogu mu hoolega tasakaalustatud loen-kuulan-joon multitegevus jooksis kokku üheks suureks "KARKSIKARKSIKARKSI-SEEONVEELKELLEGIJAOKSOLEMAS"-mõtteks.

Ja üle tüki aja on mul taas midagi võrgupäevikusse kirjutada.
Mitte ängist ja sellest vabanemisest. (A kes vajab, siis rohmakas tõlge inglise keelest: üks orgasm iga päev - ja depret ainult eemalt näed.)
Mitte igapäevaelust.
Mitte lastest.
Mitte midagi tarka v-o, aga midagi - midagi.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mina ei ole tegelikult Karksist pärit.
Ma sündisin ühes Eesti suurematest linnadest ja elasin enamuse lapsepõlvest teises. Ja siis hakkasin paigast paika kolima, püsides ühes kohas enamjaolt alla kolme aasta.
Aga minu vanavanemal oli Karksis kodu (mis oli meie perele = mulle, mu emale ja vennale - suvekoduks) ja ma kuulsin teda alailma pealkirjas tsiteeritud laulu laulmas.
Sõnad seletati mulle ära (kui karmanist mul katte väits rida nt) ja mulgi keele algmed said enam-vähem selgeks.
Aga laulu sisust ei jaganud ma masti ega mändi.
Kui ma hakkasin raamatuid lugema, jäi mulle samuti täiesti mõistetamatuks sihuke asi nagu "koduigatsus".
Mulle eriti ei meeldinud minu kodu. Mis mõttes sa oled kuskil mujal ja siis hirmsasti igatsed koju? Olla külas on LAHE. Olla maal on LAHE. Olla reisil on LAHE. Kodu on huvitav esimesel päeval pärast sinna tagasi jõudmist. Tingimusel, et sa oled ära olnud vähemalt nädala.
Enamasti on kodus olla iiiiigav. Ma ju tean juba kõike.
(Olen ma maininud, et mul oli lapsena väga madal rutiinitaluvus?)

Lisaks on kodu see koht, kus elavad pea eranditult inimesed, kes on sinust võimsamad. Seal sinuga riieldakse. Seal pead sa koristama (mh ka kappe, emake maa, kuidas ma vihkasin kappide koristamist!) Seal saad sa tavaliselt pahandada, kui oled midagi lõbusat teinud (nt klassiõega pärast kooli kastaneid korjanud ja mänginud ja seega hiljemaks tulema jäänud).
Mis on kodus nii kangesti head, vabandust?

Vahel ma mõtlesin, et ju see koduasi on mingi täiskasvanute värk. Nagu helge lapsepõlve ja vahva koolipõlve lood.
(Olen ma maininud, kuidas ma kooli jälestasin? Siiralt, sügavalt ja igakülgselt. Mõned toredad õpetajad ja mitmed huvitavad ained ei päästnud palju, arvestades, et koolis olin ma sunnitud iga päev nägema ligikaudu kõiki oma klassikaaslasi, rüsima kuidagi läbi sotsiaalse suhtluse ületamatutena näivatest ülesannetest ja lisaks olid seal ka need tunnid, milleks ma ei tahtnud õppida või kus olid nõmedad õpetajad - ja sageli olid need kaks asja üks ja sama.
Ma pole siiamaani jõudnud tundeni, et kooliaeg oleks olnud kuidagimoodigi tore, rääkimata "helgusest".)

Aga see vanavanaema, kelle kodu Karksis oli, suri ära.
Tema korter jäi mingite keeruliste süsteemide tulemusena välja nende väärtuste hulgast, mida sai EVP-dega osta.
Ja kuigi meil oli ikka veel võti ja puha, hakkasid perekonna täiskasvanud liikmed aduma, et need kaks tuba vanas metsapunkti majas pole enam "meie omad".
Mina ei adunud. Hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (kuskil 12-14).
Imestasin, miks me sinna enam ei läinud.
Väide, et "see pole enam meie oma" ei veennud mind absoluutselt. Mis mõttes ei ole, kui seal sees on kõik need asjad, millega ma titepõlvest saati harjunud olin; voodid ja madratsid ja linad ja hommikumantlid, mänguasjad ja raamatud? Kõik samades paikades, ainult tolmusemad, lihtsalt ootamas, et me tuleksime tagasi ja võtaksime sisse oma õiguspärase positsiooni nende seinte vahel nende asjade keskel. Ämbrid kummuli pingil, ootamas vett. Solgiämber sahvriukse kõrval solki igatsemas. Õlekotiga voodid oma katete all valmis su keha toetama. Kalender aastast 1986, ustavalt oma muutumatut aega näitamas.
Meie käes on võti, uks on lukus, keegi teine seal ei käi.
Mis mõttes ei ole meie oma???

Ma käisin seal lihtsalt natukeseks muust maailmast eemal olemas mitu korda pärast seda, kui teised enam ei käinud muu pärast kui asju võtmas. Käisin nii avalikult kui salaja (sestsaati, kui ma teadsin, kus päriskodus võti ripub, polnud just raske). Elektrit sees polnud, aga kaev oli olemas, ostsin küünlaid ja leiba ja istusin diivanil, lugesin raamatuid. Vähemalt korra põgenesin sinna ka kooliajal - ei kujuta küll hästi ette, mismoodi ma emale seletasin, et lähen nüüd, nädala sees, mõneks ööks minema. Aga kuidagi ma igatahes läksin.
(Hilisem täiendus: ma läksin end tapma, aga ei saanud hakkama. Veenide ristipidi lõikumine poleks niigi tulemust andnud, aga kuivõrd see oli ka valus, sain katki üldse aint naha ja pindmised kapillaarid.)

Tookord olid meeletult ilusad septembriilmad, ma mäletan. Lebasin maja kõrval mõisaparki kunagi ammu-ammu püstitatud ja tolleks hetkeks üsna lagunenud puulavatsil, vahtisin erksinisesse taevasse, mida raamisid sügisest hoolimata jätkuvalt rohelised oksad, päikesevalgusest nii soojaks muutunud värvi, et tundusid peaaegu kuldsetena.
Kõrval platsi peal sõid lambad - ilmselt mitte needsamad lambad, kellele ma lapsena leiba viisin ja kes mu venna seepeale jalust maha jooksid, aga ega ma näo järgi vahet ei teinud ka.
Kaevu kõrvalt õunapuu otsast vinnasin endale mõned õunad - no mis vinnasin, see oli meie puu ju?!
Kuigi enam vist mitte?
(Olen ma maininud, et mulle meeldivad natuke toored õunad rohkem kui täisküpsed?)
Pakun, et olin 15.

Hiljem käisime sealt ainult mööblit ja asju toomas. Arvasin, et sealne mööbel ja nõud ja memme hommikumantel annavad mulle ka mu tudengikorteris kodutunde ja turvalisuse.
Valesti arvasin.

Aga isegi asjade äraviimine Karksist - kõikide asjade täielik äraviimine hiljem - ei muutunud mu tunnetes selle korteri vastu midagi. Või siiski - vast lisas mingi süüdlasliku tunde, reetmise maigu, arusaamise, et ma ei hinnanud piisavalt, ei võidelnud piisavalt, lasin lihtsalt ära võtta..?

Avastasin, et minus ikkagi on kodutunne.
Mitte küll ühegi oma kodu suhtes - need ei ole kunagi olnud turvapaigad. Kodu on kas täiskasvanute oma - ja ma olin seal alati nende võimu all - või siis mehega jagatud võitlus- ja armuterritoorium või siis ajutine peatuspaik teel kuhugi mujale.
Aga seal Karksis, seal on mul kodu.

Ja sinna ei saa ma loomulikult enam kunagi tagasi minna. Maja on krt teab kelle oma, seal tehti vist remonti, muudeti mingiks majutusasutuseks? Ja meie asjad on sealt ammu ära viidud, erinevate sugulaste juurde laiali jaotatud, mõned jõudnud ka mu vanemate praegusesse suvekodusse, Karksist mitte väga kaugel. (See on tore koht neil ja mulle meeldib seal.)

Aga ma näen unenägudes - ja ma näen palju unenägusid - vähemalt iga nädal Karksit, Karksit, Karksit. Ja kui ma panen õhtul silmad kinni ja hakkan magama jääma ja mu mõte ei liigu enam loogiliselt ning hüppab omatahtsi paigast paika, lähen ma alailma Karksis tolmusest trepist alla välisukse poole, ja tean, et kempsupaberirull on paremat kätt trepikäsipuu peal ja tunnen trepi järsku kallet ja ümaraks käidud astmeservi.
Ma võiksin meie korterit seal punkthaaval kirjeldada. Võimalik, et saaksin isegi põranda- ning laelaludade laiuse vaheldumise paika. Kus oli laiem, kus kitsam laud.
Ma mäletan seda kõike nii täpselt ja nii detailideni, et vahel tundub täiesti adumatu, et tegu on kadunud maailmaga.
Mis mõttes, kui ma tunnen õhutusluugi ketti oma käe all ja tean täpselt, kui kõva paugu luuk teeb, kui ma keti just sellelt kauguselt lahti lasen?
Mismoodi?

Kui ma näen und, siis tavaliselt tean, et see pole enam "meie oma". Vahel on siseseinad ja põrandad maha kistud ja alles ainult välismüürid ja katus. Vahel pean ma olema väga vaikselt, et keegi teada ei saaks, et ma olen sisse tagasi hiilinud. Vahel me teeme seal perega remonti (remont tähendab kõige endiseks muutmist - ja mu ema on neis unenägudes noorem kui mina praegu, pikkade pehmete pruunide juuste ja närviliste silmadega). Vahel on tegu sõjaajaga ja see on meie viimane peidupaik ähvardava hävingu eest.
Vahel tabab mind üllatus, et kõik on just nii nagu vanasti, kuidas see võimalik on, ma ju isegi vedasin siit mõned asjad minema, lõhkusin ära ja viskasin prügi hulka, kuidas on see kõik nüüd tagasi?

Kadunud paradiis. Möödunud kuldajastu. Kodu, kuhu ei saa enam minna.
Aga kuidagi reaalsem kui mu praegune kodu. Kordades reaalsem kui mu eelmine elamine, kust ma ainult aasta tagasi minema kolisin.

Vahel ma mõtlen, et ehk ma peaksin sinna elama minema (sinna asulasse siis, maja on kättesaamatu).
Aga kuidas julgeksin ma paradiisi oma päriselu-sõnnikuste jalajälgedega rüvetada..?

Ülemine pilt on mingilt kinnisvarakuulutuselt. See hoone asub minu kodust umbes 100 meetrit eemal selle aasa kõrval, kus vanasti lambad sõid ja kus ma lilli korjamas ning muidu mängimas käisin. Too pruunikas tallatud olemisega värk pildi eesmises ääres on selle aasa serv.

Lisa: pilti otsides leidsin midagi täiesti õudset - ei ole mu kodu muudetud majutusastuseks. On olnud just müügis ja müüdud maha mingi tühise poole miljoniga - mitte et mul seda poolt miljonit kuskilt võtta oleks olnud - või veel enam võtta seda meeletut raha, mis kuluks asja kordategemiseks, aga... AGA! Ainult pool miljonit!

Jah, Asjad ei ole seal enam nii nagu nad olid. Mingi loll tuulekoda on ukse ees ja tobe traataed elupuuheki ümber ja siseruumide pildid kuulutusest muidugi ei ole meie korterist, taevas tänatud, ma poleks seda välja kannatanud.
Ei, muidugi, see ei ole enam see paradiis. Aga ta on ja ta oli just müügis ja...
Oh, mu koduke!

Aa, see pilt on loomulikult ka kinnisvarakuulutusest, sest mul ei ole endal pilte.
Jah, isegi pilte ei ole. Ainult mälupildid.

See on selline postitus, mida ma ei oska õieti liigitadagi. Püüe edasi anda edasiandmatut. Sellise armastuse manifestatsioon, milles pole midagi ratsionaalset, millel pole õiget objektigi, mis teeb palju rohkem haiget kui toob rõõmu, ja millest ma ometi loobumast keeldun.

Võib-olla on see hoopis luuletus =)

Pärast jooksu, endorfiinidega

Tahaks armuda.

Kui ma nüüd juhtun armuma, siis järgneb ilge vigin ja hala ja pabistamine ja muretsemine ja juuste katkumine ja huulte närimine ja kehakaalu alandamine ja kõik muud maailma lollused alates sellest, et "hakkan targaks, et olla Armumisobjekti silmis parem inimene; selleks loen kohe läbi kogu Eesti Entsüklopeedia ja siis terve interneti ka".

A ikkagi tahaks armuda.

Parim enne tähtaeg tiksub ju muudkui lähemale! Vaikselt, aga salakavalalt. Iga päevaga on üha enam tunne, et mu ainus kunagi praegustele lisanduv elukaaslane saab olema koer.

Elust ja surmast liikluses ja muidu

Püüdsin teemat ignoreerida.
Tõesti püüdsin. Enamjaolt üritan ma riiklikul tasemel tehtud nõmedustest lihtsalt mitte välja teha, järgin ka totraid seadusi ja püüan lihtsalt omaenda väikesel vaiksel määral maailma parandada ja sellele vastu naeratada.
Aga seekord lugesin vale asja ja lihtsalt ei suuda vaiki püsida. Olgugi et mõistus seda tungivalt soovitab, sest midagi muuta nagunii ei anna.

Tõenäoliselt tuleb sellele puhangule ka omajagu kurje kommentaare, kuidas minusugused inimesed ei sobi lapsevanemaks jms. No mis seal ikka. Igaühel on õigus oma arvamusele.

Asi siis selles artiklis.

Autor annab meile süngel vanatestamentlikul häälel teada, et eelmisel aastal hukkus kaassõitjana autos kolm last. (Sealjuures ei ole teada, kuidas oli nende turvavarustusega, see võis ka olemas olla).
Kolm last.
Kui palju on Eestis lapsi? Statistikaameti eelmise aasta andmestiku järgi 200 364 alla 15-aastast. (Jätsin vanemad otsingust välja, sest järgmine vanuserühm oli 15-19 ja oleks liikunud ka täiskasvanute aladele.) Aastal 2009 on surnud kokku 87 (kaheksakümmend ja seitse) kuni 15-aastast last.

Neist siis KOLM autos kaassõitjana. Enam kui kahesajast tuhandest elusolevast.

Tõesti kole. Ei, tõesti. Loomulikult on iga surm tragöödia, lapse oma eriti, sest oh! tema vaesed vanemad!
Muidugi oleks huvitav ka teada ükshaaval iga surma põhjust nende ülejäänud 84 kohta. Kui palju uppumisi (keelame ujumisrõngata vettemineku?), kui palju koduseid traumasid, kui palju haigustest põhjustatud suremisi jne.
Ja huvitav, kui mitu hukkus jalakäijana liikluses? Noh, et on nii kangesti palju turvalisem, kui emme magava lapsega teepervel oma 4 km kodu poole astub, eks ole?

Lapse surm on väga ränk sündmus (hei, mul on lapsed, ma olen püüdnud ette kujutada, mida tunneksin) ja kujundina samuti väga võimas jõud.
Aga krt, see on nõme vaimne vägivald niisuguse asjaga vehkida! Selle asemel, et üürata "3 surnud last" võiks silmad lahti teha ja vaadata, kuidas meie lapsed elavad, mitte kuidas nad surevad. Need autos kaassõitjana hukkunud lapsed olid vähemalt hoitud ja üsna kindlasti talutavates majanduslikes tingimustes elanud.
See seadus, mis keelab lapsega vanemat möödaminnes kuskile ära viia, vihmaga lapsega hääletajat peale võtta jms v-o (ja ma mõtlen just nimelt VÕIB-OLLA, võib-olla on ka teisiti) otseselt ei tapa, aga halvendab väga paljude elukvaliteeti. Rääkimata sellest et isoleerib ühiksonnaklasse. "Mul on küll auto, aga ma ei saa sind, autotut titega üksikema, ära viia, sest seadus ei luba."
(Ma räägin emadest, sest ma olen ema. Võimalik, et probleem on samamoodi ka isadel.)

Inimesed surevad. Lapsed surevad. Õnnetused juhtuvad. See on elu, see on paratamatus, ja selle valuga riskib iga vanem, kes julgeb lapsi saada.
Aga kui elule ausalt otsa vaadata, siis mis on olulisem - kas see, kuidas su laps sureb (ja muutub numbriks statistikas, kus alati on mõned surnud lapsed, sellest pole pääsu), või see, kuidas ta selle ajani elanud on?

Mälestus

Kallis Elo!

See post on isiklikult Sulle.
Lugesin täna lehte ja silma jäi sõna "suguelu". Mida see sõna mulle meenutab, mida see ometi mulle meenutab, mõtlesin ma pingsalt. (Einoh, see kõlas nüüd ise naljakalt, seda enam, et kahtlemata oleks sellisel mälunõtrusel ka põhjus olemas, aga seekord polnud siiski asi seksi puudumises minu elust.)
Siis tuli meelde. Meenutas sõnapaari, mille ütles välja üks õnnetu noormees, kes kunagi umbes 13 aastat tagasi meiega Lasnamäel väitlema sattus. Munkade suguelu.
Ja veel rohkem tuletas mulle meelde seda, kuidas me antud sõnu veel aastaid hiljem kordasime, kui vähegi võimalus tekkis, ja iga kord naerukrampidesse sattusime.

Nüüdseks olen üsna täielikult unustanud, miks oli see "munkade suguelu" (mille vist argumendipõhiselt kirik ära keelas => kirik on repressiivorgan?) nii hullupööra naljakas. Aga sõnade maagia on jäänud. Tarvitseb vaid neid oma peas korrata, kui kohe tulebki muie näkku ja kuskil ajus pugistab miski päkapikk rõõmsalt naerda.
Küllap tema mäletab, mis värk selle munkade sugueluga siis algselt ikkagi oli ja mis nalju sel teemal hiljem tehtud sai.

Minu mälus on ainult kaks sõna ja juures silt "märgilise tähendusega nali".

Nõks naisjooksjale

Kuna ma olen siiski märgataval määral naissoost, ei saa ma hästi joosta ilma korraliku sportrinnahoidjata.
Korralik sportrinnahoidja moodustub venivast, enamjaolt sünteetilisest (mõnel on mingi 10% naturaalset materjali ka sees, enamjaolt mitte) riidematerjalist, mis tihedalt-tihedalt ihu ümber liibub.
Mul on selliseid korralike sportrinnahoidjaid parasjagu 2 tükki kodus. Rohkem pole nagu raha osta ka.

Kui inimene jookseb, ta üldjuhul ka higistab üsna ohtralt. Korralik sportrinnahoidja tema keha ümber puutub eritatava higiga tihedalt kokku, nii et on iga kord seljast võttes kaunikesti niiske ja mõte selle rõivatüki eelneva pesemiseta uuesti selga tõmbamisest tundub võrdlemisi öka.
Samas on mul neid sportrinnahoidjaid ainult kaks ja ma iga päev pesu ei pese. See on mu korduvalt viinud süngesse olukorda, kus ma tahan joosta, aga mõlemad korralikud sportrinnahoidjad on pesus või veel hullem, pesumasinas.

Ühel õhtul tuli mul idee.
Selle asemel, et panna puhas rinnahoidja selga T-särgi alla, tõmbasin ma ta selga särgi peale. (Põhiliselt seepärast, et ma ei viitsinud parasjagu särki seljast võtta.)
Imelik nägi välja, aga nagunii läksid sinna otsa veel pikkade varrukatega asi ning tuultpidav vest, nii et mu veider rõivastusstiil jäi välisvaatleja jaoks täiesti nähatamatuks.

Pärast jooksimist ei pidanudki ma rinnahoidjat kohe pessu panema. Pluss - puuvill vastu nahka on mõnusam kui sünteetika, kuigi see sportpesu tegemiseks kasutatav kraam on sünteetika kohta tõesti pehme ja meeldiv materjal tegelikult.


Mõtlesin, et äkki kellelgi on sellest avastusest veel kasu.

Kuidas mees lahendab kõik naise probleemid ja kuidas mehe puudumine on ikka tõesti puudujääk

Ehk teiste sõnadega - toimetatud vestlusi väikesest aknakesest

G. ütleb: see on nii ebaõiglane, et kui keegi on lahe, on ta igal pool lahe! Ja need, kes pole, pole peaaegu kuskil.
:(
see on nii jube!
nagu klassiühiskond.
F. ütleb:
ma küll loodan, et ma vahel kuskil ikka olen lahe.
...kuigi üldiselt mitte.
G. ütleb:
ma lausa usun, et ma vahel ikka nagu olengi lahe
aga ma tean, et kogu aeg ei ole.
(järgneb näide, mis on tsenseeritud, ja ving)
...oleks kuidagi õiglane, kui Aw (jah, seesama) ka KOGU AEG lahe poleks
F. ütleb: äkki ta kuskil salaja on ebalahe
G. ütleb: võimalik
kodus naisega?
F. ütleb: no see oleks natuke nõme muidugi
et kõigi teistega on lahe, aga oma naisega mitte
G ütleb: see oleks juba väga nõme
aga ma mõtsin mitte seda, et ta on naisega aktiivselt ebalahe vaid et seal on ta kuidagi lõdvemaks lastud
kuigi ma kardan
et pikkade triibuliste aluspükstega Aw, kes, suu hapukurki täis, kempsuuksel midagi wrestlingu teemadel seletab, oleks ikkagi lahe
F. ütleb: :D
a kuidas me lahedaks saaksime, ah?
...ma tahaks ühtlasi olla ka hea
G. ütleb: ma ka.
aga ma ei tea, kuidas
ju vist
ei tohiks nii palju tahta lahe olla
või midagi?
samas
isegi i. teeb [tsenseeritud, võib nt lugeda mõnesid asju] selleks, et kõik näeks, kui lahe ta on
ja tema on tõesõna lahe
F. ütleb: :D
G. ütleb:
ma pakuks, et vähem põdeda on hea, aga siis on silme ees [nimi, tsenseeritud] eeskuju, ja see ka ei päästa
F. ütleb: jah
(mõtlik paus)
noh
mul on vähemalt mees, kes mulle vahel ikka ütleb, et ma olen tore ja hea ja ilus
G. ütleb: =) See on hea...

...ja läheb nurka nukrutsema, paranoiliselt oma ebalahedust põdema ning mehetuse piinu mõistma.

Või siis ka mitte, aga see oli hea lõpetus.