reede, 12. märts 2021

Oh, lapsed, oh, koerad ...

Nägin unes, et sõitsin pigem vanaaegset vurhvi rongiga ja läksin tamburist vagunisse, kus vaatasin ringi ja olin: "WTF?!" sest phmt istusid vagunis ainult imeilusad inimesed.
Umbes seitse last vanuses 3 kuni 15 erinevates pinkides laiali. Algul vaatasin, et lihtsalt imekaunid, imetlesin pakse ripsmeid ning selgeid silmi, aga siis hakkasin nägema sarnasusi ja järeldasin, et ilmselt vennad-õed. Olid ka mõned mustlased. Olen ALATI seda rahvast võimatult kaunisteks pidanud, kuidagi see nahavärvi, pikkuse, kulmude ja sarnade komplekt lummab täiega.
Ja taganurgas mõned täiskasvanud veidi tüsedad, aga ikkagi kaunid. Vist laste vanemad? Oi, neil on beebi ka!
Ja ja ja ... 
OMG! Ühes vaguniservas oli kaheinimesevoodi ja sellel kaks bernhardiini kolme imearmsa kutsikaga!
Minuga oli kaasas sõbranna, kelle isik muutus vahepeal sujuvalt. Tegelikult oli ta alguses persoon, kelle osas ma ei saa aru, kas ta armastab mind või pigem ei - tal on mõned veidrad mõtted ja nende avaldamise moed.
Selle persoonina andis ta omalt poolt viieka, kui ma piletit ostsin veendumuses, et 15 on õige summa, ent hinnad olid vist tõusnud.
Viis senti sain ainult tagasi.
Siis muutus ta mu väga kalliks sõbrannaks.
Istusime sinna, kus bernhardiinid päris ligi olid, ja varsti oli mu sõbrannal üks kutsikas süles, kuna pere lapsed nunnutasid kahte ülejäänut. 

Kuidagi nihkus siis reaalsus ja need olid hoopis MEIE bernardiinid ja kutsikad olid ka MEIL ja ma teadsin, et nad sündisid alles täna öösel, phmt polnud veel päevagi vanad. 
"Ma pole neid süleski hoidnud veel," teatasin hardalt ning võõra paljulapselise pere ema ei tahtnud uskuda.
Võtsin siis ühe kutsika sülle ja ta ei olnud väliselt üldse nagu kutsikas. See oli beebi, vast sellise nädalase beebi mõõtu ja olekut, isegi beebirõivad seljas, ning ma imestasin natuke selle üle. Mis eristas toda kutsikat tavalisest inimbeebist - tal oli pisike saba, mida ma läbi rõivaste tunnetasin, ja tal oli kaheharuline üpris pikk keel nagu maol.
Või draakonil.
Üsna multikalikus stiilis, natuke läbipaistev ja neoonroheliste ja erepunaste raamistuskriipsudega keel.
Teised kutsikad olid täpselt samamoodi inimesetaolised, üks oli minu süles olevaga täpselt ühesugune, nö. ühemunarakukaksik. kuid kolmas täitsa teistsugune. Nii teistsugune, et ma arvasin unes ta kuskil 7 kuud vanema olevat. (Tegelikult ta ei olnud vanema olekuga beebi, lihtsalt teistsugune.)
Ei, mu unenäomõtlused ei ole väga tavaloogilised, dohh.
Nojah. Kuigi ma imestasin oma süles oleva kutsika inimlapselikkuse üle, ei imestanud ma aga üldse, kui ta kuidagi rahutuks ja õõtsutamisega mitterahustatavaks muutus, mõtlesin, et ta on näljane, ja ütlesin oma sõbrannale, et kuule, imeta teda, tal on kõht tühi. 
Tundus täiesti loomulik, et muidugi Ada imetab teda. Emabernhardiin (koos isabernhardiiniga) olid mu kujutlusest välja libisenud ja neid ei olnudki enam. 
Aga kutsikasbeebide elu edasiste arenguteni ma ei jõudnud, sest ärkasin üles. 

Ma eelmisel õhtul muidu mõtlesin Totoroga õues jalutades selle üle, kuidas epp oli "koerad pole nagu lapsed, krdi fur-baby-kultuur!" ja kas ta sai aru, kui Morgie ütles, et khm, ses võtmes pole ka lapsed nagu lapsed. 
Sõnastasin, et koerad on nagu lapsed minu meelest küll, tõesti ja ikka veel, aga ei lapsed ega koerad pole NUKUD. Nad on kõik elusad iseloomuga isikud, omade tahtmise ja plaanidega, mitte mingid ehete ja lipsude all vaguralt kärus istuvad üksused. 
Lapsed, khm, on lapsed pealegi ka palju vanemana, kui kärrusobivana, muide. Koerad täiega sobivad omaenda noorukieas inimnoorukiga kogenu mõttes "ach, ühed teismelised kõik!"- ühte patta, 
Mis saab vanema koeraga, ma veel ei tea, sest mu esimene koer lahkus minust alla-kaheaastasena. 
Ta oli seksuaalmaniakk, kuigi muidu igati nunnu, üritas seksida IGA koeraga (muuhulgas muide ka ühega, kes minu vestluse käigus tema peremehega osutus olema ta enda isa), sest tema ema omanikud, kurat neid võtaks, ütlesid mulle KAHENÄDALASE kutsika kohta, et viige juba minema, enamik teisi on juba läinud.
Olid ka, ma ju nägin järgi minnes kutsikapesa jälle. Üks kutsikas oli ainult veel lisaks minu omale. 
Ja nagu ma kirjandust uurides umbes pool aastat hiljem avastasin, on seksihullus varakult emast lahutatud kutsikate tüüptunnus. 
Noh, ja mu toonane koer jooksis emase kannul minema ja me ei leidnudki teda enam üles. 
Seega ei ole mul kunagi olnud isegi keskealist koera, vanast rääkimata. 

Tähendab, tolle kõrvalteema idee oli, et mõtted laste ja koerte üle teadvuses moodustasid kajaefektina ajus sellise unenäo. 

Muidu sattusin kogemata ka fb-s osade meelest paha inimene olema, sest mis mõttes ma ei karda pimedal tänaval kurje äkki-tulevaid mehi?

15 kommentaari:

  1. ah. käisin vaatasin seda lõime.

    mul tekkis küll praegu puhas uudishimu, et see kartmatuse osa on sinu blogi lugedes peaaegu enesestmõistetav, aga kas sul ei olegi olnud juhust, kus sa valmistud pikalt pealetükkivat meest millegagi lööma (see võtmete pihkusurumise lause)? (ma tean ka siit blogist, et sul on vaja enne reageerimist kõigepealt järele mõelda ja see võtab aega, aga mõni mees jaksab ka väga pikalt v korduvalt peale tükkida.) Ma ise pole just võtmeid pihku surunud, aga kivi olen küll haaranud ja teravpiilise juukseharjaga ähvardavalt vehkinud ja mõnel teisel puhul konkreetselt löönud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ei ole.
      Ma olen ju hea tüdruk olnud. Mind on vist ... ma arvan, kolm korda vägistatud ja et need olid vägistamised, tuli mulle üldse pähe umbes kümme-viisteist aastat hiljem.
      Kõigil kordadel olin ma: "Ei taha. Ei taha, ei hakka. Ah, ok, kui sa nii kaua peale käid ja korjasid mu tee äärest üles (kahel korral olin tõesti hädas ka), teeme ära."

      Kustuta
    2. a lisaks tuli mul meelde üks sõbrants, keda üritati kunagi Leedus noa ähvardusel röövida, "raha või elu". Ta vastas tuimalt "ma ei karda surma", röövel oli nii segaduses, et läks minema.

      Kustuta
    3. njah, ilmselt olen ma impulsiivsem ka. a sellel harjaga vehkimise ja kivi pihkuvõtmise korral oli mul aega valmistuda ka, sest ta käis mul paar kilomeetrit kõrval ja üritas vestelda, kuigi mina üldse vastu ei vestelnud. Nii et kui ma sihilikult tempo maha võtsin, et kõrvutikäimine tal niisama lihtsalt välja ei tuleks, ja ta vihaseks sai, siis esiteks oli mul aega olnud ja teiseks ei olnud mul ka kaugeltki tunnet, et ma talle midagi võlgneks.

      Kustuta
    4. Hakkasin mõtlema ja sõnastasin:
      rents siin mõne aja eest ütles, et enamiku inimeste jaoks ei ole mõeldav seksida "no kui ta absoluutselt jäle ei ole ..." ja see kõlas nagu ... noh, maitea, sarkastiline nali?
      Vist?
      Minu jaoks ei olnud nali. Minu jaoks on see üllatav ikka veel. _Ikka veel_.
      Peab küll nüüd olema juba inimene, kes mulle meeldib, aga kui meeldiv inimene tahab, jaa, ma võin seksi ette võtta vabalt. Ok, olen nüüd küps ja täiskasvanulik, küllap ei sunniks end väga kaugele minema, kui endal indu sisse ei tuleks, aga vähemalt prooviks ikka.
      Põhimõte, et kui päris vastik ei ole, ok, teeme ära, on mulle seksi osas täiesti omane.
      Nagu ka mu ajalugu näitab.

      Kustuta
    5. S.t. meeldiv inimene, kellega magamine mulle samas eemaletõukav mõte pole.
      JA kes on vallaline =) Ses osas ma olen suht ... halastamatu.

      Kustuta
    6. ot aga seda oled sa ju maininud, et paksu mehega seksimine oleks no-no?

      mul endal on peamiselt tunne, et kui ma ise väga innukas ei ole, siis oleks seksimine ebaaus. noh, et see on väga tiheda suhtlemise moodus ja seda oleks inetu teha, ise mõttes lakke vahtides ja laevärvi valides. tahaks iseenda täielikku kohalolu. a selleks on vaja iseenda innukust.

      Kustuta
    7. Kujutlesin situatsioone ja sain aru, et kui on PÄRISELT tore inimene ühtlasi paks, on see palju okeim kui inimene, kes nagu on ja nagu ei ole tore ja samas on paks =)
      See viimane on jah, EI.

      Kustuta
  2. Jaa, ma sain hästi aru, mida Morgie mõtles, ja olin temaga täitsa nõus.
    Aga minu toonase fur-baby märkuse oled sa kontekstist välja kiskunud =), vähemasti nii mulle tundub. Olen endiselt seda meelt, et koeri tuleb kohelda nagu koeri, mitte nagu laste aseainet. Vastasel juhul täidab inimene küll enda vajaduse, aga koerad kannatavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul VÕIB olla õigus (ma väga hästi ei tunne neid, aga tean mõnda juhtu, kus lastetu inimene on hull on lemmikloomade ja lemmikloomade järgi üldse ning vähemalt see suhtumine on päris hirmus vaadata), aga samas: kui suhtutakse lapsesse või koera sarnaselt võtmes: igale oma vajaduste järgi, ma ei näe seal probleemi.
      Et oleks kahtlemata natuke jabur, kui ma Totorot hakkaksin riidesse panema "aga äkki ta ikkagi külmetab" vms, aga tegelikult, kui ma sedasi riidesse topiksin last, kes ei taha ja on ilma täiesti rahul ja õnnelik, on see samamoodi tobe ju.

      Kustuta
    2. Muuhulgas võib vaadata ka seda: http://mahamure.blogspot.com/2012/03/tropid-on-tropid-on-tropid-e-nomedusel.html

      Kustuta
    3. Minu point ei olnud selles, kelle, ÕIGUS on =), vaid selles, mis kontekstis sa mu nime postituses pruugid. “Fur-baby kultuur”, millest toona juttu tuli, on siinpool koerainimeste hulgas halvustava väljendina kasutuses juhtudel, kui omanikud, kes oma koeri fur-babydena kohtlevad, ei paku neile LIIGIkohast elu. Mistap su viidatud lingi mees/naine teema siinkohal ei päde mu meelest. Ja Morgie märkusele, ka lapsi ei tuleks vaguralt lipsude alla kärusse istuma seada, pole ma elu sees vastu vaielnud, vastupidi, kirjutan kahe käega alla.
      Ühesõnaga, ma ei vaidle sinuga koerateemal, vaid osutan, et sa oled mu koerateemalised seisukohad vääralt kirja pannud, või siis neid vääriti mõistnud =)

      Kustuta
    4. Ma olen täiega nõus, et fur-baby kultuur on absurd =)

      Kustuta
    5. No vot siis =) Polegi meil asja vaielda.

      P.S. Kirjutad: „Lapsed, khm, on lapsed pealegi ka palju vanemana, kui kärrusobivana, muide. Koerad täiega sobivad omaenda noorukieas inimnoorukiga kogenu mõttes "ach, ühed teismelised kõik!"- ühte patta. Mis saab vanema koeraga, ma veel ei tea.“
      Mina, inimvanuritega kogenu, muide tean. Koerad sobivad inimvanuritega ühte patta =) Samamoodi, nagu „ach, ta on alles kutsikas/teismeline/nooruk, anname andeks“, tuleb „ach, ta ju vanem koer juba, anname andeks“. Mul pole veel juhtunud koera, kelle ma, kui ta parimas eas, täielikult koerategude eest vastutama paneks. Ikka leian oma südames talle vabandusi. Midagi sellist, et kuni viienda (inimeste puhul viiekümnenda) eluaastani on liiga noor, et mõistlik olla, ja üle selle juba liiga vana =)

      Kustuta
    6. Janar Ala jagas FBs pilti, mis meenutas, et üks meie klassikalise lasteraamatusarja raamat on pmst fur-baby juhtumile keskenduv thriller (ainult et ohver pole koer).

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.