Aastakokkuvõte

Pole enam eriti aega aastakokkuvõtet edasi lükata.
Kuigi mul on nii palju teha, tõlge (tuli tagasi, peatoimetaja oligi ümber teinud piisavalt, et tahta end teiseks tõlkijaks nimetada, elu!) tuleb läbi vaadata ning ära saata, samas ma tahan hoopis fännfiktsioone lugeda, tegin hommikusöögiks kanatiibu (eile panin marinaadi), Poeglaps jättis mulle ka kaks tükki, neid peaks sööma, koeraga tuleks õue minna, pea on nii uimane ja raske, reied mu lühikestes pidžaamapükstes kuidagi valged ja taignased, .... oot, ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada! 

Aga samas: see ongi point. 
Nii laialivalguv ja ebamäärane tunne on. Kõike peaks, samas midagi eredalt ei taha. Igale poole annaks süveneda, aga niipea, kui ma ühte kohta süvenen, hakkab mingi osa minust süüd tundma, et ma teist asja ei tee. 
No näiteks too tõlge, see on hetkel kõige ajakriitilisem. Tee seda, väga väga naine!
Tõlke toimetamise asemel kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Omaenda eelmise aastalõpukokkuvõtte struktuuri laenates. Mis oli muidugi kuskilt mujal pärit, aga no - vaadake vanast järgi, kui huvitab.

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain selle krdi ATH-diagnoosi ja ravimid viimaks. Poeglaps käib koolis edasi - mitte et see minu õnnestumine oleks, aga jee ikka. Ma olen elus - krt, see ON saavutus! 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Pfff.
Ok.
Mis saab Poeglapsest?
Mis saab Tütarlapsest?
Kas kass sureb ära?
Aga nüüd?
Aga nüüd?
Mida ma koera põiepõetiku vastu teha saan?
Kas see raamat ei ilmugi kunagi?
Mis krdi kirjanik ma olen? Keegi ei ilmuta midagi, mis ma kirjutan. Minust halvemini kirjutavad inimesed on palju populaarsemad. Ok, osad ikka kirjutavadki minust paremini. Mida ma üldse?!
Ma olen ATH, aga üksi krdi ametlik diagnoosija ei arva nii. 
Ei, ikka veel mitte.
Ei, IKKA VEEL mitte, ma olen nii katki ja õnnetu ja mul ei hakkagi mitte kunagi hea, oh kus ma jään.
Ma ei suuda raamatuid lugeda. Kas mul on prille vaja, äkki ma lihtsalt ei näe ja seepärast eelistan arvutiekraanilt fännfiktsioone enasse võtta? Aga mul ei ole prillide jaoks raha. Mul ei ole üldse vähegi ülearust raha. Maivõi, ja mitte kunagi ei lähe paremaks, sest ma ei jaksa rohkem teha ja teenida ja oh, kus ma jään?
Pea valutab. Kogu aeg valutab. Mis krdi elu see on, kui kogu aeg valutab kas kehas või hinges või mõlemas korraga, miks, miks, MIKS MA PEAN?! 
Ma pean.

See kastmelõpp on ahjuvormi põhja kõrbenud, seda saab olema nii raske puhtaks pesta. 
Ma tegin Poeglapse uurimistöö metoodika aineks talle viitamise ära, ülitäpselt juhendit lugedes ja üritades maksimaalselt täpne olla, ja sain kolme. Nagu - miks kogu akadeemiline või poolakadeemiline ühiskond on nii krdi vormistamiskeskne? Oksele ajab! Miks on nii tähtis, et kursiiv oleks õiges kohas, punkt oleks õiges kohas, autori nimi esitatud kui esitäht punkt tühik ja perekonnanimi? ÖÄK!!!!
Kusjuures omast arust ma TEGIN kõik, nagu kirjas oli. 
Ma. Ei.

Kas inimesed teevad minu heaks asju, sest neil on tunne, et nad peavad? Kas on lootust, et nad ikkagi teevad mingeid asju, mis mulle ka kasulikud? Kas ma peaksin laskma end häirida sellest, et ma vahepeal teisi häirin? Olgu, kas ma peaksin end veel rohkem sellest häirida laskma?

Mitte kunagi ei hakka keegi, kellest ma seda tahan, mind (romantilisseksuaalses võtmes) armastama nii, nagu ma seda tahan. Mitte kunagi. Ma arvasin, et mehed mu pea sees on olulised, kuni tuleb päris asi. Kuid tuli aint Pojaisa, temaga läks kuradile, ja siis järgnes veel palju kuradileminekuid, üks hullem kui teine. Kui keegi end ära tappa ei tahtnud, oli juba hästi.
Mida aeg edasi, seda selgem on, et mehed mu pea sees ONGI  ainsad, kellega päriselt klapin. Aga no kui ma jälle midagi ei tunne, maailm muutub menopausileigeks, eks mulle piisab vist K-st jälle. 

Mmmiks inimesed on inimesed?

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Kass oli kaks korda haige. Esimesel korral ei söönud nädal aega pea midagi. Loomaarst ütles, et analüüsid on nii korras, kui viis päeva mittesöönud kassilt oodata saakski. Läks veel paar päeva mööda ja ta hakkas jälle sööma.
Ma läksin kanakaeltelt üle kanapugudele, et tal kontide seedmisega probleeme ei oleks.Teisel korral 3 kuud hiljem  kusi Karou igale poole, nuttis ja halas. Käisime arstil jälle. Sain rohud ja õpetused, ent ma ei suutnud talle valuvaigistit sisse anda. Sain sügavale korralikult hammustada, kass valuvaigistit enda sisse mitte. Peale paari katset ja katse-eksituse teel õppimist suutsin valuvaigistaja siiski Karoule suhu pressida. Paar päeva edasi ta enam ei kusnud igale poole. Veel umbes nädal ja ka kott-toolile enam mitte. Põiekrõbinad igapäevatoiduks ja saigi terveks. Nüüd on rõõmus ja pehme. 
Jestas, ma ei jaksa iga samamoodi kulgenud probleemi küll nii põhjalikult kirjeldada!
Poeg jäi kooli edasi.
Vihma hakkas lõpuks sadama, kuigi terve juuni ja mai teise poole oli põud.
Ma sain oma ATH diagnoosi ja ravimid. 
Uued AD-d sain ka, mis viimaks toimisid samuti.
Piisab.

Viis lemmikut hetke aastast 2022

Kui tulin ujumast ja mõtlesin, et ma ei ole ainult keha ja Lucy Jordan.
Kui ATH-ravimid mõjuma hakkasid ja ma koristasin.
Kui Poeglaps füüsika kursusetöö 5 sai.
Kui ma nägin head unenägu isegi ärkamise järel lihtsalt vedelesin külili krõnksus voodis ja mõnulesin.
Kui ma kurtsin fb-s oma kohutavat depressiooni ja Pagan ütles, et kle, minu jaoks on see ka pidev võitlus, räägime, kui tahad - ja see virtuaalvestlus päriselt päriselt aitaski.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kuidagi ikka.
Ma üritan seda kogu aeg.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

I'm the fighter, baby.

Miks endas pettusid?

I'm the fighter, baby.
Ja siis ma võitlen ja võitlen ja võitlen ja ma olen nii kuradi väsinud ja ma ei jaksa ja ma võitlen ja ma võitlen ja ma võitlen ja siis küsib X või Y: "Kuidas sa üldse julged arvata, et oled hea ema?" ja ma lasen end morjendada.
Sest ma võitlen iga kuradi päeva õhtusse ja ... ja inimesed ei saa nagu üldse aru, et see on raske? 
Phmt ma pettun mitte endas, vaid maailmas.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Ilmselt mingitel hommikutel keefiri juues. 
Keefir tundub olema üks parimaid asju maailmas.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Seesama meeste värk - et ongi nii, et minu moodi intensiivselt tundvaid demiseksuaale on nii vähe, et mu parimad armusuhted ONGI meestega, kes on kuskilt filmist, raamatust või sarjast, kelle pähe ma tunnen, et suudan pugeda ja NII ONGI ja PÄRISELT NII ONGI!!!!

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Ei.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Poeglaps ja K

Laul, mis jääb alati seda aastat meenutama.

Vähemalt see on mul seekord olemas. Ja jääbki! Ja just seda aastat! Ma armastan seda lugu, kuigi kuulan muusikat mingi 14 KORDA vähem kui nt 7 aastat tagasi.

.

P.S. Lubatud tõlkeloo link. 
Krt, ma olen kade - tahaks ka nii imelist lugu luua!

Tunnetest

Olen veits kahevahel, kas kirjutada aastalõpu-kokkuvõttev post või vahetult kriipiv endavaatlustulemus. 
Kaurile (olin täiesti hämmastunud, kui ta ütles, et mu enesevaatlused on igavad, ta ei viitsi neid lugeda - mu arust on enesevaatluste kulg hirmus põnev, onjo, muu on lihtsalt väikesed lisandid, elu kirjeldamisega kaasnev, ent kindlasti mitte põhiline) meeldiks ilmselt esimene, kuigi ka sinna valguks enesevaatlust sisse.

Endale tundub teine tähtsam - sest kui ma ise samuti ära unustasin, kuidas ma enamiku elust eksisteerisin, võiks keegi teinegi ju avastada, et whoa, teistmoodi tuntakse ka, teistmoodi tundes elatakse elud ära, pole ime, et inimeste tundemaailmades ühesuguste nõuannete või isegi ühesuguste soovide oletamisega täiesti puusse pannakse (eriti romantiliste tunnete osas, muidugi).

Asi lõppeb nagunii sellega, et kirjutan mõlemast ja see tuleb järjekordne mammutpost, aga no vaatab. Ega ma ma palka ei saa blogimise eest. (Kui välja arvata mõnede lugejate annetused - AITÄH!) Võin teha, nagu endale hea tundub.

Esmalt niisiis: hormoonid on ikka kohutavad! Nii võimsad - ja inimesed elavad teistsuguste kehadega, teistsuguste hormoonidega ja arvavad, et me kõik elame laias laastus ühtemoodi?
No. Ei. 
Vaadake, mul saabus peale aastast vaheaega taas menstruatsioon, onjo. See, kuidas ta just saabus, polnud midagi. Ma ei saanud enne arugi, kui verd jooksma hakkas ja vereloigud mu voodi ära mäkerdasid. Siis jooksis veel paar päeva verd nagu oleks siga tapetud, viskasin iga paari tunni tagant kupsiku tühjaks ja imestasin, sest mul polnud meeles, et nii palju verd tuleb. (Tegelikult enamjaolt ei tulnudki, nii hullu vereeritust pole mul vist laste sündidest saati olnud.)
Verejooks muidugi taandus, nagu ta kuupuhatuse puhul ikka teeb, mens lõppes ja juba selle lõpu ajal tuvastasin endas tohutu armastuse kõigi vastu. K tundus eriti armas ja kass sile ja kaunis, koer nii nunnu ja hell ja poega tahaks aina kallistada ja siis lugesin ma veel üht fännfiktsiooni Sanji ja Zoroga - ja armastus kõigi ja kõige vastu kippus mind ribadeks rebima. 
Jah, seda tunnet olen varem ka tundnud ja mitte üksikutel hetkedel, vaid ikka mitu päeva järjest. Kogu noorpõli oli seda TÄIS. Kas nüüd just kuude kaupa järjest, ent sageli, ohtralt ja no nii intensiivne, nii intensiivne,  et selle tunde peal olles on väga raske meeles pidada, et teised tunnevad mingit lahjat veesegust lurri võrreldes minu vahukoorega. 
No olgu, nüüd ma olen tükk aega seda veesegust lurri tundnud ja et tunne sees võib olla nii kõikevõitev, nii rammus, hämmastab. 
Nüüd mõelge, mis tähendab niimoodi last tahta. Nii, et tunne otse lämmatab vahel oma suuruse ja raskusega.
Ja nüüd mõelge, mida tähendab, kui lihtsalt - ei tunne enam. Tunded on tagaplaanil. Valus ei ole, siis on hästi. Milles probleem. No ei saa last, no ei saa, mis seal ikka.
Jah, seda rasvast eredat kõikevõitvat tunnet vist loetakse ka inspiratsiooniks - ja selle sees olen ma palju kirjutanud. Intensiivselt, vahel ka terve loo otsast lõpuni. Oma mõtted tunduvad reaalsemad kui ümbruses toimuv, ainus tõeline maailm on minu pea sees ja muu lihtsalt ebaolulised pudemed. Aga minu kogemus on ka, et säärane olek ei ole tegelikult kirjutamiseks parim - mul on nii palju tegemist oma tunnete ja filmi jooksutamisega oma peas, et selle kirjapanemiseks ei jätku huvi ega jaksu. Saab - aga et mõnus ka oleks, on väga ebatavalist asjaolude ja meeleseisundite kokkulangemist tarvis. 
Kergem on kirjutada rutiinselt. Natuke korraga ja oo, jumala tore lugu selgub olema välja kukkunud lõpuks!
Kuigi samas - ega ma midagi inspiratsioonita kirjutatut pole vist paberil avaldanudki? Aaa, ei, ühes "Vikerkaares" on üks lugu. Aga seal ma nägin lugu unes, nii et see on ka peaaegu inspiratsioonilaps - kui ma midagi looks vormitavat unes näen, kaasneb sellega nii palju tundeid, et need on peaaegu nagu ärkveloleku-vahukoorgi. 

Mida hormoonid keha sees teevad või ei tee, tundub vähemalt mulle küll kogu isiksust määravana. 
Jah, ma tunnen tugevalt.
Vähemalt kui hormoonid nõrisevad ja midagi toimub. 
Miks ma tahan, et mind "vajataks" - ma tahan mõjuda inimesele hormooninõristajana. Kui tal mingit hormoonilaksu minuga seoses pole, on leige "nojah, ta on huvitav inimene", mul on tunne, et ma ei ole talle tähtis. Sest noh - kui minul intensiivseid tundeid pole, ongi mulle kõik poogen. TÕESTI pole oluline. Jah, mingid soovid on, aga need on nii --- unised? Pole nõudlikkust, pole intensiivsust, on "võib ju kah".
Ja kui mul on parasjagu "võib ju kah", mind ei eruta, et ma kellelgi teisel hormoone käima ei pane ja tema maailma ei tooni. Minu maailma ei tooni eriti keegi peale mu enda, onjo? 
Ja siis juhtub nii, nagu nende jõulude lõpus. Menstruatsioon lõppes ka ja mulle oli Sanji mu pea sees korraga tähtsam kui K, sest krt, Sanji armastab mind alati, ükskõik, mis ma talle teen või kuidas räägin, puudutab mind sealt, kus ma tahan ja reageerib minu puudutustele täpselt nii, nagu mina tahan, me võime tunde ja tunde rääkida, teineteise naha siledust tunda, ta võib mulle (kujuteldavat) süüa teha ja andunult vaadata, kuidas ma tema omletti suhu panen - aga K ... paneb vahel uued lülitid või toob kooki, ütleb, et minu küpsetis maitses hästi ja õpib mu pojaga koos matemaatikat. 
Sanj on mulle nagu Jeesus (armastab mind alati, mis ka ei juhtuks), aga päris inimesed ... ei ole mulle vist mitte kunagi andnud seda tundeintensiivsust, mida tahaksin. 
Äkki tõesti enamik inimesi lihtsalt ei tunne nagu mina? Mina ka ei tundnud terve selle 2023. aasta. Menopausi tuimus?
Miks ma end näiteks suvel ära ei tapnud? Jah, jah, olgu, kümme aastat polnud veel täis ja värki - aga oluline oli ka see, et nii kohutavad, kui need pool aastat depressiooni mittetoimivate ja mitteaitavate ravimitega ka olid, kogu aeg valutas, kogu aeg piinas -. ei olnud see valu enamasti kuigi intensiivne. Oli halb, kogu aeg oli halb, mitte kordagi polnud hea - aga enamasti polnud mitte väljakannatamatult halb, vaid lihtsalt halb. Aga 2014 ... oijumalanna. Kui ma meenutan halvimaid hetki, ma ikka veel ei saa aru, KUIDAS said inimesed näha mind niimoodi kannatamas ja arvata, et noh, läheb üle, mis ta ikka. 
Kusjuures siis olid vahepeal eredad rõõmuhetked ka. Sest ma tundsin kogu aeg ja kõike palju rohkem, kui näiteks ... noh, praegu. Näiteks esimene Gõmka - see oli nii ilus kogemus!
Valus ja ilus.

Tugevad tunded tähendasid ka, et ma ei saanud üldse aru, mismoodi on ratsionaalne tunnetega mitte arvestada. Kuidas on ratsionaalne mitte arvestada selllega, et üks asi teeb rõõmu ja teine teeb viha? Mida?!
Aga no kui tunded on nõrgad - siis vist saab jah "ratsionaalselt" vaadata. 
Mitte hoolida sellest, mis polegi tähtis. 
Tunded on inimese arvestuses mittelugevad, sest nad ei loegi eriti. Kunagi.
Aga kui loevad, on hoopis teine asi. Kogu maailm muutub.

Väsisin ära. 
Tundub, et aasta kokkuvõte ootab veel. Paar päeva on aega ka - jõuan kirjutada.
Aga ühe pildi, mis Sven Arbet "Maalehe" jaoks tegi, panen ikka üles. Mulle meeldib, mis ta toaga tegi, et see ilusam oleks =P 

Jõulukoerad ja natuke muud juttu

Oli siuke jõul, kus ma ei teinud mitte midagi - piparkoogid tegin eelmisel päeval valmis ja jõulupäeval istusin autosse ja mind viidi kohale, esimesel pühal istusin autosse ja toodi jälle koju. 
Ja ma olen täiesti omadega läbi. 
Nii läbi, et võtab niitsuma. 
Nii läbi, et ei jaksa isegi põdeda sellepärast, kuidas inimesed hoolitsesid mu eest ja mina ei teinud mitte midagi. 

Siuke jõul. 
Üks beebi oli ka. Olin üleni hurmatud. Beebid on ikka parimad. 
Kuigi koerad on ka imetoredad. Lisaks Totorole oli valge hiigelkoer, vanus 11, olek soliidne. Totoro on tema kõrval pisike malbe neiu. 
Neil oli kaks korda mõtete lahkuminek, mõlemal korral seotud toiduga. Aga üldiselt nad respekteerisid teineteist ning teisel päeval liputasid juba üksteisele saba. Villu liputas kohe, aga Totoro tõmbas enda oma jalge vahele ja mõtles selgesti, kuidas see on ju hiiglane, hirmus hiiglane, appi.
Aga kui hiiglane minu sülest küpsisepuru tahtis noolida, Totoro sekkus otsustavalt. Tema inimene! Kui juba küpsisepuru noolimiseks läheb, on see TEMA ülesanne! 
Lausa hambad olid paljad mõlemil. 
Aga pärast seda saabus täielik rahu ja austus. 
Kuni järgmisel päeval pandi Totorole kalanahka, ta sõi poole ära, aga teist poolt mitte. Siis laskis keegi jälle Villu tuppa, sest no midagi ei toimunud ja unustati ära, et toiduprobleem võib kerkida. Villu läks kohe põrandal olevat kalanahka sööma ja Totoro ütles: "Kläuh!" Selgesti oli ta sõnum: "Mismõttes?! Ma hiljem oleksin seda söönud!" 
Aga isegi hambad polnud paljad ja nad said edaspidi kenasti läbi. Ma arvan, et naisterahva enda eest seismine tõstis nende mõlemi arvamust temast. 

Aga bee-bii!
Nii nunnu!!!!
Beebi vanemad on mu suured lemmikud, kes on paar olnud umbes nii kaua, kui ma mäletan. Mingi ... naise kooliajal nad igatahes juba käisid. Said 20. Said 30, ikka olid paar. Lausa abiellusid. Ja nüüd said beebi. 
Poleks tuttavad, ma mõtleks, et neil on midagi viga, et nii raamatu järgi elavad, aga nad on päriselt ka toredad. 

Kaks pisikest last oli veel, kellest vanemat ma vist olen näinud, aga nooremat kindlasti mitte. Nad on samuti väga nunnud - teistmoodi, kui beebi, aga siiski. Kuid põhiliselt imetlesin nende ema. Krt, kui raudtugev naisterahvas, kes samas üleni armastus. Neil oli vanem õde ka seal, aga no inimese kohta, kes on 11, ei saa enam "väike laps" kuidagi öelda.
Hea küll, kui ta oleks kääbuskasvu, vbla saaks "väike laps" öelda.
Igatahes, nende ema meenutas mulle mind ennast 100 aastat tagasi, kuigi mul on ainult kaks last ja aktiivseid igapäevaisasid neil 0. Kuidas tal olid lapsed, kellega ta pidevalt tegeles, ja ometi oli ise inimesena pidevalt pildil ja oluline. Ja sätendava pluusiga pealgi.
Tal on tunded, ent ta ei upu neisse. 
Tal on mõtted ja ta ei varja neid. 
Oh, nii lahe. 

No ja siis Muumimamma, mu eksämm, nii soe. Ja tütre üks onudest, nii mahe ja muhe. Kusjuures ta kogu aeg töötas - naiste puhul on see kuidagi normaalne, et nad jõulude ajal, eriti kui maja on külalisi täis, kogu aeg töötavad  Aga meeste puhul ikka mainimist väärt, kuidas on vaja labidaga lund lükata ja teisal on traktoriga vaja lund lükata ja kui lund enam vaja lükata ei ole, tuleb minna garaaži purjekat remontima. 
Ja ...

Mul on natuke mölaka tunne, et minu töötegemine piirdus beebi süleshoidmise ja taldrikute kokkukorjamisega. (Mitte ühel ajal.) Aga ma olen ikkagi lääbakil ja omadega läbi. Olin esimene, kes magama läks ja peaaegu viimane, kes tõusis, ja täna ikka täiesti soss. 
Tahaksin olla parem. Aga krt, no olen, nagu olen. Pole paremat võtta. 

Ull aeg, ullud inimesed

Vahepeal sain jälle kümme korda kuulsamaks. 
Mari Kukk tegi loo ja kuigi seda saab lugeda vaid delfi paketi ostja, mul on hea meel. Jah, K asemel on "Devolutsiooni" teise autorina mainitud keegi Krista Jaanson ja paar meie (ajakirjaniku ja minu) omavahelise arusaamise apsu on ka sees. Ma läksin täiesti teadlikult end tapma, polnud lihtsalt kindel, kas ikka ära teen, äkki tuleb hirm peale. Aga üldiselt on nii tore lugu ning ta on tabanud peamist. 
Olulisi asju.
No ja ma olen edev ka, ikka tore, kui kirjutatakse. 
K leiab, et see nimeviga on väga naljakas ja ei ole pahur. 
Jah, tundub, et me lepitusime.

Muidu üllatas keha mind täna hommikul. Aasta ja kuu aega pole päevi olnud ja nüüd äkki on vaja verd joosta, nii et lina ja madrats plekilised. Ausalt öelda arvasin ma, et suvaline vereeritus menopausi ajal on vähi märk ja tuleks arsti juurde minna, aga ma ei viitsi. Päriselt ka, mul on liiga hea olla, et igaks juhuks arsti juurde joosta millegi pärast, mis ilmselt lihtsalt on menstruatsioon jabural ajal. 

Või noh ... hea olla. 
Ütleme, kui välja arvata peavalu (jah, see tuli jälle tagasi, masendav), väsimus ja energiapuudus, siis kehal ei paista muid hädasid olevat kui need, mida vaimne mitte-tavalisus kaasa toob. Isegi endometrioos ei anna märku. 
Olgu peavalu on ikka päris intensiivne. Isegi migreenitablett ainult leevendas, ära ei võtnud. Ma natuke ootan, enne kui edasi trükin.

***

Ühe asja unustasin ära. Päriselt läks meelest, alles nüüd tuli jälle.
Kui peavoolumeedia tähelepanu pöörab (eriti teemal "vaimne tervis"), saabub hirmus hunnik hädalisi, kes arvavad, et mina mõistan. Ja muud reaktsioonid tulevad ka.
Värsked fb sõbrakutsed võhivõõrastelt. Sõnumid. Sõim (natuke on alati sõimu ka, seekord teemal "vihkan enesetapjaid, minu elus oli ka üks 14 aastat tagasi ja siiamaani on iga päev piin pärast seda, vihkan!") Oma lugude jagamine. "Sa oled nii julge, et sa julged." Blogi loetavus tõusis ka kohe umbes kahekordseks, kuigi teles esinemise 1000+ klikki päevas tasemeni oleks veel kõvasti maad. 

See ei ole otseselt paha ja ma raudselt tahaks kõiki hädalisi aidata vähemalt veidikese toetusega. Aga mu enda jõuvarud saavad otsa. Pea valutab. Isegi kui inimene, kes ON juba mu fb-sõber ja tundub hästi vahva loomuga olevat, arvab, et ma olen tore ja võiks juua koos kohvi või veini või mõlemat, võtab see ainult ohkama. "Veel suhtluskoormust, oeh. Ma ei jaksa."

Aga HEA asi on, et rahvas on nüüd teadlik, et "Devolutsioon" tuleb ja mult juba küsiti eksemplari arvustamiseks. 
See on jee. 

Pean millelegi lootma

Läksime vist Kga tülli. 
Vist, sest ma ei tea ju, kui ta ei räägi. 
Aga pärast seda intsidenti, millest siiagi kirjutasin, ei ole ta minuga ühendust võtnud. Kui mina temaga võtsin (sest ma hakkasin tõsimeeli kartma, et midagi päriselt halba on juhtunud, ta ei rääkinud ka mu pojaga ega mänginud steami teada arvutiga), vastas napilt ja veidi hammustavalt. 
Ma mõtlen, et vist siis läksime. Tülli. Sest üldiselt räägime iga päev ja pikalt. 

Umbes nädala eest oli see olukord, kus mina ütlesin, et tahaksin teda mulle ütlevat, et olen teoreetiliselt ahvatlev, mis siis, et teda ei ahvatle. 
Tema ütles mulle seepeale, et olen äge ja omapärane inimene. 
Mina ütlesin, et ütle mulle midagi uut ... aga ei, las jääda, olgu. Las olla. 

Ma kujutan ette, et siukse olukorra peale võib tekkida "Ma andsin oma parima ja olin kena ja ikka talle ei kõlba!"-tunne. Samas minule ei anna teave, et ma olen äge ja omapärane, midagi juurde. 
Sest seda ma usun niigi. Ma tahaksin saada kinnitust teemadel, millel olen hapram ja enesekindlusetum. Soovitatavalt detailseid stiilis "sul on väga ilus kaelajoon ja haprad käed. Muu on igati kena ka, aga need on eriti," "ausalt, sinu välimus ja olek küll need asjaolud ei ole, mis mind sind mitte tahtma panid," või "kuule, sa ei pea oma ahvatlevuse pärast ju muretsema - mehed armuvad sinusse alailma!"

Ja siis me olemegi nüüd - maitea, patiseisus? Tema on "kui talle sellest ei piisa, mida mina annan, olgu siis omaette". Mina olen "krt, ma saan aru, et osadel inimestel ei ole vajadust kalleid inimesi aidata ja lohutada ... aga mulle see ei meeldi! Ma tahan, et minust tuntavalt hoolitaks!"
Tema meelest olen mina süüdi ja pean saba liputama. Minu meelest on tema süüdi ja peab saba liputama (eriti kuna meil oli jutuks, kuidas mina arvasin, et midagi päriselt halba on juhtunud, ja tema ütles, et eiei, lihtsalt kiired ajad, kallistus).
Kallistus? 
Virtuaalne kallistus on kahtlemata hea. Aga üks kallistus nädala peale on vähe. 

Jep, nüüd te loete mu küündimatust peaaegu-armuelust ja ma isegi ei tsenseeri midagi, sest no midagi piinlikku pole ju. 
Pole ikka?
See, et minu arust piinlikku pole, tegelt ei tähenda, et teiste arust piinlikku poleks. Aga ma olen tüdinud olemast üliettevaatlik ja ülihoolikas teistega. 
Kusjuures ma tean, miks enamik inimesi on "privaatsed" ja mina tahan kõik laiale kivile laotada ja pissipleki juurde panen hüümärgi. 
Sest normaalne on tahta, et inimesed peaksid sind paremaks, kui oled. Kunagi I rääkis, kuidas ta oli tööle võtnud tüübi, kes pidi sõitma pea iga nädal Jõhvi ja tagasi tööautoga. No load tal olid tõesti. Ainult et hiljem tuli välja, et ta oli need ostnud ja liikluses sõitnud üldse kaks korda elus.
Krt ... või oli üks kord? 
Mälu pole enam See ...
Igatahes, point: tulevasel töötajal oli vaja esitada end paremana, täislikumana, ideaalsemana, sellena, keda soovitakse näha - ja no kui reaalselt läheb vaja midagi, mis enda juures üles kiidetud, no eks siis vaatab.
Siis korraldab. 
Mul on vastupidi. Ma ei taha mingil juhul halba üllatust põhjustada ega lasta inimestel endas pettuda. Miska on väga loogiline ja eesmärgi jaoks soodne kõik oma miinused rõhu ja ülekinnitusega üles lugeda.
Eks ju?
Dissonants tekib, kui mind hinnatakse kui normaalset inimest - ehk minu "et ma ometi halbu üllatusi ei valmistaks"-isiksuseesitust võetakse kui "see on see, mis ta ise räägib - ja mis siis tegelikult on?! Jube mõeldagi!!!"

Nojah, aga olen, kes ma olen. 
Teisiti ei oska. 

Omapärane ....

Igatahes olen seetõttu, et Kga vist tülis, elu suhtes üldse vähem optimistlik. 
Pärast eilset "ei ole midagi hullu lahti"-sõnumit pea valutas terve päev otsa.
Teh raamat ei tule välja enne uut aastatki, ma olen selles juba kindel, keegi ei loe seda ja need, kes loevad, on: "Miks eestlased Ameerikast kirjutavad?! Eesti oleks palju põnevam mulle!"
Ma tõlkisin loo ja omast arust hästi (ei, ma ei saa selle eest raha, lihtsalt olen "Algernoni" üks tegevtoimetaja ja vahel võiks sinna ju mingit loomingut annetada), aga kuna eelmise looga, mille tõlkisin, sain juba veidi puid ja peatoimetaja muutis mõnda kohta sisuliselt + pani enda ka tõlkjana kirja, läheb sellega ilmselt suht samamoodi.
Jah, seekord oli ka kohti, kus ma sain kõigist sõnadest aru, ent kokku ei moodustanud nad mingit loogilist lauset ja tõlkisingi lihtsalt, tehes lause, kus kõik need sõnad ja ei mingeid muid sees, aga mis OLEKS loogiline. 
Võimalik, et see pole tõlkimine vaid omalooming, aga no - ega ma palka ei saa selle eest!
Muide, mõlemad on head jutud. Kui see uus ilmub, lingin ka siia, sest tasub lugeda. Ja "Männikoort" tasub ka lugeda. Ausalt!
Aga ... see jutt, mille hopepunk-antoloogiale kirjutasin, see võiks ju ikka kiita saada? Isegi kui läheb miljon aastat (ok, kolm kuud või nii vähemalt). 
Olgu, sellele loodan. Ma ei tea, kas see on tegelt hea jutt - kindlasti on mõlemad mu tõlgitud lood paremad, ma isegi ei konkureeri - aga see ei ole vähemalt halb jutt. Ja mul on vaja millelegi loota.
Loodan siis sellele.

Pea ei valuta

Mäletate, kuidas ma torisesin oma migreenide pärast füsioterapeudi juurde minemise üle ning arvasin, et sellest pole kasu? (Kes ei mäleta või pole lugenud, siis siin on link.) 
Pole kasu? Mul pole üle kahe nädala ühtegi migreeni olnud. Pea valutab vahel veidi, ent selle saab ibuprofeeniga maha - erinevalt vanast ajast, kui vahel ibukas aitas, aga enamasti mitte raasugi, valu läks aina tugevamaks.
Mul pole ammu nii tore olnud eksida. 
Harjutused võtavad kõik kokku vast 5 minutit igast päevast ja selle tulemusena on mul nii palju parem olla, et ei oska isegi kokku võtta. Märkan kogu aeg, kuidas ma pean seda ja seda ja seda ise lõpetama, teadlikult, mitte "kurat, ma pean lõpetama, pea hakkab valutama". 
Ma võin olla kaua üleval, mitte "pea hakkab valutama, kui ma nüüd kähku ibukaga koos magama lähen, võibolla see aitab". Ma võin lõunaunega venitada - isegi kui kell 8 õhtul lähen, see ei tähenda migreenihoogu.  Ma või civi mängida tunde ja tunde, mitte "pea hakkab valutama, pean lõpetama". Ma võin rohkem asju teha - kui mul tuleb kell 1 öösel uid hakklihakaste homseks valmis teha, ma võin ja see ei mõista mind veel valu käes niitsuma.
Ma võin koeraga joosta kogu tee (mil ta ei seisa ja nuusi, sellal ma ka seisan ja puhkan), mitte ei pea kaaluma, kas valu lubab joosta ja 80 meetrit sörki võib isegi valu vähendada, või praegu ei tasu, läheb ainult hullemaks.
Nii palju vabadust! 

Täiega imeline.
Soovitan füsioteraapiat migreeni vastu kõigile. 
Sest täiesti teine elu on. 
Mitte nii suur muutus kui ATH-ravimitega, aga väga suur ikkagi. 
Elu on samamoodi täiesti uus, täiesti kummaline ja imeline. 

Samas isegi sellel foonil, et erinevate valude taandumisega on nii hästi ja oo, imeline, olen sunnitud möönma, et ei jaksagi. 
Minus pole mitte tobe ennastsäästev laiskusetaoline auk, vaid mul ongi väga piiratud arv lusikaid ja võttes valuhalva maha, ei tule neid mitte ohjeldamatult juurde, vaid lihtsalt elu on meeldivam. 
Jah, olgu, ma teen nüüd 6 Asja asemel päevas 8. 
Mis on rohkem, ent mitte tohutult rohkem. Vahel tuleb ka kümme või isegi tosin ära, ent siis ma järgmisel päeval piirdun rangelt kaheksaga või teen lausa alla selle. 
Sest ma väsin nii jubedalt ära, et tahaksin nutta.
Jah, isegi praegu, isegi ilma valuta, 
Maeitea, hakka või uskuma, et see puue ja täielik töövõimetus on põhjusega ... tegelt olen lihtsalt vihane, et ma pidin - olgu, linna sotsiaaltöötaja toel - ise välja mõtlema, et täielik töövõimetus teema on. Kuni ma ise selle peal väljas polnud, riiklik töövõimehindamiskomisjon ka ei arvanud, et ma ei suudaGI. Ja siin osa lugejaid ka - nad päris tõsiselt soovitasid mul lokkaval koroona-ajal õena tööle minna, et meedikute koormust vähendada. 
Nagu ... mida nad mõtlesid?! Kas ma tõesti väljendan end nii halvasti? Või on ikka olemuslikult ja päriselt võimatu uskuda, et ma ei JÕUA Asju teha?
Olgu. 
Teised inimesed ja nende reaktsioonid ei ole minu vastutada. Nad reageerivad, nagu nemad on, mitte nagu mina olen. 

Minul ei ole praegu migreene. 
Mis on pidu. 

Oleks oleks olemas

Eile (või oli see üleeila, kuupäevad on kahtlased asjad) oli mul K-ga draama. 
Ei midagi erilist, lihtsalt mul tuli ühe tegelikult teistest inimestest käiva jutuajamise peale korraga sisse kramp. Tahtsin. et ta ütleks mulle, kuidas ma olen kaunis ja põhimõtteliselt ahvatlev, mis siis, et tema isiklikult end minust ahvatletuna ei tunne. 
Ta ei öelnud. 
Ta teeb alati nii - kui ma lähen meeleheitlikuks ja tahan, et ta midagi teeks, ta ei tee. Tundub, et see ei ole isegi teadlik valik, vaid niipea, kui ta tunnetab survet, ta ei taha teha. Mõtleb sinna juurde igasuguseid naljakusi välja, miks just, ent reaalsuses taandub kõik sellele, et kui temalt midagi nõutakse (tema arust, omast arust ma palusin nunnusti), ta ei taha anda. 

Mingil määral on minuga sama asi. Tõttan murule, kui näen silti "MURUL KÄIMINE KEELATUD" ja kui PEAB midagi tegema, ma alati mõtlen, kas see on ikka mingi tark ja hea asi ja kas ma tõesti tahan seda teha.
Aga kui teema on selles, et keegi, kes on mulle kallis, on õnnetu, ma ronin küünte ja hammastega mööda siledat seina ka üles, et ta ainult natuke rõõmsam oleks. Tema jaoks on minu õnnetus ja meeleheit aga "Peab!" ja ta ei taha anda.
Siis on meil dissonants.

Aga kuna mul on ravimid ja stabiilsus nende abil käes, ma ei hakanud halama (kugi tunne oli küll terav), vaid mõtlesin: "Ma homme tülitsen, kui homme ikka veel kriibib."

Täna ei kriibi enam. Kui ta ei arvagi, et ma olen ilus? Kui ta peabki mind ainult huvitavaks inimeseks, kes ei oleks talle ahvatlev isegi vastkohatuna (kuigi siis tegelt olin - ma vahel vangutan enda sees uskumatuses pead, mõeldes, kuidas ta rääkis, et kui me esimest korda kohtusime, ta mõtles, et tea, kas mind õnnestuks ära sebida), aga teeb mu jaoks nii palju ja on hea selts nii virtuaalselt kui reaalselt, kallistatav ja kallistaja, no mis siis? Kas ma jään sellest inetumaks, et K. mind ilusaks ei pea? Kas midagigigigigi mu elus muutub? Kui ta mind nagunii ei taha, mis mul sellest, kas ma tema meelest ilus olen või ei?
Nojah, milles siis probleem? 

Ja siis mõtlesin, kas ma vbla oleksin ka üpris rahulik ja rõõmus olnud, kui ma ei oleks mitte rongi alla läinud, vaid ATH-ravimid peale saanud.
Sest see meeleheitlik "minu arust tore inimene ei mõtle must hästi, ei ole valmis minu pärast pingutama, ei hooli natukenegi, miks ma üldse vaeva näen" on tegelikult sama. Mis siis, et eile oli see palju nõrgem kui 2014 aasta suvel, tunne on samasugune.
Ilmselt mingi valus koht minu sees, kauase trauma jäetud sügav haav. Ma ei kannata üldse, kui inimesed, kes mulle meeldivad, mõtlevad must halvasti ja kuigi ma üldiselt eriline enda puntrassemõtleja pole, see on ohtlik teema. Seal ma TÕLGENDAN vaikimisi ja käitumisi ja pilke, ning pärast ütleb nt Rongimees mulle hämmastusega: "Ma üldse ei mõelnud selle peale."
Ja mina karjun sisemiselt, sest mis see peaks vabandus olema v? Et ta minu peale ei mõtle?! 

Tunne, et minust ei hoolita ja mind ei mõisteta, on VÄGA valus ja hirmus. Jah, ma olen kõigist suurtest siinsetest blogidraamadest, mis mitte ei lahenenud ära (nt "kas vene kultuurist võib hästi mõelda, kiitmata heaks laste surnuksvägistamist," lahenes, see on mul positiivse näitena meeles), vaid surid välja, sest aeg,  ikka veel traumeeritud ja ilmselt jäängi.
See on minu õrn koht. 
Nii. Ja nüüd mu õrna koha osatamise valu andis KOHE järele. Üks öö ja probleemi pole. Ei jätnud mingit jälge ka sisse.
See on palju tore, ent ikkagi natuke hirmus ka.

Sest 2014 .... ... keegi isegi ei kahtlustanud mul ATH-d toona. Mulle ei oleks neid ravimeid nagunii kirjutatud. Isegi kui oleksin psühhiaatri juurde jõudnud.
Aga oleks oleks olemas ... 
Äkki see Rongimehe poolt hülgamine olnuks mulle lihtne? Nutnuksin paar päeva, siis mõelnuks, et tema kaotus; kui ta ei näe, et ma olen hirmus hea, see on TEMA, mitte minu probleem, ja ... lill? 

Äkki see olnuks nii lihtne?!

Jaah, ilmselt mu eneseväärikus on (ilma keemilise abita) ikka väga teistest sõltuv. Ja selgelt ATH ravimid aitavad mul tunda, et pole probleem, kui must mitte väga hästi mõeldakse, see ei muuda mu olemust. 
Olen hirmus kaua enne elanud tundega, et kui mu teod, välimus ja oskused jne pälvivad kiitust ja imetlust, on natuke aega hästi, aga kui halvakspanu, on üleni, kogu eluaega paikapanevalt ja absoluutselt halvasti. 
Kui mind ei armastata, mu eksistents ei tee maailma paremaks ja kui see ei tee maailma paremaks, pole üldse mõtet olemas olla. 
Ja ATH-ravimitega ... tundub, et pole minu probleem, mida must arvatakse. 

Teevad

Mõnikord ma ikka imestan, KUI raskeks inimesed oma elu teevad. Ehk mitte inimesed, kellele kõik kerge on, ei nõua pingutust, 100+ lusikat iga päev - need tehku, nagu nemad tahavad. Aga inimesed, kes jaksavad vbla veidikene rohkem kui mina, ent üritavad ... maiteamida.
Nagu ... mis värk sellega on? Kas nad ei mõtle? Neile meeldib vaevelda? Mida?

Miks on vaja must pesu mingitesse kottidesse või pesukorvi toppida, hiljem sortida ja seejärel peab mitu päeva puhkama, enne kui pesemiseni jõuda? Pane must pesu otse masinasse, kui masin täis saab, on aeg käivitada ja 40 kraadi kõlbab enam-vähem kõige pesemiseks küll. Jah, ka nende asjade, mille peale on kirjutatud, et 30 kraadi. Olgu, villaseid asju, "ainult käsitsipesu" ja siidi võib eraldi pesukorvi koguda ja paar korda aastas selle korvi sisu ka masinasse panna villapesuprogrammi ja õrna pesuvahendiga. 
Mida? Keegi peseb "ainult käsitsipesu" asju päriselt ka käsitsi? Mis teil viga on??? Tahate kannatada v?

Olgu, kui aus olla, siis järjekordne tumblrikasutaja, kes ei jaksa pesu pesta, oli selle hüüatuse põhjustajaks ja kui ma veel näiteid otsisin, ei tulnud midagi pähe. Ei, jah, ma olen lugenud inimestest, kes ei julge(ks) jätta oma koera poe ukse taha ja olen sügavas arusaamatuses, kuidas Eestis (Ameerikas käiaksegi poes autoga vist) keegi üldse jaksab käia koeraga jalutamas JA veel poes. Ning Arni Alandi oli väga hämmastunud, kui ma arvasin, et ta oma nelja koeraga korraga jalutamas käib. Koerad on ju eri suuruses ja vanuses, tempo on igaühel erinev, ta käib iga koeraga eraldi. 
Mis jälle on minule arusaamatu. Nagu ... does not compute. Kel siukse asja jaoks jaksu ja aega peaks olema?!

Aga need, kes viitsivad süüa tehes näiteks köögivilju supi sisse eraldi praadida, saavad tegelikult minu poolt tunnustava noogutuse osaliseks. Päriselt annavadki pannil rasvaga praetud porgand-sibul-küüslauk supile parema maitse, ei vaidle - lihtsalt ma ei hakka ometi kaht nõud määrima ja eraldi tööd tegema sellepärast! Küüslauk ja porgand lähevad otse potti ja sibulat ma ei panegi supi sisse, kui tegu pole just tomatisupiga.
Tomatisupp on eri teema ehk kui nagunii tuleb sinki praadida, et mõnusad krõbedad tükikesed saaks (või ka hakkliha), võib sama rasva sees ja pannil teha ka sibula, küüslaugu ja paprika. Aga ainult köögiviljade praadimiseks panni määrida ja energiat kulutada mul lihtsalt ei ole jaksu. Tulemus ei ole minu jaoks nii palju parem, et tasuks.
Aga krõbe sink on nii palju parem kui ebamäärane rasvaligane plönn, et sellepärast tasub.

Aa, veel üks "miks inimesed teevad seda???" tuli meelde.

Kunagi  rääkisin toonasele sõbrannale, kuidas ma ei näe kehakoorimisel mingit pointi. Miks oma nahka karmilt kohelda, kui saab ka leebemalt? Ja ei, tselluliiti see ei vähenda, aastaid proovitud, 0 tulemust.
Tema: "Aga kreem imendub kooritud nahka palju paremini!"
!
Kusjuures ma ei öelnud midagi.
Ma enamasti ei ütle midagi, kui keegi selliseid asju räägib, mille kohta olen veendunud, et ta ise ka saab aru, kui lolli juttu ta ajab ja on ilmselt teadlikult valinud ilmselge ignoreerimise tee. Sest kes olen mina, et inimese eluvalikuid arvustada?
Alles palju aastaid hiljem mõtlesin, et äkki polnud talle ilmselge, et kui sa oma nahalt kõik loomuliku rasu maha nühid ja mikrokahjustusi tekitad, see nahk haarab aplalt iga abi järele pärast tõesti.
Nüüd me temaga ka enam ei suhtle ja palju aastaid on mööda läinud, nii et äkki ta ei koorigi enam.
Kõik inimesed ju jõuavad ajapikku niikaugele, et ei tee mõttetuid asju?
Või siis mitte. Osadel on ilmselt liiga palju energiat ja siis nad rapsivad seda igat moodi maha. 

Lihtsalt ma ei saa aru, miks samas kasinalt ja vaevades elavad inimesed teevad energiat ja raha nõudvaid asju. Et saaks veel rohkem energiat ja raha kulutada? Mul ei jõua kohale. 
Teistega sobimiseks? Et kõik teevad nii ja mis minagi siin oma peaga mõtlen, ma ikka teen nagu teised?
Ka võib olla. 

Raamat, kus sa oled?

Ma nüüd põen. 
"Ära põe!"?
No jaaaah, aga ... saate aru, "Devolutsioon" on juba nii kaua avaldamise ootel olnud, et ma olin suht harjunud sellega, et ta ei ilmu. Aga seekord ma olen isegi toimetatud versiooni üle vaadanud ja ma nii hirmsasti tahaks, et ta tuleks . Nagu - homme. No ok, ülehomme. No OK, järgmisel esmaspäeval. Võrreldes sellega, kui kaua teda oodatud on, ikkagi kohe. Aga ma ei tea, kas ta on üldse trükikoja järjekorraski (ja enne jõulu on trükikojad jubedasti hõivatud) ja K ei ole pilte saatnud, nii et tulemus on, et tuleb piltideta vist niisiis, aga vbla ikka ootab Kadri, et ta saadaks ja raamat ei ilmugi ja oeh ja aeh. 

Seda, et ta ei saadagi pilte ära, oleksin võinud aimata. 
See on üks olulistest teemadest, miks ma olen veendunud, et K on ATH.
Kui tal on kirg peal, hüperfiksatsioon, ta teeb, jagab, räägib sellest ja tundub, nagu oleks tegu mingi maru tähtsa asjaga ja LOO-MU-LI-KULT seda kasutatakse.
Ja kui enam ei ole ... absoluutselt miski ei toimi ega juhtu. Ta lihtsalt ei tee, kuigi vaja oleks teha phmt nii palju, et muuta pildid värvilisest mustvalgeks (paar klikki) ja ära saata.
Kle ei meeldi muidugi lõpetada ka. Pildid ära saata = otsus, et nad on valmis ja piisavalt head. Sellist otsust ta omaenda loomingu osas teha ei taha. Nagu üldse. ÜLDSE. Poleks mina raamatut viimistlenud ja valmisolevaks kuulutanud, ta ise ei oleks seda kunagi viimistlenud ja see ei saakski valmis. 
Kui ma ei oleks ligi kümmet pilti ise NÄINUD, ma ka ei usuks, et need olemaski on.

Ma NII tahaks seda raamatut! Mul oleks võimalik inimestele seda jõuluks kinkida. Ma tunneksin, et olen kirjanik. Ma saaksin reklaamina ära kasutada, et mu intekas Maalehes ilmub (mingis pühadenumbris jõulude ajal) ja vbla ilmuks isegi raamatuarvustus. 
Ininmesed ostavad raamatut, kui ajakirjandus ütleb, et siuke raamat on olemas. Muidu ... autori tuttavad vast. 
Aga no kui raamatut ei ole, ei ilmu ka arvustus, loogika. 

Ohhhhh. 

Elu on raske. 

Totoro arvab ka, et elu on raske. Nagu ... mismõttes sattub ta kõhuni lumme, kui inimeste tehtud rajalt kõrvale läheb? Ja ta ei lähegi. Kuigi on rihmata ja puha. Heidab mu kõrvale pikali, kui suitsu teen, selle asemel et mööda välja lipata ja nuuskida. Ootab.
Pärast läheme jälle koos mööda rada edasi. 

Kodus saabus hirmus üllatus. Poeglapsel on pühapäeval õpilasfirmaga vaja osaleda laadal ja selle jaoks tõi ta koju laua, mis neil letiks saab olema. Ja Totoro ei ole õnnelik. Esmalt läks ta üldse poja tuppa ja lebas seal hästi kurva näoga, sest teises toas oli jube laud. Viimaks sai nälg hirmust võitu ja ta läks lauast mööda kööki, et seal süüa. Ning siis jäigi kööki, sest koguda kokku nii palju julgust, et hirmsast lauast mööda minna, nõudis aega ja keskendumist. 
Viimaks sai julgus kogutud. Ta möödus taas õudsast lauast ja läks poja tuppa tagasi. 

Argipäev

Kui pea ei valutaks, oleks päris hea olla. 
Aga muidugi valutab. 
Olen selle peale pahane. 
+ valus on ka.

Poeg väänas kehalise tunnis jala välja, aga see ei takista teda ometi jõusaali minemast. "Jalgu täna ei tee," oli tema ainus mööndus. No mis seal ikka. Kui inimene armastab jõusaali, olgu. Mina ka kätt ette ei pane. "Kuidas siis nii? Ise veel õenduse lõpetanud, aga lubab jala nihestanud inimesel läbi lume jõusaali ja tagasi kõmpida???" 
Suur inimene, ise teab, mis teeb. See nihestus teda ei tapa, kuitahes halvasti seda ka koheldaks, ja ma panin elastiksideme peale. Nii et ilmselt ei jää ta isegi kogu eluks lombakaks. 

Mu tütrel on neiu. 
Olen rahul. 
Jah, ma ikka usun, et hea paarissuhe teeb õnneliku(ma)ks. Peab krdi kõva iseloom olema, et päris üksikuna end täielikuna tunda. Ikka otsitakse, ikka proovitakse, kas see, kas teine, vähemalt korraks on hea jne. 
Mul on K. Kõige veidram suhe, mida kuidagipidi suhteks saab nimetada. Ent üsna hea. Mulle piisab. Ei otsi, ei proovi, ei looda midagi muud, midagi paremat. Enam.
Vat ses osas oli küll menopausi algamisest abi - kuna enam ei ole lootust, et saan kõhust lapse, ei ole enam ka meeleheidet teemal: "Miks ta mind ei taha? Kas ma pole siis küllalt ahvatlev, et mind tahetaks?!" 
Ja endal mul enam seksiisu ka pole. Ma olen selgelt hormooniori. Kui hormoonid ei ütle, et kle, võiks, mul ongi kama. Ei taha näpukat teha, ei hooli. Et elu viimane orgasm on vbla saadud? No siis nii on. Hei, on lademes naisi, kes kunagi ei saa. Mul läks isegi hästi.

Oi, just tuli mõte, et vbla hakkas mul pea valutama, sest olen liiga vähe söönud? Mu tänane toitainete tarbimine on olnud pool liitrit keefirit. 
Jaa, võtsin pannkoogi ja pannkook maitses hästi. Ennist pojale tegin ja üks jäi üle. Nüüd mõtlen, et võiks endale ka teha. Tainast on ohtralt. Ja pea paistab samuti arvavat, et jaa, pannkook hea, ei ole vaja enam nii kõvasti valutada.
Sõin seda K tehtud ploomimoosiga, muide. Või noh, vähemalt oli ploomid tema korjatud. Ma päris täpselt ploomimoosi keetmise üksikasju ei tea - kirsimoosiks ta vähemalt võttis kivid küll ise välja, ent mis edasi sai? Moosi keetmise kohta sain teada ainult, et "moos keeb". 

Teine kook ka söödud ja pea valutab ainult natu-natukene. Õues on imeilus lumehämarus ning loomad magavad üks ühes, teine teises voodis. Varsti lähen ise ka lõunaunne, aga enne käin duši all, mis loodatavasti võtab valu veel pisemaks. 

***

Käisin voolava vee alll ja tegin koju jõudnud Poeglapsele süüa ja jõin veel kohvi ja kõrvetasin pritsiva singirasvaga pöidla ära (külm vesi jee - miks nad soovitavad leiget vett? See ei aita ju valu vastu, ainult leevendab kuumuse edasikahjustavat mõju) ja nüüd mõtlen, et varsti ikka võiks tõesti magama minna.
Niimoodi mul enamasti lõunaunega läheb. Vahel alustan lõunauinakut ka kell kaheksa õhtul. Sest varem kuidagi ei suutnud end voodisse ajada. 
Aga ilma lõunauinakuta ka ei saa. Sedasi oleks järgmisel päeval peavalu peaaegu garanteeritud. 
Vähemalt poeg kiitis mu tehtud toitu. Mis teeb mulle rõõmu - vaese aja kompunn, peekoni-sibula kaste makaronidega, maitseks küüslauk, tüümian ja basiilik. Iga kord, kui mul selline kombineerimine õnnestub, olen rahul. 
Ei, see ei ole olnud eriti raske kuu, see oli kuu, kus ma mõtlesin: "Ma ka ei jõua kogu aeg tark ja praktiline olla," ja lõin 90 euri lihtsalt laiaks uute pükste, tenniste ja voodilina peale. 
Lina võin ka tütrele jõuludeks kinkida. Näis. 
Tal on linu puudu küll, ei oleks nõme "midagi peab ikka kinkima ka"-kink.

Kuigi mul on ka linu puudu. Miks ma selle ostsin üldse, eks ole. 

Jõuludeks kutsuti muidu eksämma poole - neil on tava teha ajuti "hõimlaste jõulupidu", kuhu siis igasugused kokku voorivad, tehakse hea süüa, lapsed saavad kinke ning jõuluhommikuks teeb mu Tütarlapse tädi imelist rootsi magusrooga, mis on põhimõtteliselt vahukoorega riisi-ohtrate tükeldatud mandlite puder ja sinna peidetakse üks terve mandel järgmise aasta õnneliku leidmiseks. 
Mhmh, ongi "Agda Oskari saab meheks"-puder. 
Üldse mitte tavaline puder. 
See on nii hea. Nagu - NII hea. Aga isegi selle nimel, et NIIII hea, ei jaksaks ma säärast hunnikut mandleid ükshaaval ära koorida. Me kõik aitame teda 25. hommikul, aga minul endal kodus ei ole seesugust karja abilisi kuskilt võtta.
Kuigi vbla ta sel aastal risalamandet. ei tee. Neil abikaasaga on nüüd väike armas beebi ja ematsemise kõrvalt ei tarvitse energiat jätkuda. 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis jõulukingist. Väga spetsiifiliselt olulisest: ma nimelt sellele eksämmale-muumimammale kunagi hõimlaste jõulupeol (toookord tehti loosipakke) kinkisin hommikumantli. Ideaalset värvi violett-sinise, lukuga, pehme ja suure (ta väga väike naine ei ole - just paras).
Ta kandis seda ka aastaid. Olin väga rahul, et hea kingituse tegin.
Ja nüüd, tosin aastat hiljem, ma tahaksin sellist endale (nii suur ei pea olema, ma olen teistsuguse kehaehitusega).
Ja seda ei ole kuskil. Isegi sarnast ei ole. Mul on veendumus, et hommikumantel peab lukuga olema ja selliseid on juba nii vähe, et pole eriti valida - rääkimata siis just õiget värvi olemisest. 
Kunagi oli mul kaltsukast leitud lukuga froteehommikumantel - must, valge-oranži-pruunikirjute kellukeseõitega. See oli raudselt parim hommikumantel, mis mul olnud on, aga Keilas on alles vist ainult üks töötav kaltsukas ja seal pole isegi ühtegi ääri-veeri talutavat hommikumantlit olnud. Otsisin uute seast, netist tellitavate hulgast ja no ei ole. 
EI OLE.
Oh bedaa, bedaa, alas.
Aga kui aus olla, ma loodan ikkagi mingil hetkel täiesti ootamatult hea lukuga hommikumantli otsa sattuda ja siis ma rõõmustan hirmsasti. Olen juba ette rõõmus. 
Jah, nii ongi tunda, et lootus on tagasi. 
Emake maa, kui tore see on!

Aga ma ju tahan

Mul käis ajakirjanik külas. Kunagi jõulude paiku on Maalehes lugu sellest, mis me rääkisime. 
Peamiselt vaimsest tervisest.
Ajakirjanik oli hästi armas ja tore, sõime tema toodud pirukaid ja minu tehtud pirnikooki, aga mingit tarka juttu ma küll ei ajanud. Lõpuks olin nii väsinud (ma väsin kergesti, mäletatavasti), et mõte jooksis pidevalt poole lause pealt kokku. Siis ta läks ära, ma mängisin enda rahustamiseks kolm tundi civi, aga see ei aidanud. Erutus oli nii suur, et ma ei jäänud isegi lõunaunne. Uni lihtsalt ei tulnud, süda tegi pumpumpumpumpum, nagu teeksin kükke (enne tegingi, aga südamekloppimine ei läinud üle) ning kuigi kõht on pirukaid ja pirnikooki täis, on tunne, et tahaks ... midagi. Mitte süüa, aga ... midagi.

Aa, pea käib ringi ja iiveldab ka. Vbla olen ikka veel haige, vbla koormasin end eile koristades ja pirnikooki tehes üle, vbla mõlemad koos. Loogiline, tegelikult. 
Nad räägivad jah, et ei tasu haiguse serva peal olles hullult rabeleda ja asju teha. 
Mitte et ma Neid kuulaksin. Tagantjärele mõtlen küll sageli, et hm, vbla oleks pidanud. Aga tõsi on ka, et ega ma ette ju ei tea, mis juhtub, ainult tagantjärele. Ette mõeldes on ikka: "Ma ju tahan!" ja see on ainus, mis loeb.

Oh, selle: "Ma ju tahan!" meenutamisega tuli üks naljakas episood meelde. 
Episood ise on paar nädalat vana, mitte päris värske, aga ma mõtlesin oma reaktsiooni peale veel pikalt ja noogutasin endamisi: jah, loogiline, täpselt sedamoodi mu tunded käivad.

Nimelt läksin ma bussi peale, et sõita Tallinna psühhiaatriga kohtuma. Läksin bussiuksest sisse, ütlesin: "Ma tahaks Tallinnasse sõita," ja piiksutasin oma ühiskaarti. Või noh, see oli mul plaanis, kaart ei piiksunud. Läks natuke aega, kuni bussijuht andmed sisestas, piiksutasin uuesti kaarti, aga piiksu asemel kostis prääks. "Kaardil pole piisavalt raha."
Oih. Aga noh, ega ma 100% kindel ka olnud, kui palju seal raha on, mul oli veidi sularaha ka kaasas, pole probleemi. Ostan sellega. Andsin bussijuhile viieka, aga tema vahtis mulle veel ootavalt otsa. Mida? Pilet isegi sularahaga ostes on kaks midagi ju olnud kaua-kaua? (Kaardiga on odavam.)
Aga bussijuht pobises midagi vene keeles ja näitas näpuga arveekraanile. 5.60. 
"Ohoho!" ütlesin mina. "Teil on hinnad ikka kõvasti tõusnud!" ja otsisin münditaskust talle kuuskümmend senti välja, seeaeg kui tema midagi pobises.
Oot.
OOTOOT!
Ta pobises: "Kaks!" Ma ei tahtnud ju kahte piletit, tahtsin ühte. Mida ka rõõmsalt ütlesin. Siis pöördusin noormehe poole oma selja taga: "Ma vist ostsin praegu kogemata teile ka pileti!" Sest raha oli juba käest kätte liikunud ja mulle ei tundunud loomulik poolt summat tagasi nõuda. Noormees mu taga  vehkis omaenda rohelise kaardiga ja ütles midagi, mille mõte oli: "Ei, ma ostan endale ise, mul on kaart."
Vaatasin jälle juhi suunas. Too osutas piletile, mis välja prinditud. Rebisin selle endale ja astusin mõnevõrra segaduses olles bussi tagumise otsa poole. 
Rahvast oli palju, istuma ma ei mahtunud, jäin kuskile bussi keskele seisma ning asusin äsjakogetut läbi analüüsima. Võis olla, et  kui ma ütlesin: "Tahaks Tallinnasse sõita," bussijuhi eesti keelt väga natuke oskav aju otsustas: "Ta ütles midagi, mis kõlas nagu "kaks"," ja nii ta oletas, et ma küsisingi kaht piletit. Sest "tahaks" ja "kaks", eks ole. Sarnasus on. Aga ... aga ... aga kust mina pidin teadma, et ta eesti keelt ei oska niigi palju, et aru saada: "tahaks" ei ole "kaks"! 
Mida kauem ma mõtlesin, seda vihasemaks läksin. Mis mõttes ma pidin kaks piletit ostma! Ma olen ju üksi! Mina jäin veidi vaesemaks, aga bussikompaniil on see 2.80 sügavalt suva, nende kasumi juures ei ole see pisipisinatukenegi märgatav summa. Ma ei taha neile lisaraha anda! Miks ma pean?!
Kuna buss oli täis, ei mahtunud ma mugavalt juhti juurde minema ja protesteerima. Lihtsam olnuks peatuses keskmisest uksest väljuda, paar sammu kõndida ja siis esiuksest juhi juurde astuda. Aga sel juhul tal võibolla üldse ei ühenda ära, et ma varem juba bussis olin ja kahe inimese jagu tasusin ja värki? Vaja piletit näidata ja seletada.
Otsisin pileti välja, lugesin seda ning rahunesin KOHE. 
Sest see oli pileti ühele inimesele hinnaga 2.80. See tähendab, minu teine 2.80 ei läinud bussikompaniile, mis seda ei märkagi, vaid bussijuht pani selle endale tasku. Ja kohe - KOHE mu tuju tõusis ja kadus soov õiendama minna. Ükskõik, kas bussijuht ostab selle summa eest paar õlut, saab juurde raha, ostmaks makarone, vorsti ja kapsast või pudruhelbeid, minu poolest kasvõi mängigu see raha maha - kui tal on tunne, et 2.80 on seda väärt, et seda inimestelt välja petta, on tal seda raha vaja. Ta märkab selle mõjul tekkivat erinevust oma elus. Mis ongi ainus, mis loeb.
Mulle sobib. 
Las olla. 
Ja ma ei läinudki õiendama, vaid sõitsin rahulikult psühhiaatri juurde ning unustasin kogu loo. V.a. et praegu tuli see ikkagi meelde mulle, sest ma ise näen väga hästi, kuidas mu "Ma ju tahan!" on kummaliste tõukejõududega tunne. Mitte päris tavainimese (ei, mitte SELLE tavainimese, kes blogib) loogikat järgiv.
Ei tohi põhjustada kannatusi on see, mis loeb. Ehk kannatan mina, kes ma kaotan 2.80, aga kui keegi sellest ka võidab, on see täiesti ok, tulemuseks on tasakaal ja levitada lisakannatusi, mida õiendamine tekitaks, täiesti mõttetu. Ma ei sure praegu nälga, kui 2.80 kaotan, ma võin seda lisakulu endale lubada. Olid ajad, kui ei võinuks. Praegu võisin.
Aga kui keegi ei võida, ainult mina kaotan 2.80, vat siis ma küll võitlen. Siis tasub =) Sest mis mõttes inimene kannatab, aga keegi samas õnnelikumaks ei saa? Halb tehing, sedasi ei taha.

Ja kui nüüd keegi tuleb ja ütleb, et eiei, bussijuht oli ju eriline kaabakas, kui ta pani raha endale tasku, mitte polnud ausalt segaduses ja ei võtnud mult raha anonüümse Ettevõtja Kasumi nimel, on jälle hetk, kus ma õlgu kehitan ja ütlen, et seaduse peale ma pissin. 
Konkreetse inimese konkreetne kergendus teemal: "Mul on natuke rohkem raha nüüd," on iga kell üle suurte kompaniide, kus iga päev keerleb (kümneid) tuhandeid eurosid, nuumamisest. 

Valu

Jäin haigeks. 
See tähendab, lisaks kõigile mu depressioonidele, traumajärgsetele kahjustustele, ATH-le ja autismile (ei, ma ei loobu end autistina isediagnoosimast), millest viimased kaks pole isegi haigused, aga mida on keerukas meie ühiskonnas läbi elada, tuli selline kõht valutab-pea valutab-nohu-kurk valutab-37.3 haigus ka.

Kohutav. Ma vihkan valu ja see pagana haigusepeavalu ei allunud mitte ühelegi tabletile, dušile natuke ja ainus, mis aitas, oli vietnami salviga lauba täpitamine. Või no mis lauba. Algul kasutasin seda laubal ja ninajuurel. Siis laubal, ninajuurel ja põsesarnadel. Siis laubal, ninajuurel, põsesarnadel ja silmalaugudel. 
Aga pärast ööpäev otsa valutamist oli haigusepeavalu migreeniks üle läinud, nii et migreenitablett lõpuks aitas. Mitte täiesti, vahel lõikab ikka vasaku silma taga teravselge valujoon, aga esmalt võttis tagasi nii palju, et ma enam ei laulnud: "Miks see valu peab olema, võtke ta ää-raa", vaid ainult pobisesin: "Oioioioioi," siis lõpetasin ka oioi-d ja nüüd kuulen juba, kuidas tatt pea sees ragiseb, sest olen nii vaikne. 
Väsinud ka muidugi. 
Valu väsitab.

Ikka on kummaline end valu osas jälgida. 
Kõige hullema seekordse valutamise ajal mõtlesin, et see pole ju täiesti talumatu veel, võiks olla palju hullem. Öökisin kuivalt ja olin isegi nördinud, et süda rohkem paha pole, sest siis saaksin vast oksendada ka ja ÄKKI oleks pärast veidi parem. Alles siis, kui lõpetasin laulmise ja kogu aeg häälitsemise (mille vahele korra ka nutma hakkasin, aga lõpetasin peaaegu kohe, sest mis seegi aitab) ning hakkasin oigama, vahepaladeks ."Mul on nii halb olla, oioioioi, nii halb ..." mõtlesin, et no tegelikult ju ei ole eriti halb, enne oli palju halvem. Ja kui siis vait jäin, olin üsna šokis - nüüd on veel parem olla, aga ikka ma ei suuda isegi kõndida nii, et jalad maast lahti tulevad. Lohisen mööda korterit ringi nagu mingi mopp. 
Mis viitab, et enne oli ikka PÄRIS halb. 
Enne, kui paremaks, veel paremaks, veel veidi paremaks ja VEEL PAREMAKS läheb, kusjuures ikka veel on tuntavalt halb, ei saa ikka arugi KUI halb oli. 

Mhmh, ma olen sellest varem ka kirjutanud, aga sellest on mingi 5-7-9 aastat möödas, nii et kordamine on täiesti ok. Onju? On-on,väga väga naine,  ära põe.
Izver, nüüd hakkab mu kõrv valutama. Tere minuti on juba valutanud. No ai-täh!

Mul oli mingi muu point ka selle haigeksjäämisejutu jutustamisega, ent unustasin ära, mis. 
Proovin hoopis magada. Äkki õnnestub.

***

Õnnestus. Aitas isegi peavalu vastu paariks tunniks. Nüüd hakkab jälle. 

Ma mõtlen ikka päris sageli, kas minu peavalud on kuidagi ebanormaalselt hullud või mis värk. S.t. ma leian teisi selliseid ka, mustkaaren siin tundub valuvaluga väga tuttav olevat, fb-s on mul paar tuttavat, kes iga migreeniteema peale arusaavalt ja nõustuvalt kommenteerivad ning üks nendest lasi mul taibata, et tegelikult pole kuulmatult veider nädalas päev peavalu alla kaotada, mis siis, et oled sumatriptaani kasutaja.
Ma olen veel tervemgi kui mõni.
Aga samas loen ilukirjandust ja seal ärkavad inimesed kohutava lõhkuva peavaluga, silmist lööb tuld välja, käituvad siis neli järgnevat stseeni, kus kulub nii füüsilist kui vaimset energiat, nagu poleks neil mingit probleemi mitte millegagi, ja istuvad viiendas stseenis maha ja mõtlevad, et peaks valuvaigistit võtma. Jah, ok, ilukirjandusse kirjutatakse teisigi võimatuid asju, inimesed suudavad ilukirjandust kirjutades paljut ignoreerida. Ent minu jaoks on peavalu kindlam surnud seisu põhjustaja kui jalaluumõra. Kui ma loen kasvõi kellegi blogist, et "pea hakkas ka valutama, kõik on hall ja halb," ma lähen kaastundest kergelt kahvatuks. 
Aga ikkagi - vbla enamiku inimeste jaoks on "pea valutab hirmsasti" umbes see, mis mul praegu on? Ehk valu, mida ma päris valuks veel ei arvagi, see on hetketi unustatav ning sellega oleks tõesti võimalik neli stseeni üsna adekvaatne olla ning viiendas mõelda, et vist oleks tark valuvaigistit võtta. 

Ohh, inimesed ... igaühel on tema enda kogemused ja ta näeb maailma läbi nende.
Me näeme maailma läbi nende.

Maitse üle ei vaielda

Teate, nii väga kui Ameerika filmikompaniisid ka kohane sõimata on: kasumiahned, lollakad, autoreid ahistavad, näitlejatele halvasti maksvad, teevad igavaid filme jne - ühe asja on nad hästi sisse viinud. 
Teistest rassidest (kui valged) näitlejate kasutamise. 
Oli aeg, kui mina ka silmi pööritasin, kui raamatu järgi oli tehtud film, tegelane raamatus oli heleda naha ja tumedate juustega, ja mängis mustanahaline näitleja. Aga nüüdseks olen sellega nii ära harjunud, et pööritan silmadepööritajate peale silmi. Nagu ... mis seal vahet? Inimene on inimene!
Ma olen ikka veel häiritud ilmsetest loogikapuudustest stiilis "iidses külas elavad koos väga erinevat värvi inimesed, kes abielluvad üksteisega, aga kuidagi pole külarahva värv aastasadade jooksul ühtlustunud" või "kogu küla on pruuninahaline ja siis sünnib pruunidel vanematel  üks väga heledanahalisest  asiaadist laps ja keegi isegi ei imesta, et kuidas see võimalik on". Aga ma olen täpselt samamoodi häiritud, kui isal on (tegelikult kasu-)laps ja keegi ei imesta, kust ta selle lapse sai ja laps ise ka ei uuri, et oot, kus mu ema on, milline ta oli, mida sina tema vastu tundsid jms.
Ehk mind ei häiri, kui tegelane on teist värvi kui raamatus, mind häirib, kui tema tausta arvestades ei ole tema värv, käitumine või kogu isiksus loogiline. 

See on selgelt harjumise teema. Algul tundusid mustanahalised haldjad võõrikud, nüüd täiesti normaalsed.
Asiaadid on mu arust alati sobinud igale poole. Aga ma olen ka iluimetleja ja see on raudselt kõige ilusam rass mu arust, nii et mu reaktsioonid ses osas on väga mõistetavad.

Et ma mitte võtan omaks, vaid otseselt rõõmustan, kui naistegelased pole kas hirmus kõhnad või vähemalt selgelt välja joonistunud skulpturaalsete lihastega, on vähem harjumise ja rohkem "viimaks ometi!" teema. Aga huvitav, kas filmitööstuste näitlejavalikud suudaksid mind ka veenda, et just märgatavalt ülekaaluline on ilus?
Ilmselt mitte. Inimeste maitsed erinevad ja Ameerikamaa filmides-telesarjades on mitmeid minu meelest igava või lausa koledapoolse välimusega isikuid südametemurdjateks ja iluikoonideks tembeldatud. See ei muutnud mu seisukohta, et Richard Gere ei ole kunagi olnud eriti kena mees või Scarlett Johansson ilus naine. Ilus mees pole Gere ammugi, ilmselt kena naine Scarlett Johansson siiski on. Lihtsalt ma unustan kogu aeg ära, milline ta välja näeb üldse ja kui siis pilti näen, olen pettunud. Sest ta peaks mingi hirmusilus olema teoreetiliselt, aga on ... kergelt lömmis näoga suvakas. Pole kole naine, aga ei midagi jalustrabavat. 

Erinevalt nt Gail Deverisist.

Gail Devers

Te nagunii ei tea, kes on Gail Devers - oleks normaalne, kui ma ka ei teaks. Aga ta oli väga kõva Ameerika sprinter ajal, kui ma olin väga vastuvõtlik (vanust mingi 10 aastat ja natuke peale) ja jäi mulle meelde kui imeliselt ilus naine, kelle moodi ma kunagi olema ei hakka, ent NII ILUS. 

Ühelausega: kuigi mu teadvus on harjumuse tekitamisega mõjutatav, ei ole see väliste mõjutuste poolt väga muudetav. Mulle võib aastakümneid pähe määrida, kuidas Richard Gere on ilus mees, ma võin temaga filme vaadata, mulle võivad need isegi meeldida - aga tema kui mehe peale mul ikkagi isegi natuke ja teoreetiliselt kõvaks ei lähe. 
Või Russel Crow. Ei, ta on ilmselt tore inimene, kuigi näeb välja nagu vananev oss, aga mingi valemiga ma ei saa aru, kuidas ta ILUS on kellegi meelest.

Veel Gail Deversit

Muidugi, muidugi, maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. K. just ütles, et tema meelest on Leonard Cohen'i "Hallelujah" sõnad "nats cringe". 
Nagu mis mõttes. Nagu misMÕTTES?! Esiteks on need piisavalt hämused ja kujundeid täis sõnad, et igaüks võiks neid tõlgendada üsna nagu tahtmist on. Teiseks isegi kui oletada, et pooled sõnad räägivad sellest, kuidas Taavet kirjutas loojale kiituselaulu ja nüüd teeb Cohen oma kiituselaulu, tuleb ikkagi sisse ka see köögitooli külge sidumine, troonilõhkumine, juuste mahalõikamine, "remember, how I moved in you" ja no selline eraelu ja piibelliku sidumine ... mitte mingi valemi järgi pole piinlik ju?
Tõsi, minu jaoks ongi piinlikud ainult liiga labased ja väga üheseltmõistetavad sõnad. Millel on lollid riimi-pärast read sees. 

Aga K-le tundub, et Coheni "Hallelujah"paneb piinlikkusest kõrvale vaatama. 

Mis. Iganes.

Algest teemast õnnestus nüüd päris kaugele veereda. 
Aga jah. Mustanahaliste haldjate vastu pole mul midagi.
See-eest on mul midagi lühijuukseliste meeshaldjate vastu. Krt, teil on haldjameeste kujutamiseks võtta nii vinge aluspõhi nagu pikkade juustega ilusad mehed ja siis te rikute selle meelega ära? 
Ma kujutan ette väga väheseid mehi, kes pole pikkade juustega kenamad kui lühikestega. Enamasti on nad looduslikult kiilanevad siis või on neil mingi fantaasiarikas lõikus ja värv seal lühikestes juustes. 

Natuke naiseteemasid

Mõnikord on peavalu algfaasis "kas hakkab valutama või piisab vietnami salviga otsaesise üle täpitamisest, et ei hakkaks" tunne, et mu laup on nii massiivne ja raske, et vajub üle silmade. Seetõttu on vaevaline lauge niipalju üleval hoida, et vaateväli ei kannaks musta kaabut nagu Mart Helme.
Ehk jah, ma tunnen omal nahal, kuidas "rasked laud" pole ainult kosmeetiline probleem. Ent kuna mul on otseselt häda seepärast piisavalt harva ja vähe, ma ei viitsi tegeleda. Las olla.

Pealegi lugesin kuskil blogikommentaariumist, et "raske laup" on ilukirurgidele palju suurem väljakutse kui lihtsalt laugude korrigeerimine ja kuna minu laup TUNDUB nii raske, ehk see ongi juba suurem väljakutse. 
No ja raha üle mul ka just ei ole - lihtsalt kuna ma loodan kunagi veel mõne romaani kirjastajale maha müüa, vahel mõtlen, mida ekstra 2000 euroga teha. 

Vahepeal mõtlesin, et mul oleks prille vaja. Aga see nägemisprobleem käib nii selgelt väsimusega kaasas, et võibolla ikka ei ole. ATH-ravimitega on mu nägemine oluliselt paranenud =P

Loen raamatut. "Arlington park". Olen seda raamatut lugenud juba (arvutab) neli kuud. 
Ma ei tea, kas see on mu rekord, aga võib olla küll. Üldiselt loen kas väga oluliselt kiiremini (kui raamat meeldib ja ma tahan seda meeldivat tunnet kogeda, mis selle lugemine annab) või jätan pooleli, sest öäkk. See raamat ei ole öäkk, aga midagi meeldivat temas ka pole. Juttu on suvalistest üsna ebameeldivatest naistest, kes kõik elavad mingit üsna ebameeldivat elu, aga pole samas ebameeldivalt lollid. Mingit süžeed ma poole teose peal veel tuvastanud ei ole. Täitsa võimalik, et seda polegi. 
Samuti on väga keeruline tegelasi üksteisest eristada, sest kuigi enamikul neist on erinevad kiiksud, on nende sisehääled äravahetamiseni sarnased. 
Ma ei tea, kui mitut eri naist ma samas teoses juba lugenud olen. Kolme? Nelja? Viit? Alla kolme ei ole - üks on see prussakanaine, üks autonaime ja üks Christine - Christine'il on mu teadvuses nimi, sest enne raamatut ma lugesin Marca arvustust sellest ja siis jäi Christine meelde. Ja neil on sõbrannad, kes on ka üpris samasugused. Aga kuna kirjutatud on intelligentselt ja ükski tegelane pole eemaletõukavalt loll, pealegi ütles Marca, et see on hea raamat, ma ikka ponnistan edasi. 
Kuigi krt teab. Vbla võiks ka pooleli jätta. Kui ma loen järjekordsest emast, kes koristab-koristab-koristab ja siis heidab meelt, sest lapsed ajavad kõik jälle segi, mul tuleb jõuetus peale. Krt, kirjutage ka neist teistsugustest emadest, kes on puhtusele ammu käega löönud, aga see-eest istuvad põrandal ja plätserdavad koos lastega guaššidega pilte teha! Mul oleks veidi rohkem samastumistunnet ja kõik poleks nii rõhuv.
Mitte et laste ja guaššidega ei võiks end sitaks rõhutult tunda. Aga võrreldes nende raamatunaiste eludega oleks see siiski värskendav vaheldus. Hingevaev ja ahistus võivad ju samaväärsed olla, aga vähemalt mingitel teistel teemadel kui kõigil neil kuivadel, oma lastesse ja ellu veidralt distantseeritult suhtuvatel naistel. 
Jep, seda ma vist autorile peamiselt ette heidangi: oleks üks naine, kes pole oma elus sees, vaatab seda kõrvalpilguga, ma usuksin. Oleks kaks, oleks edastatud ka info, et oma elust justnagu väljaspool asuv vaatleja inimese sees on epideemiline häda, paljudel on sihuke võõrandunud tunne. Aga kui kõik tegelased on sellised kõrvaltvaatajad, saan mina ainult teadmise "autor ei oska teisiti, ta arvab, et kõik mõtlevad nagu tema". 
Khm, jah, ma olen asjatundja sellel "kõigi" endasarnaseks pidamise - ja selle pidamise eksklikkuse alal.

Tahaks panna siia mingi üsna suures plaanis näopildi, et te saaks mu raskeid lauge ja rasket laupa silmitseda ja tõdeda, et nojah. On küll.
Kas peaks panema mingi uuema või mingi ilusama või pole üldse vaja, te niigi teate, milline ma välja näen ... No panen suvest ühe. 

Tütar tegi pildi

Olgu, panen teise veel. Sest tegelt see juba oli blogis ja kuigi ma muutsin vana postituse sees pildi ära, kes seda ikka vaatab. 
(Muutsin ära, sest siia oli mul vaja sellist, kus raske laup ja laud selgelt näha.) 
Ja noh. 
Ma võtan jälle juurde ning kuigi ma ei ütle endale, et pahapaha, ei tohi, mul on sees ikkagi väike murelik naine, kes tahaks kuulda, kuidas ta on ilus. Ja kui ei öelda ühe pildi peale, vbla öeldakse teise (mis on ka siuksest ... veidi kaalukamast ajast kui veel kaks kuud tagasi..)

 =P 

Hulkur tegi

Loogikad

Terve migreenitablett, aga vähemalt on peavalu nüüd üle. 
Ei saa isegi öelda, et päev läks selle nahka. Igasuguseid asju tegin ja juhtus - aga õhtul kell 7 avastasin, et magasin maha psühhiaatriaja zoomis, pean selle raha ikkagi ära maksma ja kõik hakkas korraga kohutavalt närvidele käima.
Ning pea valutama. Mu peavalud vallanduvad terve kuhja asjade peale, ent emotsionaalne pinge on neist kahtlemata kõige hullem. Ei magamatus, madalrõhkkond ega isegi kuum ilm pääse ligilähedalegi.
Järgnes neli üsna halba tundi ja nüüd on siuke tunne, nagu oleksin terve päeva valutanud. Peksasaanud tunne. 

Kuigi igasuguseid asju sai tehtud. Poja ja K-ga lauamängu mängitud. Kokku lepitud, kuidas ma jälle mõnevõrra kuulsamaks saada võin. Tatart keedetud ja K toodud hautisega seda söödud. Koeraga poodi ja koju joostud. Kirjutatud. K puhastas mu läpaka tolmust, Poeglaps sai matemaatika kursusehinde nelja (ootamatu edu), mina pesin põrandat ja vaatasime ära Witcheri (seni) viimase osa - mis oli üpris nõrk. 

Ikkagi läheb kirja kui "peavalupäev, mil ma unustasin psühhiaatriaja".
Ma olen enda kapiks treeninud, naljalt ei unusta midagi - ja siis jälle juhtub. Vaevalt olen end usaldama õppinud, kui kohe tuleb meenutus, et ei tasu ikka liiga usaldav olla. 
Lisaks muule maksan selle eest ALATI valuga. Lissalt rõve. 

Tead, ma kirjutan teile homme edasi. Sest ma olen nii krdi tapetud, et öelda midagi muud kui "ei jaksa" viies eri variandis tundub liiga raske, aga ma tahaksin tegelt rääkida asju ATH teemadel. Mul oli kaks valgustust. Üks ühe ameerikamaa psühhiaatri videot vaadates ja üks täiesti suvalise, aga ATH-ga isiku täiesti suvalist blogi lugedes. 

***

Tere pealelõunat! (Mul on hommik, aga pärast eilset Eriti Rasket päeva magasin kaheteistkümneni.) 
Ikka on väga kudenud olla. Aga mul on keefir. Keefir parandab asja vähemalt 30%.

Vbla teil tuleb ette. 
Vbla ei tule, kõik ei mäleta sedasi asju kui mina. 
Aga ma olen paar-kolm korda VÄHEMALT maininud, kuidas ma pärast Pojaisast lahku minemist tegin enda ümber. Kroonilisest edasilükkajast, ainult-räägib-aga-ei-tee naisest sai see, kes ära teeb. Kui ma - suhteliselt hiljuti ikkagi kogu elu pikkust võrdluseks võttes - avastasin ATH, olin sisemiselt mures, sest mul ei ole põhilisi sümptome, millest ATH-kad omavahel räägivad. Mul ei ole tegevushalvatust, ma pean tähaegadest kinni ja enamasti ei unusta sündmusi. 
See oligi see, mille ma ümber tegin. Selle asemel, et kui mingi asi - ükskõik mis asi; et oleks vaja pesud kapinuppude otsas sahtlisse panna, et oleks vaja lõputööd kirjutada, et oleks vaja põrandal käsi kõverdada, et oleks vaja laps lasteaiajärjekorda panna, et oleks vaja taara ära viia, et oleks vaja sobiv rongiaeg järele vaadata, et oleks vaja töötukassaga ühendust võtta, et oleks vaja hakklihast külmkapis mingit süüa valmistada - meelde tuli, öelda ajus: "Ma millalgi teen seda" ja asuda tegutsema alles siis, kui asi millegipärast kriitiliseks muutus, ma hakkasin kohe tegutsema. Tuli mõte? Teen! 
Ja kui kohe teha ei saanud, näiteks mingi materjal oli küll netist tellitud, aga kohale polnud veel jõudnud, piinlesin jubedalt.

Ehk siis: ma ehitasin ümber oma aju alusstruktuurid. Selle asemel, et võtta: "Sellega veel ei põle, ma praegu ei tegele," võtsin: "Mul tuli see pähe. Nii et teen kohe, muidu lükkan jälle ei-tea-kuhu edasi."
Millega ma ühest küljest suurendasin tohutult oma asjade ärategemismäära.
Ja teisest küljest kasvatasin väga korralikult oma ohtu läbi põleda. 
Mingil hetkel oli läbi põlenud olek mu jaoks juba normaalne-niikäibki-eluonselline. 
Ja kuna ma ise võtsin seda rahulikult, keegi peale notsu siin blogis ka häirekella ei löönud ega arvanud, et ma teen liiga palju. 
Kuni ma ennast tapsin. 

Jaa-jaa, Rongimees. Rongimeest ma ei unustanud ja meie kokku-lahku oli kohutav. Aga see tuli taustale: "Ma olen nii hea, kui suudan. Piir on käes, rohkem pole mult midagi võtta. Ma ei SAA rohkem teha - ja ikka ei lähe asjad hästi, ikka ei terenda mulle kuskilt õnnelikku lõppu. Ma teen nii palju nii hästi kui vähegi suudan - ja tagajärg on, et ikka on persses. Miks ma üldse pingutan siis???"

Nojah, aga alus-alusstruktuuri, et kui ma midagi tean, ei ole see kuidagi seotud tegevusse asumisega, mu enda ümbertegmine päriselt ikkagi ära ei muutnud. Ma ei asunud tegutsema teadmise peale "Oleks vaja teha", ma lihtsalt asusin tegutsema kohe, kui mulle mingi teema pähe tuli. "Hakkliha!" - lähen küpsetama. "Näe, ripub!" - panen sahtlisse. "Üldse ei ole raha!" - ühendun töötukassaga. 
Sealt mu "see, et ma midagi tean, ei tähenda ju, et ma seda tunnen" ja viha rääkimisteraapiate vastu.
Ja palun väga, vähemalt üks teadlane on hästi kõnelenud sellest, kuidas ATH-ajus ei olegi otsest seost teadmise ja tegevuse vahel. 

Pidin järgi vaatama, mis on EF ja SR. “Executive functioning” ja “self-regulation”. 

Mulle avaldas kõige suuremat mõju selle video algus, kus ta seletas, et ATH-ga inimene TEAB küll, aga tal on teadmine ja tegemine eri kastides. Ehk ta teab asju, aga siis ta ei suuda neid teha. Ja ta teeb asju, aga mitte neid, mida ta teab, et tuleks teha, vaid neid, mis annavad dopamiini ja kohest kasu.
Edasine oli "ahah, mhmh, jajah" tavaline jutt. Väikesed tööampsud vaheldumisi pausidega, glükoos on hea, pärast kooli EI ole aeg kodusteks ülesanneteks jne.
Aga just see algus pani mul suu lahti kukkuma. VIIMAKS keegi seletab, miks teraapia mulle ajaraisuna tundub!
Ma tean ju ammu seda, mida terapeut mulle räägib kui tema meelest ootamatut ja asju uue nurga alt vaatavat ideed. Ta küsib küsimusi ja ootab vastuseid, mis mind valgustaksid, aga minu jaoks on nii need küsimused kui vastused räme banaalsus. Ammu juba läbi mõeldud.
Ta on krdi kaks keerdu spiraalil tagapool üldse! 

Lissalt, et ma midagi tean, üldse ei moondu mingiteks tunneteks või tegudeks või muutuseks elus. Jah, ma tean. Mis siis?

SELLEpärast vihkan ja põlgan ma ka kogu haridussüsteemi! Ma korrutan ja korrutan, et ma ei õppinud koolides midagi, ma õppisin hoopis väljaspool, kui miski mind huvitama hakkas, aga see ei ole üldse üldine kogemus. Inimesed ei võta mind tõsiseltki. "Ah, ju sa ikka õppisid. Kui selle teemaga kokku puutuksid, tuleks meelde. Sa lihtsalt ei saa aru, et omandasid."
Nende arust haridus on ikka mingi tähtis valdkond. Nii tore ju uusi asju õppida!  
Aga kui minu aju jaoks ei ole teoreetiline teadmine ja asja rakendamine üldse ühendatavad ideedki, muutub minu ja Teiste Inimeste kogemuste erinevus arusaadavaks. Sest minu jaoks tõesti ei anna teoreetiline teadmine mitte pinda, kuidas teadmist rakendada, vaid jääbki teadmiseks. Rakendamist ma õpin rakendades, reaalselt tegutsedes. Tore uusi asju õppida? Jaa, kui ma teen midagi, ma õpin selle käigus asju tegema ja on päris jee. Lihtsalt teooria ja praktika on täiesti eri kastid mu ajus. TÄIESTI. Ei asu isegi kõrvuti. 
Ma tõesti vihkan ja põlgan haridussüsteemi. 
Sest minu kogemus on: paberi pärast ohverdasin miljoneid hetki oma elust ja lõpuks polnud selle paberiga ka midagi teha. Lõputunnistused seisavad mul kuskil kapis. 
Krt .......... ........................... ........

Teine teema on veel. Kuidas dopamiin on seotud sotsiaalsete asjade õppimisega.
Normaalses kehas präänik = dopamiin tuleb, hea, ja piits vastupidi. Titest saati hakatakse sel meetodil elu omandama. Positiivne tagasiside paneb dopamiini tilkuma, negatiivne vallandab mingid ebameeldivad hormoonid.
Aga minusugustel on dopamiiniga kehvasti, see ei kipu väga erituma. Mis tähendab, et ma ei õpi. Minu "hea tunne" seostub hoopis muude asjadega: välk lõi maja kõrval puusse või murdsin jalaluu, ent läksin ikkagi kahe tunni pärast ettekannet tegema.
Mis omakorda tähendabki, et ma ringutan käsi ja imestan perioodiliselt iga paari aasta tagant siin, kuidas see ei peaks ju võimalik olema?! Ma JÄLLE tegin samu vigu, JÄLLE olen täpselt sama pasa ees, mida?! Miks minul ei lõppe asjad nii nagu teistel? Kus on minu muinasjuturaamatu süžee? Miks minul asjad ei toimi???
Aga kui ma ei õpi olukordades, kus normaalsed inimesed õpivad, on kõik loogiline. Kogu peenhäälestus ja detailitäpsus lendab üle mu pea, ilma et ma seda märkaksingi.
Ma ei õpigi neid asju, minu jaoks elu käibki hoopis teistmoodi ja teises rütmis. 
Kuna mul on teistsugune aju, ma elangi teistsugust elu täiesti teiste loogikatega. 

Kinomuljed

Ma siis nagu justkui üldiselt öeldes käisin üleeile Rocky Horrorit vaatamas.
Olin oma hoolikast meigist ja "suht õiges stiilis, kõlbab küll"-kostüümist nii sisse võetud, et lasin Tütarlapsel (kes käis koos minuga Rocky Horrorit vaatamas ja kel on nüüd natuke täielikum kultuuriline taust, sest kes siis Rocky Horror Picture Show'd näinud pole) hulga pilte teha ja jagasin neid nii fb-s kui instagrammis. 
Jah, panin elu esimese pildi instagrammi. Natuke teise kui fb-sse ja siia panen veel mõne kolmanda. 

Kummikud.
Vihma sadas. Palju vihma sadas. Oma lokke kaitsesin vihmavarjuga, ent jalanõude osas läksin täielise "kui ma nagunii stiilist välja lähen, lähen TÄIEGA" teed ja panin kummikud. 
Sest noh. Kontsi pole mul kodus ühtegi paari. Madalad kollased saapad oleksid peaaegu sama kohatud kui kummikud ning mitte nii vihmakindlad. Üritasin kaltsukast nii umbes nädala eest leida sobivaid kontsaga saapaid, aga ainus õige suurusnumbriga paar pani proovimisel varbad krampi tõmbuma ja jäi loomulikult ostmata. Aga larpi jaoks ostsin rohkem kui kuu aja eest kummikud ja need on juba korduvalt ära kulunud. 
Mulle tegelikult ei meeldi märjad jalad, aga poleks ees olnud märja metsaga larpi, mis nüüd kevadesse lükkus, ma poleks neid ostnud, vaid ära kannatanud.
Ärakannatamises olen ma proff. 

Film oli jätkuvalt tore. 
Olin jätkuvalt enda sees nõus, et mina olen sellest filmist kõige rohkem Frank N. Furteri moodi. Aga kui Tütarlaps mõtlema jäi, kelle moodi tema on, tuli talle ka Rocky ette. (Meenutame, et notsu oli samuti Rocky). Rocky on hästi nunnu. Mul on tast alati hirmus kahju, kui teda tule ja koertega ahistatakse. Pisikene kullakene. 
Aga ilus!
Ehk: minu meelest on ta täiega mu tütre moodi. 

Meie ees istus seltskond, kes oli väljamaalt, rääkis inglise keeles ja oli ilmselgelt väga teadlik, kuidas Rocky Horror Picture Show näitamisel käituda tuleb. Nad olid väga hoolikalt kostümeeritud (nende pealik sai ka kostüümiauhinna, täiesti teenitult), hõiskasid kogu aeg filmile repliike vahele, Time Warpi ajal tantsisid, pulmastseeni ajal loopisid riisi ja vihma ajal panid ajalehed pähe nagu Susan Sarandon ning pealik pritsis veepüstolist. 

Kuna mina istusin tolle pealiku taga, olin ma nii vee kui riisiga pihtasaamise epitsentris. Aga kuna ma olen ärakannatamise proff, ei lasknud end segada. 

Nojah, nüüd olen oma pildi sisse juhatanud.

Mulle öeldi ka: "You look amazing!" 
ja üks naine tegi veel must pilti
(küsis lubagi), kui tütrele poseerisin.
Olen rahul - sai inimestele oma välimusega rõõmu tehtud. 

Aga teate, kino oli meeldiv ja kostüüm ja meiki teha elev, aga kõige rohkem olen vaimustatud hoopis sellest, et mul pärast pea nii vähe valutas. Ja järgmisel päeval valutas ka vähe. Ja ülejärgmisel (ehk täna) veel vähem. Väsisin ära küll, aga mitte äärmuslikult.

Elu, kus kogu aeg pea ei valuta, on ikka imeline. 

Kuidas ma imelik olen - ebatäielik loetelu

DISCLAIMER: Need on kõik asjad, mille üle olen juba enne kaevanud-imestanud. Aga häirivad. See, et inimesed on nii teistsugused kui mina, mitte ei tee nägu, et on, vaid ONGI, on täiesti hoomamatu. Ma ei suuda seda päriselt ikka mõista.

 * OMG, see (suitsetamine, rasedus, trennipuudus, liigne trenn, vale asend, ei, see on ka vale asend, no see asend on ka muidugi vale, toit, stress, unepuudus, liigmagamine, laste kisa, üksildus, MISIGANES) on su kehale kahjulik!
Mina: Olgu. Miks see oluline on?
Ja ma ei SAA ARU, miks see teema on. Mida. Miks üldse kedagi üldse kuskil huvitab, mis tapab mõned kehad kiiremini ära, tekitab probleeme seljaga, kõhuga, vasema käega, parema jalaga vms? Miks see oluline on? Mingid keskmised arvud ei ütle midagi sinu kohta eraldi, spetsiifiliselt just sinu. Ja kui sulle on mõnus teha ühte või teist, miks peaks võimalik lühem või pikem eluiga sind selllelt teelt kõrvale kallutama?! Mis krdi mõtet on elada elu, mis pole isegi mõnus?! 
Mida?!

* Jube tähtis on maailma asjadega kursis olla.
Mina: Miks? Nagu MIKS?! Kas kellelgi Iisraelis või Gazas on parem või halvem sellest, et sa tead, et seal on jamasti? Ukrainas teeb sinu igapäevane "arengutest rindel" lugemine kohe suure vahe sisse? Mart Helme hakkab gaysõbraks, sest sina hästi hoolega uudiseid jälgid? Maavärinad jäävad toimumata, sest sa tead, et nad võiksid toimuda? Viis miljonit orja elab paremini, sest sa ei telli Aliekspressist?

Ei ole tähtis maailma asjadega kursis olla. On täiesti asjatu kõik see pinge ja valu, mille inimene endasse võtab, üritades aina õigesti teha, mitte kuskil ripatada,mitte  osta vale firma kaupa, mitte astuda voodist vale jalaga välja, mitte juua vale kohvi või hoiduda kandmast valest materjalist susse. 
Maailm on liiga suur, et üks inimene seda kuigivõrd muudaks, ja sul ega mul pole isegi tuumarelva. Võib täiesti rahulikult elada omas mullis, kui see muudab su elu 5% mõnusamaks, sest kedagi tegelikult ei huvita. Sa oled ja ma olen väga väike olevus ning meie valikud ei ole eriti tähtsad - nii et neid võib üpris üpris muretuna teha.

* Reeglid. 
Kas ma üldse pean laiendama?
Mu jaoks on kõik reeglid "it's more like a suggestion". Olen tohutus hämmelduses ja (mitte meeldivalt) üllatunud, kui selgub, et teiste jaoks ei ole. Et nad on kuidagi lennult teadlikud ja veendunud, et "ära valeta" on hoopis teistsugune reegel kui "ära varasta", valetada ikka vahel võib, varastada mitte kunagi mitte mingil tingimusel. Rääkimata tapmisest. 
Mina: Moraalne käitumine on olukorda kõige paremini sobiv käitumine. Vähem kannatusi, rohkem rõõmu - ja kui teatud olukorras on vaja selle tulemuse jaoks tappa, siis on tapmine ok.

Ja siis on inimesed, kes mitte ainult kaitsevad oma prügikasti koerakaka eest, vaid lähevad blogikommentaarides ja omaenda blogipinnal raevu, et ma julgen nii hirmsat asja teha kui panna koerakakat võõrasse prügikasti, võrdsustavad mind kasvuhoone segipeksjatega ning leiavad ka, et kui ma juba marodööritsemise ajal katkise aknaga poest asju varastaksin, ilmselt kiidan heaks ka laste surnuksvägistamise. 
Ma lihtsalt ei.
Minu jaoks on vist ainus absoluutne reegel see, et põhjusta nii vähe kannatusi kui saad. 
Kõik muu on mudru. See ei ole eriti tähtis, kuidas just valid. (Ja ma olen selle tõe aastakümnete jooksul läbi valu ja vaeva selgeks saanud, mind ei ole võimalik ümber veenda.)
Jah, koer võib ka rihmata ringi joosta. Ma ei taha ju, et ta kannataks, dohh. Kui ta hakkab teisi segama, kutsun enda juurde. Sest ma ei taha, et need teised kannataksid. Aga kui nõutakse, et koer olgu kogu aeg rihmas, kui ta kodust väljas on, ma kehitan endamisi õlgu ja ohkan. "Miks inimesed inimesed on???"
Aa, et seadused ongi tehtud nii, et kannatusi vähendada? Kuulge, mul ei ole mingit probleemi näha, et see või too värk on räigelt ebaõiglaselt korraldatud, kuigi ilmselt seaduse järgi.
Teate küll - natsid, kes juute üles andsid, tegid seaduse järgi, kes neid varjasid ja aitasid, olid seaduserikkujad.
Seaduse peale ma pissin. 
Ja kui kuskil on silt "Murul käimine keelatud", lähen sinna murule kindlasti, sest reeglid kui sellised ajavad mind närvi. Niipea, kui kuskil on reegel, tuleb mulle pähe, millistel juhtudel oleks selle mittetäitmine õigustatud ja milleks siis üldse see reegel olemas on?!?!?!

* Ma mäletan.
Minu jaoks on üpris üpris segane, mismoodi inimesed tunnevad teiste inimeste suhtes, kes nende elust läbi on käinud. Et nagu ... see inimene oli sinu jaoks tähtis, aga enam üldse ei hooli, ükskõik, mis tast saab?
Mul ei tööta nii. Ma siiamaani näen vahel unes KEAd (oma esimest poiss-sõbra-laadset toodet) ja mul on mõned teadmised, kes ta on, milline ta on. Unes, noh. Ja kui ta on sõbralikum ja lahkem, kui ma arvaksin (ALATI, ma olen unes heatahtlik optimist), mul on ärgates hea meel. Vahel näen Rongimeest (vt eelmist postitust), vahel Tütreisa, vahel Pojaisa. Vahel seda ekssõpra, vahel toda ekssõpra. 
Jah, ma võin ärkvelmaailmas olla otsustanud, et tema on kriminaalselt loll, tema pole hea inimene, tema ei saanud must kunagi absoluutselt aru ja ma alles pikkamööda nokkisin selle ära jne. Ma ei taha pooltega nendest inimestest reaalelus suhelda ja teise poolega suhtlen sõbralikult, ent kaugeltki mitte nii sügavalt kui unes. 
Aga ma näen neid unes sama sageli või sagedaminigi kui praeguses elus sageli suhtlusparterid olevaid isikuid. 

Jep, see ATH-ajatunnetus. Minu jaoks on kaks aega. "Praegu" ja "Mittepraegu". Ja mingi kauge minevik pole üldse unustatud. Mina palumas ema, et ta paneks mulle punased patsipaelad, mitte kollased, sest sellele poisile meeldivad punased rohkem ja nii ma näen rohkem Pipi moodi välja, oli ju just äsja? Eelmisel kuul, 40 aastat tagasi ... naah, üks Mittepraegu puha. Krt, ma nägin seda lasteaia lemmikpoissi ka eelmisel aastal unes - ta nägi küll välja nii, nagu ma teda tollal tajusin (kena noor mees), kuid ma teadsin unenäos, et see on tema. 
Noh, ja et ma peaksin koerakakadraama ammu unustanud olema või miks ma ikka veel selles enesetapuasjas kinni olen või mismõttes ma näen oma lapsi unes kõige erinevamates vanustes ... kõik taandub sellele, et on praegune hetk ja siis need hetked, mis ei ole praegused. Need olid ka kunagi "praegu". Mõjusid vahetult.
Kui mu emotsioone mõjutati suurelt näiteks 15 aastat tagasi, on see ikka veel minu sees, teatud moel "praegu". Kui ma tahan neid tundeid taas tunda, nad on siinsamas.
Et minevikust peaks "lahti laskma"? 
Minge pekki, ma küll ei tea, mismoodi see käib. Võin neid vanu tundeid vahepeal enam mitte tunda - aga kui meenutan, tulevad meelde. 
Mina MÄLETAN.

* Ma arvan, et kõik teavad asjadest sama palju kui mina. S.t. mina tean ju normaalselt, keskmiselt? Alla selle on ikka piinlikult loll juba, ma ei pea ju ometi kedagi nii lolliks? 
Jaa-jaa, elu on õpetanud, et inimesed ei tea minu jaoks päris tavalisi asju. Ma elan ka oma mullis ning minu jaoks enesestmõistetav võib mujal olla kuulmatu blasfeemia. Aga ikkagi olen alati šokeeritud, kui minu meelest hea ja/või tark inimene väljendab mõtteid, mille kohta mina olen: "Keegi ei mõtle ju nii - peale mingite üleseitsmekümneste alatasa jokkis onude kuskil külavahel."

Uned ja ulmad

Nagu teab iga viisakas uhhuu-inimene, psühhoanalüütik või koguni mõnigi niisama mõtleja-arutleja, on unenäod põnevad, täis inimese sisemist tarkust, tunge ning eluvaadet. Unenäod on tähtsad!

Mul läks kohutavalt kaua aega - me räägime siin aastakümnetest - et saada aru: ei, unenäod EI ole nende meelest üldse tähtsad, kogu sellest retoorikast hoolimata. Sest kui minu jaoks on unemaailm oluline: kuni seal on hea olla, võib ka päevamaailma välja kannatada, unenäomaailmas sündiv on emotsionaalselt palju olulisem kui hommikusöögi tegemine või nõude pesemine, unenäomaailm hõlmab ligi poole kogu maailmast ja loeb üleni, siis nende jaoks on unenäomaailm mingi ärkvelmaailma peegeldus, lisa, ettekuulutaja või järelanalüüsija. Lihtsalt mingi ripats selle maailma küljes, mida teadvel olles kogetakse. 

Minu jaoks on unenäomaailm päriselt tähtis. Mitte viis ärkvelmaailma läbi töötada vms, vaid aeg ja koht, kus ma elan sama palju, kui elaksin need tunnid, tehes asju, mida teised ka näevad. Et teie ei näe seda, ei osale selles aktiivselt, ei vähenda üldse minu kogemuse olulisust! Unenäomaailm on päriselt tähtis. 

Ma näen seal igasuguseid asju, aga praktiliselt mitte kunagi ebarealistlikke õnnestsenaariume. Nagu ... minu teadvuses on liiga kindlalt paigas, et kunagi ei tee teised inimesed, nagu mina tahaksin, kunagi ei lähe nii, nagu ma ideaalis minevat tahaksin - aga teatud magusmõru "sedasi oleks võimalik, see ei ole liiga hea" variant on paljude inimestega ja paljudes asjades olemas. Et ma võlun, lendan, muudan asju neile keskendudes, on pisiasjad, pisiasjad. Teisi inimesi ma ei muuda, teised inimesed käituvad ikka nii, nagu nad pärismaailmaski käituda võiksid. Veidikeseks me embame raamatukogutrepil, ta nutab ja surub mind käte vahele midagi ütlemata - ning minut hiljem hakkab ta kellegagi, keda ta tunneb ja kes sealt trepist alla läks, rääkima. Veel 5 sekundit ning ta ongi juba rahvahulka kadunud.  Ma mõtlen, kas ta tuleb veel tagasi? Mina muidugi lähen varsti edasi, aga kas ta otsib mu üles või nii jääbki, ma ei saagi teada, miks ta nuttis, mis juhtus, mis ... 
Krt, ma peaksin saapad jalga panema. Paljajalu lumes on üsna kehv käia, aga häda on selles, et ma ei taha siia lumme seisma jääda. Käia on ebameeldiv, aga seista oleks põrgulik, saabaste jalgapanemiseks oleks tarvis seista, aga seda ma ei taha ... 
Neid inimesi ümberringi on nii palju ka. Jääd seisma ja Mõni arvab, et sa peatusid, et tema saaks paremini sulle läheneda ja idiootset juttu ajada. Osad on ju nii vastikud, krdi ... mingid täiesti mõttetud ahistaja-külgelööjad, kes ise ei saa nagunii arugi, et nad on vastikud. 
See on üks ärkvel- ja unenaailma ühisjooni: mehed, kes arvavad, et kui nad piisavalt imalsõbralikult piisavalt kaua peale käivad, ma hakkan neisse kuidagi hästi suhtuma. 
Kunagi pole hakanud. Isegi oma halvimatel hetkedel lihtsalt väsisin tõrjumisest ära. 
Krt, kui ma mõtlen, milliste erijäledike juurde ma täiesti sinisilmselt ja "me ju ainult sööme" külla olen läinud, hakkab jube. Kusjuures me tõesti ainult sõime - aga aasta(id) hiljem hakkasin tõsiselt mõtlema, et oot. Miks ta mind külla kutsus? Kas me oleme hästi läbi saanud või midagi?! Ja miks ma läksin?! Mis ma olen loll v?!
See küllaminekuga söömine oli alla aasta Pärast Rongi, nii et see natu vabandab - ma polnud eriti nüansitundlik tollal, vaid võtsingi kõike nagu öeldi. 

Ta nuttis, saate aru? Kusjuures ma täiesti kogemata kohtasin teda, ta lihtsalt kõndis, silmad pisarais, mulle vastu tolle rahvast täis raamatukogu trepil, me tervitasime ja läksime üksteisest mööda ja mul oli tema pärast nii valus, aga ma ei hakka ju ometi torkima, ta ju ... ja siis ta jooksis kümme sammu mulle järgi ja me kallistasime. 
Ei, ärkvelmaailmas on tal kõik hästi oletatavasti. Naine ja beebi jms. Kõik mehed on ju õnnelikud, kui neil on ilus kaasa, värske laps ja tõhusa palgaga sütitav töö, eks? 
Olgu, kahtlased kunstiinimesed välja arvatud.
Igatahes unenäomaailm oli ka siuke ... noh, 9 aasta tagune umbes. Ma olin noor, tema veel noorem (ega ma teda teisiti eriti mäletagi, pole eriti kokku puutunud PR) ja mingit rolli mängis tol raamatukogutrepil ka võõras fotokaamera, suht vanaaegne, mille ma pihku võtsin, et mis pagan siin vedeleb, ja mis tegi mu käes pildi just sel hetkel, kui seinale projitseeriti miski väga salajane ja hirmus sõjasaladus. No mitte kohalik, vaid võõras. Stiilis tuumapommi joonis, aga ega ma täpselt teadnud. Lihtsalt Rongimees - no tema-tema, kes veel - läks ähmi täis, sest ühest küljest ütles tema kaitseväe-töötahe talle, et peaks selle joonisega pildi mingitele ülemustele viima, aga teisalt oli ta nii korralik, et võõra kaamera kaasavõtmine oli väga häiriv. Ta ikka oli intensiivselt kahvlis. 
Et ahastus ja pisarad millegipärast, mida ma teada ei saanudki? No kui oli vaja ahastus alla suruda ning moraali ja töö vahel otsustada, muidugi tegi ta hoopis seda. Suunas oma tähelepanu pakilistele küsimustele. Ta on siuke mees. Moraalne. 
Õnnelik osa seal oli, et me saime kokku, kui ta ahastas, ja tal oli tunne, et ta tahaks minu kallistust, minu lohutust selle valu juures. Et ma aitasin vähemalt natuke oma olemasoluga.
Seda tahan ma nii ärkvel kui unes - olla kellegi jaoks ja meelest nii hea, et ta toob oma valud ja vered minu ette. 
See on minu jaoks ülim. Teh lähedus. Olla kellelegi nii tähtis ja nii turvaline, abi lihtsalt sellepärast, et ma olen, et ma hoolin. Olla see, kelle juurde tulla kümme sammu, et minust kinni hoida, kuni valu käristab hinge. Isegi kui mulle midagi ei öelda, ma ei tea midagi, teine usaldab mind niivõrd, et minu ees veritseda, ja ainult minu juuresolugi aitab veidi. 
Muidugi tahaksin ma seda teist poolt ka - et kui mul on valus, oleks mul võimalik minna kellegi juurde ja nutta tema õlal ja ta EI ütle mulle: "Ära nüüd enam nuta, patspats, ega see nüüd nii hull ka ole."

Aga esimene on tähtsam. Kordades. 
See on mu igatsus ja unistus ja magusmõru hellus. Anda on ülim. 
Saada - saada on vaja lihtsalt seepärast, et muidu pole mul varsti enam midagi anda ja ma kõrben prügiks nagu ristik põua ajal.