Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen.
A no - jubedalt tahaks viriseda.
Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel.
Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha.
Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid.
Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki."
Ma saan.
Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.
Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele".
Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad.
Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud?
Samas ... teie ju loete mu juttu?
Kuulge, lugege raamatuid ka.
Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist.
V.a. vbla "Devolutsioon".
Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.
Mitte et K normaalne oleks.
Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.
Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle.
Teeks kohe küpsiseid või midagi =)
Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.
Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse.
Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses.
Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.)
Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin.
Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga.
Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud.
Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö.
Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan.
Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.
Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen.
Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav.
Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ...
Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku.
Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat.
Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.
Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!"
Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut".
Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)
Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.)
Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.
