Armastus ja meeldimine

Valentinipäev taas, milline üllatav sündmus.
Ma olen alles veebruari alguses omadega. Nii väsinud, et silmad ei püsi lahti.
Rahul ikkagi. 

Hiljuti oli mu elus üllatav periood. (Lähiminevik, üle-eelmised postid, see ja see).
Ja selle lahenedes sain jahmatusega aru, et ma olen ju üks neist inimestest, kes usuvad küll, et nad inimestele meeldida suudavad, aga on ka kindlad, et keegi ei  armasta.
Mul on sedasorti välist enesekindlust, mis väljendub edevates rõivastes, valjus hääles ja kergelt tulevas füüsilisuses, erksas miimikas ja julguses ennast avada. Seda, mis ei karda valesti käituda, muigab kellegi mure üle, kas ta ikka õiget pokaali omab või ega seelikupikkus vale ei ole, joob šampanjaklaasist keefiri ja istub, jalad harkis.
Eriti hea meelega pidulikul dineel.
Ainus, mis puudu, on terav keel. Mingil hetkel sain aru, et mu huumor on enamiku inimeste jaoks liiga peen, ja sestsaati enam teiste ees teadlikult nalja ei tee. 
Vahel ikka juhtub. Kui omast arust väljendan ilmselget tõtt, kuid see on inimeste jaoks naljakas. 

Ehk ma täiesti usun, et meeldin.

Aga ma ei usu, et keegi mind armastaks. 

Sellepärast tahan pidevalt mingis messengeri tüüpi vestlusprogrammis nende inimestega rääkida, kes mulle olulised. (Kui nad just minuga koos ei ela.) Eeldus on, et kui ma pidevalt silme ees vilgun, mind ei unustata ja mul on võimalus meeldimise pealt nende inimeste elus püsida. 
Kui inimene ei taha minuga sedasorti kontakti, olgugi see vahel "praeguks" nimetatud ajal, esiteks kurvastan maapõhja ja teiseks ei usu, et ta minust  hoolib. Vähemalt kuni selle kohta pole mingeid tugevaid tõendeid. 
Mõnevõrra üllatavalt on paljud neist vähekontaktsetest andnud tugevaid tõendeid. Aidanud, kui mul on häda. Öelnud, et küsigu ma abi, nad alati. 
Muidugi, kui mulle on sedasi öeldud JA siis mitte aidatud, kõik. 
Enam ei usalda.
Vahelepõige: kas te teadsite, et osade inimeste jaoks ei tähenda "ma usaldan sind" mitte "ma võin sinu peale loota," vaid "sa ei kasuta minu vastu ära, mida minust tead"? 
Mina ei teadnud. Hämmastav. 
Vahelepõike lõpp.

Kui mulle on öeldud, et küsi abi, ma aitan, usun küll, et teda võib usaldada. Aga selgelt peab ütlema.
Vihjed ja enesestmõistetavused ei ole minu teema.

Tagasi sinna, et ma ei usu, et armastataks.
See on ilmselgelt põhjus, miks ma tahan, et vajataks. Ainus allikas, mille peale arvan, et inimene üldse tahaks minuga seotud olla: tal on mind vaja.
Muidu: kui mulle ei anta igapäevast eneseavamist, tunnustust, hingepeegeldusi, mõtteid ja unelmaid, märke, et talle meeldib minuga suhelda, ega ma ei usu enam ka mingeid kuuvanuseid avameelsusi ja hellusi.
Loogika on, et kui tal mind vaja pole, ma ei tule meelde. Mäletan, et meeldisin talle kunagi, aga - meeldisingi sel möödunud hetkel.
See on üle.
Enam pole essugi.

Mul ei ole midagi peale hakata selle klassikalise eesti mehega, kes korra juba ütles, küll ta annab teada, kui ses asjas muutus tuleb. Sest ma ei usugi ajaliselt kaugemaid tundeid kui mõned nädalad.
Meeldimine on selline habras asi, et võib alati üle minna.

Mida?
Heh. Hõbesulg kommenteeris ja seepeale jõudis mulle kohale, et seda postitust võib tõesti lugeda võtmes "väga väga naine ja ta kallim." Mis ei ole üldse kohane!
Esiteks ma ei kirjutaks tast sedasi ilmselgelt, kui see temast oleks.
Teiseks ei ole teema absoluutselt vaid rrrromantilise arrrrmastuse kohta. Armastus on armastus on armastus, ükskõik, mis nimega teda kutsuda. 
Õigemini, kui eraldi nimesid anda, oleks eri nimetusi tarvis laste poolt vanematele suunatule, vanemate poolt lastele suunatule, armastusele konkreetse imelise hobuse, kalli sõbra, imetletud näitleja, iseenda, kallima, ihaldatu, jumala, kõigile maailma kasside või headele raamatute vastu, sest kõik need tunded on veidi erinevad.
Aga siin ja praegu kirjutasin ma kõigist neist armastusest koos. 

Kui mind vajatakse (Totoro!) on armastus usaldusväärne ja kindel. Selle peale võin mürki võtta.
Niipea, kui tekib tunne, et tema (no näiteks sõber K, onjo) tegelt ei vajagi mind ju, on see kindel "ta ei armasta mind!" veendumus ühtlasi.
 
Meeldimise juurde tagasi. 
Siuke habras asi. Võib üle minna.
Ma ei pea seda kuidagi püsivaks ega ühtegi oma meeldivate joonte kohta tehtud komplimenti jäävalt oluliseks.
Mu 15 aastat vana pilt on kaunis? Praegu ei tuleks midagi head, olen liiga - misiganes.
Olgu, pilt pildiks - aeg-ajalt öeldakse mulle komplimente ka elusast peast.
See ei päästa. Olin 4 kuu eest ilus ta arust? Enam ilmselt ei ole, mhmh.
Too mu mõte tol korral oli ta arust terane. Muud mõtted on möga. Kuni pole selgelt öeldud et mõtlen üleüldiselt hästi, ma ei arva korrakski, et tolle inimese meelest sageli huvitavalt võiksin mõelda, mis siis, et See Mõte ta käest kiita sai.
(Kiituse üle rõõmustan ikka, alla maa tuumani ja üles atmosfääri lõpuni välja. Lihtsalt see rõõm ei kesta kaua.)
Tegin selle või tolle toidu hästi tookord?  Sestsaati on kõik enam-vähem old, kuid mitte enamat. Ei kiideta, järelt pole midagi kiita.
Korraks meeldida on lihtne. Pidevalt meeldida nõuab jaksu üha uuesti ja uuesti väikesi imesid teha. 

See-eest kriitika on igaveseks. 

Ta ütles korra, et ma kirjutan ju phmt ühel teemal? Ma olen talle igav.
Ta ütles kunagi, et kardab minuga rääkida? Olen talle kogu aeg veidi hirmus ja ahistav.
Ta ütles, et ei taha mind kritiseerida, AGA ... midagi? Loomulikult kritiseerib, aint vabandaval toonil.
Ta imestas, et ma ei jaksa? Oleks vaja seltsilist, kes jaksaks.
Ta ütles, et ma olen liiga agressiivne? Talle oleks vaja mahedamat kaaslast, mina ei kõlba.

Nii ta minust mõtlebki. See ma talle olengi. 
"Ta" on siinkohal suvaline sõbralik inimene, eks ole. 
Palju inimesi kokku.

... või tegelikult: heh.
Mul on probleem, kui "ta ütles"? 
Kui asi veel ainult sellega piirduks ...
Ta toon oli mitte imetlev, vaid "nojah", kui ta ütles, et mina olen ju see, kes kogu aeg kinnitab, et olen ilus. Ta selgelt arvab, et ekslikult.
Ta sõnastus mu küsimuse peale oli "ju siis"? Tähendab, TEGELIKULT ta ei taha. 
"Okei" tähendab, et ta ei ole eriti entusiastlik, aga on nõus. 
"No ma võin." Talle ÜLDSE ei eeldi, aga no suure vastutuleku korras.
"Kunagi ma teen" = ta ei taha seda teha.
"Kas oleks mõeldav ..." ja siis ta ei meenuta seda asja enam = ta leidis, et ma ei sobi selleks.

Poeglaps on mu suhtumise tunnustusse ja täpsetesse sõnadesse selgeks õppinud.
"Sa oled täna nii lahke! Tähendab, sa oled kogu aeg lahke, aga täna eriti." 
"Need on kõige paremad küpsised, mida sa oled teinud! Kõik su küpised on head, aga need on ideaalsed!"
Tema oskab. Aga ta tunneb mind ka ÜSNA hästi.

Neid õigesti sõnastatud kiitusi ma pigem usun. 
Ent üldjuhul: kui need asjad, mis võiksid mu juures meeldida, millele ma panustan, ei too kaasa tunnustust ja kiitusi, mis laienevad üldistuseks, ega ma arva ka, et minu juures üldse midagi toredat on ta (kesiganes on parajasti "ta") meelest. 

Kui ei meeldi, ei olegi midagi.
Mind-mind armastatakse väga vähe ja ainult siis, kui vajatakse. Mõni vajab mind küll ainult väga spetsiifiliseks asjaks, aga vajab.
Kui mind ei vajata, unustatakse.

Ja noh - demiseksuaalsus. See on seotud ju. Ilmselgelt. Ma tahan, et minuga armuasju ajav inimene aru saaks, mis pinna all ujub. Kes ma olen. Ei huvituks aint sellest osast, mis on pinna peal ja meeldiv.
Ma ei huvita sind inimesena, lihtsalt tore vaadata? Selge, sina ei huvita mind üldse. Mul ei lähe su peale kõvaks. Ma ei taha sulle mõeldagi.
Iial.

Huvitav, mis värk selle demiseksuaalsusega üldse on?
Ma ei ole päriselt aru saanud. Ei ole ainult see, et emake maa, mind lapsena ei nunnutatud piisavalt, nüüd tahan ainult neid, kellega hingeside tekib. 
Või on? Ma ju ka ei tea.   
Autism, mhmh, aju on teistmoodi ehitatud. ATH, mhmh, aju ja hormonaalsüsteem on teistmoodi ehitatud. 
Aga demiseksuaalsus? Kas see on ka pärilik? (Ma kuulen ju, mida Poeglaps läbi ukse räägib. Ta on konkreetselt mikrisse peaaegu karjunud: "Kuidas see võimalik on? Nad ei öelnud 2 nädalat tagasi isegi "tere" üksteisele ja nüüd on kirglik paar? See ei ole ju normaalne?!")
Või siis ei ole ma nii nunnu vanem talle olnud, kui ise arvan?

Äkki on see ATH ja/või autismi kaasnähe? Vähemalt sage kaasnähe? 

Korras vist

Sain tööd. 
Kas ma õpiajast edasi jõuan, näitab aeg, aga niipea, kui ajul hakkas midagi muud teha olema peale iseendas kaevamise ja ahastamise, läks paremaks. 
Huvitav, kas 
* mul polnuki depressiooni
* või see läks üle
sest keegi leidis, et midagi võiksin siiski suuta?
Ega ma siis tööd otsinud. Pakuti. 
Jube tore oli kohe, ma annan endast kõik - iseasi, et sellest ei pruugi piisata. Aga no esialgu on tore ikkagi.

Kui mõtlen, et tegin möödunud asju jälle valesti, oh, ma ei oska paremini, mu parim on ebapiisav, on ikka veel kurb. Kui ma sellele ei mõtle, on kõik jumala korras.
Ehk kui mul on kere erksaks võttev vaja-tegutseda, kohe saab parem.

Nii need ATH-kad end ikka jälle üle koormavadki. 

Sest muidugi olen jälle kohutavalt väsinud ka. Teate küll, staadium, kus kõik välja lülitub. Kus ma unustan tühja panni kuumaks minema seatud plaadile, sest lähen teise tuppa midagi tegema, ja avastan tulise panni täiesti juhuslikult uuesti kööki minnes. Kus ma ei suuda kätt hiirel nii palju juhtida, et õigel real klikkida esimesel katsel (kolmandal-neljandal saan toime). Pea tuikab (mitte migreen, vaid see teine asi). Ajataju on täiesti kadunud, päevade möödumine ei registreeru ja eile hakkasin mõtlema, et oot. Kuupäevade järgi peaksin ju juba duši alla minema? Kuigi alles ma käisin ju?! Mida pekki?! 
(Käin duši all 2x nädalas. Leian, et sellest piisab.)
(Tähendab, üldiselt käin. Seekord käisin viimast korda pühapäeval ja siis täna. Eile ei suutnud end mobiliseerida. Nii et käisin reedel ja saabuval pühapäeval ma teist korda küll ei lähe =P)
Igast veidrad kohad valutavad, kuigi neil pole mingit asja valutada. Tabletid saavad hirmsa kiirusega otsa. Päevad kaovad vuhh ja vuhh.

Ja mälu ei eksisteeri. Eile unustasin isegi 200 sõna oma uut romaani kirjutada. Kell 1 öösel tuli meelde, ent ei hakanud end sundima.
NIIIII väsinud.

Aga noh - kuni on tore, on ju tore, eks?

Kõik on halvasti v.a. et miski pole halvasti

Mul on vist depressioon. 
Kehal on kombeks sedasi reageerida ja nüüd ta võttis jälle üles, et on halb, kohane on depresseeruda. 
Mis on suht halvale ajale sattunud (sest tsenseeritud), aga samas saan endast aru: oli väga vääga raske periood mul endal, meeletult rabelemist ja ootsin selle lõppu, et noh, tuleb kergendus ja viljad - ja siis need asjad ei andnud midagi.
Ok, andsid liiga vähe. Ei saa öelda, et midagi pold! 
A no phmt oli kogu aeg "ma teen õnnelikku nägu, sest peaksin olema õnnelik selle ja selle ja selle pärast, aga tegelt ma saan end päriselt lõdvaks lasta peale SEDA ja siis tuleb mahe õnnehurm viimaks lõdvaks lastud liikmetesse." 
Ja enam pole midagi oodata, midagi loota, kõik on olnud ja üldse pole parem kui varem. 
Miks, miks ma tegin seda kõike?!

Nüüd oli just õudusuni (millal ma viimati õudusund nägin? sellest on aastaid), kus ei juhtunud mitte midagi õudset. Natukenegi mitte. Aga õudus seisnes selles, et uni oli väga õudne, aga ükski teine osaleja ei leidnud, et midagi valesti oleks. Nad ei saanud isegi sellest aru, et minu jaoks oli väga valesti. 
Selle õudusega ärkasin üles. 

Muidu toimus, et nägin aknast Totorot. Tormasin välja ja samas mõtlesin, et tegelikult ma ei tunne seda korterit, kus ma olin, ega seda maja ja mis värk - aga no koer on õues, kui ta peaks olema sees. Nii et polnud aega juurelda.
Läksin õue ja hõikasin: "Totoro!" Ta nägi mind, aga mitte ei rõõmustanud hirmsasti (nagu enamasti, kui ta ära on kadunud ja jälle mind näeb), vaid hoopis kõhkles veidi ja sörkis pisut vastumeelselt minu poole. 
Tal oli mingi väga edev vest seljas, mida ma iial näinud polnud.
Haarasin kaelarihmast ja tõin ta tuppa.
Wtf, ta on nii kaua kadunud olnud, et keegi on ta leidnud, oma koeraks võtnud, riidesse pannud, ja ma ei märganud??? Küsisin isikult, kes oli vaheldumisi mu poeg umbes neljateistaastasena ja väike õde umbes kahekümnesena, et kas Totoro jooksis tema käest ära v?
"No ta ehmus," vastas ebamäärase identideetiga isik rahulikult. Ma seletasin üha valjeneva häälega edasi, et mismoodi tal on kellegi teise antud rõivad seljas ja puha, aga see ei läinud poeg/õde tüübile üldse korda - ja ma ärkasin õudusega. 

Nii vist ongi. Et mul on väga jube olla, aga keegi teine ei märka seda ja isegi kui ütlen, ei võta tõsiselt. Neil on mingid omad teemad ja ma ei ole piisavalt valjuhäälne, et märgatav olla. 
Või on omad teemad nii intensiivsed, et ma ei paista välja. 

Ok. 

***

Nüüd on jälle parem.
Leevenesid migreen+pudinäplus+jõuetus+maohapperünnak, tegin maitsva toidu ja me hakkame lastega jälle läbi saama. 

Miks me kõik enne omavahel tülli läksime ...
Lühidalt: ma kasutasin ära Tütarlapse siinolekut, mõtlesin, et tema jaksab ja viitsib veenda ning see on selline teema, mis talle töötab. Mina oma vaidlustes Poeglapsega loobun peale 3 lauset ju. 

Nii et püüdsin tema juuresolekul Poeglapsele kohale viia ideed, et "paks" EI OLE hea solvang, see ei ole negatiivne sõna ja kui ta seda niimoodi kasutab, on väga tõenäoliselt inimestel halb. Halvem kui muidu oleks. (Ta kasutab seda umbes nagu lapsed "lolli". "Sa oled paks!" kui keegi halvasti mängib arvutimängu või rumaluse ütleb.)

Mille tulemusena Poeglaps tundis, et tema vastu on gäng, Tütarlaps tundis, et teda kasutatakse ära, ja Poeglaps on nüüd veel kindlam, et "paks" peab solvanguna kasutusel olema, sest vastureaktsioon.

Tütarlaps arvab ikka kirglikult, et "paks" on solvanguna saatanast, ja hakkas nutma.

Poeglaps läks öösel kell 3 teist korda jõusaali (10 paik nad Tütarlapsega koos juba käisid). Enne karjus meie peale.
Ma arvan, viimati karjus ta meie peale mingi ... 9 aastat tagasi?
10?

Aga no - on parem nüüd. Räägime omavahel. Palusin andeks mõlemalt eraldi. (Miks Tütarlaps solvus: ütlesin ka, et teadlikult hakkasin rääkima, kui tema siin on, sest üksi mul ei ole mahvi.)
Poeglaps ei andnud andeks, aga ma tunnen teda - tal on pisikesest peale käinud vihastamised ja solvumised nii, et ta tuleb rahule jätta. Ükskõik milline vabandamine või seletamine ajab ainult rohkem närvi.
Minu vabanduse põhjuseks talle oli üldse see, et ma tema tuju halvaks tegin. 
Mitte et teema oleks vale. 
Nojah.
Aga et Poeglaps oli nõus üldse meiega rääkima, tähendab, et asi on oluliselt paranenud vahepeal. 

Jätame ta rahule.
On juba parem.
Jaksan.

Siis kui keegi

Eelmise postituse jätk. 
Või noh - see valu, kui ei hinnata, kui ei ole kellelegi tähtis, see on nii kohutav, et imestan, tohutult imestan, et ma pärast Rongimeest veel üle nelja kuu elasin. 
Kõik funktsioonid kaovad. Mitte midagi ei taha teha.
Olgu, magada tahaks. Valu on nii väsitav, et iga viie tunni järel hakkasin tuikuma ning ei suutnud koordineerida ei paremat, ei vasakut kätt. 
Suitsu tegin vahepeal, olgu. Suitsetamine kuidagi leevendas.

Eiei, ma ei ole vahepeal lahku läinud. 
Lihtsalt alati ei ole kerge.
Ilma et see kellegi süü oleks.

Ma nüüd mõtlen, kas enamik inimesi saab üldse aru, kui valus on see tunne, et keegi ei armasta (=mõista) sind?
Ok, Tütarlaps armastab. Ja üldse, praegu mul ei ole õudust, vaid alles on lootus, et küll kõik saab korda. Aga kui ma meenutan üleeilset õhtut, hakkab uuesti koletu, isegi taustana. 
Muidugi on inimesed ennegi sedasi tundnud, eks see on teatud sorti inimestele omane, ei ole ma esimene ega viimane. Lihtsalt ma ei saa aru, kuidas on võimalik, kui inimene on kasvõi pool tundi sedasi tundnud, arvata, et oh, paha tuju, läheb üle. 
See on midagi täiesti muud. 
The Doors tegi sihukese meeleseisundi muusikat. Isegi nende kõige energilisemad ja "rõõmsamad" lood on kandmas seda "maailmas üksi"-tunnet.

Mõtlesin omaenda proosaloomingu üle ja ei, ma ei oska seal meeleheitesse mattuda. Mul on alati mingi lootus mängus, igal pool vähemalt kerge irooniline muie - aga minu meelest see viimane ei ole hea märk.
Väga sitas seisus minule on siiasamma võrgupäevikusse kirjutatud kommentaare stiilis: "Huumorimeel on alles, nii et ei ole kõige hullem."
Ei, noored ja vanad, see EI OLE hea. See on lihtsalt tunnusmärk, et igasuguses seisus mõtlen, kuidas teistele paistab. Mõnelegi kõrvaltvaatajale paistavad mu ahastused koomilised ja ma ise tobe, absoluutselt, nii et kirjutan seda vaatenurka ka natuke sisse. 

Võibolla sellepärast ei loeta mu loomingut päris kunstiliseks?
Tähendab, ma ei suuda kirjutada sirget valu ja ahastust. Vaatan alati ka kõrvalt, teise, kolmanda ja viienda pilguga. Ja ei ole asjad sedasi ühesed. 
Inimesed on erinevad. 
Mina tahan suurtes asjades alati võtta ka selle pilgu, mis minu omale vastupidist näitab. 
Väikestes - noh, väikestes asjades tuleb koerakakaskandaal või see, et otsustan jobule mehele mitte öelda, et temaga lapse tegin. (Mis osutus eksituseks, onjo, ei mingit last.)
Aga suurtes asjades vaatan mitme pilguga ja siis ei kõla mu kõige valusamad ja toorelihamad lood ka mitte kui "näe, naine julgeb kirjutada sellest, mis kohutav" vaid "näe, ta otsib vabandusi, pole ikka julge ja halastamatult vihane".
Eelnev lõik on selle kohta, kuidas ma ikka ei suuda mõista, mismoodi loole, mida isegi karm testlugeja-kriitik hindas kui "head lugu" pole üldse tulnud tagasisidet: "Jaa, me meelsasti avaldaks selle."

Nagu kultuuriajakirjad ikka: kui spetsiaalselt tagasidet ei küsi, enamasti nad ei ütlegi midagi. 

Aga noh - kuivõrd ma muigan oma ahastuste üle, võin panna ka temaatiliselt ülipateetilise loo oma hirmsatest noorusastatest.

Elu mõte

Kas ma olen seda varem ka avastanud?

Vist mitte.
S.t. olen märganud juba üüratult ammu, kuidas mu reaktsioonid kiitmisele on ebaproportsionaalsed. Olen isegi hiljuti tuvastanud enda kui selge fawn-tüübi. 
Aga ma ei ole enda arust mitte kunagi pannud sõnadesse - isegi mõtetesse - et ma elangi selleks, et teenida ära teistepoolset hästimõtlemist. 
Jaa-jaa, ma TEAN, et see ei ole üldse kasulik mõtteviis, ega ma loll ei ole. 
Ei, ma ÜLDSE ei taha seda maha müüa kui kasulikku, olge nüüd.
Aga ega ma valetada ka taha, kui teisiti saab.
Avastasin ja tahan jagada. 

Mul ei ole mitte ühtegi tegevust - mitte ühtegi! - mille tegemine ise mind oluliselt rõõmsaks teeks.
On tegevused, mis on ok. 

Kirjutamine
Lugemine
Ujumine
Kõndimine
Tantsimine
Söögitegemine
Vbla mõni veel.

Aga kirjutamise eest kiita saada? Magusam kui kirjutamine ise. 
Ma tegin hästi, mu eksistentsil on mõte, ma oskan midagi teistele meeldivalt teha.
Või kui palju inimesi loeb. Kohe üle poole tuhande. Paljude hulgas loomulikult on neid, kellele väga meeldib ja neid, kellele üldse ei meeldi, aga kui ma juba pihutäie armastust saan, ka kärutäis rahulolematust ei koti. Ma ei kirjutanudki teile, dohh!

Enda poolt loetust ma kirjutan viimased 10 aastat juba lugemismulje kuskile ja siis meelisklen, kui seda laigitakse, kommenteeritakse, või kui vähemalt palju lugejaid on.
Viimasel ajal olen hakanud tripeldama. Kleebin sama mulje kolme kohta. Loetagu! Nähku inimesed mu sõnu, mõjutagu need neid kuidagi!
Kui keegi aastate pärast mäletab, olen umbevaimustuses: sulle läks nii palju korda, et ikka mäletad mu ammust Loterii-postitust?

Ujumine meeldib mulle küll. Käin suvel päris palju ujumas. Aga kui Poeglapsega mõne kuu eest, kui arutasime, mis spordialu ma sellise sandina, nagu olen, peale jooksmise, kõndmise ja jõuharjutuste veel teha võiksin, ütlesin ma: "No ma olen suht hea ujuja vist ..."
Tema noogutas seepeale ägedalt: "Jaa! Sa oled väga hea ujuja, kuidas ma selle unustasin!" Mispeale ma ulpisin õnnejärvekeses ja hm, kes nüüd küll ujumas käib? Mina v?

Süüa teha on tore, aga tegelikult tasub see päriselt ära, kui kellelegi teisele maitseb toit, mille tegin. Kui maitseb mulle endale väga, aga Poeglaps teist taldrikutäit ei võta ja teeb järgmiseks söögikorraks endale võileibu, ma küll ütlen, et see on ok, jääb mulle rohkem, ent tegelt on see enda lohutamine.
Ma panen tähele, kui juurde ei võeta, ja mällu, et ahah, sellele inimesele see toit ei maitsenud, talle ma seda rohkem ei tee. Me sööme kodus pea eranditult Poeglapsele maitsenud toite. Teisi roogi valmistan, kui teda kodus ei ole või ka juhul, kui on kellelegi kolmandale teha.

Tantsimisega on veel eriti keeruline. Mulle meeldib küll, kui mulle öeldakse, et ma tantsin hästi - aga seda on öeldud mulle ainult nende poolt, kes näevad mind üksi tantsimas. Ja siis ka mitte väga palju. Üsna palju, aga kui ma aknapeegelduselt end tantsimas näen, tundub, et võiks rohkem.
Aga ma ei tantsi enam paaristantse. S.t. ega mulle ei meeldi see ka - kogu aeg mõelda, kas ma teen nüüd õigesti, kas astun õigele poole, proovida mitte teise jalgade otsa koperdada vms. Rongimehele veel ütlesin (meie üliüürikese suhte ajal), et mulle meeldiks, kui ta mind tantsukursustele viiks, sest lootsin, et kui reeglid sisse harjutada, suudan mingit sisemist tuld ka ettenähtud liikumise raames tunda ja väljendada. 
Peale Rongi olen täielikult maha matnud idee, et mulle kellegi teise juhatatud ja õpetatud tantsimine kuidagi endale meeldida võiks ja/või väljastpoolt head tagasisidet tooks. 
Ma ei hakka kunagi olema hea tantsija tähenduses "tantsib hästi kellegi teise loodud tantse" või "oo, milline koordinatsioon ja painduvas".
Ehk phmt tantsin ma tõesti ainult enda jaoks. 
Mis ei tähenda, et ma ikkagi ei loodaks iga kord, kui kellegi tuttava silme all tantsin, et talle võiks ju meeldida, ta võiks ju kiita.

Kõnnin ja ujun, jalutan koera ja mängin civi, loen, küpsetan küpsiseid, tantsin, pesen nõusid, võtan tolmu, teen hakklihakastet, laon kaarte ja kirjutan võrgupäevikut, sest noh. Korralikul inimesel peab elu olema ja kõik see on suht meeldiv ikkagi, onjo.
Pealegi koer rõõmustab, kui ta jalutama viiakse, ja siis mina rõõmustan tema rõõmu peale ja great success.  

Rõõmu teha, ooh!

Aga phmt - ja nii on ja on ja on olnud tagasi vaadates teismeeani välja (lapsena meeldisid tegevused mulle TÕESTI) - on kõik need toimingud ajatapmine. Aeg tuleb ära tappa selleks, et mingil hetkel aja ära möödudes ütleb keegi tore mulle hästi. Kas kirjutiste või välise ilu või tehtud toidu või särava esinemise või hästivalitud kingade või huvitavate mõtete või tema kogemusi valideeriva võrgupäevikuposti või headuse või julguse või millegi muu kohta, mis päriselt on.
Nende hetkede nimel ma eksisteerin. Need on mu elu mõte. Kui ma end tapsin, siis tegelikult oli taustal: olen nii hea kui suudan, ja ikka keegi ei kiida mind, ei pea mind tähtsaks ega oluliseks. MIKS üldse vaeva näha?!

Jah, on tähthetki, mis ei sisaldanud teistepoolset kiitmist või muidu soojuse ja vaimustuse ilmutamist, ka täiskasvanuea elus olnud. Selliseid, kus omaenese vaimustusest piisab. 
Neid on olnud umbes 16. 
Okok, loen kokku, ei anna teile umbkaudset numbrit. 

Nii.
Võtsin kõik need maha, kus vaimustusin sellest, et mul oli hea kastmes "teistele ka meeldis" või "keegi oli minu vastu lahke."
Sain 6 tähthetke. 

Ma olen 46 aastat vana.

Lapsena oli tähthetki tegelikult palju. Mängude ja raamatutega niimoodi kaasaminek, et mitte miski muu ei loe ega tule meeldegi, oli minu normaalsus. 
See kadus ära.
Mulle meeldisid veel kaua raamatud, lauamängud, rollimängud, filmid (jaa, mu elus oli kunagi ammu päris palju filme ja sarju), aga mida aeg edasi, seda vähem elasin eeskätt mängumaailmas ja mujal loksusin, et kulutada ära aeg järgmise raamatu-mängu-filmini. Tekkis hoopis tunne, et peaks nagu ... ise ... elama. 
Mitte "ma mõtlesin, et peaksin, kuigi tegelikult poleks tahtnud", vaid "Noh, noh?! Jõudsin ära oodata aja, mil ma ei ole enam väike, palun, nüüd peaks ju heaks minema?!"
Ma ju vihkasin oma elu, sest ma olin laps ja ei saanud hakkama kõige sellega, mida oodati? Saan suureks, mul on omaenda võima ja vägi ja kõik need mittehakkamasamise ahastused on läbi. Nüüd hakatakse minust aina vaimustuma! 

Ainult ei olnud nii. Üldse polnud: saan suureks, hakkab hea.
Elamisega kaasnes ikkagi pidev valu, et läheb valesti. Ma ei oska õigesti. Teen, mis ma teen, miski ei ole loogiline - see, kui palju ma vaeva nägin või mida ise tulemusest arvasin, et omanud mitte mingit tähtsust küsimuses, kas õpetajale või eakaaslastele meeldib. Täiesti suvaliselt käis kiitasaamine ja laitasaamine. Võisin saada kiita, kui nägin vaeva. Võisin saada avalikult naeruvääristatud. ("Ei pea mitte istuma sõnaraamatuga, vaid rääkima prantsuse keelt!") Võisin saada kiita mingi ainult enda rõõmuks tehtud asja eest (mu esimene poolik romaan tõi kaasa mu esimese teatriarvustuse kuskil lehes: "Oo, selle ma näen küll ära, et see inimene oskab kirjutada!") Üks koolikirjand. ("Sa valdad proosat. See on suur anne.") Võisin saada laita. Teine koolikirjand. ("Ma mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas ma hindan. Lõpuks panin kolme. Mingi loogika võiks ikka olla." See oli unenäokirjeldus.)
Mingit loogikat ei olnud, inimeste reaktsioonid täiesti suvalised.
Kui te arvate, et mu järeldus oli: "Ei tasu teiste arvamusest hoolida," arvate küll valesti. Või noh, ma muidugi ütlesin endale seda 7000 korda. Aga reaalsuses sain: "Elu on võimatu ära lahendada. Ei saa iial teada, millal hästi läheb ja kiidetakse. Nii et elu elamise pingutus võibki mitte ponnistust väärt olla. Päriselt ka." 
Õiged inimesed ju elavad elu innukalt ja hästi? 

Ok, kuni mul head elu ei ole, teesklen nagu oleks. Teen neid asju, mida inimesed teevad ja mingil hetkel hakkab ju hea? Pingutan, üritan, teesklen, otsin, mingil hetkel libastun ju sellele, et hea on?!

Hämmastav, aga oligi üks valdkond, kus tõesti töötas nii. 
Saada laps ja siis veel teine oli taevas. Ometi, ometi, ometi olen ma nagu peab, nagu raamatutes kirjutatakse ja filmides näidatakse. Ma tean, mida tähendab õnn. Ma tean, kes ma olen. Ma olen hea..
Ei, ma ei olnud ideaalne vanem, kes iial ei tee ühtegi viga. 
Jaa, see veatu maailm, kus mul ei olnud vaja, et keegi mind kiidaks, kestis ainult umbes poolteist aastat kummagi lapsega.
Aga ma teadsin nende nägusid vaadates, et olen millekski hea. Ma teadsin neile mõeldes, et olen kellegi jaoks kõige parem. 
Imeline. 
Nendes tingimustes, mis mul olid, olin ma tõesti imeline ema ja ma olin tõesti õnnelik.   

Selle kiitmine, mida ei ole olemas, mulle, muide, ei meeldi. Nt keegi kunagi kirjutas "Kuigi sa proovid olla hea" kohta, et ega autor õnneks mingi feminist ole, hoopis õrn ja romantiline. 
Ei ... olnud tore tunne. 

Aga üldiselt: kui hästi öeldakse, ma elan. Siis on hea. Selle nimel kõik. 
Või kui inimene läheb õnnelikuks, kui mind näeb. Ohhh!
Kui ma olen kasvõi meeles peetud, on tegelt ka juba hästi. Rääkige mind taga, ükskõik kui halvasti. Sest kui teised mind märkavad, olen ma olemas. Kui nad veel hästi ka ütlevad, tajun, et kellelgi on tore, et ma olemas olen.
Ja see ongi elu, see on mu olemasolu põhjus.
Et elatakse endale? Mulle endale peaks meeldima mingi asi niivõrd, et isegi kui keegi kunagi ei ütleks head sõna selle kohta, ikka ma tahaks teha?
... ... ... 
Ei, muidugi. Mulle meeldib ujuda. Tore. Mulle meeldib kirjutada. Tore. Tantsida. 

Et ma elaksingi selleks, et ujuma saada vahepeal? Või et kogu nauding, mida ma kirjutamisest saan, olekski kogu nauding? 
Tähendab. 
Kui idee on, et keegi ei ütle mulle enam kunagi hästi ega vaimustu minu kohalolust, palun, las ma suren kohe.
Pole mingit mõtet.
Kui ei kiideta, on minus valu, mis üha kasvab, kuni seda uue kiitusega taas maha ei võeta. Ilma kiituseta on valu.
Paneme siia pilti sõbrad (neid on läbi aegade mitu olnud), kes ei taha küsimise peale hästi öelda. 
Mul on valu. Arvan, et sõber ju tahab, et ei oleks. Ütlen talle, et öelgu mulle hästi, sest ma ju tean, et see aitaks. 
Ja ta ei ütle. Halvemal juhul saan pahandada, et miks ma üldse küsisin. 

Miks ma üldse ...

No ja seks. 
Võttis seitsesada aastat aega umbes, kuni  tuvastasin, et seks on absoluutselt imeline inimesega, kellest ma usun, et ta mind imetleb ja armastab ja tahab jne. Ok, ilmselt on tähtsad ka mingid muud kriteeriumid, sest kahtlemata on mul minust vaimustunud inimestega ka oluliselt viletsat seksi olnud, aga mul ei ole ükskõik kui osava suvalisega KUNAGI isegi natuke head seksi olnud.
Tegelikult on mul täpselt 0 huvi seksida inimesega, kellele võib küll seks meeldida, aga mina olen talle ebaoluline. Mingi naine, suht kepikas, lähme. 
Vbla 0 on liiga hästi öeldud. Miinus 17 huvi kohe.
Puhh, ei, mitte kunagi. 

Taha mind, mind, MIND, nii et sa tead, kes ma olen. Taha mind, inimest, mitte fassaadi!

Mõtle must hästi ütle mulle hästi, ma ju olen hea, ma ju olen väärt, ütle mulle hästi, ma ju olen seda väärt ...

Elu mõte. 
Kusjuures, onjo, ega mulle ei meeldi, et see mu elu mõte on. Aga näen ju, kuidas "Teistmoodi tavaline" ei saagi palju tähelepanu, EKL ei andnud mulle sel aastal stipendiumi, see inimene ei jaksa mind kiita, ükskõik, mis ma teen, ma samas teen lootusrikkalt kõiki asju, mille eest kunagi olen kiita saanud, sest äkki, äkki ... Keegi ei taha mu asju avaldada, keegi ei ütle, et tee veel, nii hea ...
... ja midagi ei ole halvasti. Kõik on tegelt hästi. 
Aga ei kiideta. Ei osutata kaudset kiitust (mida alati on "me tahame su kirjutisi avaldada").
Ja ma suren seesmiselt. 
Las ma lihtsalt lakkan olemast, nii palju kergem oleks.
Lähen nüüd poodi, lootes, et eelmise posti stastistika ütleb mulle peale käimist, et keegi on veel lugenud. Jah, poodi on nagunii vaja minna. Aga ma ei avalda sedasinast, sest äkki keegi loeb veel eelmist ka.

P.S. ei, mul tõesti ei oleks mingit abi terapeudist, kes ütleks, et ole ise enda üle uhke, armasta ise ennast, sellest piisab.  
Ma tean, et peaks. Aga ei suuda. 

Take care of your own business

Kuidagi raske on see aeg.
Annan ja annan, aga see tundub kuidagi tühja minevat.

Ootan ja ootan, et keegi kirjutaks midagi "Teistmoodi tavalise" kohta ja kui viimaks keegi kirjutab, on see see Elar, kelle arvustusi ükskõik mis teose kohta ma üldse ei loe, sest mida see inimene ka teab. Tema maitsele ma ei ole, sest me maitsed on üsna diametraalselt erinevad. Aa, pani kolme Goodreadsis. Milline ... mitteüllatus. 

Isegi mitte kahe või ühe. Ei, kolme. 
Ohjah.

Kui Tütarlapsel oli sünnipäev, tõi ta kohalikust Indoneesia söögikohast hunniku toitu. Sealhulgas kümmekond õnneküpsist. 
Võtsin ühe. Seal sees oli lipik kirjaga: "Take care of your own business". Tõlkisin selle kohe kui "Mind your own business" ja olin hardas vaimustuses. Ei ole mul vaja kogu maailma teenida, kõigile teistele hea emme-vanem õde olla. 

Mind your own business.
Ei ole oluline, mida teised teevad, arvavad, minu kohta kirjutavad, mõtlevad, misiganes. 

See on nüüd mu uus lohutuslause. "I am the storm" ja "ära põe" ja "inimesed on erinevad" ja "inimesed on lollakad" on mõju suhtkoht kaotanud, sest ma ei mõtle neile enam sisuliselt. Kordan mehaaniliselt, aga need on nagu laul, ilma mõtteta. Üritan, mis ma üritan sisuliselt mõelda, ei õnnestu.

Mind your own business töötab. Pole sinu mure, väga väga naine, kes kui palju sind armastab või ei armasta. Pole sinu mure, kui teed oma parima, kuid saad: "On kah."
Sa tegid oma parima? Rohkem ei saa teha. Olemas. Tehtud. Oma asjade eest on hoolitsetud nii hästi kui suudad. Ära põe.

Ja 14 minutit hiljem olen IKKAGI juba põdemas, et mis ma kõik valesti tegin, oleks pidanud teisiti tegema jne.
Huvitaval kombel ei puuduta miski masetsemises kogumiku kokkupanemist ega lugude kirjutamist. S.t. seal on kaks lugu, kus ma ei olnud oma päris tipus (mõlemad etteantud teemal lähedalasuva tähtajaga tehtud asjad), aga neil on teised võlud. Sellised jooned, mis ei oleks välja tulnud, kui mul oleks rohkem aega ja ruumi olnud. 
Olid need hetked, mis olid, ja ma panin kõik sisse, mis sel hetkel minust võtta oli.

Nojah, aga turundamise osas on kahju sellest ja tollest (ja et millegipärast - mitte läbi minu, olge nüüd - Elar sai, sellest eriti).
Kusjuures raamat pole poolt aastatki väljas olnud, jõuab, jõuab ... aga ma heidan ikkagi meele juba ära. Selge on, et 10 korda kuulsamaks jälle ei saa. Kuigi see muidugi muutub üha keerulisemaks samuti. Nulli korrutades ei saa midagi, mhmh, jajah. Ühte korrutades on 10 ka kerge tulema, aga 100 pealt veel kümme korda kuulsamaks saada on juba päris keeruline ja edasi täiesti hull tegemine juba. 

Peaks minema sinna spetsiifilisse marketisse, kus müüakse Poeglapse poolt heaks kiidetud teepuuõli. 
Teised ei toimivat, aga seda kasutab ta vähemalt 6 aastat juba. Korra arvutas kokku, palju aastas tema teepuuõli peale läheb ja siis korrutas aastatega, palju kasutanud on, ja sai üsna aukartust äratava summa. Mõelda, ma olen ligi 2000 eurot kulutanud selleks, et oma poega vinninuhtluse seest päästa. 
Huvitav, kas üldse on enam vaja? Ilmselt on, ent küsin igaks juhuks järele. 
Jep, on. 
Aga kui ma teie jaoks lingi välja otsisin, tulin imepärasele ideele netist tellida. 
Nojah. 
Mõtlemisaparaat on nagu ta on. Kui kuskil on rada, kõmbib mööda seda, kuni näidatakse, et siin, muide, on otsem tee. 
Pealegi tuleb odavam. Isegi koos pakisaatmistasuga. 
Olgu, olgu, võtan neli pakki, tuleb rohkem odavam kui umbes 40 senti. 

Muudel aladel on ikka raske. 
Arusaadav see ja arusaadav teine ja kolmaski on arusaadav. 
Eks ma olen lihtsalt väsinud. Annan ja annan ja isegi kui mulle ka antakse, jääb sellega järjekordse augu kinnitoppimisest täpselt niipalju üle, et jaksaks mõelda: "Tegelt ma lubasin neile seda ka anda. Peaks."
Niiipalju ei jää, et tegelt ära teha. 

Teil on vbla kopp ees, et ma muudkui virisen?
Seda enam, et tegelt ei ole HALVASTI. Tegelt on jumala hästi isegi. 

Sellega on siuke värk, et kui on HALVASTI, kulub kõik mu jõud haldamise alla ära. Iga hingetõmme teeb haiget ja mul ei ole ellujäämisest jõudu üle halbolu sügavustesse kaevuda, et seda täpselt kirjeldada. Kirjeldan hästi pealiskaudselt, pinnaliselt, ainult seda, mis pealiskihis, sest ma ei tohi sügavamalt mõelda, mismoodi õigupoolest on. 
Ei tohi riskida sellega, et ise lõpuni aru saaks: ongi kohutavtalumatuhulluksminenappi. 
Võin kirjutada mõned luuletused, aga ei näita neid kellelegi, sest mis sest nülitud lihast ikka lehvitada. Pole nagu ... kelkimise koht.

Aga kui on natuke halb, talutavalt halb, vbla isegi peamiselt enda tehtud halb - kujutan igasugu asju ette, mida tegelikult ei olegi  - vat siis võin süüvida ja uurida, märgata detaile ja neid kirjeldada.
Ja kokku tuleb, et ükskõik, kas mul on veidike halb või kohutavalt talumatult halb, kõlab see ikka üsna ühtemoodi.
Virisen. 
Nojah. 

Teooriad

Maisaagi kunagi terveks. Nii jääbki alatiseks. 
(Tunne on siuke, onjo. Igavene praegu.)
Eile käisin ujumas. Sest peab ju proovima, kas jaksan, muidu ei tea. 
Noh, pool tundi tunni asemel, kaks sprinti 6 asemel, väga läbi, täna annavad lihased tunda. 
Ja sinna ma ei jooksnud kõndimispausidega, vaid ainult kõndisin. 
Ei, selge. Ma ei saagi kunagi terveks. 

Vähemalt sain eile helistatud loomaarstile, tänaseks vaktsineerimisaeg, nüüd juba vaktsineerimas ka käidud. 
Ainult kaks - ok, ligi kolm - nädalat hiljem, kui pidanuks. 
Jee mina. 

Muidu: mõtsin ärevuse üle. 
Sain, et ega ei ole nii, et mul ei ole ärevust. 
Miks ma kogu aeg üle pingutan, teen asju rohkem, kui jaksan, isegi kui hädasti vaja pole - ma hoian end ärevusest eemal. Kui mul on kõik graafikus ja kindlaks määratud, kui palju tegemisega piirdudes on ok, olen ma rahulik. 
Või kui rohkem teen.
Kui asi läheb natukenegi (numbriliselt siis, isegi mitte sisuliselt) plaanitud graafikust välja, lähen närvi. Ärevaks, nagu nad ütlevad. Kui juba on nõnda juhtunud, hakkab kõik häirima. KÕIK. Miks Goodreadsi andmetel "Teistmoodi tavalist" nii vähe loetud on? Ma pidanuks saatma Mart Juurele. Ma pidanuks saatma mõnele naisarvustajale, keda tunnen - vbla mitte Sveta Grigorjevale, aga no ... kasvõi Epp Petronele! (Mul ei ole enam raamatuid, mida saata, nii et puhtteoreetiline põde.)
Jaah, mul on käsivarrel: "Ära põe!"
Ikkagi kraabib veidi. 
Miks (tsenseeritud)?! Äkki ma peaks midagi teisiti tegema? (Kuigi ma tean, et on parim, mis üldse praegu olla saab, sest /tsenseeritud/.) 
Häda ja viletsus ja kõik on halvasti. 
Lihased taandarenevad! Lamotrigiin mõjub kuumahoogudele vähem! (Olen ma üldse maininud, et see aitab megalt? Hakkasin suuremat annust lamotrigiini võtma ja oi. Nii palju parem. Praegu phmt selle järgi, et oot, kuidagi rõvedalt tuline tunne on, kõik kuumab, tean, et aa. Tabletivõtmisaeg!)
Ma peaks lugema! (Ei, ma ei saa lugemise eest palka.) Ma peaks raamatukluppi minema, seal sõbralikuna tunduma ja siis oma raamatuid tutvustama, saaks lugejaid juuurde! 
Häirun isegi sellest, et Poeglaps ei ole viimasel ajal eriti jõuksis käinud ja sööb mingi 3x vähem. Ma pean leiva külmkappi panema, et see halvaks ei läheks! Kindlasti läheb juust varsti hallitama servast, peaks mingit pirukat tegema, et ta ära päästa, aga seda Poegaps ju ei söö, pean kõik ise ära sööma! Oh, kus ma jään ...

Muide. Hakkasin mõtlema. Neuroerilisuse teemadel lisaks ärevusele veel selle üle, et oot. 
OOOT!
Tegelikult on kõik lahedad inimesed, keda ma tean, mingit pidi neuroerilised. Viimseni. Ok, ma tegelt omateada ei tunne skisofreenikuid või muidu VÄGA teistmoodi inimesi, aga selgelt kõik lahedad on neuroerilised. Ma ju näen. Tunnen pisiasjad ära. Muidugi mitte kõigil kõik, aga kõigil mitu.
RDS-RSD ehk võimetus mitte-välja-teha ja samas kiituse järgi sirutumine nagu lill pöördub päikese poole. Loomaarmastus. Vajab vahepeal üksindust. Võib vahel kallata mind üle infoga, mis mind ei huvita, isegi kui ma talle ütlen, et mind ei huvita. Koos on hea vaikida. Tundlikkus toidu teemadel. Kiiksuga huumorimeel. Meeletu pühendumus vaheldub mittemidagitegemisega, üldse ei jaksa. Vastumeelsus "kerge vestluse" suhtes.
Muide, KÕIK suitsetajad, keda ma tean, on ATH-d. Mõned AuTH-d.
Põhjalikkus. Suutmine end igasugustest "normaalsetest" olukordades läbi suruda ja pärast ollakse täiesti omadega läbi. Seikluslembus. SeiklusJANU. Olematu ajataju. Ütluste otsetajumine - sõnasõnalisus. (Tükk aega arvasin, et mul seda pole, ma saan ju aru kõnekujunditest ja irooniast? Siis avastasin, et ohoi. Olin teinud vastupidise vea - kui inimene ütles midagi erakordselt lolli, eeldasin, et see on sarkasm. Avastus, et enamasti mõtlesid nad seda tõsiselt, oli uskumatu, uskumatu, USKUMATU - ok siis. "Inimesed on lollakad." Aga sõnasõnaliselt olen ikka asju võtnud. Kui vanaema mulle ütles, kuidas ta on alati teadnud, et ma olen üks sita iseloomuga tüdruk, ma võtsingi seda otse. Et ta on kogu mu elu minu kohta mõelnud, et ma olen sita iseloomuga ja nii ta minust mõtlebki.
Siiamaani on raske uskuda, et vbla ma siiski meeldisin talle vahepeal.)

Samas ei ole kõigil neil lahedatel inimestel sugugi diagnoose ega isegi probleeme. Jah, mu poeg on meeletult valiv toitudega, jah, ta ei saa sirge näoga väljendatud sarkasmist aru, jah, ta on äärmiselt põhjalik, kui millestki huvitub. Aga tal ei ole PROBLEEME neist millegagi.
Või nt notsu. Või nt mu parimad sõbrad. 
"Häire on, kui häirib", aga neid ei häiri. Nii et - häiret pole.
Ja teate: neil kõigil, kel häiret pole, on väga armsad toetavad pered olnud. 
Mitte enam-vähem okeid pered, vaid head pered. 
(Mu Tütarlapse pere ei ole sama, mis Poeglapse oma. Esiteks temaga ma alles õppisin ema olemist ja kuigi osad asjad tegin paremini, "minu lapsel ei pea kunagi olema tunnet, et ta vanemal on kama, kui tal on halb," "minu laps ei pea kunagi tundma, et tema esinemised ja konkursid on ainult tema asi ja kedagi ei huvita - kui ta just ei võida," osasid murekohti lihtsalt ei närinud läbi.
Ei teadnud, et vanem võib ka lapse poolel olla, kui laps on halvasti käitunud. Mitte mõttes "see oligi õige, sa tegid hästi," vaid lapsega rahulikult rääkides ja üritades aru saada, mis probleem tal on, et oli vaja selline halb asi ette võtta. Ja kui ma juba targem olin, jäi ta PR hoopis mu ema juurde elama ning kuigi ma olin eemaoleva lapsevanemana nii hea, kui oskasin, enamasti ta siiski elas mu ema ja tema mehega ju.)
(Jaah, Tütarlapsel on ka mõlemad diagnoosid, nii autism kui ATH. Nii head eeldused - ja 0 energiat, et nendega midagi teha.)
Miska püstitan teooria, et ATH-d ja autistid saavad enamasti tegelt traumadega toime, kui neil on kodus hea ja turvaline olla ja nad saavad seal hoitud ja hellitatud.  Aga kui pole, saavad üpris vähesed ühiskonnaga täielikult hakkama.
Ehk see on koht, kus neuroerilisus muutub või ei muutu probleemiks. 
Jaah, see on: "Ma tunnen 18 inimest, kes enam-vähem antud ideega klapivad ja vbla mõni tegelt ei klapi, ma ei tea nende perekonnast midagi - aga vbla on see tõsi."
Ei ole: "See ongi tõde!" 
Aga seda teooria ju ongi. Kontrollimata idee, et vbla on nii.

Jeebus, ma pean täna veel füsioterapeudi antud harjutusi tegema. Mäletate - nagunii ei mäleta - reievalu. 22. nov hakkas ja siiamaani tuleb, kui kiiresti käin. 
Nüüd on harjutused, mis vbla aitavad.  
Kui üldse ei jaksanud, jätsin nad tegemata. Eelmisel nädalal ei teinud. Nüüd hakkasin jälle. 
Mitte et jaksaksin. Aga need ei ole tegelt RASKED. Raske on aint pihta hakata - ja seda vastumeelsust alla suruma olen ammmu õppinud. 

Energiast ja rahast

Ikka veel pole terve, ikka pole hea enesetunne saabunud. Paraneb, ent mitte kiiresti. Brontex ja Sinupret ja no ... on parem. Aga eile ei läinud ei murca luulekogu esitlusele Tallinnas ega ujuma ja täna ka ujuma ei lähe. Sest ei jaksa.
Oma 200 sõna päevas kirjutan ära, natuke koristan, teen süüa ja käin kudzuga poes. Sellest peaks ju piisama?
Pea ütleb, et tahaks mind kehalisi harjutusi tegema, muidu valutab.
Südametunnistus ütleb, et peabpeab. 
"Teistmoodi tavalist" üldse ei armastata nagu võiks. (Ma arvasin, et tegin hästi. Alati arvan, et tegin hästi. Aga keegi krt ei loe isegi! Mis siis, et esimesed arvustused nii head olid!) 
Peab uusi asju tegema, et pildile saada.

Osalt on mu jõuetus ja nukrus arusaadavad - muidugi läheb taastumiseks aega ja ma olen omadega läbi olnud kaugelt kauem kui see nädal - osalt ma ikka kahtlen endas. 
"Äkki peaks lihtsalt aktiivseks hakkama ja jõuga läbi pressima, nii ju saab! Olen palju kordi sedasi teinud ja enamasti on saanud ka!"
Välja arvatud see kord, kui ei saanud, eks ole.

Polnud üldse meeles, et alpikannid tahavad nii palju vett.
Mul pole midagi selle vastu, et kaks korda päevas kasta, aga kuna rosmariin sureb ära, kui liiga palju kasta, olid alpikannil juba kõik õied longus, kuni taipasin. (Mul on kolm potirosmariini juba liiga ohtra kastmise kätte surnud - kolmas pidas kõige kauem vastu, sest temaga ma juba teadsin, kuid lõpuks sai ikkagi murelikkus "äkki tal on liiga kuiv?! võitu.)
Aga muidu on see alpikann mu absoluutne lemmik. Pisikene vennakene tõi mulle nii armsa vanamoodsa lille!
Et ma ei taha väga lilli? Jaa, aga kui juhtumisi täkke läheb - E. kinkis jälle mulle mu lemmikvärvi tulpe kogemata, ma nii rõõmustasin! - on jube tore. 
Ma pean kuidagi selgeks mõtlema selle lilleasja. Vbla nüüd, kus ma nii vaene ei ole, võib? Mul ei ole tunnet "krt, kinkinud siis midagi, millest kasu ka, maitea, pesupulbrit või kurki!" 
Kuigi kõik kingitud šokolaadikommid panin ka õnnelikult pintslisse.

Ma olin haige, söögitegemine ei tundunud üldse tore.
Täna peab hakkliha ja seened ära tegema, muidu lähevad halvaks.
Peabpeabpeab ...

Ma olen vahepeal kõvasti rahast mõelnud. 
Peamiselt kuna sel aastal mul mingit nähtavat sissetulekut peale töövõimetoetuse (mida paganat nad sellega ütlevad? et kui mul pole töövõimet, saan selle eest toetust? miks töövõimetustoetus ei kõlvanud???)  loota pole. Loomestipendiumi nad ei kipu samale inimesele kaks aastat järjest andma - kuigi ma küsisin ikka. Siis ma pold veel romaani kirjutama hakanud, nii et phmt ütlesin, et no ... üritan luulekogu trükki anda ja kõik.
Minu loomingulised plaanid, jai.
Ja jõuan ikka sama tulemuseni. Raha = vabadus.
Kui mul on rohkem, kui hädapärast tarvis, ei pea kõike targasti tegema. Ei pea ostma ainult kõige odavamat piima, mis on selles poes, ja siis minema odavaimate Kumato tomatite jahile teise. (Jah, ja muidugi on vabadus see, et ma üldse saan Kumato tomateid osta, mitte ei lepi kõvasti odavamate, ent maitseta talvetomatitega.) Ei pea untsuläinud või halvaks läinud toidule leiutama mingeid kasutusviise. Võingi lihtsalt ära visata. S.t. ega ma ei kipu nii tegema, ikka püüan ära kasutada. Aga kui ma ei jaksa sellega tegeleda, ma võin. 
Midagi hullu ei juhtu. 
Ma võin osta 15-kilose koeratoidukoti ja pärast avastada, et tegelt SEALT oleks selle ravitoidu ikkagi 27 euri odavamalt saanud. Kuigi otsisin odavaimat kohta, aga no - mis seal ikka. Versus: "Kuidas ma ei leidnud, kuidas ma ei süvenenud, miks ma sedasi, nüüd on elu nii palju raskem". 
Ma võin otsustada, et tahan seda või teist sõpra 50 rahaga toetada. 
Ma võin otsustada, et krt, ma olen väsinud, nii vapper olnud, selle jubeda päeva üle elanud - võin võtta balta võtmeringist latte ja kaks saiakest. 
Ma võin, ilma et see tähendaks suurt õnnetust. Isegi ilma, et see üldse õnnetust tähendaks. Võin niivõrd, et kuigi mõttes on: "Tegelt ma saan kodus oluliselt odavamalt kohvi," saan otsustada, et pohh. Olen täiega väärt, et mu elu natuke rõõmsam ja kergem oleks.

Isegi kui mul oli väga vähe raha ja tõin Poeglast lasteaiast ära, lumi tuiskas, ta pruun jope ja tuttmüts olid üleni valged ja meie mõlema silmad poolkinni, et vihisevad helbed sinna ei tungiks, aga rongini oli 15 minutit aega, vahel otsustasin, et elu ei pea nii raske olema.
Läksime Statoili ja ostsin meile mõlemale ühe suure piparmündikakao kahe peale. 
Aga sõime sinna kõrvale ikka võileiba või nt kohupiimakreemi, mis mul koolist tulles veel kaasas. Läksin mõnikord selle arvestusega hommikul pool seitse kodust välja, et lapsele lasteaeda järgi minemise ajaks üks võileib veel alles oleks.
Enamasti käisin küll poest läbi, enne kui talle järgi läksin. Poes oli vaja käia ja ostsin siis ka midagi, mida rongi oodates süüa. 

Et raha võiks ka midagi muud tähendada kui vabadus ja selle eest saab suuremaidki asju kui köögiremont, pole mulle kohale jõudnud. Liiga palju aega on raha tähendanud, et pole nii rõve elada kui muidu. Mulle peaks teda ikka kõvasti kätte sattuma, et mingites teistes väärtustes mõelda.
Rahatarkus? Minge persse. 
Rohkem vabadust on parem kui ükskõik milline välisreis või asi, milleks kõrvale panna. 
Vabadus on hindamatu.

Ma ei pese ikka veel nuustikut peale nõudepesu ära, kui sinna on märkimisväärne kogus vahendit sisse jäänud.
Kehapesunuustiku juba pesen.
Ma panen tühja koorepaki külmikusse tagasi, et see läbi lopudada, kui kastmetegemine ette tuleb. 
Loputan tühja mahlapaki läbi, joon saadud vedeliku ära ja imestan sisemiselt inimeste üle, kes mahlapaki lihtsalt prükki viskavad.
Unustamatu kogemus oli toonase sõbra pool, kui ta meile süüa tegi, näha, kuidas ta munavalged lihtsalt minema viskas. Toidus oli vaja munakollaseid, nii et valged ta
viskas
mnema.
Prügikasti koos koortega. 
Siiamaani ei saa üle. 

Keegi kunagi siinsamas võrgupäevikus põlastas mind, et ma avalikest vetsudest paberit varastasin.
Ma arvan, ta ei saanud aru, et mu valik polnud osta kempsupaberit või varastada. Mu valik oli kas varastada või elada kempsupaberita.
Ei, ma suudan ka seda, pesen käega üle, pärast käed puhtaks, olemas. 
Aga mul oli kaks last ja neid sedasi tegema õpetada oli liiga hull. Parem varastan.

Kusjuures ei saa öelda, et mind poleks tahetud aidata. Palju hiljem, kui need sündmused aset leidsid, mõtlesin välja, et see sõber ja too sõber andsid mulle ju tööd peamiselt selleks, et mulle raha maksta. Üks sai sellest vähemalt mingit kasu, kuigi see kasu oli pigem moraalne. Teine ei saanud üldse midagi.
Aga ega ma neile enda aitamist lihtsaks teinud toona. Niipea, kui mulle tundus, et mul ei ole enam niipalju teha, tegingi kogu töö ära, edaspidi on pisiasjad, pisiasjad, ütlesin, et ärge makske mulle. Neid pisiasju teen tasuta. 
Ei arvanud, et mu töö midagi väärt oleks. 
Nüüd arvan, et on. Kurvastan, et piisavalt palju ei anta =P
Kunagi pole rahul =P

Tagasivaade, algul nukker

Ma olen haige (kõva 37.1, aga halb, kogu aeg halb) ja kurb.

Mis siis, et nii paljud inimesed on mu vastu nii head =( Kuna ma panin niiii palju selle "Teistmoodi (tavalise)" ürituse alla energiat, peaks tulemusest ilgelt kasu olema, AGA. 
Peamiselt on tunne, et neile, kes käisid, meeldis (v.a. need 4 inimest, kes poole pealt välja läksid, a vbla oli neil kella peale kuhugi minek), AGA kui ma oleks eraldi inimestele meenutanud, et tulge, tule sina ja sina ja sina ja sina, oleks neid inimesi rohkem olnud.

täitsa mitu inimest oli

väikeveli tõi lilli ja sokulaadi

Kuigi mu vend tuli. 
Ja kinkis mulle lilli ja šokolaadi.
Teda ma küll näha ei lootnud, nii et peaaegu kiljusin nähes. Nii õnnelik =) 
Ja no kõiki, kes tulid ja eriti kes raamatu ka ostsid, nii et ma sain pühendusi kirjutada, oli maru rõõm näha ... 

Mu tütar viis mu pärast sünnipäeva puhul sööma ja see oli NII TORE KOHT. (Tahate head Kagu-Aasia toitu ja häid kokteile - In The 372. Kui meenutada - tütar meenutas mulle - et 372 on eesti mobiilinumbrite kood, avastasin, et jumala vaimukas nimi. Ja mees leti taga oli megaarmas ja ütles ühtede külastajate umbes kuueaastast lahkumas jälgides: "Kids are really smart these days.")

Üldse, tegelt oli täiega lahe, burleskitegijad absoluutselt imelised, nii tore, nii tore ...

väga mees

"aitab!"

laval Veikoga

AGA
kuna ma panin sinna alla nii palju endast, siis ikkagi on tunne, et tagasiside peaks olema absoluutselt kirglik ja hea, et seda väärt olla.
Kaks päeva on möödas, keegi peale kohalkäinute ja ühe, kes unustas, ja ühe, kellest teadsin, et ta ei tule, pole maininudki. 
Loo kohta, mille "Loomingusse" saatsin, pole ka grammigi tagasisidet ja luulekogukäsikirja kohta kuulsin, et ikka pole läbi vaadatud ja kus ma jään. 

Ma olen nii läbi, et juba viiendat päeva (mhmh, alustasin nädala alguses juba) niutsun kõva häälega tavalisi koduseid toimetusi tehes. Kurdan omaette valjusti: "Miks see nii raske peab olema?!" Kodused toimetused nagu singi lõikumine, sibula koorimine, šnitslite ümberpööramine ja koerakrõbuskikoti avamine.
Korra istusin enne kümme minutit arvuti taga, kui aru sain, et nii raske siiski ei pea olema, ja panin prillid ette. 

Ma vist panustasin liiga palju.
A vähem ka ei oska. 
Ei saa isegi öelda, et keegi ei aita. Nii palju aidati ja hellitati, sünnipäeva puhul ja muidu ja ..!

A vbl on asi ikkagi selles, et haige. Kõik on sitt, kui haige olen. 

Ok, kogun ennast kokku, vaatan "Teistmoodi (tavalise)" pildid üle fb-s ja panen mõne teile ka. 

mul pidi ka midagi vaadata olema!

Oh, fotograaf Kris Moor (tema pildid kõik) oli ekstranunnu ja saatis mulle veel hunniku pilte, mida fb-s pole =) 
Ok, neid ma vaatan nüüd ka =P

Kui ma näitasin õlga,et rahvale seletada,
kuidas burleskile kaasa elada.
Ühtlasi on see SSP käest saadud pluus.

Kuulge, piltide peale läks kohe elu lõbusamaks =)
Kris Moor ka ütles, et ta alguses arvas, et ma olen purjus. 
- Ei, ma olengi siuke, kui adrenaliin üleval. 
- Mhmh, ma pärast sain aru jah.

Tütrekesest ka ikka pilt

Kui mul sünnipäeval postitust ei ilmunud

Kuulge, see on ju ok, kui ma ootan postituse lõpunikirjutamise ja avaldamisega homseni ja napis riides pitide asemel panen väga riides pildi?
Ma ei jaksa tegeleda pildistaja koju orgunnimisega ja homme teeb EKL fotograaf must nagunii. 
Muidugi postitusse lisamiseks sealt homseks pilte ei tule, aga ma kohtun ka oma tütrega (ta tuleb burleskiesinejate riideid pärast esitust kokku korjama ja enne nende esinemisi rekvisiite lavale tooma) ja vbla teeb sitsidsatsidpatsid saadetud mantliga minust pildi. 
Pluus ja sokolaadid jäävad ootama. 
Mul on naaaaatukene tihe aeg. 
Millal mul ei ole tihe aeg?
Nojah, siis, kui vähem jaksan ja hakkan kohe peavallu surema, kui end üle koorman.

Kuigi natuke juba hakkasin. 
Mitte peavallu.
Olen esimest päeva 46 ja olge lahked. Ärkan hommikul pool kümme ja jube väsinud, nii väsinud, oioioi, aga ma ei saa magada. Mitte seepärast, et nälg, vaid mu liigesed valutavad. Esimest päeva 46 ja kohe vanainimene! Sõrmeliigesed ja küünarliigesed ja isegi põlved. Otsin poolunes mugavat asendit, aga kuidagi ei ole hea, hästi halb on. Kogu aeg liigesevalu.
Tõusen üha enam ärkvele, tuvastan, et kurk KA valutab.
Viimaks loobusin ja tõusin üles. 
Krt, väidatakse, et enne grippi või koroonat ka lihased ja liigesed valutavad ...? ERITI hea aeg enne homset haigeks jääda .... 
Aga noh, vaatab. Paratsetamool ja Septolete ja vbla ma siis ei lähe täna ujuma. 

See ju kindlasti lubab mul homseks terve olla, mhmh, jajah.
Meega teed võiks ka juua.
Kui ma jaksaksin sundida end seda tegema. 
Vähemalt läheb Poeglaps täna hommikul Totoroga ise välja. Või noh, "hommikul". 
Enne kella kahte. 
Mida? Tema viimane "õhtune" väljaskäik on ka kahe paiku öösel!

Brownied olid eile veits liiga kaua ahjus. Keskelt on ok, servad liiga kuivad. 
Proovisin asja lahendada, pritsides neile eile vett. Krt, peaks kontrollima, kuidas see mõjus. Hetk.
Hm. On pisut parem, aga mitte päris hea. 
Lahendus: pritsin veel =) 

Tuua endale üks pruunike oli kuidagi kõvasti lihtsam, kui teed teha. Ilmselt sest teed peaks TEGEMA. Ja see ei näi üldse ahvatlev. 

Tehtud. Mesi ka sees. Nüüd piass ledma jöudu seda juua kah. 
Oeh.

Mul on sünnipäev. Nii et ei peaks tubli (ikka veel ei salli seda sõna, kuid vahel kasutan) olema. 
Ikka kipun tegema seda, mida peab, sest ma ju tahan ka, et mul pärast parem oleks. 
Jube keeruline. Aga mingi piir on ja see on juba väga hea. =) Kui asi on (tol hetkel) vastik, ei tee (tol hetkel).
Kas ma lamisen? On tunne, et lamisen. 
Karta on, et ma ikkagi olen haige. 
Tähendab, peab homeks terveks saama. Ok, lähen ... maitea, voodisse nüüd?

***

Teate, mul ei tõusnudki palavikku. Kuigi kurk valutab ikka (aga vähem) ja on pisike köha, ma isegi ei arva, et mind võiks pehmeksläinud tomatitega loopida, et kuidas sedasi inimesi nakatama lähen. 
Ibukas sisse, et nii uimane ja lõtv olla ei oleks, ja läheb. 
Oh, põrgut, karjamaad ja pilvevoodit, mida ma selga panen???
S.t. loomulikult olen ennegi mõelnud, palju võimalusi olen välja mõelnud, aga mitte midagi selga proovinud =P 

Ok, teeb nii - proovin mingit asja selga, kui see on väliselt ok, lähen sellega poodi. Kui see ei ole ok, võtan ära ja lähen normaalsete koduriietega poodi. 

***

Üritus läbi =) 
Saate ühe pildi sitsidsatsidpatsid saadetud oivalisest mantlist. 
Õthust "Teistmoodi (tavaline)" kirjutan kunagi hiljem. 
Ja nüüd - kodus tagasi  hakkas ninast nii palju tatti tilkuma, et tilkus hiirematile ka, enne kui jaole sain. 
A ää tegin ürituse =P 

Tütarlapse tehtud pilt

Eelpost

 

Lihtsalt et meenutada =) Täpselt nädala pärast kell 18 Kirjanike Majas Harju tänaval Tallinnas.

Veits olen ärevil.

Ma üldiselt ei lähe ärevaks oma ürituste eel, aga seekord on minu vastu lahke oldud ja pean tahtejõuga ärevust maha suruma. Üldiselt üldse ei ole ärev inimene, kõik need "autismi ja ATHga kaaseb suur ärevus", mkmm, ei, mitte mul.

Ma teen midagi? Läheb nagu läheb, annan oma parima

Minuga koos esinejate tase loeb koguürituse headuses? Läheb nagu läheb, nad teevad oma parima. 

Ma valmistan ruume-süüa-ettekandjaid-larpi-midaiganes-kõike-seda ette - ma teen sitaks hästi nagunii. Minu parim on päris krdi hea.

Aga kui keegi teine teeb minu heaks.

Mitte et see on tema üritus ka, vaid minu heaks.

Siis lähen närvi.

Sest siis ma olen kahelt poolt sundseisus: tahaks olla hea inimese vastu, kes minu vastu lahke on, ja samas tahaks ka, et tuleks hea üritus. Tahaks mitte peale käia, et tee veel rohkem, tee paremini, sest tegelt tahaksin hoopis öelda AITÄH, sa oled nii palju teinud.

AGA samas tahaks ka head üritust pakkuda ja kui ta teeks veel rohkem, korraldaks valguse ja heli ja ... fakk. 

Ma peaksin küsima valguse kohta ... Et kas saab vähemalt saalis tuled kustu ... 

Ja ma ei suuda. Tundub kergem loota sellele, et ikka saab ju kuidagi.

Aaah 😊

Unustasin rohtu võtta ka. Hulk negatiivsust juba sealt.

Peale ravumeid on juba rohkem "läheb nagu läheb" 😊 
Vbla see autismi ja ATH taustaärevus on mul ikka ka. Lihtsalt ei pannud tähele kõige muu ärritades ja rebides. Nüüd panen.

Vist alustasin uut romaani. Tiivustab küll väga, nii et võiks loota, et see püsib mõnd aega - ja siis oleks juba narr pooleli jätta, kui 30 00 sõna olemas.
Nii head mõtted. Panen need enne juttu mõeldud mõtted ka sinna. Tundub nii hea plaan.
Pärast olen: aga ma võinuks hoopis ...

Sveta Grigorjeval ilmus tükk, mis peaaegu võiks minu kirjutatud olla, aint ma ei taibanud seda kirjutada. Ma võinuks - aga tegi hoopis tema. Otsesemalt ja julgemalt kui mina teinuks. 
Olen kartmatu? Nojah, aga samas endalegi märkamatult ikka "mis nüüd mina." Ega siis minu hoiak midagi tähtsat ole. Ma olengi imelik, teised ikka siuksed pole. 
V.a. et ikka on selliseid ka.

Samas kui ma olen teinud tooreid (veriseid ja otse oma elust, mitte et küpsetamata ja mittevalmis) tükke,  nagu just mina tunnen ja arvan, keegi ei avalda. Vbla peab selleks enne Sveta Grigorjeva olema.

😛
Kusjuures ma ei ole üldse kade. Mul on väga hea meel, et meil Sveta Grigorjeva. Ta ongi ikoon. Lissalt mõtlen ka, et mida tema teeb teistmoodi (ha! mul on nüüd selle sõnaga jubedalt assotsiatsioone!)

Viimasel ajal on tegelt jube hea olnud. Isegi kui surmamaik huulil, tablett sisse ja võib täitsa elada. Migreenitabletid toimivad nüüd igal juhul
Mis võib küll olla ka sellest, et mul on hea olla. Kui on vaimselt hea, nad töötavad PALJU paremini.

Kui vaimselt on hea, töötan ma üldse palju paremini. 
Läheks täna jälle ujuma? Eelmine kord ju ei tapnud päris ära. Ja kui täiesti tükkideks ei võta, ma ikka teen ja lähen ja olen. 
Viimase piiri peal. 

Huvitav, et inimesed (s.t. mitte teie, aga need inimesed, kes mu püsilugejad pole) ikka ei taipa, et ma küsin abi siis, kui tõesti muidu ei saa. 
Ok, rahalist olen õppinud veidi enne küsima.
Aga seda, et küsida midagi muud enne, kui endalt viimane võetud ... Mõned aastad PR küsisin. Sest siis oli meeles, et endalt viimase võtmine ei ole hea mõte.
Mõnelt kõige lähemalt küsin ikka veel. Kuigi mitte neilt, kellelt küsimise peale on tulnud negatiivne vastus. Kuitahes palju ma sind armastan ja usun, et sa mind ka, kui sul ei ole korra anda olnud, ma edaspidi küsin ainult viimases hädas. 
Vbla peaks harjutama. Leppima sellega, et kui küsin, alati ei antagi. Aga see teeb mulle nii jubedalt haiget, et ma ei kanna ära - kui niigi juba halvasti ja raske on.
Ma ei hakkaks ju küsima, kui poleks halvasti ja raske. Mida ma küsin, et mulle telk üles pandaks, kui see oleks mu enda jaoks ka väike asi? Ma küsin siis, kui mul on tõesti raske seda ise teha!

 
Kahtlen, kas küsimist üldse SAAB harjutada. RSD ja midagi midagi.

Uljus ikka ei ole vist parim viis elada - a ma ei oska ka teisiti

Oioioi, ma olen väsinud naine. 
Oioioi, see tuisune ilm ka ei edenda mu enesetunnet.
Oioioi, mul oli plaan täna ujuma minna, ent tegin plaani ümber: lähen ujulasse, mõeldes saunale ja mullivannile, ujuma lähen aint, kui kohapeal on tunne, et võiks. 
Üldiselt ma sauna ei armasta, onjo. Aga nüüd võiks kuskil soojaks saada, oleks päris hea.

Oioioi ...

No positiivne uudis on, et nüüd on mul kodus aega ja huvi lugeda.
Halb uudis on, et mul pole kodus "Gösta Berlingi saagat", tuleb "Ööemaga" leppida. Ent see on väga paljulubav vähemalt. 20+ lk sees ja juba on huvitav.

Aknad on mul pidevalt silmaga nähtamatut õhtuspilu lahti jättes kinni. Nüüd ei saa neid enam päris kinni pannagi. Oletatavasti, sest tuisanud lumi on vahel. Vbla on nad ka jääs. Külm just ei ole, aga higistama ka ei aja. Kampsun seljas ja puha. 
Oioioi.
Aga migreenitabletid viimaks toimisid, nii et põhiliselt on ikkagi hea. 
Kuigi nii väsinud, oioioi.

Mul olid päris väsitavad päevad vahepeal. Siuksed hästi tegevad, ja lõpuks läks kõik hästi. 
Sest vedas.
Hakkasin mõtlema, kuidas notsu on õnnelik, hea tunne tuleb, kui veab.
Mina olen ... mitte päriselt õnnetu. Eks ole, kui veab ja lähebki hästi, ikka toredam kui see, et läks halvasti. Kuid põhimõtteliselt ei tekita see mus hea tunnet. Sees on "aga võinuks ka mitte vedada ja siis tuleks tagajärgi kanda, oh õudu!" Mida rohkem veab, seda hirmsam. Sest "vedamine" ei tähenda, et hakkab hea, kui muidu oleks ükskõik. Vedamine on see, kui muidu oleks väga halb, aga õnne turjal läheb normaalselt, pole hullu. 
Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks katastroof, on hea meel, et pääsesin. Samas hirmus. Kui juhtuvad head asjad, aga muidu oleks ka enam-vähem, ma naeratan, meeldiv, aga samas väga ei muuda maailmataju. 
Mu maailmataju ongi negatiivne. 

Huvitav, varem ma ikka rõõmustasin, kui pääsesin. 
Nüüd ... kas elu on liiga hea? On küll palju parem kui varem.
Või olen nii kohanenud halva eluga, et ei suuda teatud tasemest edasi enam nautida? Eeldus on, et paremaks ei saagi enam minna? "Mida kinkida inimesele, kel on kõik olemas."
Mul ikka väga tükk aega oli sees totaalne segadus, et mis mõttes ei osata inimesele kinki valida. Kinkige mulle pesupulbrit, ma olen ka rahul! Kasutan selle ära, ei pea ise pesupulbri ostmise jaoks kulutama ja raha, mis üle jääb, on vabadus. Great success. Mida paremat saab inimesele kinkida kui vabadus? 
Hiljem sain aru, et aa. Osadel inimestel on nii palju raha, et 20 ekstraeurot ei registreeru lisavabadusena. 
Nüüd ei registreeru enam mullegi. 
Jaah, sedasi on raskem kinki valida - aga midagi isetehtud söödavat või kauasäilivat söödavat (nt mesi) või tema hobi toetavat (nt proteiinipulber või paar tokki fäänsit pehmet täisvillast lõnga või seiklusrännaku piletid või tavalisest plastist kallimad ja edevamad helmed ja valgevasest ehtetraat) on ju ikkagi variandid. 
Osta talle seda, mida ta ise ei raatsiks. 
Et osad inimesed ka raatsivad lihtsalt õndsuseasju hankida?
Ma nii kaugele pole veel jõudnud. S.t. mõnikord raatsin. Aga pigem mõtlen, et krt, mul on see tasuta saadud põrandamaterjal ikka veel voodi ja kapi all ootel, peaks kunagi põranda ära panema ... aga mööbli äratõstmine selleks tundub liiga suur töö. 
Praegu mõtlesin, et krt. Kindlasti on võimalik palgata inimesed, kes paneks laminaadi maha JA tõstaksid jooksvalt selle käigus ümber toas olevat mööblit. 
Jaah, ma saaks ilmselt ise ka laminaadi panemisega hakkama. Aga see oleks jube pingutus ja olen ma valmis jubedalt pingutama uue põranda nimel ..?

Oot. Läks lappama.

Mõned asjad, mis pole otseselt vajalikud, ent pole ka õnduseasjad, teevad ikka rõõmsaks. Lihtsalt need on sellised ... nojah, rõõmsad asjad :D Ma ei suuda defineerida, miks on tore raha kontole või nunnut sõnumit telefoni või positiivset kommentaari siiasamma saada, aga samas K toodud mineraalveepudelid on: "Aitäh!" 
Jah, ma ei pea seda kuut liitrit käe otsas koju vedama, aga ma ei ostaks ka 6 liitrit korraga ja pooleteise haaval tuua pole eriline vaev. Ahah, aitäh, et mulle mõtlesid, aga tegelt väga ei morjenda. 
Aga võibolla on asi selles, et ma juba eeldan, et K mulle mõtleb, ja see ei üllata positiivselt? Samas ... kaamose toetus rõõmustab mind ikka, kuigi ta on sellega VÄGA järjekindel olnud. 
Vbla rõõmustabki just järjekindlus? Mitte et korraks meenus, vaid et kogu aeg olen meeles?

Keeruline. 
Raske defineerida.
Ilmselt jääb ootele.
Aga teisipäevast saati on olnud väga tegev, mhmh. Kui endale puhkeaega ei jäta - eile ma phmt ainult puhkasin, kui hommikul koju jõudnud olin, ent enne oli kõik akud tühjaks tõmmatud - ma ikka lähengi katki. 
Ilmselt on kogu see post tegelt: "Ma olen nii katki, oioioi."

Oioioi, ma ei jaksa isegi süüa teha. Õnneks eile tegin ILGE hunniku vürtsikaid kanatiibu ahjus, nii et pole vaja ka. 
Olgu, hommikul tegin putru, aga see ei loe. Putru on väga kerge teha. Veel kergem, kui jäätisekokteili, sest ei pea jäätis karbist välja kangutama. Ja SSP saadetud šokolaadi on veel järel, nii et magusaga ka vaeva pole.
Ainult võimalus spetsiaalses "ha, vaadake, mis mulle saadeti!" postis šokolaadikommide söömise pilti näidata muutub üha ebatõenäolisemaks =P 
Kuigi! Ma võin selle lavastada - panna karpi mingeid muid komme.
Ma olen nende isetegemises ka päris osav. 

Huvitav, kas on toitu, mille tegemise ees ma kõhkleksin ja mõtleksin, et ei saa hakkama? S.t. muidugi on (ma ei tee veiselihast steike, sest minu oskuste juures hea steigi jaoks oleks vaja sisefileed, aga nii kallist asja ma ju ei osta), aga kui ma tooraine pärast ei peaks muretsema. Kõige jaoks leiab internetist retsepti ja kui ma seda pimesi ei usalda, küllap saab toime.

Ma hiljuti usaldasin retsepti pimesi. Tahtsin teha pehmeid šokolaaditükkidega küpsiseid. 
Tainas oli väga maitsev ja kena, ja kuigi küpsetusaeg tundus veidralt lühike, usaldasin. Sest iga aine juures oli selgitus, miks just see, ja nii nunnu ja mulle nii meeldib ... ja siis tegin õpetuse järgi kõike, k.a. arusaamatult lühike küpsetusaeg arusaamatult madal kuumusel. 
Tulemus oli kahtlemata pehme. Tähendab, kui tainas eriti ei küpse, jääb pehmeks küll. 
Aga ma tahtsin küpsiseid, nii et panin (peale jahtumist, retseptis oli ka kirjas, et algul võib tunduda, et liiga toores, kuid jahtudes küpsised tahkuvad) tagasi ahju. 
Topelt küpsetusaeg ja tulid täiesti head küpsised. 
Aga misMÕTTES niuke retsept siis?!?!

Oh, kirjutamine elustas!
Näete, polegi oioioi igas teises lauses!
Ujumaminek tundub oluliselt tõenäolisemana =)

Rähm silmis

Niih.

FB üritus neile, kes fb asju näevad ja tahavad tulla.
Teistele: 21. jaanuar Kirjanike maja Musta laega saalis kell 18.00
Mina, Veiko ja kolm burleskiesinejat. 
Reklaampildi panen ka varsti, aga mitte kohe =)

Muidu:

Nägin und meie ühiskonnast, kus oli kaotatud igasugune transport peale mingite väga spetsiifiliste rööbastel sõitvate oranž-valgete vagunite-rongide. 

Põhjuseks oli mingitpidi kliimakriis, aga sellisel üliteraval moel nagu covidi-aeg umbes. Tollal tuli kodus istuda ja teistele mitte lähemal olla kui 2m, unenäos oli siis otseselt võimatu sõiduvahendeid kasutada. 
Minu uni ei keskendunud sellele, kuidas leiutatakse alternatiivseid transpordivõimalusi, rattad ja hobused jms. Minu uni võttis peamiselt vaatluse alla inimkäitumise. Milliseid inimesi ma kohtasin ja millistes keskkondades liikusin.
Oli suhtumist: "Me pidime kolima! Pooled asjad olid juba pakitud ja nüüd - kuidas sa kolid? Võimatu! Vihkan! Ahastan!"
Samuti oli päris palju: "Nii ongi õige. Ei tohi transpordivahendeid kasutada. Ühtlasi tuleks kaotada ka lasteaiad ja koolid, sest sinna sõidetakse liiga palju kohale ja ei tasu inimesi kiusatusse saata. Suured marketid juba suleti ja poed avati varsti igal tänaval, aga teha on palju." Ehk esines päris suur ja võimukas grupp pühamad-kui-paavst-tüüpe, kes kõiki teisi veel rohkem ja kaugelt üle määratud piiride käskude ees lipitsema sundisid.
Olid sunnivahendid ka. Stiilis "Piimamees enam teile piima ei too, kuni te ikka oma last lasteaeda viite!" - mis siis et lasteaeda minekuks oli vaja vaid kaks tänavavahet kõndida.
Ja siis oli mingi la resistance-laadis inimeste kogum samuti, aga nende viisiks vastupanu osutada oli, et nad viskasid prügi maha. Nägid kedagi prügi maha viskamas, teadsid, et see on piirangute vastu võitleja. Samas nad midagi muud ei teinudki. Lihtsalt viskasid prügi maha.

Ega head lahendust ei olnud =) Kõik olid omamoodi opakad ja ma käisin suuril silmil ringi ja üritasin lihtsalt oma elu elada. 

Eks nii vist on ärkvel ka - ma ei kuulu ühtegi gruppi ja kergitan neist osade peale mõlemat kulmu kõrgele, elan, nagu mulle endale õige tundub, ja ajuti kohtun samalaadi üksiklastega, kellega meil pole päris ühist karja, aga on - midagi. 
Nemad on minu vastu nunnud ja mina üritan vastu ka - aga nad on kõik nii pagana erinevad, igaühe jaoks on vaja individuaalset lähenemist ja vahel keeran nässu. 
Noh, ja vahel on inimesed gruppidest ka minuga nunnud =)

Lisaks: 

mu Tütarlaps saab kahe ja natuke veel tunni pärast 24. Krt, tundub ... ok, tundub ajatunnetusvalemi "praegu-mittepraegu" järgi kui mittepraegu küll, aga kindlasti ei adu ma tema beebiperioodi nii ammusena kui 21-aastane mina praegu endale tundun =P

Maailm käib ringi. ( Sünnipäevast sõltumatult, mul on viimastel päevadel korduvalt kergeid hallutsinatsioone ja imelikku tunnet olnud. 36.9. Ei tapa, lihtsalt hästi - veider.)
Üritus midagi terast öelda ei kanna. 
Võiksin oma veidraid tunnetusi kirjeldada, aga need on veel ebahuvitavamad kui unenägu. 

Raamatutest ja küpsistest

Alustada aasta esimest postitust virinaga, et mul valutab pea, ei ole eriti peen. 
A no - jubedalt tahaks viriseda. 

Mis siis, et külmkapis on küpsisetainas juba ootel. 
Küpsisetainas on ootel seepärast, et tegin eile Tervislikke Küpsiseid (meil on vaja ära kasutada taimne proteiinipulber, mille Poeglaps jõuludeks sai, aga mis on tema hinnangul joogiks tehtuna mittejoodav) ja kuna need ei ole üldse mingid maitsvad rasvased-suhkrused asjad, mida mõnu pärast süüa, vaid väga dieettoidu maitse ja konsistentsiga, tahtsin kohe korralikke küpsiseid otsa teha. 
Mitte et need Eriti Tervislikud Küpsised halvad oleksid. 
Nad lihtsalt pole mõnusad. Nad on "kui midagi head ei saa, kõlbavad needki."
Ma saan. 
Panen tervislikud küpsisekarpi - üle-eelmisteks jõuludeks sain spetsiaalse küpsisekarbi - ja teen häid küpsiseid. Mhmh.

Mis siis, et tasapisi jõuab lähemale veel üks - arvata on, et viimane - raamatuesitlus "Teistmoodi tavalisele".
Ma olen oma jutukogu üle ikka veel elevil, kuid mul on tekkinud hirm, et olen jälle kirjutanud sihtgrupita raamatu. Liiga veidra ulmelugejale, liiga veidra mitte-ulmelugejale, lihtsalt need "veidrad" on erinevad.
Kirjutasin lugejale, kes mõtleb kaasa. Ent kui palju on inimesi, kes tahaksid ja suudaksid ka sama hooga minuga kaasa mõelda? Ja kel samas oleksid ka veel sarnased väärtushinnagud?
Samas ... teie ju loete mu juttu? 
Kuulge, lugege raamatuid ka. 
Need on täitsa teistmoodi (ha!), aga eeldavad samasugust mõtlemist. 
V.a. vbla "Devolutsioon". 
Seal on K osa ka pooles jaos ja seega on raamat - normaalsem.

Mitte et K normaalne oleks. 
Aga meie veidrused on piisavalt erinevad, et nad teineteist mõnevõrra ära taandaksid.

Pea enam ei valuta, nii et virisemistunne läks üle.
Teeks kohe küpsiseid või midagi =)
Keerukam tainas kui tavaliselt. Kuidagi - pudisev. Kas ma panin liiga vähe võid? Või nii pidigi - ma tegin natuke uutmoodi. Varsti saab teada, kuidas maitseb.

Lugesin natuke (väga hea raamat on) ja sattusin taas masendusse. 
Sellepärast meeldivad mulle õnnelike lõppudega raamatud. Sest hästi kirjutatud raamatule ma elan kaasa intensiivselt, emotsionaalselt, üleni. Kui tegelane on rusutud, olen mina rusutud. Kui tegelane on ahastuses, olen mina ahastuses.
Asja hea külg on loomulikult, et kui tegelase sisemine piin laheneb, kui saabub kergendus ja rõõm, saabub see ka mulle. Aga kui raamatu lõpus on ahastus ja ahistus, jääb see minuga tükiks ajaks. Aitab kas heade helgete raamatute pealelugemine või intensiivse helguse esiletulek isiklikus elus. (Loe: head üllatused, asjad lähevad paremini, kui ootan.) 
Lahtised lõpud on täiesti head. Kuni raamat ei lõpe ahastuses ja valus, mina mängin. 
Kui lõppeb, ma ei mängi enam temaga. 
Sellega seoses olen raamatute osas väga valivaks muutunud. 
Esiteks peab olema hästi kirjutatud. Halvasti kirjutatud raamatule ma ei ela sisse ja lugemine on lihtsalt töö. 
Teiseks ei tohi olla ühtlaselt hall, sest mul ei ole hallust vaja oma ellu, ei tänan. 
Ja kolmandaks ei tohi halvasti lõppeda.

Oot, ma rääkisin sellest raamatust, mida praegu loen.
Ma ei ole lõpus, elan lihtsalt kaasa raamatu keskosas saabuvale Adelheidi rusutusele, mis mulle nii tuttav. 
Kellelgi pole mind tarvis, lihtsalt loksun päevade rütmis, täites tavalisi kohustusi, mida võiks vabalt täita ka keegi teine. Mõttetu inimene ...
Õnneks see ei ole säärane raamat, mis valule kergendust ei paku. 
Pealgi olen seda noorena mitu korda lugenud ja tean, et tõesti ei ole see säärane raamat. 
Ega ma tegevust eriti mäleta. Ainult tegelasi. Ent sellest piisab.

Jestas, avastasin just, et ei ole Loteriisse kirjutanud "Gösta Berlingi saagast!"
Okei, loen selle praeguse raamatu ("Tuuled puhuvad vaimudemäelt") läbi ja siis loen taas "Gösta Berlingut". 

Sest sellest raamatust on vaja kirjutada. (Ja seda lugeda samuti, loomulikult, loomulikult.)

Küpsised on maitsvad, aga selgelt liiga kaua küpsenud. S.t. mind ei sega, aga ma spetsiaalselt Poeglapse pärast tahtsin teha PEHMEID küpsiseid. Need on aga üleni krõbedad ja muredad. Vbl oli see, et küpsetasin neid topelt ettenähtud aja, siiski liig. (Ettenähtud aja järel polnud nad isegi natuke kusagilt värvi muutnud. Nägid välja nagu tainas.)
Küpsisekarp saab veel rohkem täidetud.