A mine

Mõtsin oma eilsele käitumisele.
(Ei midagi hullu, lihtsalt läksin Kga väga teravaks teemal "kui ma ei meeldi sulle sellena, kes olen, palun väga, ära suhtle.")
Siis mõtlesin oma käitumistele läbi ... noh, elu. 
Siis püstitasin teooria. 

Ma olen valuga nii harjunud, et kui seda on vähem, jooksen rinnaga peale igale suvalisele takistusele ja teravikule. Sest noh - ma ei karda, et valu jälle tuleb.
Ma tean, et tuleb.
Ma tean, et tuleb palju pikemaks ajaks, kui lühikesed valutud perioodid. Ja kui mul parajasti ei ole baasvalu, vaid ainult kohatised teravad sööstud, on tunne: "Kuulge, on see kõik? Ma suudan PALJU rohkem kanda!"
Ja ma ei hoia tagasi, ei pehmenda, ei naerata. Sest noh - praegu on meeleolu nullis. Woohoo! Mitte miinus kaheksateist ega miinus 24, NULLIS! Sellest võib palju palju külmemaks minna ja ma olen ikka veel funktsioneeriv! Läheb, teen ära, MA VÕIN!
Millega ma ei arvesta, on kliima üldine jahtumine LISAKS väikestele külmasööstudele. Ehk kui nullist läheb asi korraks miinus kümne peale, on väga okei, mingit probleemi pole. 
Mida?! See just eile juhtus, mul on värske mälestus - ja juba on hea tagasi.

Kui mul läheb päris rõvedaks, nt võrgupäeviku kommentaaride mõjul, miinus viisteist on baastemperatuur ja siis tuleb kümme-viisteist miinust otsa, on see VÄGA raske kanda. Kurat, mul oli NIIGI vastik olla, taibates, et see suvine fling on otseselt ebameeldiv, ma ei taha temaga koos olla ühes ruumis ka mitte, lihtsalt nii halb - ja siis saada siit veel "ma olen halb inimene, sest ma ei taha temaga mingit tegemist teha, laps või ei!" oli ...
VÄGA rõve.  

Vahel võib ka juhtuda, et baastasemel on temperatuur null, nii kerge on olla, ent sööst viib miinus kümnest, mis on veel jumala okei, miinus kahekümne viie peale.
Siis on rõve. Ja kui siis veel toksitakse, paar kraadi ja paar kraadi, on asi miinus kolmekümne viie peal ja ma ei saa ARU enam, miks ma pean seda taluma. Nagu ... miks inimesed teevad seda mulle?! Kuidas nende arust on okei olla minu vastu nii kohutav ja lisaks uskuda, et see olen MINA, kes on halb ja kuri?!
Nagu ... maksimaalne dissonants.
Ma lihtsalt ei saa aru - ainult kui mõtlen, et nad ei saa aru, et valu on valus, natuke mõistan. Kuid kui mõtlen, et nende põhiidee on "miks sa, mölakas, aru ei saa, et valu on valus teistele?!", ma olen "AAAAAAAAAÄÄÄÄÄRRHGG ... MINA ei saa aru?!?!?!?!?!"
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. 

Ja nii ongi. 
Ma ei saa aru.
Situatsioonist, kus ma saan kaela selle eest, et ... oleksin nagu samasugune, kui need kaelavalajad.
Kuigi tegelikult ju ei ole. 

Ok, aga tagasi selle juurde, kuidas ma ei karda. Kui mul on vähegi hea olla, laon kohe (vaadake juuresolevat pilti, see tähendab, postitust, eks ole) letti kõik valusad ja verised teemad, millel varem sõna ei võtnud, sest noh - ma suudan kanda nii palju rohkem, kui just praegu mu õlul on. Ma võin!
Ja siis viib tagasiside mu miinus kümnesse, miinus kahekümnesse, miinus kolmekümnesse ja ma ei saa aru, kuidas inimesed nii julmad on ja samas ütlevad, et MINA olen julm. 
Kuidas ... Kui ma postitan ahastavaid asju, sest ega ma valu ka varja, keegi ei sõima. 
Ok, vbla mõni Toomas Kadarpik vahel harva v.a., aga no selle ma kustutan ära lihtsalt. 
Aga niipea, kui mul on parem, lennatakse peale ja hakatakse taguma.
Jah, ma ise olen lollilt vapper ja provokatiivne.
Kuid ma olen MINA. Ma ei hakka kunagi olema keegi teine. Ja kui inimestele meeldib paremini katkine ja õnnetu mina, kes ei jaksa hingatagi, seepärast ei võitle, kui inimesed teevad mind pidevalt katki, sest olen nii palju toredam, kui ma katki ja valust hingetu olen, see on NENDE viga.
Mitte minu oma. 

Ma ei saa sellest hästi aru. Aga mõtlen, et see on nõme. 

Kebja

Maisaa üle ega aru. 
Kuidas korraga NII HEA on?
Tahaks midagi ette võtta peaaegu, sest kui on nii hea, vbla see pool tabletti antidepressante on elust lahutatavad ... aga siis tuleb: "Mis sul on kahju v, et vahepeal hea olla on?!" ja ei. 
Mitte veel. Naudin natuke aega. 

Ma olen täna nii palju asju teinud, et see on ebanormaalne. Olgu, kell on ka üle südaöö, aga ikkagi. Olen faking kangelane. 
Homme võtan uue romaani taas käsile. 
Täna saatsin Vikerkaarde neile tehtud laastu, tehtud, valma, järgmine. 

JA sealjuures ma suudan nautida siukseid asju, mis normaalsete inimeste jaoks lõõgastavad. Nt vaatan Ubrella Academyt ja neil on väga nunnu muusikavalik. Sobib minuvanusele hästi. Loll ei ole, aga midagi erilist ka ei ole. 
Lihtsalt - lõõgastav.
Oot, kas SELLINE ongi mugavustsoon?! 
Noh, ma võin öelda, et ei ole seda sageli kogenud. Minu normaalolek on halb ja siis ma püüan sellest kuidagi välja saada. 
Taevas, kuidas ma ikka veel vihkan ideid, kuidas mul ei ole õigus last saada, ma olen sihuke egoist, mõtlen ainult endale.
Ma tahaks teada, kuidas need inimesed endale ette kujutavad, mismoodi on elada pideva valuga ja siis leida, et SEE aitaks valust välja - aga mitte sinnapoole püüelda, sest ... endale mõelda on nii alatu ja egoistlik, minusugune HEA inimene ju nii ei tee?! 

Krt ... inimesed!
Nad selgelt ei saa aru, mis tunne on pidevalt valutada.

Ja ma suudan nii palju nüüd!
Nagu ... ikka imestan nüüd TERAVALT; kuidas saab must halvasti mõelda võtmes "miks sa arvad, et sina midagi erilist oled ja teed". Nagu WTF! Te olete terved, suudate tervena sama palju ja mõõdate mind ka nagu tervet v?! 
Ma olen krdi kangelane!!!
Ilma nalja ja liialduseta. 
Ehk mul oli halb olla, kui kohustused täitmata ja siis ma üritasin laveerida selle vahel, et olen kurnatusest nuttev ja samas asjad ikkagi ära teha, sest muidu oleks püsti kohutav.
Ja nüüd ma ... jestas, ma suudan isegi sarja vaadata, ilma et see mu viimase lusika neelaks, miska sari peaks olema VÄGA mõjuv, et ma üldse seda teha võtaks. 
Sarja või filmi vaatamine ei olnud varem puhkus, vaid omaette ülesanne.
Ja nüüd ma lihtsalt ... vaatan, sest tore. 
Maivõi. 
SIUKE elu ... 

Rõõmus lõuna (sest hommik vist ikka pole, kuigi ma alles tunni eest ärkasin)

Vaata, ma olen enne ka pidevalt häid unesid näinud. Minu jaoks on hea unemaailm loomulik ja õige mõnus ning phmt selgelt tasub elada, et vähemalt öiti end hästi tunda ja rõõmsat põnevust nautida.
Täiesti talumatuks läks elu siis, kui nägin õudusunesid, ärkasin neist ja taipasin, et ärkvelelu pole karvavõrdki parem. Pigem vastupidi, õudusunes oli mul vähemalt lootust veel. 
Nojah, aga nii head unemaailma kui viimastel päevadel, pole ometi kaua olnud. 
Heal ning heal on selgelt vahe sees. 
Näiteks nägin ma päris vanasti kogu aeg Karksit unes. Siis natuke vähem vanasti väga harva mingite veidrate moondustega, näiteks asus see kodu mingi kiriku varemetes ja kirik tuli korda teha. Viimastel aastatel ei näinud enam üldse.
Täna nägin und, et mul oli üürikorter, vastüüritud, ja siis ma kügelesin seal sees, imetlesin ja jube mõnus oli - ning taipasin, et aa, see on sellepärast, et kui välisuksest tulla, siis on aknad ja teise toa uks samamoodi paigutatud kui Karksis. Valgus on samasugune. 
Kuigi Karksi sahvri asemel oli köök ja tagumises toas puupliit - mitte köögis, selle üle ma natuke imestasin unes ka - et kui elekter kaob, ei ole elanikud ometi täiesti hädas, vaid olemas on täiesti mõnus ja heas korras pliit!

Olen viimasel ajal (ilmselt tänu Aleksei Turovski häälele, kes poes seletas, et oraval on varud pikkadeks halbadeks aegadeks, olgu minul ka, kui näiteks elekter ära läheb ja poodi ei saa) mõtisklenud, kuidas mu korteri ainus ere miinus on, et siin ei ole ühtegi puudega köetavat pliiti või ahju.
Vanas oli. Mitte et ma seda väga kasutanud oleks viimasel kümnel aastal või üldse Pärast Rongi. Pliidiplaati ka ei old. Aga kuuma ahju peale pannile reastatud ja siis kaane all hoitud vorstid said täiesti ära praetud ja mu ajus "häda korral on söögitegemisvõimalus olemas" rist kirja. 
Siin tuleks õue lõke teha, vbla mingid tellised kergelt tulekuumuse hoidmiseks ümber, ja no ikkagi ma ei tea, kas veegi keema saaks, sest kütet kaaaa ei ole ... mis krdi kasu on varuks jäetud toorestest makaronidest või tatrast, kui mul ei ole võimalik neid keeta?! Konservid ja näkileib, šokolaad ja pähklid, aga ei mingit sooja toitu. 

Ega jooki =(

Tegelt, kuna jõevesi tuleks joodavuse huvides läbi keeta, on kogu see teema mõttetu. Kui pole elektrit, ei pumbata ka vett ja phmt see korter ei ole mõttekas enam. Peaks minema kellelegi külla, kel on kaev. 
Kellel on kaev?
Ema maakodus on, aga sinna on 220 km. Äkki on kellelgi lähemal ka? 

Selle koha peal mu mõte peatub, "tegeleme probleemiga, kui see tekib!" ja unenäost jäänud mõnus tunne on ikkagi sees.
Ja õues nii kaunis sügav jõululumi!
Oi, Totoro rõõmustab =)
Ta rõõmustas juba enne, õhuke lumekiht oli tema jaoks imeline, aga nüüd saab veel parem. 
Ma ise olen läinud vanaks ja laisaks, rõõmustan ainult raugelt. 

Muidu, ma ei tea, mis toimub, aga mitte ainult mina pole eluga rohkem rahul, samalaadne muutus on ka Totoroga toimunud.
Vahepeal kartis ta intensiivselt kõiki suuri koeri - ka endast veidi väiksemaid rõõmsaid sõbralikke boksereid, ka kaheksakuust kuldset retriiverit, kes kogult temaga peaaegu sarnaseks kasvanud, ka Nööpi, vana tuttavat musta krantsi, kes Totust vast pool aastat vanem.
Minu meelest tekkis tal sihuke meeleseisund pärast seda, kui kohtusime saksa lambakoeraga, kes ta peale haukus ja tõmbas oma perenaise kõhuli, sai ise vabaks ja siis jooksis meie lähedale ja haukus edasi. 
Siis sai perenaine uuesti püsti, võttis oma koera ka kinni ja ma veel hõikasin talle, et ei ole midagi, ma ju tean, kui kõvasti suur koer rihmast tirida võib. 
Ehk siis midagi hullu ei juhtunud. Totoro küll üritas võõrast nii kaugele taganeda kui saab ja ma pidin väle olema, et mitte keerduva rihma sisse mässitud saada, aga et äkki see sündmus hirmutas, võtsin hiljem oma peas arutusele. Sest no ta kartis isegi oma vanu sõpru vahepeal! 
Nii, ja nüüd viimasel nädalal on hirm üle läinud. Ühe suure võõra koera peale sai isegi haugutud!
On jälle tekkinud "Oo, teine koer!" peatumine ja innukas jõllitamine. 

Väikesed koerad meeldisid talle hirmuperioodilgi. Aga nüüd on ka suured jälle natuke huvitavaks muutunud.

Nrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr ... nurruks nagu kass. 
Nii hästi on kõik. Vbla teen veel piparkooke (eile tegin, umbes neli on alles veel) ja panen küünla põlema ja tähistan seda. 

Aeg

Krt, midagi on mälul viga. 
Mul ei olnud ÜLDSE meeles, et miinus neljaga, suht väikese tuulega, nii pagana külm on. Toas on soe ja hea, 0 kaebust - ja siis viin poja vaktsineerima (ei, ta ei ole pisikene, keda käekõrval talutada, aga nad tahavad alaealise esindajalt allkirja) ja mul on müts, on kindad, on saapad, on paksemad püksid kui sitsiriidest - ja IKKA on nii pagana külm!
Olgu, salli ei olnud. Ent täiesti kisub sinnapoole, et SOE mantel kapist välja võtta. 

Lisaks on Keila Haigla hoone ÜÜRATU, aga kuskil ei ole väljas silti "siit saab haiglasse", on ainult kinnised sissekäigud. Heal juhul on mõnel suurel sissekäiguukse-tüüpi uksel kiri "perearstikeskus, apteek, dialüüsiruum -->", aga (võin selgituseks öelda), vaktsineerimine ei toimunud neist üheski. 
Oli vaja haigla fuajeesse saada, aga ei "sotsiaalkeskus" ega "Pargi tänava sotsiaalkorterid" olnud tiivustavad teated. Viimaks selgus, et õigesse kohta sai, järgides silti "hooldushaigla külastajatele".
Kui me pojaga majja astusime, tulid sealt kaks töötajat kangast silt-lippudega, kus "KEILA HAIGLA" kirjas. 
Need pandi välja täiesti mõistlikesse kohtadesse, nii et arutasime lahkudes, kui palju kergem olnuks teed leida, kui need juba varem väljas olnuks. Aga noh - hilinesime aint 10 minutit ja ta sai oma süsti.
Jee, olen lapsevanemana tunnustuse ära teeninud!

Üks tuttav kirjutas, kuidas 2021 on olnud sitt aasta ja ta tahab vähemalt midagi teha, mis annaks talle "sel aastal ma tegin SEDA"-tunde, mis tema puhul võiks olla 25 meetrit taliujumist. 

Mis mul on?
Et Poeglaps sai vaktsineeritud, vist ei kanna. Et ma võtsin kassi, pole ka just eriti kangelaslik. Ma kirjutasin koos Kga krdi hea raamatu, aga see ei ilmu ja ma ei saa seda ju niimoodi "tehtuks" arvestada. Suvine fling, mis oli kohutav, aga vähemalt rist kirjas, et sain keppi?
Oh, kuid ma sain jälle orgasmi!
Jep, see on aastat defineeriv. Nüüd ma mitte ei looda, vaid TEAN, et kui AD-d ära lõpetan, saan seksi tagasi. 
Ei olnud asjatult elatud aeg, ei olnud.

Mitte et see muidu poleks olnud tegelikult täie ette läinud elu. 
Oot, kõlab nagu aastakokkuvõte! Ei, seda mul küll plaanis polnud teha! KUU AEGA on aastat veel, sellega jõuab umbes ... kõike. 
Mida ei jõua kuu ajaga, ei jõua ka aastaga. 
Ega seitsmega. 

Olgu-olgu, mingi treenimise asi vbla nõuab aega. Larpi korraldamine. Ei taha jooksu pealt improviseerida, vaid ette valmistada, jaajaa.
Aga otsus "olgu, teen seda" käib kiirelt. Kuu ajaga jõuab ta ära teha vabalt.
Ainsad asjad, mida olen otsustanud ja siis MITTE ära teinud, olid kõhnaksminek ja kolmanda lapse kõhtu saamine. Ja noh - rangelt võttes ma läksin viimaks kõhnaks. Et ma selleks enne surema pidin ... pisiasjad, pisiasjad.
Ning lapse saamine ei ole tegelikult piiratud rasestumisvõimalusega. Ma kavatsen ta ikkagi saada, krt =P
Kui mul vaba tuba tekib. 

Aga jah - kõhnaksminekuteema ajal oli noorem, lollim ja veel kord LOLLIM. Üldse ei võtnud tõsiselt kuskilt loetud soovitusi olla õnnelik kehaga, mis sul on, ja piinasin end reeglipäraselt ja päris-päris kurjalt.
Siiamaani on raske endale tunnistada, et vähe paksemana on mu elu MÕNUSAM.
Aga kõik ülejäänud asjad, millega raskusi on, on teemad, kus osa tegevust jääb kellelegi teisele. Kus mina ei saa rohkem teha, teen nii palju, kui minu osa - ja siis ülejäänu on minu kätest väljas. Ma saan üritada teisi inimesi mõjutada, aga noh. 

Elu on näidanud, et see ei tule mul välja. Teised inimesed on teised inimesed ja kuidas nemad toimivad, mulle arusaamatu.

***

Tuli Tütarlaps tooma KFC-d preemiaks Poeglapsele vaktsineerumise eest. 
Tuli kohale, sõime natuke aega.
Tütarlaps: Palun teed!
Mina (hoolitsevalt): Millist teed sa tahaksid?
Tütarlaps: Sooja!