Hea meelega kirjutaksin siiia midagi, aga migreen.
Kusjuures sumatriptaan on VALU peaaegu maha võtnud. On ent raske halb tunne, tardumus, midagi ei taha ega suuda teha, isegi trükkimisel liigutan minimaalselt sõrmi. Päris räme.
Kurk ka valutab.
Ei, vahelduseks seekord palavikku ei ole, aga ma panin kogemata jälle kõik oma resursid hakkkama ja muidugi on nüüd sitt.
Panin hakkama = mul oli õudusunenägu. Pärast mida ma ootasin kolm tundi, enne kui uuesti magama läksin. Ja siis magasin jälle närused kolm tundi, sest kõht tühi - ma sõin öösel kausitäie müslit, aga sellest ei piisanud.
***
Natuke parem.
Vähe, aga ma siiski mõtlen, kas mitte teiega jagada seda õudusund. Sest ... ega ma ei näe õudukaid mingis normaalses võtmes. Mitte et hirm on surma saada ja põgenen. Heh, ma olin veel täiesti laps, suguküpsus polnud veel saabuma hakanud, kui pöörasin end sedasorti õudustele unenäos vastu ja ütlesin: "No olgu, tapa mind ära, aga ära haiget tee!"
Minu õudusuned on tavaliselt keerukamad ja rõve tunne nendes EI tule hirmust surma saada, vaid vahel sellest, et ma ei saa absoluutselt aru, mis toimub, aga mida iganes ma mõtlen, selgub, et olin liiga optimistlik.
Läheb halvemini.
Ja vahel selgub, et mitte keegi ei hooli minust, ma olen mingi suvaline tükk mateeriat, mis unenäoinimestele ainult närvidele käib.
Kui noor ja laps olin, nägin palju neid "mul on pissihäda, aga kemps on ilma seinteta ja kõik vaatavad" või "mul on seljas ainult lühike pusa, aluspükse pole ja ma ei saa aru ka, kas kõik näevad või on mu pusa allapoolekiskumine palja tagumiku siiski nende silma eest varjanud ja nad peavad mind veel normaalseks"-unesid, aga sellest olen üle kasvanud, et häbi on.
Nii et nüüd on mul keerukamad õudusuned ja see viimane, pärast mida ma isegi uuesti magama ei läinud, ei olnud isegi õudne enamik aega.
Lihtsalt mõjuv. Ja lõpulause - umbes "ma olen põrgus elanud, ma tean" - oli kuidagi väga jube.
Seda ütles-mõtles vist alternatiivreaalsuse mina ideega, et vot MINUL on halb.
Ja ega ma väga vaidelda eri saanud ega tahtnudki, mhmh.
No olgu, ma siis võtan loo enam-vähem kokku.
Alustame unenäo päris-reaalsusega.
Ma olin üsna selline, nagu päriselus. olin oma ema majas-lapsepõlvekodus, tegin seal mingid asju. Linaga oli kaelas imik, kes oli minu ja ma mõtlesin temast kui oma lapsest, kuskilt ei selgunud, et temaga veel keegi seotud oleks.
Aga seal unenäos ja samuti nagu mina kohalikel külas, oli K. Kellega meil olid üsna samasugused suhted kui päriselus: ebamäärane vist-paar-aga väga veidralt.
Ja me läksime tülli korralikult. Miks, polnud vist oluline, oluline oli tüli formaat. Mina karjusin tema peale ja ahastasin, ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Ütles mõned mõnevõrra sapised asjad ning käis sõbralikult mu emaga ja teiste majasolnutega (ma ei mäleta, kes, aga keegi oli) rääkimas ja kui mina jälle hakkasin, ohkas ja kõndis varsti minema.
See oli väga ränk. Ja selle ränkuse pealt vahetasin maailma.
Ma ei mäleta, kas beebi jäi või ei, igatahes ei pööranud ma enam talle tähelepanu. Olime ikka mu ema majas ja ma ei saanud õieti arugi, et olen maailma vahetanud, ainult K soeng muutus drastiliselt. Tema normaalsest kiilaspeast tihedate kuldsete kiharatega sätitud soenguks.
Üpris parukalikuks.
Ka meie suhted ei muutunud, ikka mingi ebamäärane vist-paar, me olime tülis ja ma IKKA ei tea, miks - see polnud ilmselt oluline. Kuigi natuke oli seotud sellega, et kas ma talle siis midagi ei tähenda.
Üritasin minema kõndida. Oli talv, korralik. Teed olid kinnitambitud lumega kaetud, majad ja puud sellise paar-päeva-vana, aga ikka üsna kohevaga, aga ma kas ei tundnud teid ära või ei tahtnudki päris minema minna, lihtsalt ootasin, et K ema juurest lahkuks, misiganes - ma igatahes tiirutasin majast mitte eriti kaugel.
Lume lõhn oli ka.
Olgu, igatahes tuli K mingi pika, pikkade vehkivate kätega sõbra seltsis mulle järele, ja me tülitsesime edasi. Tema jätkuvalt nagu keeldudes üldse tunnistamast, et midagi on valesti, suhtumisega: "Mida sa tõmbled," mina ... no väga ärritatult. Ja tasapisi imbus mulle sellest alternatiivreaalsusest meelde, et meil on K.ga lapsed, juba päris suured, alla 10 pole ükski. Neist üks on vaimse puudega. Ja K ei tule meie koju, elab kuskil omaette, vahel annab näole, vahel ei. Ta ei ole nende lastega omast arust eriti seotudki ja tal on oma elu ja mida ma üldse tahan temast, tema tahab ju aint minuga natuke seotud olla, aga mitte mingeid valusaid raskeid asju, dohh?
Mina läksin kirglikuks. K ei läinud kirglikuks. Aga K sõber läks VÄGA kirglikuks, vehkis kätega ja lõi mulle kogemata oma suure vehkiva käega silmaauku.
Käsi oli millegipärast veel rusikas kah.
Kaotasin teadvuse, aga vaatlejamina ikka vaatles, nägin und edasi. Nägin, kuidas K hakkas kiirabi kutsuma, aga kogemata kutsus hoopis politsei. Politsei arreteeris kohe tema sõbra, sest tol oli vägivallategude ajalugu, mina vedelesin maas ja nägin parallelselt nagu filmis neid minu ja K kolme last, kellest üks arengupuudega, ent seda vastuvõtlikum kõigile emotsioonidele, värises, nägu krampis. Nad olid kuskil Mustamäe korteris, kus me siis elasime, ja kõik nad olid kuidagi ... noh, vaimselt tardunud. Ei teinud midagi, aint ootasid, et keegi (no ilmselt mina) koju tuleks.
Ja siis mu unenäoline vaatlejamina mõtles midagi sinnakanti, et see esimese reaalsuse mina ei tohiks üldse viriseda, tal on kõik väga hästi, ja: "Ma olen ka põrgus elanud".
Ei olnud väga tore unenägu, ausalt.
Et ... ma juba ammu tean ja mõtlen sellele, kuidas meil K.ga on tegelt väga hästi ja mul on temaga hea ja tema pärast tundub maailm kohe kõvasti talutavam jne. Aga ...
Aga selle unenäo intensiivsus ja selge teade :"Kui teil oleks ühised lapsed, oleks nii, kas sa seda tahaksid v?" oli tuikumavõtvalt kohutav.
Naudi seda, mis on, ära taha muud, see oleks veel märksa halvem.
Ma olen seda enne ka mõelnud. Aga jah. Selgelt.
Normaalsete inimeste jaoks on "hea", kui miski läheb eriti hästi või mõeldakse ennast õnnelikuks ja jee.
Minu jaoks on "hea" "parajasti pole halvasti, jess".
Ilmselgelt sealt tuleb tohutu dissonants ja miks ma nii hullusti tunnen kõigi: "Võta elu nagu ta on, ära eelda"-soovituste suhtes.
Sest minu baasolek ei ole "Oh, kui ma midagi ei eelda, ongi hea". Minu baasolek on "Ma ei eelda midagi. Kõik on halb, miks üldse elada."
Lõpetuseks pilt koerast ja kassist, kes lamavad suht apaatselt.
Nad ei saa eriti hästi läbi. Nad ei saa ka eriti halvasti läbi. Nad peavad üksteist pereliikmeteks, aga samas nad ei meeldi eriti teineteisele.
See on kuidagi ... noh, mina ja elu, noh.
No see on, jah. Kuulub minuga kokku. Aga vahel lööb ta mind mingi põhjuseta, sest ma lihtsalt ei meeldi talle.
