Kadunud leivaviilu juhtum

Minu praktikabaasis on olemas nii söökla kui kohvik.
Kohvikus on purskkaevud, elusad taimed, kriidiga mustale tahvlile kirjutatud menüü, äärmiselt ahvatlevad (lilli ning muinasjutumaad meenutavad) kondiitritooted ja säravrohelised värsked salatid. Puder maksab 1.35.
Ma peaaegu ostsin seda korra, aga siis hakkas rahast kahju.
Sööklas on räigelt erkkollased seinad, mis on hoolikalt veel ilgemaks kujundatud kolme vist guašiga plätserdatud ja ebamääraseid Miskeid kujutava pildi abil. Valged lauaplaadid, paar kunstlille ümber koolaautomaadi, aknad puuduvad.
Puder maksab 45 senti, klaas keefiri 55 ja lambaraguu 4.10.
Ma sõin putru, mis oligi täiesti söödav, aga ei sisaldanud ei võid ega moosi - ning räiged kollased seinad ja laipvalged lauad ajasid tuju täitsa ära.

Lühidalt: otsustasin edaspidi toidu ise kodunt kaasa võtta. Eriti kuna me osakonnas on olemas köök külmkapi, rösteri, mikrolaineahju ja veekeedukannuga.
Külmkapi peal ripub kasutamisõpetus, mille ivaks on, et toidu peale tuleb kirjutada omaniku nimi ja kuupäev, millal toit kappi pandi. Seda selleks, et igavesti vedelevad hallitavad leivakontsud saaks minema visata ja lisaks vedelemajätjale öelda, et ära enam niimoodi tee.
(Sest inimesed on seal sõbralikud ja tsiviliseeritud ja üldse ei sõima, v.a. need, kes omavahel eriti head sõbrad on.)

Võtsin toidu kaasa. Panin kappi. Koos kuupäeva ja nimega comme il faut.
Suurem osa sööki sai samal päeval otsa, aga natuke juustu ja üks pisut murenenud viil leiba jäid ootama ülehomset, kui ma taas tööle ilmuma pidin.
Tulen mina kaks ööd hiljem taas tööle, kaasas nii palju toitu, et koos kappijäänuga saaks parasjagu päev otsa kõhu täis hoitud - aga kapis on alles ainult minu juust. Leiba pole.

Vaatan hämmeldunult ka teistele riiulitele. No ei ole mu leiba! Väikest närust, natuke katkist viilu Kodupaiga leiba suvalises krabisevas kilekotis ei ole enam seal külmkapis!
Nojah. Õnneks oli mul kolm viilu leiba veel kaasas, nälga ei jäänud, aga hinge puges närvlikkus ja kurbus. Tõ menja nje uvažaješ, tundmatu leivaröövur. Kas sulle tundus see viil liiga katkine ja üksik ja viskasid ta minema? Või sõid ära? Lihtsalt niisama, täiesti jultunult, üldse mõtlemata, et tühja sest söömisemõnust, ma ju märkan, et leib on puudu! See ju häirib mind! Ma pean nüüd kõiki kolleege vaatama pika mõtliku pilguga, mis endamisi küsib: "Kas sina oled mu leiva kadumises süüdi? Mis mu leib tegi, et sulle ette jäi?!"

Nojah. Surusin tahtepingutusega häirituse alla ja mõtlesin kadunud leiva juhtumist ainult söömas käies, muidu mitte. Võitlesin kõigi "kes on kõige enam leivaröövli moodi?"-mõtete vastu meenutades, kuidas ise oma esimese ülikooli ajal oma üürnike toitu sõin salaja. Mitte seepärast, et ma neid poleks austanud, vaid seepärast, et mul oli kõht tühi ja seal ometi oli söök, otse käeulatuses!!!
Sain asjast enam-vähem üle.

Kuni ülejärgmisel tööpäeval avastasin külmkapi ukse seest tuttava kilekoti, kuhu oli tuttava käekirjaga peale kirjutatud minu nimi ja leiva kappi panemise kuupäev.
Esimese hooga kahtlesin tõsiselt oma terves mõistuses. Teise hooga mõtlesin, et ju siis keegi tõstis asju ümber - kuigi perutavatest mõtetest hoolimata ei tabanud ma kuidagi ära põhjust, mis asjaoludel pidi ta mu leiva juustu alt välja võtma ja mujale asetama, samas juustu endisele positsioonile lebama jättes.
Kolmanda mõttena kontrollisin kotile kirjutatud nime, neljandana tegin koti lahti ja võtsin leivaviilu välja, eeskätt uurimaks, kas see on veel söödav.

Oli küll söödav.
Tundus lausa päris värske.
Ja lisaks, taipasin leivaviilu silmitsedes, oli see erinevalt minu kergelt murenenud ja katkisest viilust ka täiesti terve. Üks kahest: kas leib paranes ise külmkapis viibides ära ja kasvatas oma augud kinni - või polnud tegu sama leivaviiluga.

Kohe hakkasin oma kolleege veel palju huvitatumalt uurima kui varem =)

Mõistame läbi sarnasuste

Üks patsient (mees), kes üldiselt paistab silma väga käreda ja järsu olekuga, seisis ligi tund aega akna juures ja vaatas loojangut.
Selline loojang sattus, kus kogu taevas on täis pakse hallikaslillasid pilvi, aga horisondi kohale jääb lai selge triip, mis üleni kuldseks värvunud. Päike üha vajub ja vajub, tema kollane muutub üha punasemaks, kuldne lint tema ümber üha kahvatumaks, kuni päikeseketas kumab kukerpuumarja karva täiusliku prožektorina kahvaturohekas taevas ja vajub siis ootamatult kiiresti, vaid paari minutiga, tumedate puude taha.

See oli esimene kord, kui seal olles taipasin, kuidas mul ikka õnne on.
Nagu koeral.
Oleksin tahtnud minna ja midagi öelda. Võib-olla selle kohta kui kaunis ja värki. Võib-olla käe õlale panna.
Aga ei julgenud hetke rikkuda. 
Loodetavasti tuleb tal neid veel palju-palju-

palju.

Pange asjadele õiged nimed, krt!

Te teate närvisüsteemi baasjaotusi (kesk- ja perifeerne, somaatiline ja autonoomne).

Somaatiline on tahtele alluv. Autonoomne on tahtele allumat...
...aaaaaaaeei.

Mismõttes on autonoomne närvisüsteem tahtele allumatu?
Ei ole ju! Tõsi, seda ei saa päris otse juhtida. Ei saa mõelda: "Süda, löö aeglasemalt!" ja siis süda kohe aeglustab tempot.
Aga see ei tähenda, et autonoomset närvisüsteemi ei saaks tahtega mõjutada. Kõik need lood positiivse mõtlemise heast mõjust - need räägivad sellest, kuidas me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Meditatsioon, lõõgastumisharjutused, rahunemistehnikad - me mõjutame oma tahtega autonoomset närvisüsteemi. Olgu, ma ei saa endale öelda, et nüüd tahan orgasmi saada, ja siis saangi (kuigi on mõned erandid, kellest tema räägib). Masturbatsioon (vähemalt naissool) ei tööta ka ilma erutuseta (s.t. ilma iha kütva kujutluspildita pole suurt mõtet nühkida), aga kui kujutluspilt luua ja selle abil orgasm saada, siis oo imet!
Me mõjutasime just tahtega oma autonoomset närvisüsteemi!

Autonoomne närvisüsteem on miski, mida me saame oma tahtele allutada kaudsete (mh. ka ravimid), mitte otseste vahendite abil, ja mille allumine pole täielik. Aga öelda, et autonoomset närvisüsteemi ei saa tahtele allutada, on inimestelt väe ja eneseusu võtmine.
Selline keelekasutus, kurask, tekitabki siukse abitu tunde, kus inimene tahabki istuda, käed rippu, ja tõdeda: "Ma ei saa midagi teha, see värk ei allu mu tahtele, oo häda".

Pfff.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga

On mingisugune täiesti eriline väsimuse aste, kus ma hakkan köhima ja värisema, aga pea ei valuta. See on siis, kui on phmt tore ja murevaba, ainult väga magamata olla.
Ja siis on selline kehalise väsimuse aste, mil teha jõuharjutusi isikliku rekordi piirimaile on täiesti võimalik, aga minna üks peatusevahe jalgsi edasi järgmist bussi ootama on täiesti võimatu ja peab istuma peatuses pingi peal ja nürilt enda ette põrnitsema, sest ei jaksa.
Ja siis on muidugi väsimus, mis paneb pea valutama.
Ja väsimus,  mis on liiga suur, et voodit üles tegema hakata. (Sellega ei saa hästi magama minna.)
Ja väsimus, millega ei tahagi suhelda enam, tõesti ei taha. Isegi skaibis mitte. Sest kellelegi teisele peale iseenda mõtlemine on raske töö korraga.

Õenduskool õpetab mulle väsimuste kohta rohkem, kui kaks last õpetasid. Sest ma olin sageli laipväsinud ka nende beebieas, ent siis oli pidevalt silme ees lootusrikas teadmine, et kui ma tõesti tahan, võin tegelikult magada kogu aeg, kui laps magab. Tõsi, see võttis mult igasuguse vaba aja ja sageli tuli magada veidras kramplikus poosis, rind lapse suus, aga vähemalt ma sain magada, kui magada oli vaja.
Nüüd on kuidagi teistmoodi.
Phmt saaks ju ikka magada, tuues ka nüüd ohvriks kogu vaba aja, kuid kuna puudub lohutus "aga lapsed on varsti suuremad ja see möödub," ei raatsi.
S.t. kui kool on läbi, tuleb ju töö ja siis on kõik veel hullem!
Või vähemalt on oht, et siis on kõik veel hullem. Päriselt ette ei tea keegi.

Kui järgmisel päeval on vaja vara tõusta, ei viitsi Organism viimasel ajal enam korralikult magama jäädagi. Või no jääb ikka, aga iga veider tuuleõhk või tänavalaterna vilkumine rebib ta kohe ärkvele ja ta viskab ööpimedusse üles nõudliku: "Eideke! Mu arust peab varsti kargu alla ajama!"-üleskutse. (Üleskutse ses mõttes, et kutsub üles tõusma.)
Mispeale mina vaatan kella, tuvastan, et 2:42 ja nagu vara veel, ning Organism köhatab vabandavalt ning jääb taltsalt uuesti tuttu - ainult selleks, et kell 3:20 uuesti ärgata ja röögatada, et kohe peab riidesse panema. Ja siis kell 4:04. Ja siis 5:22 (ning see on juba tõesti paaniline karje; siis mul vahel ei õnnestugi enam uinuda, sest mis sa seda tühist tundi ja veel natukest aega ikka enam unetad) ja kiljed "Eideke! Kui sa nüüd kohe, kell 4:57 ärka, ei jõua sa hommikul ei kõhulihaseid teha ega duši all käia!" on mulle ikka väga tüütuks muutunud juba.

Nagu arvata võib, ei aita sellised lõbusad öised vahepalad mind kroonilise väsimuse vältimisel üldse edasi.

Samas on Organism mõnes asjas ka üllatavalt koostöövalmiks ja mõistlikuks muutunud.
Näiteks kui ma olen sedasi väsinud ja tujutu ja pahur, nagu ma olen, ning mõtlen end toiduga lohutada, arvab Organism esmalt, et tema arust ei kõla täis kõhuga lisaks süüa üldse mitte lohutavalt, vaid hoopis kurnavalt. Ja kui ma teda ignoreerides kell kümme õhtul ikkagi mingeid keedumune majoneesiga näost sisse ajan, ütleb Organism mulle pärast õnnetult: "No milleks seda vaja oli? Nüüd on veel halvem olla!" ja ma olen sunnitud tõdema, et tal on õigus.
Järgmisel korral on tal seega juba kergem mind veenda.
Millega seoses möödunud sügisel tekkinud ootamatult sale joon kestab päris kenasti edasi ja füüsiline võimekus küll plahvatuslikult ei kasva, aga vähemalt ei kahane ka. Sest nojah, kui ma kolm päeva ei treeni, hakkab pea valutama ning ringi käima ja Organism kraabib mind seestpoolt küüntega ja hädaldab, et ta on raisus ja kõduneb juba ja võtku ma midagi ette, tõstku vererõhku ja kohe, APPI, EIDEKE, APPI!
Ja siis ma treenin. Mis mul muud üle jääb!
Oma Organismi tuleb ju kuulata ning vähemalt minu oma paistab tegelikult silma ka päris hea enesesäilitamistungiga. Nii et tema kuulamine on õigupoolest tervisele kasulik.

Et Organismile väga meeldib mu armsamat katsuda ja vereringe juba lihtsalt kallistamisele mõtlemise peale heaoluhormoonidest kihisema virutatakse, on ses valguses üsna hea märk, eks ole? =)

Viimane lause sai kirja pandud seoses sellega, et olen igal võrgupäeviku pidamise aastal siin valentinipäevast kuidagi välja teinud ja sel peab järelikult ka tegema. Puhtalt traditsioonide nimel.
Ja seepärast ka, et tegelikult on tore, et on olemas päev, mil on igati sobilik ja üldse mitte ootamatu mõelda hoolimisest ja haavumisest, ihast ja igatsusest, kirest ja kiindumusest, seksist ja siirusest - kõigest sellest, mis muudab vähemalt minu elu maitsekaks; annab tunda, et tegu on ikka elu ja mitte mingi ühtlase lillornamendiga. 
(Isegi kui see õige mõtlemise päev oli juba jupp aega tagasi ära. Ma ju kõike ka kohe ei jõua!)