laupäev, 2. veebruar 2013

Väga paljude võõrkeelsete sõnadega postitus

Juba mitu aastat olen mõelnud, et esindan toitu valmistades üht teatud uut, moodsat tüüpi cuisine'i. Ja oodanud, et keegi selle köögikunsti vooluga ometi avalikkuse ette tuleks, et ma saaks öelda: "Jah! Just! Mina ka nii!"
Paraku tundub, et pean selle esitluse ikkagi ise ära tegema, muidu seda ei juhtugi kunagi. Võibolla seetõttu, et see cuisine ei olegi nii enesestmõistetavalt cool ja hip, kui ma arvasin - kuigi tõenäolisemalt see lihtsalt vajab, et ta toodaks avalikkuse ette kellegi nii peene ja taamiliku poolt nagu mina olen. 

Niisiis, mu daamid ja härrad, pidage hinge kinni, kuni kostab trummipõrin. Ma esitlen teile...

Ugly Foodi!

Ugly Food on toiduvalmistamise viis, mille juures keskendutakse toidu maitsele ja konsistentsile, ent ei jäeta päris tähelepanuta ka selle välimust. Ugly Food maitseb suurepäraselt, selle tekstuur võib olla nii krõmpsuv, siidjas kui kiuline, just nagu teile meeldib. Valmistamisel võib kasutada kõiki valmistamismeetodeid, mis teile pähe tulevad, samuti on vaid väga tillukesed piirangud toiduainete osas, millest te oma Ugly Food hõrgutise hellalt ja armastusega valmis meisterdate. Nii oivaline 38% rõõsk koor, naturaalne vaniljekaun ja punase peedi magusjad viilud kui poekotlet kiirnuudlitega on Ugly Foodi laiade tiibade alla mahutuvad toorained. Teie toit võib olla nii tervislik ja ökoloogiliselt puhas kui ka naatriumglutamaadiga üle uputatud ja kantserogeenne, see on puhtalt teie endi valik.  
Ugly Food sobib teile igal juhul suurepäraselt!

Ugly Food toitu valmistades tuleb meeles pidada vaid nelja lihtsalt põhimõtet:

1) Väldi roogi, mis rivistatakse erinevate komponentidena taldrikule. Toit, mille puhul sa peale vaadates kohe ära näed, kus on kartul, kus liha, kus salat ja kus kaste, ei ole Ugly Food.
Tõeline Ugly Food chef viilutab kartuli ära, laotab ahjupannile, puistab sinna peale pisikesteks juppideks hakitud liha, siis katab selle tomati- ja sibulatükkidega ning kordab protsessi kartulist alates veel korra. Valab siis kõik ohtra kastmega üle, puistab peale heldelt riivjuustu ja kena näputäie musta pipart, ning küpsetab rooga 150 kraadi juures ahjus, kuni komponendid on rahuldavalt pehmed ja üksteisest läbi imbunud.
Üldse mitte kunagi ei rivista ta toiduaineid piinlikult alasti ja äratuntavana sööja taldrikule.



* Toidu valmistamise juures kasutab Ugly Food kokk nii vähe erinevaid nõusid kui võimalik.
Kui sul on vaja keeta, vajad sa muidugi potti ja kui hautada, siis hautamispotti, küpsetamiseks ja praadimiseks erinevaid panne.
Kuid küpsetuspulber sega jahuga otse jahu mõõtmiseks kasutatavas nõus, kõikvõimalikud vahustamised püüa teha ühes ja samas anumas, seda eelnevalt pesemata (nagunii segunevad ained koogi sees ära ju!) ning loomulikult on sinu ülim eesmärk valmistada soe õhtusöök nii, et ühes nõus valmivad koos nii köögivili, loomsed toiduained kui tärkliserikas kõhutäide - ühepajatoidud, vormiroad ja paksud supid, riisiroad, hautised ja kastmega pastaroad on klassikalised Ugly Food kõhutäited, ent sa saad neid veel hõrgumalt ja vaevavabamalt valmistada, kui kasutad harjumuspärasest vähem nõusid.


* Kolmas juhtnöör on järgmine: ära maksa nime eest!
Parmesani juustu asemel võta külmkapis ilma kileta seisnud ja kivikõvaks kuivanud hollandi (või misiganes) juustu tükike. Sajarahase Šveitsi tumeda šokolaadi asemel kasuta rahulikult kõige odavamat Säästumarketi Tumedat (kuni see on šokolaad e. valmistatud kakaovõist ja kakaost, mitte muudest rasvadest, loomulikult). Unusta Itaaliast toodud ehtsad tiramisu-küpsised, sa ei vaja neid - Ugly Food kaitseb su rahakotti nagu iseenda oma!
Alati vali retseptis olevaga samasse toidugruppi kuuluv, kuid võimalikult odav tooraine!



* Ja lõpuks, kuigi Ugly Food on igasuguse peenutsemise vastu toiduvallas, ärgem unustagem kokkamisel siiski ka toidu välimust.
Klassikaline Ugly Food roog näeb välja nagu oleks keegi seda juba korra söönud. Seetõttu on näiteks Ugly Food kondiitri- ja pagaritoodete puhul väga hinnatud vahenditeks kakao ja šokolaad, mille pruun pind turvaliselt ja meeldivalt kinnitab, et kord juba tarbitud söök on kellegi meelest kindlasti söödav olnud ja seega ei eksi sa seda tarbides kunagi oma karjast kaugele.
Püreesupi värvivarjund võiks olla meeldivalt haiglane: selle annab näiteks spinati ja karri koos kasutamine. Samas mõjub selge supp väga hästi, kui kõik komponendid on küllalt väikesteks ja äratuntamatuteks hakitud, nagu oleks keegi neid hooletult närinud.
Moos ja või tasub alati segada pudru sisse, siidiste piimakreemiroogade välimuse saab edukalt Ugly Foodile sobivaks disainida, lisades nende pinnale kas kergelt leotatud tumedaid rosinaid, šokolaadipuistet või pruunikaks ja tihedaks keedetud maasikamoosi.
Üldiselt on raske teha klassikalise Ugly Food välimusega toorsalatit, kuid ekspermenteerides värvikate punase- ja rohelisetükiliste salatikastmetega, võite saavutada lausa ootamatult usutava pisut seeditud toidu mulje.

Niisama lihtne, meeldiv ja kasulik ongi valmistada Ugly Food toite.
Saa ka sina juba täna osaks Ugly Foodi üha kasvavast kokkamis- ja söömiskogukonnast, ole sama cool ja hip kui mina!

NB! Kõik fotod on puhtalt illustratiivsed, südametunnistusepiinadeta varastatud ja pole üldse kindel, et piltidel olevad road tegelikult koostise ja valmistamismeetodi osas Ugly Food põhimõtteid järgivad!

30 kommentaari:

  1. Seda serveerimisviisi kiitis juba Huck Finn.

    Ma olen ise selle koolkonna usin esindaja - eriti mis puutub sellesse, et määrida nii vähe nõusid kui võimalik.

    Jään eriarvamuse ainult kuivanud hollandi juustu koha pealt. Kuivanud hollandi juust ei ole märkimisväärselt juustusema maitsega kui värske hollandi juust ja kui ma tahan ikka KANGET ja veidi mõrkjat juustumaitset, siis tuleb mul vaadata millegi kangema poole. Ma ütleks, et Saaremaa kõvemad juustud ajavad asja ära ja Nopri talujuust ka. Tüüpilistest Eesti juustusortidest on nad veidi kallimad, aga asja pärast: nende kilo sees on vähem vett ja rohkem rasva ja juustumaitset. võimalik, et kuivanud hollandi juustuga samasuurune tükk ei tulegi kallim kui seesama hollandi juustu tükk maksis kuivamata peast.

    Ja kui ma tahan eriti vänget lambast juustumaitset, siis tuleb sihtida odavaid pecorinosid. Seda lamba maitset ükski eesti sort järele ei tee. Kuigi nad on natuke kallimad kui siinne kraam, on tegemist millegi nii kangega, et üks pisike sektor on investeering vähemalt paariks nädalaks kui mitte kuuks ajaks.

    Kuigi vahel harva tahaks va parmesani ka... a ei ole mõtet mõelda asjadest, mida ei saa endale lubada.

    Aga vähemalt vaatan ma, et juust oleks korralikult rasvane, sest mingi kaseiinise light-juustu eest ma küll raha välja ei taha anda, isegi kui ta on parasjagu odavam kui rasvane.

    Vrd omaenda põhimõttega, et või asemel ei saa margariini kasutada.

    VastaKustuta
  2. vbnust trükivigade pärast, ma ei tohi veel ikka eriti laua taga istuda, a läpaka klaviatuuriga ei saa ju normaalselt toksida ja selle pisikese ekraaniga ei näe ka õieti midagi.

    VastaKustuta
  3. Näete, notsu juba õpetab meid paremaid Ugly Food palasid valima.

    Uus köök liigub massidesse!

    VastaKustuta
  4. Geniaalselt lahe postitus! Väärt ilmuma Oma Maitses. Tegelikult ma arvan, et sa peaksid vähemalt Oma Maitse kolumnistiks hakkama. Tulevikus terendab ka isiklik laupäevahommikune kokandussaade. Kui mitte isegi reedeõhtune.

    VastaKustuta
  5. Meenub ühe setu mehe õpetus, et potti pole mõtet pesta. Ega vanasti keegi talvel ometi nõusid ei pesnud. Potti tehti puder, "mis sobis" eelmisega (päraga) kokku.

    Eks meie kohaliku köögi traditsioonilised toidud on ka üsna ugly food. Juba saarekeelne nimi "tuhlisonk" on nii sobiv, samamoodi "kört", "soust", "käkk".

    VastaKustuta
  6. Oma Maitse paistab olevat täiesti masendavalt snooblik, ma kardan, et selliseid kolumne sinna lihtsalt ei võeta.

    Koolkonnaga klapiks paremini see leedukate Kööginurk, aga seal ei ole jälle üldse midagi peale retseptide ja juhtkirja. no ja juhtkiri on juba Leedus kirjutatud.

    VastaKustuta
  7. Värskelt keedetud verikäkid on erakordselt Ugly Food. Näevad välja nagu kergelt roheka varjundiga menstruatsioon. Aga see-eest toitainerikkad ja (kui kusagilt verd võtta on) ka odavad.

    VastaKustuta
  8. Igatahes tundsin siin ennast ära, olen juba loomu poolest Ugly Food´i andunud fänn. Kõik, mis vähegi kokku sobida võib, ühte patta! Väljanägemine on tihti... huvitav. Olen siiani arvanud, et ma lihtsalt ei oska õigesti süüa teha (mis sest, et kõik lõpuks söödav ja enamasti isegi maitsev on). Nüüd siis selgub, et olen lausa trendikas! :)

    VastaKustuta
  9. Mhmh, paja-, ahju- ja panniroogade klassika.
    Meie peres on munapots Ugly Food kategooriasse kuuluv. Ehk siis erinevad jäägid pannile ja hapukoorega segatud muna otsa. Juustu kah, kui on.
    Teine hea retsept on marja-puuvilja-keefiri-kama mahedik (smuuti). Kama annab sellise ilusa titeokse värvi.
    Parmesani asemel olen edukalt kasutanud tunduvalt odavamaid juuste Forte ja Džiugas.

    VastaKustuta
  10. Ma arvan, et keedukartuli kahvliga sodiks pressimine, et sousti kätte saada, kuulub vist ka üdini naha ja karvadega ugly foodi õpetuse alla. Mitte küll enam söögitegemise, aga söömise juures, tõsi küll, aga see on juba pisiasi.

    VastaKustuta
  11. Ahjupotis tehtud kaalikad ubadega. Natuke sibulat ka. Teine päev, soojendatud, suurepärane keskaegse hõnguga toit. Pakkusin pruunikaks tõmbunud kaalikalõike pruunis oaplöginas ka juhuslikule külalisele, kes ütles, et see näeb välja, nagu see oleks päriselt keskajal valminud...

    VastaKustuta
  12. Paljud toidud on pisut seisnult (laagerdunult) ja ülessoojendatult isegi paremad, kui värskelt. Väljanägemisele jätab aeg muidugi oma jälje. Eriti punapeet - kaotab oma punase värvi ja muudab kõik ülejäänud ained ebamääraseks pruunikaks.

    Igatahes ma tänan, esimest koda satun sellise toiduteema peale, kus ei olegi võõras ja saamatu tunne!

    VastaKustuta
  13. mul oli dziugasega ükskord küll nii kohutav pettumus, et enam pole julgenud ostagi. Mõtlesin kah, et olen kaval ja saan odavalt kõvajuustu kätte - "odavalt" tähendab siis odavamalt kui pehmema juustu. Aga ainus kõvajuustu omadus, mis tal oli oli kõvadus, maitset oli õigupoolest vähem kui mõnel pehmemal. Nii et ma raiskasin juustukillu peale raha, mille eest ma oleks saanud palju suurema tüki tavalisemat juustu, mis ei oleks sugugi vähem maitset andnud. Ma olin nii pettunud, et oleks peaaegu nutma hakanud.

    Võib-olla need uuemad ja kangemad Dziugased on paremad, ei tea, ei ole julgenud proovida (sest päris _odavad_ nad ju ikkagi ei ole). Fortega on õnneks läinud, aga Old Saare meeldib vaata et rohkemgi, pealegi on odavam ega sisalda naatriumnitritit (üldse, mis kuradi pärast on juustule vaja säilitusainet sisse panna? mul tekib siis kohe kahtlus, et juustuteol on midagi viga, et niisama ei seisa).

    VastaKustuta
  14. ääh.
    ""odavalt" tähendab siis odavamalt kui pehmema juustu" asemel oleks pidanud olema

    *"odavalt" tähendab siis odavamalt kui parmesani*

    Pehmest juustust oli see va maitsetu sunnik ju ikka kallim.

    VastaKustuta
  15. Ma nüüd TÕESTI ei mäleta, aga äkki mõni lugenud inimene aitab: see oli VIST Mihkel ja Tanel Tiksi raamatus "Ja kui teile siin ei meeldi", kus kirjeldati, mis siis juhtus, kui isa vahel süüa tegema sattus (sest ema polnud miskipärast saadaval vm): uhas potti igasugust kraami kokku ja kui maitsed väga kahtlaseks hakkasid muutuma, siis palju maitseaineid sinna otsa.

    Meie raamat on ära ka kadunud kuhugi, nii et ma ei saa isegi järgi kontrollida...

    VastaKustuta
  16. Anglitsismi asemel kasutan ise nende toidukategooriate eristamiseks antonüümidena sõnu "roog" ja "rokk"

    Riisiroog - taldrikul on keedetud riis, miskit uugrat (v. hea trollikeelne termin kõiksugu taimse-toore söögi tähistamiseks) ja nt kotlet. Kõrval on kastmekann või ketšupipudel.
    Riisirokk - kotlet on kuubikuteks lõigatud, koos keedetud riisi, tükeldatud uugra ja kastmega sügava panni peal kokku keeratud.

    Algallikaks on Ilmar Trulli luuletus:

    Tiideratas-taaderatas,
    vanaeide vokiratas.
    Vokis küpseb maitsev rokk,
    vanaeideke on kokk!

    VastaKustuta
  17. Ma arvan, et suurem osa inimesi, kes iga päev süüa teevad, teeb just sellisel põhimõttel süüa, sest kesse viitsib veel igapäevase söögitegemise kõrvalt miljonit mustaksläinud nõud pesta.

    (V.a minu ämm, kes on väljaõppinud kokk.)

    Aga kokaraamatutes vaikitakse see enamasti maha, nii et inimesed, kes hakkavad elus esimest korda süüa tegema just kokaraamatust, on püsti hädas ja hakkavad arvama, et söögitegemine on hirmus raske ja tülikas ja nõuab erivarustust.

    Kui üks mu sõbranna, kes enne oli söönud, kuidas juhtus, ükskord lapse sai, siis oli ta sunnitud hakkama regulaarselt süüa tegema ja küsis minu ja ühe teise söögitegijate-sööjate parteist sõbranna käest retsepte, sest kokaraamatusse sissegi vaatamine ajas hirmu peale. Kõik need eri nõudes hakkimised...

    Siis tekkis isegi mõte teha "laisa inimese kokaraamat" ehk sellest, nagu päriselt süüa tehakse. leiaks veel ainult kirjastaja.

    VastaKustuta
  18. Riisiroog on midagi risottotaolist, ainult täiesti ebakorrektsete valistamismeetoditega tehtud imho.

    Midagi koorese pilafi sarnast.

    VastaKustuta
  19. Risoto ongi "koorene" pilaf, suurest segamisest tekib koorene väljanägemine, mitte ei ole riisiterad eraldi kikkis.

    Kuigi siin on minul väike segadus, sest Kesk-Aasias käinud räägivad, et pilaffi kah segatakse kangesti, kuigi "Rahvaste toite" räägib, et ei tohi. Nii et kui segatakse, siis koorene väljanägemine peaks tekkima nii või teisiti.

    Päris koort ei viitsi/raatsi ma nagunii sinna sisse panna, sest 1) siis kõrbeb palju hullemini põhja, 2) koorest saab paremaid asju ka teha, näiteks vahukoort. Või hapukoorest miskist salatit või sousti.

    no ja pealegi on koore abil koorese väljanägemise saavutamine kallim kui ilma kooreta.

    VastaKustuta
  20. muide, ma ei usu, et risoto midagi muud tähendab kui lihtsalt riisitoitu, okei, kui tähte närida ja viriseda, et "risotto on tuletusliitega moodustatud sõna, mitte liitsõna", sis on ta jah pigem "riisindus".

    VastaKustuta
  21. Eh ma ei ole selle riisiroa asjaga ikka sugugi mitte nõus. :) Roog ei mahu ugly foodi termini alla mitte sugugi.
    Kui öelda "roo-oo-oog" siis mul seostub see küll pigem millegi noo-oo-oobliga, mis tuuakse lauale kupliga kaetud kandikul. A see riisindus, mille ma oma köögis wokkpannilt pannilabidaga pisikese plärtsatusega taldrikule lajatan, see on ikkagi rokk, olgugi ta kasvõi peenemates keeltes risotto või pilaff.

    VastaKustuta
  22. Jättes küll igaühele õiguse oma idiolektile, kas "rokk" ei tähenda traditsiooniliselt siiski midagi vedelat-püdelat? Kui ma katsun visualiseerida, siis silma ette tuleva põhjal ütleks, et kama kvalifitseerub, riisisupp kvalifitseerub, püreesupid ja vedelamat sorti manna- või jahupuder samamoodi. Aga miski, mida saab edukalt kahvliga süüa, mitte, sest suurem osa rokka peaks nagu kahvliharude vahelt või pannilabida pealt välja nõrguma. Ka searokka serveeritakse pange, mitte hangu ega labidaga, eks ole.

    Aga igaühele oma idiolekt. Ma õigupoolest oletan, et "roka" üldkeelne lurrine või koguni pejoratiivne tähendus ongi see, mis annab võlu tema kasutamisele hoopis teistsuguste toitude kohta.

    Kupliga kaetud kandikul võib muide serveerida ka risotot. Mis näeb täpselt samasugune ködi välja nagu teisedki.

    Kupliga kaetud kandikul ja kullaga garneerituna (on sihuke serveerimisviis olemas, on, kusjuures puder seal kulla all näeb ikka samasugune puder välja ja oletatavasti ei mõjuta kuld ka maitseomadusi eriti kuhugipoole.)

    VastaKustuta
  23. mul on üks perekonnaliige, kes on kokk.

    Seega ma ei tohi riso(t?)toks nimetada nt toodet, mille valmistasin eelkeedetud riisist, sest see on VALE, VALE, VALE!!!.

    /kontrollisin t-sid. Ahhaa, itaalia keeles 1, inglise keeles kasutavad 2.

    VastaKustuta
  24. Rokk on vanemas kõnepruugis jahujook. Roog on aga tähistanud suppi ("supp" on uuem ja võõrsõna). Eesti talurahva vanem toit, Aliise Moora.

    VastaKustuta
  25. Itaalia keeles on samuti kahe t-ga. Eesti keeles on kodustatud ühe t peale, sest ükski eestlane ei viitsi seda t-d seal kolmandas vältes hääldada, nagu topelt-t nõuaks.

    Risotost rääkides, nojah, ei ütleks ükski itaallane eelkeedetud riisist toidu kohta tõesti risoto, hoolimata sellest, et puhtalt sõnatüve põhjal võiks see sõna tähendada ükskõik mis riisitoitu - vbla on sellest lihtsam mõelda nii, et risoto on väheke varieeritud riisipuder, mis erineb meie riisipudrust sel moel, et on soolane toit, kuhu käivad soolasele toidule tüüpilised lisandid sisse (sibul näiteks).

    Ka itaallastel on terve pinu riisitoite, mida nad risotoks ei kutsu. Kui on riis hernestega (ikka koos keedetud, aga vähem pudrune), siis on risi e bisi. Alpides teevad nad lausa midagi meie mulgi pudru sarnast, st riisipuder kartulitega segamini, aga ma ei tea, mis selle nimi on.

    Ehk sobiks võrdluseks meie "kartulisalat" - kui öelda, et täna peol saab kartulisalatit, oleks suurem osa eestlasi ilmselt pettunud, kui salat sisaldaks ainult kartulit, sibulat, õli ja äädikat. Kuigi puhtleksikaalselt oleks kõik nagu korrektne. Lihtsalt on tekkinud traditsioon ja harjumuspärane ettekujutus, mis tähendab, et isegi kui võib arvata, et see inimestele maitseb, oleks mõistlik neile ette teatada, et tuleb "saksapärane kartulisalat" või "eksootiline kartulisalat" vms. ja no eestlaste kulinaarne traditsioonitruudus on itaallaste oma kõrval poisike.

    no ja põhjus, miks ta ei ole eelkeedetud riisist tehtud, on oletatavasti seesama ugly foodi põhimõte, et milleks keeta paljast riisi, millele peaks nagunii midagi juurde panema ja kokkuvõttes mitu nõud ära määrima, kui võib kohe ühes potis teha (ja mitme päeva jao). Talupojatoit noh, ei ole siin mingit peent eraldikeetmist.

    pmst on sellisel purismil, et "ütleme risoto sellise Itaalia moodi riisipudru kohta ja pilaff Kesk-Aasia moodi jne," minu jaoks point olemas - sellised võõrsõnad on praktiline moodus väljendada, et "täna saate vat sellist väljamaa vurhvi toitu". See ei tähenda, et eelkeedetud riisist oleks vale toitu TEHA, lihtsalt on praktiline, et kui juba keelde mingi võõrsõna võtta, siis ta ei tähenda päris ükskõik mida, vaid seda, mida originaalis, seda võõrapärast asja. Sest muidu ei oleks ju vaja sealt keelest uut sõna laenata.

    VastaKustuta
  26. (umbes nagu mul pole mõtet öelda suvalise loomalihahautise kohta böfstroogonov või suvalise õunakoogi kohta tarte Tatin. Mis ei ütle midagi minu tehtud hautise või koogi headuse kohta, nende nimede kasutamine tekitaks lihtsalt segadust ja sööjad ootaks midagi muud, kui see, mis nad saavad.)

    VastaKustuta
  27. Hee, osasid nippe kasutan isegi :), kuigi ma vahel mõtlen, et roog võiks ka mõningat esteetilist naudingut pakkuda :), aga noh vahel tulevad toidud välja tõesti nii, nagu neid oleks juba korra söödud :D. Jätkame, maitse on ju hea!

    VastaKustuta
  28. Ja me siin Tartus teeme aeg-ajalt punast möginat - keegi ei ole viitsinud sellele paremat nime välja mõelda.

    VastaKustuta
  29. kui ma kunagi sõbranna korteris elasin, siis põhitoit, mis me tegime, oli "gemüüse". olemasolevad juur- ja köögiviljad potti hauduma, kui on, siis ka liha sinna sisse, kui on, hapukoort või võid või juustu peale.

    VastaKustuta
  30. Nii armas postitus! Mina kutsun seda tüüpi kokandust - söök, mis ise ennast keedab. Ja nõudepesu rohkem kui ükskord päevas peaks olema seadusega keelatud!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.