Mulle tehti siuke koolilõpu-suvealguse kingitus, millist pole nagu... pole nagu pähegi tulnud tahta suisa.
See oli väga väga muljetavaldav ja ma olin vähemalt 15 minutit täiesti rabatud ja nautisin jupp aega üleni.
Ja siis hakkas öösel, poole ürituse ajal, pea valutama. Niimoodi valutama, et kui ma koledast painajast ärkasin, olin sekundiga püsti ja teel vannituppa kuuma duši alla, kusjuures tõusmise juures niutsusin kuuldavalt. Niimoodi valutama, et süda läks hoobilt pahaks ja tulid külmavärinad ja vannitoavalgus torkis nagu tera.
Tabletti ei olnud. Vietnami salvi ei olnud. Ja olukord oli selline, et kui jääda ootama, millal valu ise üle läheb, läheks hulk põnevat uudset kogemust raisku. Lisaks oli rõve-valus. Nii valus on mul ikka päris harva. Kord poole aasta jooksul vast. Halbadel aegadel kord kahe kuu jooksul.
Nojah.
Mulle jäi ainult üks kõlbulik rada.
Luule Viilmaa.
Ma ei armasta teda, ma ei usu teda, aga ta kaldub toimima. 5 minutit rahulikku aknast välja vaatamist, andestamist ja andekspalumist - ning magamajäämiseks vastuvõetav konditsioon oli olemas. Ärkasin uuesti ainult õrna tuikega vasakul pool lauba taga.
Ülejäänud üritus oli niisiis ka tore, kuigi ma olin endaga naaaatukene ettevaatlikum, kui muidu oleks olnud. Ja Luule Viilma oli kogu aeg meeles kaasas. Mis on üsna veider seltskonnatäiendus tegelikult.
Mõtlesin koju jõudnult, kui õudne tegelt see on, kui mingi päeva kaardile on hästi palju pandud ja siis on peavalu vms. Pealegi on pingepeavalu just selline üksus, mis täpselt tavatseb siis tulla, kui on mingi soorituspinge või pideva pinge järgne kergendus vm. erilised puhud.
Kui ei tohi pea valutada üldse, siis kindlasti valutab.
Aga isegi kui tablett on kodus, on Viilma alati olemas :P
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
pühapäev, 10. juuni 2012
neljapäev, 7. juuni 2012
Mingit nutikat pealkirja ei tulnud seekord pähe
Akna peaks ära pesema.
Väljas on kõige pöörasemalt kollane taevas nii kaugele, kuhu pilk ulatub, aga pool efekti läheb ju kaotsi, kui vaadata seda läbi saja tuhande identifitseerimatu pleki, rasvase näpujälje ja äädikakärbsesita.
Plaan on, et kui kool saab läbi, teen ma selle ära. Siis teen ma üldse Kõike.
Esmalt muidugi magan 36 tundi. Ei võta laupäevaks ühtegi pidu, meeleavaldust või jenkatantsu-kutset vastu ning MAGAN. Vastu ööd olen nõus veidi ringi tatsama ja siis kavatsen jälle magama minna.
Mitte et mul kõik veel tehtud oleks. Üks arvestus päevas on väga näruselt aeglane tempo arvestades, et kooli on veel üks päev + 1 järeleksami päev, aga tulemused vaja saada 5-s aines. Õnneks osades on tööd ära saadetud ja küsimus on ainult, kas õppejõud saadab tagasi ja palub "tähelepanu pöörata" neile ja neile pisikestele puudustele.
Üldse, mis värk sellega on, et korraga on kõigil õppejõududel väga vaja mulle A-d panna ja ma peaksin selle nimel ikka ekstra pingutama nende meelest? Mus nimelt A ei tekita erilist soovi pingutada, küll aga siiraste silmadega õppejõud, kes palub mul see saada. Sest mul hakkab neist hale ju! Kui nad juba minusse usuvad mingisugustel mulle arusaamatutel asjaoludel, ju ma siis pean neile midagi ka vastu pakkuma!
Violent femmes teeb mu nii õnnelikuks =)
Taevas väljas läheb järjest pöörasemaks. Kollane on tõmbunud kokku ja läinud aprikoosioranžiks, jättes viirgude vahele teised, lillad ja sinised ja kahvaturohelised triibud.
On tunne, nagu oleks Ray Bradbury mulle päranduse jätnud (tegelikult ei jätnud ja õigesti tegi, sest mul ei ole õiget Bradbury-soolikat kunagi ilmnenud). Aga mingi uks mu sees, mis oli mitu nädalat kinni, on avanenud ja piitade vahelt paistab selline maailm, mida tõesti lootagi poleks osanud. Elus, iseenesesse põimunud ja paganama põnev.
Ma mõtlesin, et selle loo suurt plaani ja taustajõudude arusaamatuid motiive ei saagi kunagi paika, aga vist ikka saab.
Võib-olla aitas ka lihtsalt selle pildi nägemine.
Väljas on kõige pöörasemalt kollane taevas nii kaugele, kuhu pilk ulatub, aga pool efekti läheb ju kaotsi, kui vaadata seda läbi saja tuhande identifitseerimatu pleki, rasvase näpujälje ja äädikakärbsesita.
Plaan on, et kui kool saab läbi, teen ma selle ära. Siis teen ma üldse Kõike.
Esmalt muidugi magan 36 tundi. Ei võta laupäevaks ühtegi pidu, meeleavaldust või jenkatantsu-kutset vastu ning MAGAN. Vastu ööd olen nõus veidi ringi tatsama ja siis kavatsen jälle magama minna.
Mitte et mul kõik veel tehtud oleks. Üks arvestus päevas on väga näruselt aeglane tempo arvestades, et kooli on veel üks päev + 1 järeleksami päev, aga tulemused vaja saada 5-s aines. Õnneks osades on tööd ära saadetud ja küsimus on ainult, kas õppejõud saadab tagasi ja palub "tähelepanu pöörata" neile ja neile pisikestele puudustele.
Üldse, mis värk sellega on, et korraga on kõigil õppejõududel väga vaja mulle A-d panna ja ma peaksin selle nimel ikka ekstra pingutama nende meelest? Mus nimelt A ei tekita erilist soovi pingutada, küll aga siiraste silmadega õppejõud, kes palub mul see saada. Sest mul hakkab neist hale ju! Kui nad juba minusse usuvad mingisugustel mulle arusaamatutel asjaoludel, ju ma siis pean neile midagi ka vastu pakkuma!
Oot, mul oli isegi mingi postitus selle kohta ju!
Misiganes.
Violent femmes teeb mu nii õnnelikuks =)
Taevas väljas läheb järjest pöörasemaks. Kollane on tõmbunud kokku ja läinud aprikoosioranžiks, jättes viirgude vahele teised, lillad ja sinised ja kahvaturohelised triibud.
On tunne, nagu oleks Ray Bradbury mulle päranduse jätnud (tegelikult ei jätnud ja õigesti tegi, sest mul ei ole õiget Bradbury-soolikat kunagi ilmnenud). Aga mingi uks mu sees, mis oli mitu nädalat kinni, on avanenud ja piitade vahelt paistab selline maailm, mida tõesti lootagi poleks osanud. Elus, iseenesesse põimunud ja paganama põnev.
Ma mõtlesin, et selle loo suurt plaani ja taustajõudude arusaamatuid motiive ei saagi kunagi paika, aga vist ikka saab.
Võib-olla aitas ka lihtsalt selle pildi nägemine.
kolmapäev, 6. juuni 2012
Stopp-märk kahvatub
Mida väsinum inimene on, seda kehvemaks muutuvad tema pidurdusprotsessid.
Kui te juhtumisi olete kahe silma vahele jätnud kõik need 14 korda, kui ma sel teemal juba kurtnud olen, siis: ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud.
Ühe piduripuuduse-postituse olen juba kirjutanud ka, ent selgub, et praktika lõppemine ei päästnud mind. Ikka veel tuleb pidevalt igasuguseid pentsikuid ideid ja "huvitav mõte küll, aga parem oleks seda mitte teha" järelmõte saabub kohutavalt loiult. Lausa hirmutavalt loiult.
Kõikvõimalikke toredaid ideid tuleb see-eest kergesti ja kiirelt, teate. Suudelda kõrvalistuvat kursuseõde, rääkida õppejõule, mida ma arvan sellest, kuidas ta oma ainet annab, vahetada rongis rinnahoidjat, hakata valjusti kaasa laulma ilmselgelt ebakaines olekus isikuga, panna võrgupäevikusse üles postitusi, millest tuleks kindla peale jama, kutsuda külalisi, kuigi mind ennast pole nende võõrustamiseks koduski...
Lõbus, eks ole. Ja väga õudne.
Ma oletan, et enne, kui ma mingi suurema äka kokku jõuan keerata, lõppeb siiski selleks aastaks kool ära. Inimese jõuvarud on üüratud, kui ta ainult tahab neid rakendada.
Kui ta tahab piisavalt.
Kui te juhtumisi olete kahe silma vahele jätnud kõik need 14 korda, kui ma sel teemal juba kurtnud olen, siis: ma olen viimasel ajal kogu aeg väsinud.
Ühe piduripuuduse-postituse olen juba kirjutanud ka, ent selgub, et praktika lõppemine ei päästnud mind. Ikka veel tuleb pidevalt igasuguseid pentsikuid ideid ja "huvitav mõte küll, aga parem oleks seda mitte teha" järelmõte saabub kohutavalt loiult. Lausa hirmutavalt loiult.
Kõikvõimalikke toredaid ideid tuleb see-eest kergesti ja kiirelt, teate. Suudelda kõrvalistuvat kursuseõde, rääkida õppejõule, mida ma arvan sellest, kuidas ta oma ainet annab, vahetada rongis rinnahoidjat, hakata valjusti kaasa laulma ilmselgelt ebakaines olekus isikuga, panna võrgupäevikusse üles postitusi, millest tuleks kindla peale jama, kutsuda külalisi, kuigi mind ennast pole nende võõrustamiseks koduski...
Lõbus, eks ole. Ja väga õudne.
Ma oletan, et enne, kui ma mingi suurema äka kokku jõuan keerata, lõppeb siiski selleks aastaks kool ära. Inimese jõuvarud on üüratud, kui ta ainult tahab neid rakendada.
Kui ta tahab piisavalt.
laupäev, 2. juuni 2012
Tekstid ja kunst, raha ja kirg!
Mul on paberil ilmunud kaks pikemat ulmejuttu, luulekogu, lasteluuletus "Heas Lapses", kuu ja natuke rohkem aega uudiseid ajalehes "Post" ja paar artiklit-luuletust-nupukest mingites väljaannetes, mida ma isegi ei mäleta.
KesKus maksis suhteliselt kõige paremini, see on mul meeles: üks luuletus ja 500 raha aastal 2009.
Normaalne!
Ma panen sellesse, mida ma kirjutan, üldiselt kõik, mis panna on. See on minu eripära ja uhkuseallikas, et ma ei kirjuta (muidu kui plokki, onju, aga siis ma teen seda ka viieteist minuti kuni kolme tunniga, mitte kuudepikkuse ponnistusega :P) kunagi lihtsalt "enam-vähem" ega "nii tundub väga maitsekas" asju. Ega ka "haha, nüüd ma neile alles näitan!"-asju.
Ma lähen alati välja panga peale, maksimumi peale - verd, tatti, naeru, melodraamat, kõike seda loogiliselt läbi töötatuna, paksude värvidega maalituna ja alati, alati on eesmärkide hulgas ka see, et lugejal oleks huvitav. Võib-olla on mu lugu kohati labane või ülepakutud, liiga magus või liiga hapu, aga mitte kunagi liiga siivas, stiilne ja beež.
Mulle endale meeldivad mu tööd. Siiralt. Nad ei ole kunagi päris need, mida ma alustades kavatsen, aga nad ei ole ka kunagi pettus, midagi, mida ma kirjutaksin lihtsalt seepärast, et midagi kirjutada.
Ja ma viimistelen neid nagu oleks mu ametlikuks usutunnistuseks "täiuse poole püüdle sina lõppemata!" Viimistlen kuude kaupa. Liialduseta. Mõnda asja olen aastaid viimistelnud. Kui ma näen raamatuna välja antud, esmapilgul päris hea potentsiaaliga teksti, mida tema autor ei ole viitsinud kirve, viili, nikerdamisnoa, peitli ja liivapaberiga üle käia ja mis on toores nagu juunilõpu õun, täidab mind üldjuhul sügav nördimus.
Kui ma loen sellisele tekstile kirjutatud positiivset arvustust, tõuseb mus mõru pahameel ja kadedus.
Aga kui selle teksti autor on vahepeal ära surnud ja arvustus räägib asjast kui eesti parimast filosoofilise romaani näitest, kaob kõik see eelnev ära ja ma istun lihtsalt nõutult diivanil ja mõtlen, et ma ikka mõtlen hoopis teistmoodi, kui Eesti kirjanik või kirjandusesõber mõtlema peaks vist.
Ma mõtlen nimelt, et kirjutama peaks haaravalt ja hästi, mitte ainult ühte head mõtet omama.
Sellest hoolimata ei ole mul kavatsust töötada teistmoodi kui seni. Ei ole ju mõtet teha asja, millesse ei usu.
Aeg-ajalt mõtlen ka, et ma kirjutan ju piisavalt hästi, et sellega võikski natuke rohkem raha teenida kui umbes kahe nädala toidu- ja transpordieelarve umbes neljakuulise pingelise töö eest. Siis mõtlen sellele, kuidas me hakkame juba kohale jõudma uude maailma, kus vahendajad kaovad ära ja kunstniku asi on viia oma looming otse lugejani, ja mul pole kirjutamise eest makstavas näljapajukis süüdistada kedagi peale iseenda. Ma mõtlen, noh, et guugelda nt Amanda Palmerit, eks ole! Tema puhul iseseisvus ju töötab!
Mul on ju tegelikult algus tehtud kah juba.
Näete, see võrgupäevik siin.
Iga päev klikib siia ümmarguselt 100 inimest (minu pettumuseks ei tundu küll eksisteerivat mitte mingit korrelatsiooni viimati kirjutatud postituse kvaliteedi ja külastajate arvu vahel, aga samas takkajärgilugemiste põhjal tõuseb osa paremast kraamist ikkagi esile. Kuigi mitte postitused eelmise aasta juulist + augusti kõige esimene, mis mu enda arust seda vääriksid. A mis seal ikka, maitse asi!), parematel päevadel 180, ja kuus käib siin ümmarguselt 1000 erinevat inimest.
Ütleme tagasihoidlikult, et kümme protsenti neist võiks ju nimetuda minu fännibaasiks.
Kui igaüks neist sajast inimesest ostaks mu järgmise loo mult nt 3 euro eest, teeniksin ma sellega 300 raha, mis on õigupoolest üle kahe korra rohkem, kui võiks loota teda "Täheajale" müües.
Pealegi, kui see on tõesti hea, v-o nad soovitavad seda ka sõpradele? Ja kui ma lisaksin mingi vinge boonuspaketi neile, kes maksavad rohkem, äkki saaks isegi keskmise kuupalga suuruse summa mingi kuust oluliselt pikema ajavahemiku järel kätte ka?
Tõsi, loo sellisesse formaati panemine, et ta oleks elektrooniliselt kena ja loetav, ideaalis loetav nagu korralik e-raamat ikka, nõuab osavat inimest (kes on õnneks end välja pakkunud juba), ponnistust ja eelnevaid ressursse.
Ning siis on veel see värk riigi ja maksudega. Kui ma midagi müün, ma pean vist selle pealt käibemaksu maksma? Kellele? Kuidas? Miks? Sellega tuleks ka tegeleda ja asjaajamine tõesti ei ole üks mu tugevaid külgi.
Asja kolmas külg on piraatlus, mille suhtes tuleks ka seisukoht võtta. Kuigi ma ei näe seda hetkel väga suure probleemina: usun, et kes saab kolm eurot maksta ja tahab mind lugeda, on valmis need kolm eurot ka maksma, ja kes tõesti ei saa, ent väga tahab, kuigi tal no ei ole neid kolme eurot kuskilt võtta, jumala pärast, sõber laenab (kopeerib) siis sulle, mis seal ikka. Ma ei lähe ometi kaebama :P
Võib-olla too vaene kunagi ostab oma variandi ikkagi ka, kui meeldib.
Miks kolm eurot?
Noh, alati võib soovija maksta ka rohkem, nö. fair trade e. autorile vääriline tasu! mõtte nimel. Kui asi nii kaugele läheb, ma mõtlen midagi ekstralahedat välja neile, kes maksavad rohkem.
Aga mulle meeldib, kui mu jutte loetakse. Kui ma hakkaks neid ise siin müüma 10 euroga, oleks mul vast kümme ostjat ehk, sest 10 euro eest saab pärast allahindluse kehtima hakkamist raamatupoest terve päris raamatu.
Vähem kui kolm küsida ei ole mõtet (juba pangaülekanne hakkab muidu võtma ebaproportsionaalselt suurt osa teose hinnast), rohkem nõuda oleks inimeste arvu, kes asja endale lubada saaksid ja tahaksid, alla viimine.
Kui päris aus olla, olen ma sellisele enesemüümise variandile juba tükk aega mõelnud. Et nii võiks. Asi seisab natuke tehnilise lahenduse taga, mille jaoks ma pean mingeid südamlikke sõpru ära kasutama, aga rohkem veel kahe muu asja taga:
Esiteks: kui juba niimoodi otse müüa, pean ma olema kuradi kindel, et see on hea asi, mida ma müün. Et see on mitte väärt kolme eurot (kammaan, kuus pakki piima kõige odavamast poest? nii palju ta kohe kindlasti väärt on!) vaid see on väärt olema minu nime all loomingulise tootena müügis. Et see parandaks (mitte ei kisuks maha) mu väikest, aga head renomeed, ja et ostja tunneks: whoa, ma ootasin, et ta kirjutab hea loo, kuid nii head poleks küll oodanud!
Sest ma ju tahan, et too ostja tuleks tagasi ja ostaks veel. Et ta kunagi aastal 2016 ostaks v-o isegi minu antoloogia. Võimalik, et koos autori topless-fotoga, sest nagu eelpoolmainitud Amanda Palmer on öelnud - ekstra-materjal lahedatele tellijatele sisaldab vähemalt kahte aktifotot, "because I know how to run a fucking business" (täpne tsitaat), ja ma ei näe mingit pattu professionaalidelt eeskuju võtmises.
Pealegi olen ma kogu aeg tahtnud põhjust võimalikult pentsikute aktifotode tegemiseks (ja rasedus ei ole hea põhjus) =P
Ja nii hea asja tegemine nõuab mitte ainult aega (aeg on väga piiratud ressurss hetkel) ning tööd vaid ka head toimetajat. See peaks olema inimene, kellele läheb korda, kes suudab teksti värske ausa pilguga vaadata ja anda vajadusel soovitusi. Kes jagaks mu perfektsionismi ja maitset, aga ei oleks mingi takkakiitja. Ja tagatipuks ma peaks teda ka austama ja usaldama.
Kerge tahta, raske leida. Seda enam, et inimese töölevõtmine, nojah, ei tundu mulle hetkel olevat kõige realistlikum plaan. Ma elan isegi ära ainult tänu arvukatele toetustele erinevatelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt ja ainus põhjus, miks ma saan mõtiskleda mingi muu tehnilise lahenduse üle tekstimüügis kui wordi fail, on see, et üks võluv isik pakkus, et ta võib sellega tasuta tegeleda.
See on tõsine põhjus.
Teine põhjus on tobe.
Nimelt meeldib mulle hirmsasti kiita saada. Kui ma olen kangelaslikult mõne loo suutnud viimaks valmis kirjutada, tahan ma selle kohe kuskile saata ja kuulda vastukaja "Oo! Nii äge! Me väga tahame seda avaldada!" Mul ei ole piisavalt sisemist pidurit, et teda (lugu) kinni hoida ja hakata tasapisi ise müüma ja promoma ja lootma, et äkki inimesed ostavad ja siis ühel hetkel mõni kuskil kiidab ka.
Ma nii väga tahan kohe tagasisidet, professionaalset tagasisidet ja palju tagasisidet!
Mulle meeldib ka uue raamatu värske läikiv kaas ja hoopis teistmoodi vaatenurk, mis teksti raamatust lugedes tekib. Mulle meeldib paberraamat! Aga kirjastaja tagasiside meeldib isegi rohkem. See on kuidagi palju usutavam ja ehedam kui erinevate testlugejate vabalt väljendatud mõtted, sest kirjastaja paneb avaldamisele mineva loo taha ka oma renomee ning isegi natuke raha. Tema sõnadel on niisiis kaalu!
Mis siis, et ta on kindlasti avaldanud ka hulga jama, vahel koguni samas raamatus, kui mu oma materjal.
Ikkagi. Kirjastaja tagasiside "mul oleks au see lugu avaldada" tekitab eneseusku kvantiteetides, mida üldiselt tuleks hangida hulgikiitjatelt.
Ja mul on alati nii kiire. V-o 100 otseostvat fänni on järjekordsest antoloogia-avaldumisest tegelikult palju mõjusamad, tulusamad nii enesehinnangule, rahakotile kui renomeele, aga ma ei jaksa pärast oma armastatud loo valmimist kohe hirmsa asjaamistööga edasi rassida. See võtab ju siis veel terve väikese igaviku, enne kuni asi tagasiside-andjateni jõuab!
Nii et iga päev mõtlen ma: "Ah, mul pole selleks aega. Ma järgmisel korral, järgmise looga!"
Ja siis jälle "Järgmisel korral!"
Sest võib-olla ei ole mu pisike fännibaas üldse piisav veel? V-o ei ole veel aeg? V-o tuleks enne Fantaasia - ja et see oleks selge, siis Fantaasia on täiega sümpaatne! Lihtsalt nukker, et neil ei ole raha mind õiglaselt tasustada - ja tubli projektikirjutaja Eva abiga feimi koguda? Võib-olla polegi mul mingit alust arvata, et inimesed, kes tasuta mu plogi loevad, üldse tahaks mulle mu kirjutiste eest raha anda?
Teisalt, kui poleks inimesi, kes tahavad ilma rahata mu võrgupäevikut lugeda, poleks üldse mingit põhjust eeldada, et keegi iganes tahaks mulle raha anda, et minu kirjutatut lugeda - sest nad ei tee seda ju isegi mitte tasuta!
Ja võib-olla on õige aeg tegelikult juba käes ja kui ma oma loo ära lõpetan, kirjaoskajate testlugejate abiga vormi löön ning tuttavalt toimetajalt tekstiülevaatuse tellin, olekski maailma parim hetk ta maha müüa otse Teile (Sulle, sinule seal teisel pool!), mitte Fantaasiale?
Kas Teie, mu armas, Teie konkreetselt, ostaksite mult 3 euro eest 25 000 sõnalise elektroonilises vormis edastava loo, kui ma vannuksin, et see on hea ja õigupoolest hulga rohkem väärt? Väike tekstinäide tuleks ka ette. V-o isegi illustratsioon.
(Ma ei vannuks valet, ausõna =) Ma olen väga ausameelne inimene. Eriti kirjanduse osas, sest seda ma armastan.)
Palun vasta! =)
***
Video Amandast, kes oma otsemüüdava plaadi jaoks üle miljoni dollarraha kokku korjas. Ma muidugi nii kõrgelt ei hüppa, sest ma kirjutan eesti keeles ja meid, eestikeelseid, ongi ainult miljon, aga ta on väga inspireeriv naisterahvas:
KesKus maksis suhteliselt kõige paremini, see on mul meeles: üks luuletus ja 500 raha aastal 2009.
Normaalne!
Ma panen sellesse, mida ma kirjutan, üldiselt kõik, mis panna on. See on minu eripära ja uhkuseallikas, et ma ei kirjuta (muidu kui plokki, onju, aga siis ma teen seda ka viieteist minuti kuni kolme tunniga, mitte kuudepikkuse ponnistusega :P) kunagi lihtsalt "enam-vähem" ega "nii tundub väga maitsekas" asju. Ega ka "haha, nüüd ma neile alles näitan!"-asju.
Ma lähen alati välja panga peale, maksimumi peale - verd, tatti, naeru, melodraamat, kõike seda loogiliselt läbi töötatuna, paksude värvidega maalituna ja alati, alati on eesmärkide hulgas ka see, et lugejal oleks huvitav. Võib-olla on mu lugu kohati labane või ülepakutud, liiga magus või liiga hapu, aga mitte kunagi liiga siivas, stiilne ja beež.
Mulle endale meeldivad mu tööd. Siiralt. Nad ei ole kunagi päris need, mida ma alustades kavatsen, aga nad ei ole ka kunagi pettus, midagi, mida ma kirjutaksin lihtsalt seepärast, et midagi kirjutada.
Ja ma viimistelen neid nagu oleks mu ametlikuks usutunnistuseks "täiuse poole püüdle sina lõppemata!" Viimistlen kuude kaupa. Liialduseta. Mõnda asja olen aastaid viimistelnud. Kui ma näen raamatuna välja antud, esmapilgul päris hea potentsiaaliga teksti, mida tema autor ei ole viitsinud kirve, viili, nikerdamisnoa, peitli ja liivapaberiga üle käia ja mis on toores nagu juunilõpu õun, täidab mind üldjuhul sügav nördimus.
Kui ma loen sellisele tekstile kirjutatud positiivset arvustust, tõuseb mus mõru pahameel ja kadedus.
Aga kui selle teksti autor on vahepeal ära surnud ja arvustus räägib asjast kui eesti parimast filosoofilise romaani näitest, kaob kõik see eelnev ära ja ma istun lihtsalt nõutult diivanil ja mõtlen, et ma ikka mõtlen hoopis teistmoodi, kui Eesti kirjanik või kirjandusesõber mõtlema peaks vist.
Ma mõtlen nimelt, et kirjutama peaks haaravalt ja hästi, mitte ainult ühte head mõtet omama.
Sellest hoolimata ei ole mul kavatsust töötada teistmoodi kui seni. Ei ole ju mõtet teha asja, millesse ei usu.
Aeg-ajalt mõtlen ka, et ma kirjutan ju piisavalt hästi, et sellega võikski natuke rohkem raha teenida kui umbes kahe nädala toidu- ja transpordieelarve umbes neljakuulise pingelise töö eest. Siis mõtlen sellele, kuidas me hakkame juba kohale jõudma uude maailma, kus vahendajad kaovad ära ja kunstniku asi on viia oma looming otse lugejani, ja mul pole kirjutamise eest makstavas näljapajukis süüdistada kedagi peale iseenda. Ma mõtlen, noh, et guugelda nt Amanda Palmerit, eks ole! Tema puhul iseseisvus ju töötab!
Mul on ju tegelikult algus tehtud kah juba.
Näete, see võrgupäevik siin.
Iga päev klikib siia ümmarguselt 100 inimest (minu pettumuseks ei tundu küll eksisteerivat mitte mingit korrelatsiooni viimati kirjutatud postituse kvaliteedi ja külastajate arvu vahel, aga samas takkajärgilugemiste põhjal tõuseb osa paremast kraamist ikkagi esile. Kuigi mitte postitused eelmise aasta juulist + augusti kõige esimene, mis mu enda arust seda vääriksid. A mis seal ikka, maitse asi!), parematel päevadel 180, ja kuus käib siin ümmarguselt 1000 erinevat inimest.
Ütleme tagasihoidlikult, et kümme protsenti neist võiks ju nimetuda minu fännibaasiks.
Kui igaüks neist sajast inimesest ostaks mu järgmise loo mult nt 3 euro eest, teeniksin ma sellega 300 raha, mis on õigupoolest üle kahe korra rohkem, kui võiks loota teda "Täheajale" müües.
Pealegi, kui see on tõesti hea, v-o nad soovitavad seda ka sõpradele? Ja kui ma lisaksin mingi vinge boonuspaketi neile, kes maksavad rohkem, äkki saaks isegi keskmise kuupalga suuruse summa mingi kuust oluliselt pikema ajavahemiku järel kätte ka?
Tõsi, loo sellisesse formaati panemine, et ta oleks elektrooniliselt kena ja loetav, ideaalis loetav nagu korralik e-raamat ikka, nõuab osavat inimest (kes on õnneks end välja pakkunud juba), ponnistust ja eelnevaid ressursse.
Ning siis on veel see värk riigi ja maksudega. Kui ma midagi müün, ma pean vist selle pealt käibemaksu maksma? Kellele? Kuidas? Miks? Sellega tuleks ka tegeleda ja asjaajamine tõesti ei ole üks mu tugevaid külgi.
Asja kolmas külg on piraatlus, mille suhtes tuleks ka seisukoht võtta. Kuigi ma ei näe seda hetkel väga suure probleemina: usun, et kes saab kolm eurot maksta ja tahab mind lugeda, on valmis need kolm eurot ka maksma, ja kes tõesti ei saa, ent väga tahab, kuigi tal no ei ole neid kolme eurot kuskilt võtta, jumala pärast, sõber laenab (kopeerib) siis sulle, mis seal ikka. Ma ei lähe ometi kaebama :P
Võib-olla too vaene kunagi ostab oma variandi ikkagi ka, kui meeldib.
Miks kolm eurot?
Noh, alati võib soovija maksta ka rohkem, nö. fair trade e. autorile vääriline tasu! mõtte nimel. Kui asi nii kaugele läheb, ma mõtlen midagi ekstralahedat välja neile, kes maksavad rohkem.
Aga mulle meeldib, kui mu jutte loetakse. Kui ma hakkaks neid ise siin müüma 10 euroga, oleks mul vast kümme ostjat ehk, sest 10 euro eest saab pärast allahindluse kehtima hakkamist raamatupoest terve päris raamatu.
Vähem kui kolm küsida ei ole mõtet (juba pangaülekanne hakkab muidu võtma ebaproportsionaalselt suurt osa teose hinnast), rohkem nõuda oleks inimeste arvu, kes asja endale lubada saaksid ja tahaksid, alla viimine.
Kui päris aus olla, olen ma sellisele enesemüümise variandile juba tükk aega mõelnud. Et nii võiks. Asi seisab natuke tehnilise lahenduse taga, mille jaoks ma pean mingeid südamlikke sõpru ära kasutama, aga rohkem veel kahe muu asja taga:
Esiteks: kui juba niimoodi otse müüa, pean ma olema kuradi kindel, et see on hea asi, mida ma müün. Et see on mitte väärt kolme eurot (kammaan, kuus pakki piima kõige odavamast poest? nii palju ta kohe kindlasti väärt on!) vaid see on väärt olema minu nime all loomingulise tootena müügis. Et see parandaks (mitte ei kisuks maha) mu väikest, aga head renomeed, ja et ostja tunneks: whoa, ma ootasin, et ta kirjutab hea loo, kuid nii head poleks küll oodanud!
Sest ma ju tahan, et too ostja tuleks tagasi ja ostaks veel. Et ta kunagi aastal 2016 ostaks v-o isegi minu antoloogia. Võimalik, et koos autori topless-fotoga, sest nagu eelpoolmainitud Amanda Palmer on öelnud - ekstra-materjal lahedatele tellijatele sisaldab vähemalt kahte aktifotot, "because I know how to run a fucking business" (täpne tsitaat), ja ma ei näe mingit pattu professionaalidelt eeskuju võtmises.
Pealegi olen ma kogu aeg tahtnud põhjust võimalikult pentsikute aktifotode tegemiseks (ja rasedus ei ole hea põhjus) =P
Ja nii hea asja tegemine nõuab mitte ainult aega (aeg on väga piiratud ressurss hetkel) ning tööd vaid ka head toimetajat. See peaks olema inimene, kellele läheb korda, kes suudab teksti värske ausa pilguga vaadata ja anda vajadusel soovitusi. Kes jagaks mu perfektsionismi ja maitset, aga ei oleks mingi takkakiitja. Ja tagatipuks ma peaks teda ka austama ja usaldama.
Kerge tahta, raske leida. Seda enam, et inimese töölevõtmine, nojah, ei tundu mulle hetkel olevat kõige realistlikum plaan. Ma elan isegi ära ainult tänu arvukatele toetustele erinevatelt juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt ja ainus põhjus, miks ma saan mõtiskleda mingi muu tehnilise lahenduse üle tekstimüügis kui wordi fail, on see, et üks võluv isik pakkus, et ta võib sellega tasuta tegeleda.
See on tõsine põhjus.
Teine põhjus on tobe.
Nimelt meeldib mulle hirmsasti kiita saada. Kui ma olen kangelaslikult mõne loo suutnud viimaks valmis kirjutada, tahan ma selle kohe kuskile saata ja kuulda vastukaja "Oo! Nii äge! Me väga tahame seda avaldada!" Mul ei ole piisavalt sisemist pidurit, et teda (lugu) kinni hoida ja hakata tasapisi ise müüma ja promoma ja lootma, et äkki inimesed ostavad ja siis ühel hetkel mõni kuskil kiidab ka.
Ma nii väga tahan kohe tagasisidet, professionaalset tagasisidet ja palju tagasisidet!
Mulle meeldib ka uue raamatu värske läikiv kaas ja hoopis teistmoodi vaatenurk, mis teksti raamatust lugedes tekib. Mulle meeldib paberraamat! Aga kirjastaja tagasiside meeldib isegi rohkem. See on kuidagi palju usutavam ja ehedam kui erinevate testlugejate vabalt väljendatud mõtted, sest kirjastaja paneb avaldamisele mineva loo taha ka oma renomee ning isegi natuke raha. Tema sõnadel on niisiis kaalu!
Mis siis, et ta on kindlasti avaldanud ka hulga jama, vahel koguni samas raamatus, kui mu oma materjal.
Ikkagi. Kirjastaja tagasiside "mul oleks au see lugu avaldada" tekitab eneseusku kvantiteetides, mida üldiselt tuleks hangida hulgikiitjatelt.
Ja mul on alati nii kiire. V-o 100 otseostvat fänni on järjekordsest antoloogia-avaldumisest tegelikult palju mõjusamad, tulusamad nii enesehinnangule, rahakotile kui renomeele, aga ma ei jaksa pärast oma armastatud loo valmimist kohe hirmsa asjaamistööga edasi rassida. See võtab ju siis veel terve väikese igaviku, enne kuni asi tagasiside-andjateni jõuab!
Nii et iga päev mõtlen ma: "Ah, mul pole selleks aega. Ma järgmisel korral, järgmise looga!"
Ja siis jälle "Järgmisel korral!"
Sest võib-olla ei ole mu pisike fännibaas üldse piisav veel? V-o ei ole veel aeg? V-o tuleks enne Fantaasia - ja et see oleks selge, siis Fantaasia on täiega sümpaatne! Lihtsalt nukker, et neil ei ole raha mind õiglaselt tasustada - ja tubli projektikirjutaja Eva abiga feimi koguda? Võib-olla polegi mul mingit alust arvata, et inimesed, kes tasuta mu plogi loevad, üldse tahaks mulle mu kirjutiste eest raha anda?
Teisalt, kui poleks inimesi, kes tahavad ilma rahata mu võrgupäevikut lugeda, poleks üldse mingit põhjust eeldada, et keegi iganes tahaks mulle raha anda, et minu kirjutatut lugeda - sest nad ei tee seda ju isegi mitte tasuta!
Ja võib-olla on õige aeg tegelikult juba käes ja kui ma oma loo ära lõpetan, kirjaoskajate testlugejate abiga vormi löön ning tuttavalt toimetajalt tekstiülevaatuse tellin, olekski maailma parim hetk ta maha müüa otse Teile (Sulle, sinule seal teisel pool!), mitte Fantaasiale?
Kas Teie, mu armas, Teie konkreetselt, ostaksite mult 3 euro eest 25 000 sõnalise elektroonilises vormis edastava loo, kui ma vannuksin, et see on hea ja õigupoolest hulga rohkem väärt? Väike tekstinäide tuleks ka ette. V-o isegi illustratsioon.
(Ma ei vannuks valet, ausõna =) Ma olen väga ausameelne inimene. Eriti kirjanduse osas, sest seda ma armastan.)
Palun vasta! =)
***
Video Amandast, kes oma otsemüüdava plaadi jaoks üle miljoni dollarraha kokku korjas. Ma muidugi nii kõrgelt ei hüppa, sest ma kirjutan eesti keeles ja meid, eestikeelseid, ongi ainult miljon, aga ta on väga inspireeriv naisterahvas:
Tellimine:
Postitused (Atom)