Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Ära usu mida näed -
silmad petavad.
Ära usu, mida tajud -
tajuorganid on piiratud.
Ära usu, mida mõtled -
sa ei tea kõike, andmeid ei piisa.
Ära usu, mida tunned -
tunded petavad, sest ei tugine mõistusele.
(Mitte et mõtlemine päästaks.)
Ära midagi looda -
lootus toob ainult pettumusi.
Ära usu, et oled aus -
ausus on subjektiivne.
Ära usu, et oled.
Ära usu.
Miski pole päris ega piisav.
Täna on siuke päev, et nooremas põlves oleksin sellise meeleoluga kirjutanud luuletusi või vähemalt oleks te saanud mitme aasta poeetilisima postituse lugemiseks.
Mitte midagi ei ole juhtunud.
Mitte midagi ei ole muutund.
Ja ometi ma põlen, tunnen end nagu terava riiviga nahast paljaks hõõrutuna, kõik on päris ja korraga siin ning samas on reaalsus märgata vaid ebamäärase summutatud kajana kuskilt kaugelt.
Nagu läbi vati, ütlesin selle kohta vanasti.
Ei, see ei ole mõnus tunne.
Ei, see ei ole ka kohutav, vähemalt mitte teadjana, millised tunded tõesti kohutavad on.
Pigem valus. Ent sel valul on tilliga tomatisalati maik, jasmiinide lõhn ning ta kõlab nagu ksülofoni madalamad toonid.
Võibolla on asi selles, et olen lugenud rohkem, kui mu jaoks tavaline. Olen raamatusse kaevunud. Kusjuures see ei ole isegi ilukirjandus, see ei ole isegi isegi "jaa, just täpselt!" minuga haakuv ...
aga ikkagi, aga ikkagi.
Vahepeal räägib minuga otse hingest hinge.
Vahepeal ma saan "ma ikka ei ole päris kirjanik"-teate, sest minuga ju nii ja teisiti ei ole.
Ja ma mõtlen, mis värk on maailma ja minuga, mis VÄRK on? Kas ma kirjutangi, sest mu lapsepõlves oli palju kannatusi? Oot, aga ta ütleb ka, et samas peab olema ka veendumus, et mind armastati? Sügaval sisimas. Kas mul siis on see veendumus? Väga keeruline.
Ja ma ei kirjuta nagu tema pakub ju. Mul ei ole vaja oma teisi maailmu jagada, neid on minu sees nii palju rohkem, kui ma iial üles kirjutada jaksaksin ja nagunii ei tahaks keegi neid lugeda.
Või isegi kui tahaks - inimesi on erinevaid - ma ise ei tahaks kirjutada midagi nii ... lihtsakest.
Archive of Our Own on sedasorti loomingu avaldamiseks, aga no - mina, ma kõrgemale püüan, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on.
Pealegi ei kisu mind inglise keeles kirjutama. Suudaksin, kui vaja, aga see ei ole üldse seesuguse tunde ja loomulikkusega võimalik kui eesti keeles.
Ma ei oska inglise keelt nii hästi.
Jah, aga ma tahan, et loetaks, see on küll sama. Sest kui ei loeta, kui tagasisidet pole, kirjutamine ei ole mitte enda sidumine maailmaga, endale validatsiooni leidmine, vaid isoleeriks mind veel rohkem.
"See on see hull, kes oma maailmu välja mõtleb, selle asemel, et seriaale vaadata nagu normaalne inimene."
Aia.
Ja selle lugedes raamatusse kadumise neljas või midagi sellist külg on, et tema maailm hakkab tunduma reaalsem kui minu oma, nad isegi põimusid ühel hetkel täiesti selgelt.
Nimelt ma kirjutasin kirjasõbrale maili ja olin parasjagu vastamas sellele, kuidas ta nägi mind unes püssi ja matšeetega, et heh, Ling "Devolutsioonis" kannab ka matšeetet ja püsse on tal ka mitmeid, kas sa lugesid? No vbla ei lugenud ... ah, krdile, tsiteerin iseennast.
"... Püsse on tal muidugi ka =D
Jah, ta jutustab kokkusattumustest paar lehekülge, see ei ole minu välja mõeldud seos, ma lihtsalt kirjasõbrale tsiteerisin vaid ühte kokkuvõtvat lõiku.
Ehk maailmad põimusid ja ma ei suuda enam päriselt eristada, mis on "reaalne" ja mis mitte.
Muidugi. See see tunne on. Maailmade segunemine.
Nii on minuga ennegi juhtunud ja mida nooremasse ikka me väga väga naise enesetunnetamise ajalooga läheksime, seda rohkem.
Väga kaua - VÄGA kaua, isegi K.ga oli seda - on mul olnud praktiliselt võimatu aduda, et teine inimene ei taju asju samamoodi kui mina, ei tunneta meid samamoodi kui mina, tema jaoks on hoopis teistmoodi.
Sest - sest maailm ongi ju tunne? Tunne ongi kõik. Kui me ei tunne ühtemoodi, meil polegi midagi ühist ju?
Mu esimese ülikooli ajal kuskil 1998 nt sattusime toonase sõbraga (emane) Annelinna silla alla mingil sellisel hetkel, kus päike loojus ja jõevesi - oot, see oli vist kanal hoopis - oli täiesti tüüne ja meie ette moodustus täiesti selge tunnel sillapostidest, nende peegeldustest ning valgusest, mis postide vahelt paistis nii ülal kui allpool veepinda.
Ma arvan, ta on sama neuroeriline kui mina. Miks me muidu sõbrad olime - päris head sõbrad kuskil neljandast klassist alates. Sarnased tõmbuvad.
Me kügelesime ja tõmblesime seal vähemalt 20 minutit, kuni valgus muutus. Sest me mõlemad nägime portaali teise maailma. Me rääkisime sellest. Me olime peaaegu valmis minema - ja ometi me teadsime ka, et kui kumbki meist vette astub, vesi tegelikult ei kanna teda, jalad saavad märjaks ja kogu maagia hajub.
Seda ka ei tahtnud.
Seal on portaal teise maailma, aga me ei julgenud minna, sest nii masendav olnuks avastada, et tegelt ei ole. Tavaline illusioon, kõik on sama igav ja nüri kui alati.
Viimaks läksime minema, aga meile jäi illusioon, et KUI me otsustanuks veepinnale astuda, VÕIBOLLA.
VÕIBOLLA!
See tunne oli täpselt sama kui praegu.
Kõik on võimalik. Kõik. Kui üks ime saab juhtuda, on korraga uks lahti absoluutselt kõigeks, mida saab ette kujutada, ja seda, mida ei saa, on veel rohkem.
KÕIK on võimalik.
Ja samas on hirm, et tegelikult ei juhtu midagi, ei muutu midagi, kõik toimib edasi täpselt nagu ikka, sest reaalsus on igav, tavaline ja ära looda, väga väga naine.
Nagunii ei juhtu midagi.
Päris kindlasti mitte midagi, mida sa loodad.
Ikka veel on hirmus hea.
Peaaegu mõtlen, et tühja sest rongi järel tulnud avastustelainest, vat see nüüdne on viimaks piisav ja nüüd olen ära paranenud,
Või noh.
See kõik oli tõsi, mis ma enne mõtlesin, see kõik on tähtis.
AGA.
Kõik need avastused, mida tegin - inimesed ei ole sinuga head, sest sina oled hea, osad teised inimesed on lihtsalt head ja on üsna poogen, milline sina oled, võid küll teha seda, mis ise tahad, sa ei kaota midagi, eduks ei pea olema osav ja tark, peamine on olla enesekindel (lastekasvatustarkus), ilu on samuti peamiselt enesekindlus, pohh, mis teised sinust ja su loomingust arvavad, tähtis on su enda tunne jne jne jne karjuti rahva poolt maha või lihtsalt ignoreeriti ja mu jaoks pidevtaustaks jäi ikka iseenda gaslightning.
Äkki ma teen kuskil vea. Äkki ma teen mingi fundamentaalse vea. Kui keegi minuga häälekalt nõus ei ole, nad selgelt ei ole sama avastanud + vahepeal ma saan mingite enda jaoks äärmiselt loogiliste ja mõttekate ideede eest, mis kõigi nende alusideedega seotud, jubedalt kaela. Ma teen midagi valesti. Ühiskond ei salli mind. Mida ma valesti teen - ei saa ju olla, et ma pole piisavalt hea ja lahke. Ma olen kõige lahkem ja parem inimene, keda ma tunnen - ja tunnen samas mõnesid RÄMElahkeid ja toredaid?! Mis on teistmoodi?!
Kuidas inimesed, keda ma pean mitte ainult headeks, vaid ka tarkadeks, minuga absoluutselt nõus ei ole!? Kuidas me niiiiiiii erinevalt mõtleme?! Mida, miks, miks?!
Ja nüüd mul on vastus.
Meie elukogemus ongi absoluutselt erinev.
Minu taustausk "ma olen täpselt nagu kõik", mille vahetas välja "ma olen täpselt nagu kõik, ainult neuroeriline", ei olnud tõéne.
Olen selle üle kangesti õnnelik, sest nüüd ma saan aru. Nüüd on loogiline. Kogemused, mis minu valmis vormisid EI ole tavalised.
Mis siis, et keegi ei vägistanud, joodikuid ei olnud, kõht oli täis ja alati ruumi õppida (mida ma LIHTSALT ei tahtnud teha, sest ii-gav). Kuhugi näppu peale panna ei saa - aga et ma phmt ei tohtinud rõõmus olla, kohe lõhkus ema selle ära, et ükski kokkulepe ei pidanud mitte seepärast, et mina olen ebausaldusväärne mölakas, vaid lihtsalt mu ema ei pidanud oma poolest midagi, et mul ei olnud mitte mingit usaldust omaenda tunnete ja muljete suhtes, sest kohe tuli ema ja ütles, kuidas TEGELIKULT on - ei ole tavaline.
Ja korraga ei ole mul enam tunnet, et ma olen kõigest kuidagi valesti aru saanud, kuskil on mingi suur viga, minuga on midagi valesti.
Ei, minuga on kõik õigesti, ma mõtlen sama loogiliselt kui loogilised teised, lihtsalt pind, millelt ma omad elutõed leidnud olen, on teistsugune.
Ja muuhulgas - see on oluline, sest olen ikka päris palju selle üle imestanud, miks ma teraapiaid ei salli ja miks samas teised neid mulle innuga soovitavad - ei kannata ma ÜLDSE, et mulle öeldakse, et ma tunnen valesti, näen valesti, mõistan valesti.
Kindel viis mind vihale ajada on öelda või kasvõi mõista anda, et mu tunded ei ole tõsiseltvõetavad, ma reageerin üle.
Sest tegelikult on minu probleem, et ma reageerin alla. Kogu aeg vaatan teist seisukohta, talle ju tundub nii, tema meeles on sedasi ja sedasi, ma ei tohi vihastada. Võin ainult eemale hoida, kui see mind segab.
Mida olen ka ohtralt teinud.
Aga nüüd korraga tunnen juba kuuendat päeva järjest, et jaa. Ma võin nii tunda, nagu ma tunnen. Kõik on ok. Ma mitte ei ole külma südamega ja hoolimatu, vaid ma lihtsalt olen väga omaks võtnud, et MINUST ei hoolita.
Mitte et mul oleks hülgamishirm tähenduses "ma kardan, et mind hüljatakse ja hoian teistest hirmsasti kinni", vaid mul on kindel teadmine, et nagunii hüljatakse. Ela sellega arvestades, VVN, see on elu.
Kunagi ise teismelisena nägin mingit filmi, mis rääkis noorte sektitõmbamisest. Kuidas see käib.
Seal oli harjutus, kus inimene paneb silmad kinni ja kukutab end nagu palk ümber ning teised seisavad ringis tema ümber, püüavad ta kinni ja lükkavad uuele poole. Phmt harjutus oma tahte loovutamisest ja usaldusest, et teised aitavad.
Vaatasin seda ja ei saanud millestki aru. Nagu ... ok, ma panen silmad kinni ja lasen endal kukkuda.
Ainult et minu peas ei ole ka harjutust neljakümnendat korda tehes "ma ei saa haiget, teised püüavad mu kinni". Minu peas toimuks: "On hea võimalus, et teised püüavad mu kinni, sest on siuke harjutus. Aga kui nt juht, sellal kui minu silmad on suletud, teeb mingi märgi, et laske tal kukkuda, mul lastakse kukkuda. Ma võtan selle riski, sest tahan kampa kuuluda. + ilmselt ma saaksin kukkudes küll haiget, aga isegi ühtegi konti ei murraks. Asi on kaasategemist väärt." Positiivne (kuulun teiste sekka nende arust) ja negatiivne (risk haiget saada) on tasakaalus.
Mind ei saa juhtida nii labaselt kui keskmist karilooma.
Minuga peab vaeva nägema, sest mu baas on "ära kunagi usalda, nagunii saad petta."
Ja nüüd VIIMAKS saan ma ausalt olla vihane nende peale, kes kädistasid ja kraaksusid, kuidas ma olen halb, isekas, ennast täis ja kuidas ma võisin.
Nad ei saanud millestki aru.
Et ma ise ka ei saanud, pole vabandus neile.
MINU automaatne eelarvamus teiste suhtes on hea - et kellel iganes on põhjused teha, nagu ta teeb.
Kui neil minu suhtes ei olnud, NENDE viga.
Pole minu asi üritada meeldida inimestele, kes aru ei saa.
Mul läheb üllatavalt hästi.
Poeglapsega leppisime ära (ta oli siiralt üllatunud, et seda vaja oli, keegi ei jõua ju nii kaua pahane olla?) ja ta oli mu ema kunagistest tegudest sama hämmeldunud kui mina ning esitas täpselt sama küsimuse, mis minagi enda sees.
"Aga äkki ta ei oskagi armastada?"
Ema TEGI ju kunagi mingeid Pedasse tulnud isiksuseteste järjest läbi ja sai psühhopaatias kõrge skoori.
Äkki ta lihtsalt ei oskagi? Tal on sees midagi puudu, mis enamikul inimestest olemas?
Aga ma ise käisin hambaarsti juures, pojaga talle riideid ostmas uueks kooliaastaks ja uurisin netist, kui palju ta riigilt õppetoetusena raha saaks, kui ülikooli läheks - teda huvitab logistika, uskuge või ärge uskuge. Mul endal oli täiega raske seda uskuda, sest kuidas saab inimest NII igav asi huvitada? Kõige kasulikuma transportimise vormi ja sõidugraafiku leidmine, nii et ajad klapiksid ... Aga kui ta seletas, et see on phmt nagu tekstülesannete tegemine stiilis mismoodi korraldada kaubaautode käike, nii et nad võimalikult lühikest maad koormata sõidaksid ja kütust võimalikult vähe ilmaasjata kulutaksid, ja talle meeldib asju loogiliselt lahendada, sain paremini pihta.
Leidsin kolm logistika õppekava. Üks neist tasuline rakenduskõrgharidus (wtf, meil pidi ju tasuta kõrgharidus olema?), üks magistriõpe ja üks kutseharidus keskhariduse baasil.
Ma ei saa tegelt üldse aru, mida seal nii väga õppida on, aga magister?
Misiganes.
Selgelt ma ei kõlba tegelt sõna võtma, sest minu kogemused haridussüsteemiga on eranditult "ma arvasin, et seda ei lähe mul vaja, ja ei läinudki". Minusugused ei sobigi sinna.
Aga Poeglaps läheks hea meelega kõrgkooli ja saaks kõrghariduse. "Muidu oleks ju keskkool mõttetu - oleks kohe kutsekasse võinud minna!" Aga pole sobivat õppekava.
No ... aega on selle kiire asjaga veel.
Kuigi see on natuke nörritav, et Tütarlaps oli raudselt akadeemiliselt edukam läbi oma keskkooli, aga tema isegi ei mõelnud ülikooli peale, mis pole lavakunstikateeder, ja õppis viimaks Polüs mingit veebihaldust vms.
Nagu - ma hästi ei saa aru, kus on loogika peale hirmsa mõtte, et mu emaga koos elamine rikkus ta enesehinnangu.
Kusjuures, et selge oleks: ma ikka veel arvan, et ema tegi nii minu kui temaga oma parima. Ja mu vennaga ja mu õega.
Lihtsalt emme seest polnud väga head võtta. Ta ilmselt ei ole teadlik ideest, et teised inimesed on inimesed, mitte tema ideede pikendused.
See on ka üks asi, mille pihta olen tema osas hämmeldunud olnud ja mitte mõistnud, kust pärineb mu ema komme esitada oma igasuguse tagapõhjata ideid: "Ja siis sa/ta/nad hakkavad igavesti elama niimoodi, sest mul tuli siuke mõte."
K.? Me ei räägi temaga hetkel, aga selles pole midagi uut. Mul ei ole ka tunnet, et me suhetes seekord väga midagi muutuks. Me oleme niimoodi ennegi mittesuhelnud.
Lisaks tegelen oma värskete raamatute turundamisega.
Täitsa naljakas, et ma alles koos tõdemusega, et "Devolutsioon" anti välja väga noore igasuguse sissetöötamiseta kirjastuse poolt, võtsin ise arvustajate leidmise ette. Ja nüüd saan aru, et oot.
Nii see käibki. Kirjastused tegelevad natuke leviku ja müügiga, aga kui ma tahan meedias märgatud olla, on minu enda asi rakendada kontakte, olla visa, sõbralik, pealekäiv ja järeleandmatu.
Mul rämedalt vedas, et "Lihtsad´valikud" sattus romaanivõistlusel Sinijärve kätte, kes ta esimesest voorust edasi lükkas, ja et Mart Juur seda luges ja talle meeldis nii väga, et ta kutsus mu Kirjandusministeeriumisse ning sain hoobilt 10 korda kuulsamaks.
Ent üldiselt ei käi asi nii, et raamat avastatakse, ilma et kirjanik ise midagi peale tema valmiskirjutamise teeks. Enda pähemäärimine on osa kirjanik olemise tööst.
Ja ma olen 44, kui selle avastasin.
Jälle mingi "kõik teavad seda" teadmine, mis minuni absoluutselt jõudnud ei ole.
Aga kuna vähemalt osad inimesed, keda oma meediassejõudmise kampaania raames painasin, on olnud vastutulelikud ja öelnud, et jaa, saatku ma eksemplar, tore, mul on hea tunne selles uues rollis. Ja oktoobris lähen kirjanikuna raamatukogutuurile. 2 päeva, kolm kohtumist lugejatega, vahepeal saab hotellis ööbida. =) Vau, elu on ikka veider.
Ma eriti ei taha seda kirjutada.
Aga kui ma ei üritagi seletada, on veel väiksem võimalus, et keegi aru saab ja hoolib.
Ja noh. Nüüd, kus mul on otsus tehtud, arvuti lahti ja ise ka istun, mitte ei lama, on see oluliselt vähem jälk kui ette mõeldes.
Just do it, mhmh.
Ehk ... jeebus, kuidas kokku võtta?
Mis värk on enesetapuga? Vaimse valu täppisdetailid? Minge kõik persse? Ei, ärge minge, olge toredad?
See oma päeviku lugemine tõmbas mu täiesti rihmaks.
Ma olin enda sees ja enda jaoks kõiki oma traumasid kokku võttes võtnud omaks idee, et lihtsalt tajun teravamini. Võin mõelda, kuidas ebapärlikarp kuninglikult mitte midagi aru ei saanud, aga kuidagi see "kõigil on ju vanemad lahku läinud" käib tegelt kaasa sellega, mis ma ise endast arvan, kui ei meenuta endale, et mu tunded on ehtsad ja mu muljed ehtsad.
Ma kaldun nagunii võtma oma tundeid ja kogemusi kui ainult minu omi, ja uskuma, et mingil objektiivselt tasemel pole eriti hullu. Minu jaoks täiesti arusaamatud kohutavused saab kenasti pisikeseks ja tavaliseks sõnastada ja mina tunnengi seepeale, kuidas ma ilmselt teengi sääsest elevandi. Valu, mida ma tunnen, on tegelt ebaadekvaatne, kõigil on nii, ma olen lihtsalt oma ATH ja RSDga eriti hädine, arusaadav, et rahva käest peksa saan ...
... ja nüüd ma lugesin seda ja minge persse kui õudne.
Ehk mu tunded on adekvaatsed, mu muljed pädevad, ma OLENGI elus täiesti üle võlli kannatanud ja ometi ometi ometi pole nagu midagi selget ette näidata peale enesetapu. Mis oli ka minu enda valik ja näitas lihtsalt, kui isekas ma olen.
Mitte keegi ei mõista mind. Ikka karatakse turja. Miks, miks, miks inimesed on inimesed, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda, miks ma pean?!?!
Ja ma lihtsalt tahaks surra (mitte metafoor, otseselt) et pääseda sellest maailmast nende inimeste juurest, kes üldse aru ei saa, et mul, kurat, on olnud jube halb, kurat, nii kaua, kurat, et ma olen niigi täiesti arulagedalt normaalne, tugev ja terve veel.
Selle kohutava valu ja murdumise tules ma käitusin Poeglapsega veits halvasti ja K-ga teistmoodi veits halvasti ja pärast Poeglapsele seletasin, et kui inimene, kes muidu käitub kenasti, hakkab karjuma ja nutma ja nõmetsema, teda tuleks aidata, nunnutada, sest selgelt on midagi väga halvasti tema jaoks nüüd.
Poeglaps: Ei. kui minuga vastik ollakse, ma olen ka vastik.
Mina: Aga see ei ole ju armastus. See on mingi vorst vorsti vastu tehing. Sa oled minu vastu kena, ma olen sinu vastu kena. Ma olen sinu vastu nõme, sa oled minu vastu nõme. Armastus ongi see, et sa saad aru, et kui ta nii halvasti käitub, on vaja teda nunnutada ja lohutada.
Poeglaps: Ei.
Nii et nüüd me teist päeva eriti ei suhtle omavahel ja ma tõden üleüldisele hüljatusele ja "keegi ei mõista mind" värgile lisaks, et nojah.
Ka mu poeg ei armasta mind.
K.ga on juba ammu selgeks saanud, et kui ma hakkan karjuma ja kramplema, kui ma enam ei suuda, oska ega taha end "normaalsena" hoida, ta vihastab.
Päris "keegi ei armasta mind" ei ole, on Tütarlaps ja üks sõber.
Ma olen hommikul mitu korda mõelnud, et peaks sellele sõbrale kirjutama.
Aga no - suutsin end nii palju kokku võtta, et tulin siia kirjutama.
Niigi suur asi.
Teemal "enesetapp": ma mäletan, et siis oli täpselt samamoodi tunne. Et kedagi eriti ei huvita. Ma olen inimestele suht ükskõik. Ma valutan, nagu põleksin, valutan nii hirmsasti - ja keegi ei tee eriti välja. Korra olin eraldi jalutamas käinud, et oma kurba olukorda kurta. Kaks korda külas. Olin inimesi ohtralt skaibis painanud. Väga raske oli mitte kogu aeg kurta, aga pingutasin. Olin vahepeal vait ka. Üks "sõber" ütles, et ehk oleks aeg professionaalset abi otsida. Üldine eeldus oli, et saa kuskil omaette omadega hakkama.
Kuidas ma võisin inimestele niimoodi teha? Aga kedagi ju ei huvitanud eriti! Mis mõttes "niimoodi"? Neid ei koti, kuidas mul läheb, inimesi ei koti, kui valus mul on, neile on tähtsam see, et nende peale ei karjutaks ja oleks mugav elada.
Miks ma peaksin arvama, et nad nad saaksid haiget, kui ma sureks?
Kus see loogika on?!
Muide, ma muidugi väljendan valesti, end maha salgavalt. "See on ainult tunne." Loomulikult ei ole "ainult" tunne. Tunne on väga tähtis. Tunne, mis tunne on, on kõik.
Aga kui ma leian, et tundel on muid põhjusi ka, kui et ma olengi siuke imelik, meeleheide kasvab ikka ilmatuks.
Juhtusid päris asjad. Ma sain nii haiget. Niiiii!!!
Ja mida rahvas arvab? VVN on veits isekas ja mõtleb lapsesaamisest haigelt.
...
Sain veel innustatud oma kauge nooruspõlve jagamisel.
Katarina (tal on tegelt teine, kinnine blog ka ja ma loen toda, kuigi sisu on mõlemal 90+ % sama - aga seletus, mis te mu kommentaare ei leia) ja sitsidsatsidpatsid ütlesid, et mu ühekskümnendatest kirjutatu oli hästi - kuigi nad võiks nüüd ise ka sellest kirjutada, mida NEMAD mäletavad olulisena - ja kui mainisin, et mul oli kunagi tulevikuks kaks nimekirja: "teha enne 27" ja "teha enne 72", soovitasid jagada.
Kuid ma pole neid nimekirju üles leidnud. Mäletan, et esmalt panin nad oma perekonna iidvana ja hiigelsuure Piibli vahele, mille gooti kiri ja kollakad lehed pidid plaanidele tõsiseltvõetavust lisama, mingil hetkel kolisin ära, võtsin kaasa ja nüüd arvasin, et mingil kolmandal hetkel panin plaanid ühte päris suurde ja kenasse puust karpi. Aga tundub, et sellesse sotskorterisse kolides, kus ma praegu elan, otsustasin karpi mitte kaasa tuua. Suurem osa selle sisust oli ühe pappkarbi, mis algselt vist printeripaberi jaoks mõeldud, sees, osa on ei-tea-kus ning olgem ausad: ega ma tegelikult tea, kas need tulevikuplaanid üldse olid seal puust karbiski.
Lihtsalt arvasin, et olid.
Mu pea on ses mõttes üsna imeline, et mälestused "see asi on vist seal," on täpsed kuskil 80-90% ulatuses ja ülejäänust on ka olulisel kohal "asi OLI seal, ent mingil hetkel sai ümber tõstetud ja vot seda ja eseme edasist saatust ma enam ei mäleta".
Ent mõnikord ma mõnda eset või juhtumust üldse ei mäleta ja olen siis hämmelduses ja solvunud, et mis mõttes pea mind alt veab, miks on tühi koht seal, kus peaks olema info?!
+ kõik need korrad ja asjad, mille kohta mul on meeles omaenda mulje ja hiljem selgub, et konkreetsed faktid olid teistsugused. Ja kellegi kolmanda hoopis kolmas mulje on üsna sama sisukas kui mu enda kahtlane.
Nojah.
Aga nimekirju niisiis ei leidnud. Ei saa huviga võrrelda oma 13-aastase minu ja praeguse minu eluplaane ja elus juhtunut otseseid nimekirju kasutades - ent leidsin hulga muud huvitavat vana kola. Ja noh. Ka sellest saab mõndagi järeldada.
Nii et ma nüüd järeldan.
See on hästi lihtne. Sest ma loen ja no - ma tõesti ei ole eriti muutunud. Lootusi on vähem, endapeksu on vähem ja ma pole nii pinges teemal kehakaal. Muu on suht sama.
Ehk lihtne näide: päevikusissekanne 3. mai 1993, esmaspäev.
Ma ei paranda ühtegi kirjaviga. Selline tekst ongi.
Meil oli jälle 8 tundi. Nagu ikka esmaspäeviti. Täna oli päris tore päev. Ei ühtegi ülirasket tundi, joonistamises tegime valgest paberist kompositsioone voltimise teel. Prantsas sõime kommi. See oli vahva. Õpetaja oli ka jube head kommid kaasa toonud. Kuid tegelikult pole mu eluke põrmugi roosiline. Marina juures käimisega on nüüd küll lõpp. Mul pole lihtsalt enam vaja. Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutanud olen, aga Marina juures ma käisin psühholoogilist konsultatsiooni saamas.
Nimelt olen ma paksuks läinud. Homsest hakkan igatahes dieeti pidama. Varsti on ju suvi, suveks paksuks minna ma aga küll ei tahaks. Kaalun juba 62 kg. Jube, minu 172 cm juures on see katastroof, homme ei söö ma MITTE MIDAGI. Ausõna. Ma lihtsalt ei tohi süüa ja kõik.
See eest lähen homme koos emmega päevukaid ostma. Uusi ja ilusaid. Kas "Dünamo" poest või "Kalevi" ujula juures olevast poest. Ja kui homme on ilus ilm, lähen õhtul ka ratast putitama. Ning ülehomme sellega sõitma. Jalgratas on tore asi, sellega on kerge sõita ja lõbus kah.
Mul on homseks õppimata. Ega ma seda vist õppida viitsigi. Tegelikult. Mul on juba täiesti kõrini sellest koolist. Mina arvan, et koolis tuleb liiga palju käia. Seal on igav.
Meil tuleb pr. keeles exam. Ei teagi, võib-olla tuleb raske. Aga võib-olla ma ei peagi seda tegema. Loodame seda. Mu lemmikansambel on ikka veel QUEEN. Jumala vägev ansambel.
Mul on tunne, et ma ei muutu kunagi. Ma ei räägi välimusest. Aga mu mõtteviis. Niikaua kui ma mäletan, olen tahtnud olla iseseisev, vaba sõltuvusest ja jumaldatud vastassoo poolt. Mulle on alati meeldinud mõelda ravimisest. Ja piinamisest. Natuke ka sexist. Ning ma olen alati seiklusi igatsenud. Ja inimeste šokeerimine on kah olnud mu lemmiktegevus. Kõik see, sex kaasa arvatud, juba 2. eluaastast peale.
(Praeguse minu kommentaar: mitte et ma oleks kahesena või ka neljase või kuuesena täpselt teadnud, kuidas seks käib. Aga ma sudisin oma mõttemängudes midagi tagumike kallal, mhmh. Ilmselt sellepärast vihkan siiamaani kogu ideed ja iga mälestust vitsasaamisest - see OLI nagu vägistamine minu jaoks!)
Mu igatsuste hulka on kuulunud sõbrad, kellele meeldiks samasugune tegevus kui mulle. Näiteks igatsen ma praegu võimalust indiaanlasi mängida. Vähemalt mingi aseaine seiklustele. Ehkki see tundub vist naljakas. Ise juba 13 a. vana! Ja veel tahaksin ma onni ehitada, saada näitlejaks või loomadeuurijaks, anda välja Queeni nimelist preemiat, kihutada ratta ja mõne sõbraga täiesti vabalt maanteel teadmata ise kuhu lähen, millal tagasi pööran, millal ja kus ööbin, mille eest süüa ostan jne. jne. Tahaksin, et see suvi tuleks tore. Et ma võiksin terve elu olla lõbus ja õnnelik. Tahaksin ... tahaksin ... playerile uusi patakaid. Hahahhaa, kui proosaline soov. Aga neid tahaksin tõepoolest ka.
Mulle meeldib mu ema. Ta on tore. Ilus ja lõbus. Vend meeldib ka. Õigupoolest olen õnnelik - on kevad, pidu, varsti on suvi. Jehuu!
See aasta tuleb kevad teisiti!
tiu-tiu ja teisiti ...
Ja esimesed read järgmisest sissekandest. Teisipäev, 4. mai, 1993.
Ma siiski sõin täna.
Nagu: jap. Siuke ma olengi. Kogu aeg sama, kogu aeg mina. Minu arust on isegi mu kirjutajahääl sama.
Kuidas SAAB olla täna see, kes polnud eile, arumaeitaipa. Ma saan aru sellest, kuidas EI TAHA olla püsiv, lihtsalt endale ei meeldi end sedasi tunnetada, et näe, mina, nad saavad loota sellele, et mina käitun nagu mina.
Aga ma ei saa aru sellest, et ei taju end püsivana, pidevana, alati-iseendana. Ei. Mõika.
Ma muide mängiksin ikka veel indiaanlasi jumala hea meelega. See ongi larpimine - mängid kedagi, kes muidu ei ole.
Ainult jah - kehakaalu osas ja dieetide osas ma enam nii meeleheitlik pole =)
Näitlejaks ega looduseuurijaks ma ei saanud, aga kuna TEGELT ei tahtnud ma mitte niivõrd looduseuurijaks kui Gerald Durrelli moodi ametite pidajaks saada ja tema ka kirjutas, mul on vähemalt mingi sama teema servapidi saavutatud.
Ja rattaga ma enam ei sõida. PR nõuab see liiga palju vaeva ja keskendumist. Mäletan küll, kui tore oli, ent lihtsalt ei jaksa.
Teisipäeval, 4. mail selgus veel, et ma ikka ei läinud emaga päevukaid ostma, sest emal oli vaja hoopis koos tudengitega hullumajja hulle vaatama minna, ja ma arvan, see on phmt näide olukorrast läbi kogu mu lapsepõlve ning miks mu arust (ikka veel) on täiesti absurdne oma lapsele isa otsida ja arvata, et kui ma leidsin hea tunduva armsa inimese, kes ütleb, et jee, laps, jee, ma täiega tahan, jee, on see kuidagi parem kui saada laps kellegagi, keda isegi ei tunne ja kes spermapanka spermat annetanud on
Sest teiste inimeste peale ei saa loota. Nad võivad rääkida kõike, nad võivad isegi uskuda, et räägivad tõtt, aga ainus inimene, kelle peale sa loota saad, oled sa ise. Kui sa ise tead, kas tõesti nälgid päev otsa või ise otsustad, et ei, ma ikka söön, kõht on nii tühi, sa ise valid. Aga loota, et keegi teine teeb asju, mille kohta ta on öelnud, et teeb? Ha. Ha. Või kui ta ei ole öelnud ja siis ikkagi teeb, kui lähete päevukaid ostma ekspromt, sest just praegu tuli tal meelde, et sul on uusi päevukaid vaja, ikkagi õppisin mina sellest peamiselt, et teiste inimeste kohta ei või iial teada, mis nad teevad.
Iial.
Ei ole võimalik otsida oma tulevasele lapsele head isa. Sest sa ei tea kunagi, milline see inimene on ja mida ta teeb. Ta on täiesti eraldiseisev üksus ja teise inimese peale ei saa loota.
Selle õppisin väga hästi selgeks.
Kui teine inimene ütleb, et ta teeb midagi ja siis ei tee, ei ole probleem mitte selle teise inimese käitumises, vaid kui ma uskusin ja lootsin ta peale, olin ise loll ja poleks pidanud. Loota saab ainult iseenda peale.
Osaliselt sel teemal, miks ma oma kogemuste peal olen kasvanud, kelleks olen, ja üldse mälu olemusest üks värske artikkel.
"Kahekümnes aastas hiljem" on koht, kus oma praeguse kaasa, kardinal Mazarini peale vihane kuninganna Anna kirub, et kunagi (ta viitab Richelieu aegadele) keeldus ta mehe armastusest, kes kunagi ei öelnud: "Ma kavatsen teha." Ta ütles ainult: "Ma tegin."
Selle poole olen ka mina oma elus püüelnud. Mitte öelda: "Ma kavatsen teha," vaid "Ma tegin."
Sissekande lõpuosa:
Käisin eile issu juures. Päris tore oli, ainult üksildasevõitu. Neil on seal nüüd lisaks Jossule veel üks taks Muti. Nad leidsid ta kuskilt ei tea kust. Kui koju jõudsime (mina ja Märt) (issu tõi meid autoga) hakkas õudselt vihma kallama. Nagu pangest. Ja müristas. See oli selle aasta esimene äike. Tore oli.
 |
| Ise tegin foto ka |
Mul vist on kõik
klimakteerium
üleväsimus
toidupuudus
samas võtan juurde (vist, kaaluma pole tõtanud, sest mul ei ole kodus kaalu)
ATH
RSD
lisaks lõpetasin 2 päeva tagasi depressiooniravimid, sest tahan väga orgasme tagasi
ja kell on 4 öösel, ma ei saa magada, sest nälg, ja phmt ahastan igas suunas kõige üle.
Tegelt see pole isegi ahastus. On siuke külm teadmine, et midagi head ei juhtu ja isegi neid asju, mida väga loodan juhtuvat, ei tohiks tegelt loota, sest on suur pettumuse oht.
Rääkimata neist asjust, mida ma tahaksin, aga mida NAGUNII ei juhtu, sest öö ei muutu päevaks ja mu pihkudest ei sirgu maasikataimi, isegi orasheina mitte, ja õun ei kuku ülespoole - nii lihtsalt on.
Mis siis, et ma tahaksin, et oleks teistmoodi.
Ja ma üritan mitte tahta, aga ainus, mida sellest saan, on mõru maik.
Tahan ikkagi, lihtsalt tean, et ei saa.
***
Nooh, jubeda ponnistusega jäin kuskile kell viis hommikul viimaks magama, nägin igasuguseid põnevaid unenägusid ja kell üks ärgates on täitsa kena olla.
Kõik need asjad, mida ma ei saa, on täitsa ükskõik.
Muidugi võib ka see aidata, et Rents arvustas ja arvustas põnevalt.
Jäin asjade üle mõtlema kohe.
Ja meelisklesin toredate tähelepanekute valgel - nt et detailid olid suht kenasti läbi mõeldud enamasti.
Onju! Ma enamasti teen seda süsteemse mõtlemise asja ja siis olen nördinud, kui seda kas
a) ei märgata
või
b) välja tuuakse ainult see üks koht, kus vähe viltu läks. Kusjuures pooltel kordadel pole see isegi viltu läinud, lihtsalt sõnastus oli selline, et halvauskne antud teemasse süvenev lugeja teeb teistsuguse järelduse, kui heauskne ülelibiseva pilguga lugeja teeks.
Aga Rents on lahke ja ei raputa vaipa liiga tugevalt, nii et asi näeb täiesti vaiba moodi välja ka peale kloppimist.
Mitte et ma sellest metafoorist nüüd ise ka täpselt aru saaksin. =P
Ainus asi, et ma väsin kohutavalt ära ja kuumahood on sama kohutavad. Võtsin seljast siidist pidžaamapluusi, mis kooseb õlapaeltest ja kahest lühikesest siidilatakast, sest see oli higist konkreetselt MÄRG, jäin ainult lühikeste pükste väele ja IKKA oli palav. Prillid lähevad pidevalt uduseks, sest nägu higistab hullu moodi ja kõik on märg.
Terav tujude vaheldumine on vist ka sümptom, on ju.
Nii et asi on ... oot, kuidas viisakalt üteldaksegi ... üleminekueas.
Liminaalsus - pole enam üks, aga pole veel ka teine.
Aga tujud on täitsa olemas ning täiesti ettearvamatud. Näiteks koristasin eile elupõhjalikult ära meie vannituba-kempsu. Olgu, homme tuleb Tütarlaps oma neiuga külla, aga ma ei koristanud mitte seepärast, vaid see oli õigustuseks. Lihtsalt hakkasin koristama ja nägin selle käigus aina uusi ja uusi räpaseid kohti.
Nühkisin isegi vuugivahesid natuke. Täiesti jabur.
Esimest korda mõtlesin, et natuke nõme on, et laes on see katkine pruun koht, kust kunagi ammu vett läbi on jooksnud ja minu siin elades korra veel jooksis, sest ülaltnaabri kempsu loputuskasti viiv voolik lekkis. Üldiselt ei seganud see mind üldse, aga peale kolimist - kui ma koristasin KÕIK täiesti maniakaalselt ära - pole vannituba kordagi nii puhas olnud. Vat nüüd on natuke: "Mis ma üldse vaeva nägin? Pott, kraanikauss, kassi liivakast ja pesumasin võivad küll läikida, aga tänu sellele kohale on ikka mulje, et siin elavad suht lohakad inimesed."
Samas: mulje on muidugi õige.
Ma nüüd lähen toon pesu õuest sisse nagu korralik koduperenaine kunagi. Ja panen pildi Estconist, mis ei kanna mingit muud infot kui teatamine, et ma ei häbene, kuidas ujumisriietes välja näen. Olen, kes olen =)
 |
| Pildistas Veiko Kastanje |
Api, mul on halb.
Eila käisin hambaarsti juures ja see arst - augusti päris alguses käisin ka ja seega tunnen teda natuke - ei tee tuimestust, kui muidu saab. Ma ei tea, kas ta kaitseb klient-patsientide rahakotti või mis, aga ta tegi eelmisel korral tuimestuse, kui ma kolm korda võpatanud olin, ja seekord ei teinud üldse. Kusjuures ta ei teinud mulle ka eriti haiget, aga ma olin üleni krampis hirmust. Ja kui ta küsis, kas pandud täidis segab või puurida veel, ma ütlesin, et ei sega, sest alternatiiv olnuks talle öelda, et jah, puurige veel, ja karta, et läheb hella koha pihta - jälle.
Nüüd valutavad mul pooled hambad. Kusjuures teiselt poolt, kui tema parandas.
Aga ma lähen veel korra tagasi ja kui õnnestub end kokku võtta, palun veidi lihvida.
Lubadusi ei anna. Lõpuks on mul jutumärgid käsivarrele tätoveeritud, sest ma ei suutnud tätoveerjale öelda, et neid pole vaja. Rääkida inimestega, kui ma ette pole ära otsustanud, mida ma räägin ja kuidas, on raske.
Nii et ootamatustele ma üldiselt ei suuda reageerida.
Samas ma seekord tean, et tuleks lihvida.
Samas samas vihkan ma valu.
No näeb. Maailm ei lähe hukka nii või teisiti.
Lisaks sõin ma kohutavalt vähe - mul kaob isu alati ära, kui emotsioonid tugevad on ja hirm valu ees on emotsioon - ja ei saanud jubedast väsimusest hoolimata öösel magada. Sest ma ei saa tühja kõhuga magada. Viimaks tõusin üles ja tegin vahvleid.
Päriselt magama sain peale 4. Ja hommikul vara, juba 11 ajal, hakkas väljas mingi teetööline kolistama kanalisatsioonikaevu kaanega, mul oli aken lahti ja tekkis tunne, et keegi kolistab otse mu toas.
Nii et olen ka magamata, mu hambad tuikavad, pea ähvardab valutama hakata ja oeh.
Koeraga on vaja välja minna ja peaks postkontorist ära tooma kassiliiva, mille sinna tellisin, ja apteeki minema oma ravumite järgi ja muidugi on tarvis jälle poest asju tuua ja sushi, mille ma eile ostsin, nägi väga ilus välja, ent maitses kehvasti.
Sushi, mille riis ei ole hea, ei ole hea.
Vist ei lähe täna kassiliivale järgi. Nad ei saada seda veel tagasi ja ma üldse ei taha. Võibolla ei lähe isegi apteeki - mul on tablette veel kaheks päevaks. Kurat võtaks, ma olen puudega, on täiesti kombes olla üldse mitte kombes, kui eelmine päev on raske olnud.
Raul ütles Klassikaraadios minu viimase raamatu kohta hästi. See on tore.
Linkima ei hakka, ütlemine oli lühike. Vastus küsimusele, et mida ta lugeda soovitab ja lisaks sõnastamata eeldus, et ta nimetab midagi Eesti fantaasiakirjandusest.
Jee "Omasid ei jäeta maha"!
Ma tahan ainult civi mängida, aga Poeglaps ei ole veel jõuksi läinud ja koer on õue viimata ja oeh ja aeh.
No hea küll. Viin koera õue ja käin poes.
Eee ... varsti.
Issand ja emake maa küll, kui raske on elu!
HOIATUS: Võibolla ei ole päris eetiline nii isiklik olla?
Võibolla on see peaaegu armastuskiri?
Kui pea ei valutaks, võiks täitsa elada.
On august. Mu lemmikkuu aastast ja peaaegu lemmikaeg ka - ainult kui mõnel aastal on eriti soe sügis, kui oktoobris paistab päike läbi kuldsete lehtede ja sama kuldsed on lehed, milles ma jalgadega sahistan ja jaki maha koorin, sest nii sooja ilmaga on lühikesed käised parim valik, on veel parem olla kui augustis. Sest sügis - sügis on imeline, oivaline, ülim.
Kuigi soe ilm ja päikesepaist omavad omi võlusid.
Kui pea ei valutaks, võiksin ma neid mõlemaid nautida. Ja saada kõvema laksu "Igapäevasest nõiakunstist", mis on mu augustiraamat ja mille keele rütm tekitab juba tunde, et elan mingis paremas maailmas paremat elu.
Kui minu elu kirjutataks üles sellises keeles, võiksin täiesti rahul olla - kuradima pöörane lugu kuradima ilusti jutustatud, selle nimel tasus kannatada.
Kuid keegi ei kirjuta seda raamatut. Võibolla nii ongi parem. Sest muidu ma oleksin armukade.
Ei, mina ise ei saa seda raamatut kirjutada, sest ma jääksin kinni iga pisimagi sündmuse hästi objektiivse kajastamise sisse, et ometi keegi ei arvaks, et ma ennast õigustada üritan. Ilus keel ja üldistamine ei oleks teemad, kuna minu peas valitsev teema oleks hästi hästi tõene püsida.
Sellest tuleks halb raamat.
"Igapäevane nõiakunst" on seevastu väga hea raamat. I-me-li-ne.
Mul on ikka veel nii hästi meeles, kuidas on sedasi armunud olla, et nutad verepisaraid ja linoleum su jalge all tõuseb kobrutama. Kuidas ma üleni, ÜLENI olin tunne ja väga väike osa minust üldse midagi muud.
Enam sedasi pole.
Mõnes mõttes hea.
Aga no kui pole valu, pole ka lootust preemia magususele.
Tõsi, seda preemia-osa juhtus reaalselt ilmatult harva ja siis lõppes ka alati halvasti.
Ikka ei tasunud ära, jajah.
On hoopis K.
Mida enam ma mõtlen, seda enam ma jõuan tõdemuseni, et peamiselt meeldib mulle K puhul, et mina talle meeldin.
Mulle meeldib see, et ta püüab mind mõista ja enamasti mõistabki, kui muid segajaid peal ei ole. Mulle meeldib, et ta on heatahtlik - muidugi mitte minu vastu ekstra, ikka kõigi vastu. Mulle meeldib, et ta hoolib piisavalt, et mingeid halbolusid märgata ja aidata tahta. Jälle - kehtib kõigi puhul, aga mulle meeldib eriti see osa, et minu suhtes.
Aga kas mulle meeldib miski tema juures, mis EI ole minuga seotud? Nagu midagigi?
Ok, ta on ilus ka.
Aga enamasti see, kes ta on minuväliselt, on miski, millesse ma suhtun lahkest neutraalsusest kuni "nojah, see on K, ta on selline"-tasemeni halvasti. Ta teeb hästi süüa? Tore, aga kui ei teeks, kas ta mulle siis ei meeldiks? Ta on väga närviline ja vanduv, kui ta tööd teeb - KUNAGI ei lähe asjad täpselt nii, nagu plaanis ja oh, kuidas see talle ei meeldi. Kas ma armastan teda seepärast vähem? Ei, ta lihtsalt on selline. Ta ei jõua praktiliselt kunagi õigeks ajaks, paar tundi hilinemist on selline pisiasi-pisiasi. Kas see häirib mind? Alguses häiris. Siis harjusin. Ei armasta teda sellepärast rohkem ega vähem. Ta langeb vahel pikkadesse jaurudesse teemadel, mis mind kas ei huvita või ma ei suuda jälgida või mõlemat. Nojah. Ta lihtsalt on selline, ma võin talle ju nii palju vastu tulla, et kui mind täiesti läbi ei võta, lasen seletada. Kui enam ei jaksa, katkestan ära.
Olgu, vahel on meil ühiseid teemasid ka, mitte et üks kannatab ära teise kirgliku jauramise (jaa, ma ilmselt teen seda omaltki poolt, kuigi tema ei katkesta ära, vaid jääb lihtsalt vait ja ei vasta enam). Aga enamasti on intensiivsus nii palju erinev, et ikka kerkib minus vähemalt kerget rahuolematust.
Ta teab, et mulle meeldib puudutada ja kallistab mind, hoiab kätt õlal või ma võin oma jalad talle sülle panna, aga ma olen praktiliselt täiesti kindel, et ta teeb seda minu jaoks - mitte et ta kõiki sedasi katsuks.
Mulle meeldib, et ma talle meeldin.
Ja kui mul tuleb peale tunne, et ei meeldi, ta ei armasta mind, saan ma raevuatakke ja jätan teda maha. Ning mõned kuud hiljem annab ta mulle enam-vähem seda, mida ma tahtsin, ma loen sealt välja, et ma ikka meeldin talle, ta tahab mulle head ja rõõmu teha ja minuga koos olla, ja leebun täiesti ära.
Nii on juba 3 korda juhtunud.
Või 4?
Mulle meeldib, et ma talle meeldin. Et ta on hea inimene. On väga intelligentne. Kõik muu on ebaoluline.
Jäin haigeks.
Ise ei saanud arugi. Lihtsalt juba teist päeva nii suur väsimus, et ... no veel palju väsinum, kui tavaliselt olen. Kõnnin koeraga väljas ja ei jaksa silmi lahti hoida. Ei jaksa peatuda, kui ta jälle tahab mingit põõsast nuuskida. "Ma ei jaksa seista, tule, lähme edasi."
Kodus magasin lõunaund, konditsioneer töös, sest millegipärast oli palavus talumatu. Ärkasin lõunaunest, mis oli sügav, üldse mitte puhanuna.
Mõtlesin, et tundub nagu mu tavaline palavikutunne, ilmselt tasub kraadida. Mingi 37.2 jälle, aga vähemalt on süda rahul, et palavik.
38.3.
Krt, ma olen haigem kui kaua aega olnud olen!
Nii väsinud, et ei jaksa raamatut lugeda.
Küll aga lugesin uuest Reaktorist Kristi Reiseli juttu ja - see naine oskab kirjutada.
Ma olen tükk aega jutustanud, kuidas annet ei ole olemas, andekus on lihtsalt see, et inimesele väga meeldib mingit asja teha, teeb seda aina ja paljude tundide jooksul saab üha paremaks.
Ainult Et Kristi Reisel on kunstnik. Ta hakkas kirjutama hiljuti, sest tal oli nii palju loomingulist energiat, et see tuli kuskile panna. Ja kirjutab juba nii krdi hästi, et ... noh, keel on tavapäraselt hea, eraldi selle eest ma ei kiidakski. Rütmid ja algus ja lõpp on korralikud, head, aga ka mitte kuku-pikali, lihtsalt korralikud. Samuti karakterid.
Aga ideed, mis tema käes täiesti korralikult vormistatud saavad, on imelised.
NII HEAD.
Palju paremad kui minul, näiteks.
Ok, ma olen kaht lugu lugenud. Vbla ma ei peaks väga üldistama.
AGA!
AGA!
Ma vaimustusin!
Vbla andekus ikka on olemas. Vbla ma olen sellega ka veidi pihta saanud ja seepärast arvasin jälle, et kõik on nagu mina ju, nii palju annet on igaühel, mina lihtsalt TEEN ka sellega midagi.
Aga vat nii palju kõvemat näidet nähes hakkan arvama, et temal on midagi enamat sees kui mõnel ka omast-arust kirjutajal.
Muide, et mina kirjanik olen, ma ei eitagi. (Loteriis keegi kirjutas kommetaariks, kuidas ma olen suurushullustuses grafomaan ja võin endale mõttes õlale patsutada: isegi hetkeks ei mõelnud, et äkki on tal õigus). Kuid sedasorti toorest annet nagu Kristi Reiselil mus pole. Pole kunagi olnud ka.
Olgu, vbla olen ma ka vaimselt veidi tasakaalust väljas, sest ma olen haige. Vaimustumine, see on peaaegu nagu vaimust vaevatud olemine, lihtsalt tibake teise nurga alt.
Ooh, mõnus.
/ringutab, käed kahele poole laiali venitatud.
Õues läks jahedamaks, nii et me pojaga magame viimaks jälle hästi.
Ja "Omasid ei jäeta maha" sai oma esimese tagasiside ja Devolutsioon ka ühe päris kena ja üleeile oli siuke päev, kus ma sain nii palju kiita ja tähelepanu, et lõpuks ei jaksanud enam isegi reageerida.
Jap, nii võib elada.
Kuigi hambaarsti juures käik ei olnud üldse: "Tehtud!" vaid mind kutsuti 12. tagasi. Aga mul tuli ka ühest hambast konkreetselt suur tükk ära.
Nüüd on seal prooviplomm.
See hamba tükeldumine üldse motiveeris mind viimaks aega kinni panema ja minema. Ja valus ei olnud. Nii et suht võit.
Pealegi Poeglapsel oli 0 auku peale kolmeaastast hambaarstipausi ja ses osas nüüd süda rahulik. Meil mõlemal.
Tema: "Tead, see on nagu kontrolltöö järel, kui sul jäi halb tunne ja ootad halvimat - ja siis saad tagasi ja VIIS?! Wtf?! Aga nii tore!"
MUIDUGI olen ma väsinud. Aga talutaval määral. Üldse mitte liiga palju, et mitte pesu välja viia jaksata.
Neid asju, mida ma teen ja mis on "lihtsalt elu," on palju. Mitte et ükski neist omaette võttes raske oleks. Aga neid on nii palju. Konstantne väsimus. Seda ma mõtlengi, kui ütlen: "Elu on kannatus." Elad täiesti normaalset head elu ja olen kogu aeg surmani väsinud, sest ... elu.
Õnn on väikeses asjades. Pfffft!
Ma peaks jaksama neid väikesi asju nautida, mitte mõtlema: "Näe, õunapuuõis oktoobris. Selle üle võiks teoreetiliselt vaimustuda. Ma PEAKSIN vaaimustuma. Ok, kirjutan võrgupäevikusse, et see on tore, sest phmt peaks ju olema."
Ma olen elus nii palju asju teinud, oletades, et rahva meelest see on hea, ma peaksin ka nautima ja kui ei naudi, dai pohh. Sunnin end nautima! Peab meeldima!
Aga positiivsed kirjutustagasisidemed meeldivad mulle päriselt. Eriti kui on tunne, et tagasisideme andja ei ole täielik saabas ja jagab veits lahti, mida ma teha üritasin.
Hästi magada meeldib ka päriselt.
Ja mesi ja kallistamine ja märja koera lõhn, põnev raamat ja uus erksavärviline puuvillane PARAS aluspesu ja päikeseloojangud. Beebid ja mõni asi veel.
Olen ikka veel sama inimene.
