kolmapäev, 5. august 2020

Mõtlen oma kutsule kutsikad saada

Liiga. Palju. Asju.

Kuidas ma peletan õudust ja väsimust tohutu hulga kuhjuvate "on vaja teha" asjade ees?
Muidugi võttes plaani kõigist suurema ja koormavama Asja, sest SEE on samas ka põnev ja ta kaunidus paneb juba ette võppuma ja tühja siis mingi kolimine ja remont ja koristamine ja lapsehoidmine ja avalik vestlus poliitikuga teemal "raamat, mida ka veel lugema pean" ja uue romaani jätkamine ja igapäine trenn ja politsei tahab mult veel infot kurva kutsikaloo kohta ja mul ei ole uue korteri esiukse võtit (sest linnal ei olnud, nad käisid alati tagant) ja ma pean seda ka kuskilt küsima ja koopia teha laskma ja üldse ellujäämine.

See Suur Asi oleks nii põnev!
Äkki Läheb hästi?!

Krt, ma ka ei õpi ... Tean küll, et ei lähe ... aga äkki läheb?!?!?!
Ja tegelikult ON sedasi panga peale minnes ka vahel hästi läinud. Vaadake mu lapsi! Ükski mõistlik inimene poleks neid nendes oludes saanud, aga mina, hah! Mõistlik?!?! Hah!!!!
Ja nad on nii neetult oivalised, et kõike väärt.
+ kas kunagi - KUNAGI - on mõni mu mõistlik tegu toonud kaasa märgatavat kasu? Nagu KUNAGI?!?!?!
Nii et jajah. Ebamõistlikkust õigustatud - tehtud.

Tegelt on asi lihtsalt selles, et tahan tunnet, et elan. Et on, mida elult tahta, on, mille nimel võidelda.
Nagunii on raske. Nagunii praegu mõnus ei ole. Kõik need Asjad tapavad mind niikuinii, nad tuleb niikuinii kuidagi üle elada ... aga kui on midagi lahedat ka plaanis, on, mille nimel.

Ma ei ole enam isegi kuri, et inimesed (TM) ei saa aru, kuidas ma mõtlen ja tunnen. Mul on lihtsalt: "Aaah, jälle! Inimesed ... Aga on mõned, kes mõistavad. Mitte alati ühed ja samad, aga alati keegi on!"

Ja nii ongi. Noh, piibliloo moraal- kui Soodomas ja Gomorras leidub ka viis head ja ilusat inimest, on nende olemasolu kurje inimesi täis linnade eksistentsi väärt. Kui maailmas eksisteerivad Ada, Miyazaki, Kaur, kaamos ja Kate Miller-Heidke, on siinne valu ja vaev õigustatud.

Inimesi, kes must aru saavad, ei ole palju.
Aga mõned on. (Lehvitab.)
See õigustab kõikide muude olemasolu samuti.

Remondiga juhtus naljakus.
Mul sai otsa esimese kruntvärvi põhi ja mõtsin siis teise kasutusele võtta. Kõik mu remondid on jätnud igasuguseid materjalijääke, nüüd saab need kasulikult ära kasutada.
Viisin siis ämbri uude koju, võtsin lahti - krt, mis värk? See on peaaegu tahke, peal kerge veekiht, lõhnab ka imelikult ... Otsisin välja ühe metallist pulga ja segasin. Värv natuke vedeldus, ent ei käitunud üldse nagu värv. Seda metallpulka üldse ei värvinud. Kuidas ta niiiiiii halvaks on läinud? See on ju isegi uuem, kui see eelmine kruntvärv oli?!
Otsisin aegumisinfot.
Leidsin, et aegumiseni on aega, aga tegu on pahtliga.

Oi, mul on nii palju pahtlit?!

Kohe leidsin hästi palju pahteldamist vajavat!
Aga kruntvärvi pean juurde ostma.

esmaspäev, 3. august 2020

Need pisiasjad, mille kohendamine pole üldse vajalik, kuid lihtsalt tore oleks

Olen oma uues korteris tasakesi tapeeti maha võtmas ja maalriteipi paigaldamas ja üpris elev sellest. Mulle meeldib värvida. Kuigi seekord jäi värvivalimise rõõm ära, sest mul on poja toa rohelistest seintest alles umbes 3 liitrit kruntvärvi ja 2 liitrit rohelist. Aga värvida on ikkagi tore, sest täpne ettekujutus tulemist mul puudub (on ebamäärane) ja siis on tunne nagu kingipakki avades: mis seal on? Mis selgub olema?
Ainus point kingitusi pakkida - aga pean tunnistama, et mul ei olegi seda elevust enam ammu kingituste osas, sest tavaliselt ma tean umbes arvata, mis pakis on. Mul on elevus aliexpressi pakkide osas (ma ei tea ju TÄPSELT, missugune saadav ese on, olen ikkagi seni ainult pilti näinud) ja eriti lahedad on pakid anonüümse(te)lt annetaja(te)lt. Need on ikka veel mu südames.
Sest saades oli mul: "WTF? Mis pakk? Mulle? Miks?!" ja siis oli seal sees see ükssarvikuga kaustik või väga väga naise kirja ja Surma pildiga kruus või kõrvaklapid või midagi muud nunnut ja mul oli nii suur rõõm.
Põnevus, mida krooniski hästiminek.
Seinu värvides on samuti nii suur rõõm. Sest kogu ruum muutub, täiesti uus nägu tekib pähe ja kuna ma ei ole mitte kunagi pettunud olnud, mis tulemus seinavärvimisel on, mul on sees hea ootus.

Lootus ja rõõm.

Ainus "aga" asja juures on, et normaaljuhul ma värviks tapeedi pealt, sest suur asi küll, aga seekord oli osa tapeeti MUST. (Eelmiste elanike ettekujutus armupesast oli ilmselt musta sametmustrilise tapeedi panek ümber voodi ja siis selle musta külge looritüllist roosade lipsukeste kleepimine - voodi küll alles polnud, aga kõik muu oli). Ja siis ma kiskusin selle maha ja kui ma juba tapeedikiskumistegevuses olin, kiskusin siis selle all olnu samuti.
Nüüd vist ... tuleb too alumine ka ära eemaldada. Õnneks on mul oma praeguse korteri seinte värvimise jäägina kapis kaks kolmandikku pudelit tapeedieemaldamisvedelikku. Mida on SITAKS. Pudeli peal on kirjas, et sellest jätkub 100-200 ruutmeetri seinapinna tapeedist puhastamiseks.

Lihtsalt natuke on kilplase tunne, sest oleks siis nii, et mul on kuidagi halb olla värvitud tapeeti elamises omades! Ei, üldse ei ole. Lihtsalt teen lisatööd, sest ... ilmselt mulle meeldib tööd teha või midagi.

***

VÄGA meeldib, ilmselt.
Tööd teha.

See tapeedieemaldi oli tõhus. Või noh, on ikka veel tõhus. Maha ei tulnud (tükkhaaval, kihthaaval koorides) mitte ainult viimased kolm korda pandud tapeet, vaid kõik kümme kihti hrutšovka ehitamise ajast, kuni vineer vastas. Mingit heledat sinakasrohelist peenikese mustriga oli pandud kaks kihti - ilmselt kui eelmine ära väsis, teine samasugune peale. Oli oranži, oli kollast pruuniga ja kui ma värve ütlen, tunduvad need ilusad, aga millegipärast tapeedina olid nad jubedad. Kuidagi toonid ja muster koos mõjuvad nii ilgelt, et mul on tõsiselt kahju inimestest, kes selle keskel elasid.
Kuigi oleme ausad - ega see must roosade tüll-lipsukestega parem olnud. Lihtsalt nende puhul on üpris selge, et inimestel oli valikut ja nad tegid sellise. Kuid vanade tapeetide puhul on alati: "Ilmselt parim, mis saada oli," ja kahju.

Nooojah. Lisaks ei võtnud ma kaasa taburetti, seal korteris aga ühtegi tooli pole, nii et lae alla ma ei küünitunud. Aga lohutan end, et kui esimese kihi kruntvärvi peale saan, on kõik kohe rohkem kodu moodi.
Poeglaps lubas homme koos minuga värvima tulla, nii et oleks hea selleks ajaks aluspind nii palju ette valmistada, et värvida saab. Võibolla isegi maalriteip paika sättida!

laupäev, 1. august 2020

Jah, ma ikka veel hoolin ja seletan. Ma HOOLINGI teiste arvamustest maapõhja, seepärast näengi nii palju vaeva, et õpetada end mitte hoolima

Nii hea tunne oli tagasi saada "mina teen, mis mina tahan, teised tehku, mis nemad tahavad"- loogikat ja tunnet.
Kuhu ma selle vahepeal küll kaotasin? Kuidas sedasi läks, et kaotasin?!

Et mina peaks oma tahtmisi teiste omade järgi painutama? Huvitav, kas nemad painutavad OMA tahtmisi minu järgi? Ei? Kuidas siis just mina kahjurlik ja munn olen, kui me teeme täpselt ühtmoodi?!
Kusjuures, pange tähele, kui minuga ilusti räägitakse, ma olen üleni leebe. Aga tule räuskama ja ülbitsema ja saad sama mõõduga vastu, aint vbla kõvemini =D Sest ma võtan selliseid olukordi rõõmu ja innuga ja ei pidurda end sugugi. Kes ei taha minu poolt sellist kohtlemist, võib nt alustada leebe ja rahuliku, isegi veidi paluva jutuga.
See oli suht ammu, mitu aastat tagasi, aga muidugi mäletan, kuidas mingi kommentaator teemal "jeebus, ärge andke nõu, ma elan niigi nii hästi, kui oskan, ja kui teie jutt just väga spetsiifiliselt kitsa teema pädev ei ole, ei ole see minu jaoks kuidagi õigem kui mu enese mõtted antud teema kohta" oli "ähh, toon ei muuda ju midagi, mis seal vahet, kas sulle jutustatakse kellegi oma kogemustest või antakse nõu sedasi teha?! Sa ikka saadad persse!"
Nüüd koerakaka teemadel MITU kommentaatorit olid: "Mis seal vahet, mis tooniga öeldud, sõnum on üks" ja minu tunne käis ning käib liini: "Toon on maailmatähtis. Ikka ja alati. Palju tähtsam kui sõnum, sest tooni pealt ma tunnetan, kas ma tahan selle inimese soove täita (näib, et on kena inimene) või ei taha (jõuan mina iga mölaka tahtmist teha?! No ei!)!"

Kuidas üldse jõudis jutt sinnani, et kui mu meelest igaüks teeb, mis tahab, peaksin mina tegema, nagu teised tahavad, ma üldse aru ei saa.
Nagu - wtf.
Nagu - kus on loogika???
Sa tahad räusata, kui ma oma koerakaka sinu konteinerisse panen? Räuska! See ei tähenda, et ma ei pane. Võib isegi tähendada, et NIMELT panen. Aga sinu tegutsemisvõimalusi see kuidagi ei ahenda, et mina teen, mis MINA tahan.
Sul on võimalus teha, mida sina tahad.
Aga ära looda, et kui sa minu vastu ebasõbralik oled, ma sinu vastu sõbralik olen. Niikuinii ei ole. Ma olen siukeste asjade suhtes TUNDLIK ja tahan kena olla aint inimeste vastu, kes minuga kenad on.

V.a. kui minuga ollakse suht kena, aga teistega väga mölakas ja ma näen seda pealt. Siis hammustan ka kätt, mis mind toidab.
Sest nii ma lihtsalt teen.
I am the warrior, noh.
Ilmselgelt on mu saatus olla väheste armastatud, mitte paljudele meeldiv. Ja noh. Ma eelistangi ju seda =) Armastus ka kolmelt inimeselt teeb mu palju õnnelikumaks, kui meeldimine 300 poolt.

A lugu on lihtsalt hea.



reede, 31. juuli 2020

Ikka veel ei valuta!

Tänane suurvõit: ma olen IKKA VEEL peavalutu.
Nagu - oo.
Nagu: jee mina. Hea keha.

Aga kõige otsa sõi Totoro ära nii oma viimased krõbuskid kui ka kondid ja on siukse näoga, et NOH? See oligi kõik v?! Nii et tegelt ütleb mu südametunnistus, et peaks veel poodi minema.

Kuna ma enne olen sõitnud pealinna, seal 4 ja pool tundi imikut hoidnud, siis pealetükkiva kerjusega suhelnud, sõitnud kodulinna tagasi, käinud oma uues korteris, saanud sealse võtme, vedanud oma ema ja laste abiga sinna korterisse teise käe poest ostetud üpris suure riiuli ja väikese nõudekapi seinalekinnitamiseks, talunud koera hüsteeriahoogu (ta läheb alati imelikuks, kui temaga koos on väljas üle ühe inimese ja nüüd oli NELI), söötnud ema ja tütart isetehtud burritodega, tütrel oma juukseid masinaga lõigata lasknud, leppinud kokku igatöönaisega, et ta tuleb mu uut korterit vaatama ja augusti teises pooles remontima, ja siis maganud, kuni koer mu nälga kurtes äratas, ei ole väga konditsiooni veel poodi ka minna.

Aga noh - kes küsib mu enesetunde järgi, kui on nagunii vaja koeraga õue minna ja poeg magab õndsa und (sest enne  aeti ta üles, et riiulit vedada)?
Jap. On vaja, siis on vaja.
Ok, lähen poodi, lähen.

***

Jõudsin tagasi. Kõndisin pool maad kinnisilmi ja nagunii oli üsna varsti selge, et koer ei olnud "Tahan veel süüa!, vaid "Mul oleks tegelikult nüüd eritada ka vaja!"
Aga mul on poeskäigu tagajärjel kilo koerakrõbuskeid, 50% peale allahinnatud moosipirukaid (ööaeg ja Poeglaps leiab, et moos sobib pirukasse hästi) ja 4,5 liitrit mineraalvett.
Kindlasti on see kõik millekski hea.

Imik, muide, oli ülinunnu. S.t. mitte lihtsalt armas (seda nagunii, aww, AWWW!), aga phmt ta ainult magas ja sõi ning ainus aeg, kui protestida võttis, oli unest ärgates, kui söök veel suhu jõudnud ei olnud. Ema väitel nutab ta ka, kui mähe märg on, aga kuigi ma vahetasin ühel unest ärkamise ja nutu hetkel veidi märja mähkme kuiva vastu, laps rahunes, kui söök suus, mitte kui taguots kuivas ümbrises.
Ilmselt aitas kaasa ka, et kui ta oli ära söönud, panin ta iga kord kohe vankrisse ja läksime kõndima, mis mõjub kõigile tittedele, keda tean ja teadnud olen, väga uinutavalt.
Mul kerge seda vankriga jalutamist teha, mul on muu elu ka. Titeema olles ei ... olnud nii kerge.
Eriti tite JA viieaastase ema olles.
Aa, et mees võiks ka lapsega nagu asju ette võtta, näiteks jalutamas käia? ... ma ei tea, mis mehed teil olnud on või millised mehed te ise olete, aga kui mina noor olin,  siis sel üürikesel ajal, kui ma üldse elasin mingi mehega koos, kui titeema olin, ma ei saanud isegi duši all käia, ilma et murelik isa poleks ukse taga: "Ta nutab! Tule ruttu välja!"
Jaah, ilmselt ma oleksin pidanud teda kasvatama ja õpetama, aga ma olin ka ainult 22, eks ole, ja mul ei olnud ema oleminegi veel selge, rääkimata sellest, et kellelegi isa olemist õpetada. Ma võtsin nii, et tema on ise isa, nii et ilmselt isad on sellised siis, ja kogu marmelaad.

Kui tolle täna hoitud beebi emaga rääkisin, siis tal oli suht sama suhtumine kui minul: üksikema olla on NII PALJU KERGEM, kui mehele ka veel ema eest olla.
Mhmh.
Mhmh!!!

Aga ma ei lähe talle homme taas lapsehoidjaks, kuigi ta küsis. See pole küll tema ega tita pärast üldse (nad on imelised), kuid mul on täna tõesti raske päev olnud ja ma lihtsalt ei jaksa.

kolmapäev, 29. juuli 2020

Endale meeldida

Tegelt oli eile sitt päev, sest koeral oli kõht lahti, magasin vähe, ning mulle mõjub see väga.
Ja täna tundub ainult hirmus vähe parem olema, sest ütlesin minimaalse urinaga hommikul pojale (kes kell 09.10 ei olnud veel ööund magama läinud, aga kel on õhtul kell 18 jalgpallitrenn), et kle, mine ometi magama! ja too vastas: "MIKS? Kooli ma läksin sama vähe maganuna ja probleemi polnud!" ja virutas oma toa ukse kinni.
Ok, ma lühendasin. Tegelt me vaidlesime mõnevõrra kauem.

SIis lugesin asju ja otsustasin, et inimesed on saatanast.
Mõnede eranditega, aga üldmentaliteet on karm ja pole ime, et nördin maapõhja, sest minu pihta ollakse nördinud asjade pärast. Tegelt isegi pohh, mis asjade.
Lihtsalt asjade.
Ela nii, nagu meile meeldib ... EI ELA. Neverever! Elan nii, nagu mulle meeldib, teil on vabadus mitte lugeda, mitte toetada, mitte sallida.

Tõesti ikkagi arvan (ritsiku viimane post), et kui ei meeldi, mine ära. Kui ei taha sellele inimesele annetada, ära anneta. See ei tähenda, et pead misjoneerima, kuidas kõik, kes annetavad, on lollid ja see isik ise üldse vastik ja kuri ja talle ei tohigi annetada. Kui sulle käib närvidele, et aluspesus mööda linna käiakse (khm, mina ja jooks sportrinnahoidja väel, pluusi peale panemata), ära käi ise ja kui häirib, et teised käivad, püsi seal, kus teisi inimesi ei ole. Nagunii käitub keegi nii nagu sulle ei meeldi.
Ohutum on inimesi vältida.

Ei taha ohutust, tahan viriseda?
Nojah, mina ei pea seda virinat lugema siis ju. Minu valik, kui ei taha, ära loe, Triinu.
Ei taha ohutust, tahan tülitseda (nagu mina, noh)? Tülitse, kustuta kommentaare, las inimesed olla lollakad, see ei ole sinu ega minu asi!
Vapper oleks mitte vastu hakata, vaid alla neelata ...
EI ole minu asi, mis kellegi teise meelest on või ei ole vapper. Minu meelest on nii, nagu mina arvan ja kurat, mine persse, kui tuled mulle seletama, et arvan valesti.  MINU elu!

Nende elu (MINU elu), nemad elavad (MINA ELAN!)

Keerasin selle posti kommentaarid üldse kinni.
Sest ma ei taha, et minu pihta virisetakse.
Ei ole minu asi, kui teile ei meeldi. Kui meeldib ... noh, ma ei tunneks eriti midagi. Sest ma olen parasjagu kuri ja võitlevas meeleolus.
Ja nagunii ei meeldi, noh.
Mis siis. Ma ei ela selleks, et teile meeldida. Ma elan selleks, et endale meeldida.

Hilisem lisa ehk postskrimptum ka

Mind aitas sel puhastava viha teel väga väga väga ritsiku viimane blogipost. Õigemini selle kommentaarid. Ritsik rääkis asjadest, mis teda häirivad ja vihastavad ja kommentaarium oli (peamiselt, Kaur, PEAMISELT): "Hissand, kuidas nad võivad!"
Mina lugesin omakorda neid ja olin: "Appi, see on täpselt sama jutt, mis nad mulle rääkisid, aga oma blogis oma käitumise kohta ma millegipärast ei suutnud seda võtta kui kümneaastaste tänitamist "ta poosetab oma uute kingadega" (ehk = ta käib nendega) ja "kuidas ta küll tantsib, käte ja jalgadega, peab ju sedasi!" (lihtsalt tammuma phmt, mu väga vana trauma ajast, kui olin 9 ja mind tuldi õpetama, kuidas peab lastelaagri diskol tantsima).
Inimesed kaagutavad kooris, ainsaks tulemiks: "Aga MEIE oleme targad ja head!"

Kui aru sain, et käib siuksel tasemel karjajutt-tänitamine ja samal tasemel tänitamine käis ka minu ja koerakaka teemal, vihastasin, et inimesed nii lollid on.
Klaar ja puhast tunne tekkis kohe.
Tõdesin, et mul ei ole sihukestega midagi teha. Ja läheb.

Erandi tegin Pärdikute Päevaraamatule, sest Rentsi emotsionaalsusega ma olen suht ära harjunud. St  ma üldiselt pean teda lakmuseks, kuidas inimesed mõtlevad, sest ta on üsna terane, üsna arutlev ja samas väga emotsioonide peal toimiv. Isegi võrreldes minuga on Rents kaugelt emotsionaalsem (ja mina toimin tunnete pealt KOGU AEG), sest mina kaalutlen automaatselt enne, kui (tema puhul enamasti kirjutava) seisukoha võtan, ja pea alati toob mu kaalutlus kaasa "mis see minu asi on, lõpuks" - aga tema lendab peale.

laupäev, 25. juuli 2020

Loogika

Kaotasin ära ühe tennise.
KUIDAS see võimalik on?!?!
Mitte kuskil ei ole. Üks tennis on, teist pole. Aaaaaah! MISMOODI?!

Ok, olles siia ka ulunud ja mõelnud, et EI OLE JU VÕIMALIK???, otsinud veel, leidsin üles. Kapi ees tõuksi taga.

Eile juhtus sama mu pangakaardi JA ID-kaardiga korraga. Ühte oli vaja poeskäimiseks, teist raamatukogus käimiseks, kotti nad läksid ja koju tagasi jõudes EI OLE! Otsisin koti läbi. Uuesti. Otsisin kõigist taskutest. Ei ole võimalik ju! Sest oleks võimalik, et ma ÜHE kaardi ära kaotan, emma-kumma, aga ma kasutasin neid täiesti eraldi ju, mis mõttes mõlemad ...???
Kui olin leppinud, et kaarte põle, ja valmistusin juba poodi ja raamatukokku helistama, tuli mõte laenatud raamatute sisse ka vaadata ja bingo! Seal nad olidki.

Lühikest aega Pärast Rongi ostsin tütrele türkiiside ja hõbedaga kõrvarõngad. Ma ei osta KUNAGI selliseid asju, aga PR olin natu ... mittevägaadekvaaatne ja mul OLI selleks raha.
Ja kaotasin nad kotti ära. Otsin ja otsin, igale poole vaatan neli korda, lepin, et jätsin poodi (mitte et oleksin ideele tulnud poodi küsima minna) - ja nädal hiljem leian IKKAGI sealt kotist, mida hoolega-hoolega läbi otsisin palju kordi.

Ütleme, ma ei ole otsimises väga kibe käsi.

Tegelikult kaotamises ka mitte, aga kui asi juba kadunud on, mu tõenäoline selle leidmine töötab visaduse ja loogika, mitte tähelepanelikkuse peal.

Mingi parema poindita kui "mul oli tennis kadunud, wtf!!!" jutt.

Muidu tuli mul eile ka tagasi see imeline tunne, et TÕESTI pole oluline, mida teised arvavad, loeb ainult mu enda arvamus. See on nii hea tunne - aga tänaseks on ta jälle läinud, paraku.
Halb uni, sellepärast. Minu halvad uned ei ole õudukad (v.a. väga väga harva, kord viie aasta sees vbla), vaid mu sotsiaalse suutmatuse demonstratsioonid. Ahistustunne, "kas ma tegin üldse õigesti???", kui ma omast arust olen lahendanud mõistatuse, mille kallal teised päevi ja päevi pead murdnud - kuid miks siis ei tunnustata ja kiideta?! Ma tegelt ei lahendanud? Kelleltki küsida ka ei jõua, kõik kaovad enne, kui formuleerin! Ja/või inimesed, kes päriselus on mu kari ja turvaline keskkond, on unenäos suht heatahtlikud, aga ei pööra mulle tegelikult tähelepanu ega saa aru. Neil on omad asjad ajada ja mina või mu tunded ei tule meeldegi.

Sellistest unedest ärgates on alati "aga äkki nii ongi? Nad ei armasta mind, on lihtsalt sõbralikud?!"
Ma ei saa selle mõtte kummutamiseks ka oma inimtundmise peale loota, sest on kujukalt ja palju kordi selgunud, et too "inimtundmine" pole pädev.
Ma hindan inimesi enda järgi, ent inimesed ei ole nagu mina.
Peaaegu kunagi.

kolmapäev, 22. juuli 2020

Ma olen ju hea? Olen ju? Mis siis, et põllult herneid söön?!

Väsinud.
Käisin politseis ütlusi andmas oma kurva kutsikaloo pärast.
Ise ei saa üldse aru, kuidas ma niiiiiiiii kriminaalselt juhm olin?! Kusjuures oleksin ma asja kaalunud, oleksin kohe aru saanud, et ei klapi. Aga selle asemel, et olla pimestatud "ma saan tonnise kutsika aint transporditasu eest? Tahan!" olin ma "ma saan kutsika! Nii lahe! Tahan!" ja täpselt sama pime, kui oleks isik, kelle arust paberitega koer on mingi eraldi väärtus.

Üldse ei mõelnud.
Aga noh - vähemalt on hulk samataolisi kuulutusi nüüd portaalidest maha võetud ja vast teised ei leia end niimoodi hunnikust kui mina.

Väsinud.

Lisaks rääkisin K.le oma kurvast minevikust, KEA-st ja olen natuke jahmunud sellest, et aa.
Kõik need korrad, kui mina andeks palusin ja end halvasti käitunuks pidasin, on kõrvaltvaataja arust teiste bläkid?
Kui mõtlema hakata, olidki.
Aga ma siiamaani polnud selle peale tulnud üldse.
Et KEA ise oli mölakas, selle registreerisin ära, aga et tegelikult see polnud ka ok, et mu sõbrad temaga magasid või peaaegu magasid? Et ma uskusin teda (KEAd) ja neist halba mõtlesin, ei olnud ühepoolselt minu viga, vaid üleni lojaalsed ja minust hoolivad sõber-inimesed poleks temaga maganud, teda kabistanud jms? Vau.
Hämmastav.
Ma märkan teatud pointi.

Kuigi pean tõdema, et ega ma ikka ise ka süütu olnud. Ma ühte sõpra ja KEAd ikka mahitasin kõvasti paar olema, sest siis olin ma ka nagu ... tähtis, jah? Mõjutasin nende elusid.
Mul oli roll.
Nii et nad mõni aasta olidki koos (ja elasid alguses minuga ühes korteris).
Mis ma olen mingi masohhist v?
Tegelt ei. Mu enesehinnang lihtsalt oli absoluutselt prügi. Ma arvasin täiesti siiralt, et minust üle kõndida ONGI ok, sest ma olen ju halb, laisk, liiga paks jne. Ja ega ma midagi head oma mahitamisega teinud, sest KEAd kõigi tema temaks olemise kiiksudega ei oleks tollal soovinud vaenlaselegi, sõbrast rääkimata.
Aga ta oli nii krdi ilus, noh.
Nii. Kuradi. Ilus.
Muide, ta on siiamaani vist abielus naisega (toona tüdruk), kellesse ta meie kõigi kõrvalt kõvasti ja varjamatult armunud oli. Selle neiu eesnime esitähte L talle õlavarrele tätoveerimas käisin ma tal kaasas. Sest me olime ometi sõbrad!
Korralik suhe algas neil vast 3 aastat hiljem, abielu ja lapsed tulid veel hiljem.
Kõik teised saavad kätte need, kellesse armunud on, aint mina mitte =P

See pole hetkel isegi kibestunud tõdemus. Mul on lihtsalt hämming.
IKKA.
Ja osa minust IKKA mõtleb, et ju ma siis pole piisavalt hea(tahtlik?). Ma küll röögin selle osa peale, et olen LIIGA hea enamjaolt, aga 100% ikka ei usu.

pühapäev, 19. juuli 2020

Mhmh

Poega ei opereeritud. Tulime järgmisel päeval koju, õde ütles, et "küllap mingist toidust" ja epikriisis soovitati mitte süüa maasikaid, mureleid, grillitud ja soolaseid toite, mis tekitavad gaase.
Ma olen 99 ja komad takkajärgi % kindel, et see ei olnud toidust.
Ei olnud kõht lahti, ei oksendanud, lihtsalt jube valu.

Aga ausalt - pohh. Poiss on nüüd reibas, elus ja rõõmus? On.

Ta on analüüsitud ja monitooritud-ultrahelitud-jälgitud ja 30 tundi söömata olnud? Ehk siis tunnistatud suhteliselt terveks (head analüüsid, head jälgimistulemused), kõhn ja rõõmus? On. Kusjuures ta ei ole isegi väga näljane, mis arvestades, et ta on viimase nelja kuuga kasvanud umbes 10 cm, viitab, et midagi ikkagi oli väga viltu. Esialgu olid nemad seal haiglas samuti arvamusel, et pimesool - lihtsalt ... siis läks tal valu üle.
Nagu wtf?
Läks lihtsalt üle?
Kas tasub opereerida poissi, kes on suht rahul, suht rõõmus (ilmselt isegi väga rõõmus, sest nii hea hakkas, kui valu lõppes! Jumalik!) ja kelle analüüsidel ka midagi viga pole?
Nii et nad jälgisid ja siis saatsid koju.

Muidu ta sööb nagu ... teismeline poiss kohe!
Minust kolm korda rohkem igal söögikorral + suured näksimised söögikordade vahel.
Aga need 30 tundi söömatust polnud talumatud.Ja pärast ei langenud ta toidu peale nagu kehastunud nälg, vaid sõi natuke ja siis enam ei söönud. Polnud indu.

Mina olen väsinud. Mitte lihtsalt et mul oli poeg haiglas - mu poeg oli haiglas teises linnas, mina autota ja raudteel on remont, nii et asendusbussid + rong ja need kuradi asendusbussid ja internetigraafik EGA ka bussipeatuses olnud graafik kattunud. Eile läksin teist korda haiglasse, nüüd juba teda ära tooma. Kui olin järjest kahest bussist maha jäänud, sest kes kurat on 13 minutit varem peatuses valmis?! mõtlesin, et pohh, ma lähen jala. Ma pean jõudma vaid järgmisse rongipeatusse, kuskil oli viit, mis ütleb, et selle asulani on 2 km, see pole ju raske teekond?
V.a. et teekond oli pigem 3 (või 4) km ja kogu aeg paistis lõõskav päike, sest esimene buss, millele sihtisin (ja mida olemaski polnud bussipeatusegraafiku meelest) pidanuks minema 11.47.
Asusin teele Valingu poole kuskil 12.30.
Kõige hullem aeg päevast.
Edasi läks üha halvemaks ja halvemaks. Õhtuks olin erinevatest peavalutablettidest, magamatusest ja kogemustest täiesti umbe jooksnud. Nii et kuigi nüüd olen üleni uimane ikka, et pea enam ei valuta, on nii hea, et ma ei kaeba mitte millegi üle.
Lähen magama tagasi.

reede, 17. juuli 2020

Lühike

Nii palju on juhtunud, et eriti ei jaksa seda üles kirjutada.

Lühidalt:

* üritasin saada "tasuta kutsikat armastavasse perre" ja kui olin maksnud 300 euri (tasapisi summa kasvas, algul oli juttu 160 transpordi eest Helsingist Tallinna, siis sai sellest 200, siis "transpordifirma mailis" 250 ja lõpuks taheti, et paneksin "ülekantava summa" lahtrisse 300), taipasin, et ilmselge skämm ja kui loll ma olen???
Taotlesin pangalt raha tagasi. Näib, mis saab.
Moraal petturitele: ei tasu ahneks minna, märklaud närib läbi.

* mu poeg täna hommikul nuttis, halas, värises ja HALAS ja kui ma pimesoolepõletiku kahtlusega ta kiirabiga haiglasse lasin viia, osutus mu diagnoos õigeks. Kuna nad said väga ruttu jaole ja pojal hakkas hea, nad analüüside ja kliinilise pildi järgi veel vaatavad, kas opereerivad või ei.
Noormees tellis haiglasse raamatuid, sest "ma pole üldse telefonipoiss ja siin ei ole midagi muud teha, kui lugeda".

* kandsin sooja ilma tõttu palja seljaga pluusi. Kaks meest (eraldiseisvad, 6 tunnise vahega umbes) tegid juttu, imetlesid tätokat, üks tahtis telefoninumbrit, teine arvas niisama, et saaks mõnikord kokku, teeks mõned õlled.
Kurat. Oli meelitav ja samas no way ma neid iial enam näha tahan!
Ja täna on mul mentaalselt niigi raske, kurat, vaja veel, kurat, suhelda ka???

* Rongis üks silma järgi umbes kuuekümnene proua rääkis teisele, kuidas ta oli lastega (õpetaja?) ekskursioonil, tagasitee rongipeatuses ja ühel poisil tuli janu. Küsis siis temalt (proualt), mis saab, mis teha. Tema küsis lastelt, kas kellelgi on veel vett alles?
Ja üks tüdruk võttis veepudeli, keeras korgi pealt ära ja kallas maha.
Sest "minu oma".
Kaheksa aastane.
Prouad olid tema käitumisest sama šokeeritud kui minagi.

* Palav on. Tahan aint pead külmaveekraani all hoida. Homseni suht võin ka. Siis haiglasse tagasi.

neljapäev, 16. juuli 2020

Kokkuvõte

Olen suht uimane avastamast, et mu tundlikkus võõraste inimeste osas on teravam ka vaenu suhtes.
Seda ma teadsin, et ma kuidagi armastan kogu maailma (v.a. need üksikud, keda ei armasta) ning teised sedasi ei armasta. Kuid iseenesestmõistetav ju, et ma nördin, kui võõras inimene mind halvaks peab ... ja et TEISED ÜLDSE EI NÖRDI seepeale?!?!?! oli mõnevõrra üllatav.
Ma ei saanud jumala tükk aega aru, miks mu reaktsiooni ebaadekvaatseks peeti.
Aga jah, kui on ebanormaalne vihastada, sest mind peeti halvaks, vihastada nii, et silme eest hägune ja paar nädalat hiljem pole sellest vihast ikka veel üle poole kadunud, siis on mu reaktsioon tõesti igatepidi üle võlli.

Arvasin, et asi taandub sellele, kas mul on ÕIGUS vihastada ja ma leidsin, et no kuulge - tunded ei saa valed olla, muidugi on mul õigus!
Aga kui enamik inimesi ei vihastaks selle peale? Nagu ei ole ka saba jalge vahele tõmbamise reaktsiooni, neid lihtsalt ei huvita?
Vahemärkus: kunagi Rents kirjutas, et ta ei viitsi kommentaare kustutada üldjuhul, sest teda lihtsalt ei huvita, ainult väga äärmuslikud lähevad.
Ja ma siiamaani imestan ja imetlen, kuidas sedasi saama.
Sest mind haavavad isegi selgelt idioodi kirjutatud negatiivsed kommentaarid. Mul tuleb: "Issand, inimesed on ka sellised! Miks, MIKS?!" ja ahastus ja valu.

Inimesed on erinevad.

Mhmh, veel üks mantra, mida ma endale üha kordasin, et meelde jääks ja selgeks saaks. Mille ma viimasel ajal olen ära jätnud, sest peaks ju ometi selge olema juba?
Ei. EI ole.
Maitea, andke mulle andeks (ma ei ole irooniline praegu!), et mul nii tugevad tunded on võõraste pihta? Ka vihased tunded?
Ja vbla on ka natuke arusaadavam, miks "keegi ei armasta mind" (noh, v.a. need mõned, kes armastavad) minu jaoks kurbus on? Et mul TÕESTI on raske endale õpetada, kuidas ei ole oluline, mida Teised mõtlevad, loeb ainult endale meeldimine? Et minu jaoks oli TÕESTI tohutu vaimne edasiminek, kui mul rohkem pohhui olema hakkas?
Et kui ma nutsin kägaras pesumasina ees põrandal, sest teen, mis ma teen, ikka alumine naaber minuga rahul ei ole, siis see oli mulle päris tragöödia, ja hetk, kui ma kaela õlgade vahelt välja sirutasin ja sõnastasin: "Suva, ma tegin oma parima. Kui ta rahul ei ole, TEMA probleem!" oli päriselt ka võit?

Kokkuvõte: ma kipun võõraste tahtest ja arvamusest hoolima liiga palju - mitte liiga vähe. Ma ei küsi mitte seepärast, et kardaksin "ei-d", vaid seepärast, et kardan inimesi olevat nagu mina ja üle oma piiride ütlevat "jaa, muidugi!", sest ega nad mingid nõmedad ju enda silmis olla taha! Ja seega on mul vähe teha kõiksuguste "isekas tõbras, mõtle teistele ka!" süüdistustega.
Sobiks: "Lase teistel oma otsused ise teha! Sina ei vastuta! Pole sinu asi!"

... ja mul on väga väga raske olukordades, kus mina olen enda arust hea olnud ja IKKA saan sõimata.
Mul ei tule: "Ach, ok, tema asjad, ma teen siis tema moodi," mul tuleb: "Ma teen niigi kõik, et hea olla, aga tema arust ikka ei ole?! Kurat, siis ta on ise tõbras!!!"

laupäev, 11. juuli 2020

Elu on võitlus - vähemalt kui oled mina

DISCLAIMER: see ei ole depressiivsuse tundega kirjutatud, lihtsalt üle-eelmise posti all oli kommentaar, mis pani mu mõtlema. Läksin keevaliseks lausa.
Siis lugesin Tilda viimast kaitstud postitust - ma ei tea, vbla ma ei tohiks seda öeldagi, sest kaitstud ju? - ja olin VÄGA wtf.
Läksin veel keevalisemaks. 


Krt ...
Ma ei tea, kui palju selleks aega läks (või kas ma olen äkki varem ka sama asja avastanud?), aga sain aru, miks ma jutlustan "tee, mis tahad" õigust.
Sest minu jaoks on elu kannatus ja kui ma teen, mis ma tahan, on vähemalt vähem kannatus ja rohkem päikesehetki.
"Tahtmine" minu maailmas ja peas on "et oleks mingi asi, mille nimel elada".
Sest elu (minu meelest, minu maailmas) on kannatus. Elu iseenesest ei ole mõnus, ainult vahel, kui jubedalt veab, lööb korraks "oi, võib elada küll, see on lahe!" ette. Aga seni on see alati üle läinud.
Ma olen 40. Ütleme, 5 aastat senisest elust (heldelt arvestades) on päriselt head ja mõnusad olnud.

Ehk "ma tahan" = minu teadvuses "see tundub nagu hea põhjus, miks elada".

Kui ei ole jube hästi, et oled, ONGI halvasti. Üks võitlus teise otsa päevad läbi. Elada, et kogu aeg pingutada? Oh taevas ...
Kui elad, ongi juba hästi, sest noh: elad? Oh taevastaevas ja issapüharistike!

Nii teistmoodi taju ...
Ei, elada on ses mõttes hea, et saan ise otsutada, kas elada või surra. Oleksin sündimata, ei saaks otsustada. Aga et elu on hea, sest elada on ju hea igal juhul?
Oeh ...

Mul on kaks seisundit, mil on päriselt hea. Üks: kui enne on olnud nii halb, et kontrast võtab jalust maha.
Pärast peavalu lõõgastus. Kui depressiooniravimid peale sain ja need toimima hakkasid. Iga kord tunnike, kui oli PMS ja veri siis tilkuma hakkab ja mul tuleb: "Oo, maailm polegi nii hull!"
Ja teiseks "kuid niimoodi tunda, et unustad enda" ehk siis kui maru armunud olla päris inimesse, kes sellele vastab.
Peale sünnitusi oli ka, aga see läheb esimese punkti alla.
Osaliselt ikka esimese punkti alla: kui olen HULLULT rabelenud ja maailma paigast tõstnud ja siis on resultaat.
Siis on ka hea.

Muidu ongi ju elamine lakkamatu sära ja saavutusteta võitlus? Sul ju samuti? Teenid raha, et ellu jääda, koristad kodu, et mitte sita sisse uppuda, pesed pesu, teed süüa - ja see ei lõpe kunagi? Vähemalt kuni elad.
Isegi mina, kes ma teen ainult asju, mis toredad, kuna olen õppinud kõike, mida teen, endale toredaks looma, IKKA võitlen lakkamatult ja vahel on nii väga vaja panna pea kellelegi sülle ja lasta kellelgi teisel vastutada ... ainult et pole seda kedagi teist. Aidatakse küll, aga vastutan ikka ja alati ma ise.
Võitle edasi, naine!
Ja kui ma siis tahan teha, mida tahan, olen PAHA. Kurat, ma tahan endale põhjuseid, miks see võitlemine ära tasuks, dohh! Ellujäämine iseenesest ei ole põhjus!

Aa, et uneaeg ka?
Jah, head uned täiega on põhjus elada. Aga kui uned ei ole head? Kui uni on halb, ärkad üles, ja saad aru, et nii ongi? Või veel hullem, uni oli halb, ärkad üles ja TEGELIKULT ON VEEL HALVEM?!
Ei ole tore.

Selle jutu mõte ei ole: "Mu elu on nii halb, sest ma olen mina, ma sinu arvelt ju võin õnnelikum tahta olla, isegi kui sina ei taha mulle headmeelt teha!?"
Aga on küll: "Las ma olen, nagu ma olen! Nagunii teen oma parima, teistmoodi elamine oli veel hullem, ela sina oma elu, mitte ära püüa mind ümber kasvatada!"

Ma võin küll tahta, et mul hea oleks. Et elu oleks vähem kannatus ja rohkem midagi muud.

Aga teemal "inimesed ja asjad" ehk krt, blogivaidlus v, Tilda?! olen juba kirjutanud.
Ei, ma ei kiida heaks varastamist. Eriti kui varas võtab rohkem, kui vajab (kui sul on hädasti kreemi vaja ja teisel on kreeme igavene hunnik, oleks ok tema käest üht endale küsida - aga ma mõistan, et lapsed kardavad tunnistada, et nad ei saa midagi muidu, kui teiselt paludes).
Aga kui ma kütan sauna, ma päriselt ka arvaksin, et teised võivad seda kasutada. On ju isegi tava, et helistada tuttavad läbi: "Kle, sa sauna tahad, ma kütsin just?"
Ja kui mul oleks tube rohkem kui mina + poeg ja 2 tuba, võtaksin kasulapse.
Ok, ma tahan lapsi, aga ma olen ka "üksikemade kommuun ftw, üks käib tööl ja teine hoiab seni mõlema lapsi!" usku nt.
Sest miks tühja pinda hoida?! Ma ei saama aru.

kolmapäev, 8. juuli 2020

Klapib

Paar päeva tagasi nägin äärmiselt ebameeldivat und (phmt sellest, kuidas ma olen vana ja igav ja kogu mu ülejäänud elu on nagu Koit Toome ja Tanel Padari uus muusika - no et vana polnud hea, aga uus on aint selle vana mittehea kordamine ja seega veel halvem, sest pole isegi natuke uudne enam) ja olin kaks päeva kehvas tujus. (Ainult kui meelde tuli, et vähemalt elukoht on olemas, oli naeratamistunne.)
Täna nägin helgeid ja hiljem ka tulevikkuvaatavaid unesid (esimeses olin mingil "5 aastat tagasi tegime seda, teeme kokkutuleku!"-üritusel ja seal LADEMES inimesi rääkisid mulle, kuidas ma jätsin neile sügava mulje nii oma jutu, välimuse kui lihtsalt olekuga, teisest ei mäleta muud kui head tunnet, kolmandas olin teismeline, kes oli kohtunud laheda poisiga ja me tegime igast asju. Nagu mitteseksuaalseid asju, otsisime üles mingi ebameeldiva tüübi, kes oli teiste eest kadunud, ja siis valvasime teda, et jälle ära ei põgeneks näiteks), nüüd on nii hea olla.

Muresid pole, kõik on nii hea!

Unenäod on vägevad. Mõjutavad mind edasi ka siis, kui ärkvel olen. Mõjutavad MITU PÄEVA, kui öösel midagi uut ja eredat ei kogenud.
Jap, unenäod ja kunst-kirjandus-misiganes on oksad ühest tüvest.

Ilm on hea. Lapsepõlves oleks see küll "mis niisugune ongi tänavune suvi või?!"-sildi külge saanud, aga esiteks ma ei mäleta lapsepõlvest mitte ühtegi korda, kus juunikuu oleks nii leitsakuline ja kuum olnud kui tänavu, ja teiseks: natuke olen vananedes ikka õpppinud ka.
Kui on jahe ja sajune, saab tuppa varjule ja kampsun aitab.
Kui on kuum, aitab ainult ujumine, kelder ja poodide lahtiste külmriiulite vahel püsimine. Aga kuna ujumiskohta või poodi tuleb ka minna ja oma parasjagu elatava maja keldrisse pole ma viimased 6 aastat umbes asja teinud (ehk siis puudub harjumus seal käia ja ma ei ole kindel, kus võtmed on), on kuumaga selgelt palju raskem.
Tore ilm on.
Lihtsalt veidi märg.

Kuigi juba neljas pöörane vihmahoog täna akna taga. Aga ma käisin koeraga õues enne, kui need algasid, ja nüüd on veel aega!
Sellest lihtsalt ei piisa, et elu nautida!
Seni teen süüa.

Mulle meeldib süüa teha. Ja kirjutada. Ja koeraga jooksmas käia. Ja ujuda. Ja toidupoes käia. Ja oma pojaga suhelda (tütrega ka, kui teda antakse, aga mul ei ole üldse ahistust,et vahepeal ei saa - ta on mujal õnnelik? Väga hea!!!) Ja tegelikult meeldib mulle isegi tolmuimejaga võtta, harjaga põrandat pühkida või pliiti pesta vms, kui seda pole palju korraga ette nähtud, vaid natukene.
Mulle meeldib lugeda ja internetti läbi lugeda ja vahepeal mõned kehalised harjutused teha. Mulle meeldib virtuaalkontakt toredate inimestega (eriti kui nad mind tunnustavad) ja civvi mängida, mulle meeldib nõeluda (katkisest esemest, mida keegi ei vaja, saab taas vajaliku ja kasuliku!) ja üldiselt üldse tunne, kui mingi puzzletükk maailmast sobib täpselt sinna auku, kuhu vaja.
(Muuhulgas viimase pärast olen kõige rohkem ahastanud, sest kui mulle tundub, et mina ja see või too mees sobime täpselt üksteisega, kus ühel on lohk, seal teisel on muhk, just hea - ja tema meelest üldse ei ole nii ja ma olen: "Aga .... aga ... aga kuidas siis nii? Kas ma tajusin siis nii mööda?!", on see IGA KORD õudne ja jälle avastada, et ma olen väga imelik puzzletükk, kellega ei sobigi keegi, on ikka veel raske.)
Ja kõik need asjad täidavad mu päevad - ja ma olen aina NII VÄSINUD:

NII VÄSINUD!

Aga jah, kõige enam meeldib mulle tunne, et mingi puzzletükk sobib täpselt. Elus, maailmas. (Päris puzzlesid ma ei armasta ÜLDSE. Mulle ei meeldi, et kannatlikkusega saab KINDLASTI pildi koku, mulle meeldib just see määramatus, et on pea lõputu hunnik tükke ja keegi ei tea, mis kokku peaks tulema - aga vahel miski ikkagi klapib täiuslikult!!!!)
Seletab, miks ma tahan ära anda kõik "tellisin, aga pole päriselt  minu suurus"-asjad, lastele väikeseks jäänud asjad, mida-ma-ei-kasuta esemed ja miks mul on: "ISSANDJUMAL!!!! MIKS SA NII TEGID???!" kui keegi viskab täiesti korraliku monitori ära, sest no tal oli uut vaja, kunstnik ju, ja ta ostiski uue ning parema.
Kui ta oleks selle ära andnud soovijale, keegi oleks oma ellu saanud rõõmu ja too kunstnik ei kaotaks midagi, sest ta NAGUNII tahtis uut monitori ja ostiski selle.
OEH.

Muuhulgas meeldib mulle ka "mul on pisike prügi käes, sul on prügikast, asjad klapivad!" näiteks.
Ja kui tema meelest asjad üldse ei klapi, sest see on TEMA prügikast, kuhu võõrast prügi mitte sugugi ei taheta, mul on: "AGAGAGAGAGA  K U I D A S nii saama üldse?!"
Sest minu jaoks on elu puzzle ja ideaalis peaksid kõik saama selles koha, kus just nende andmised ja võtmised tasakaalus on, iga klappimine on võit maailmale ja jee.

Ja nende jaoks ilmselgelt ei ole.

pühapäev, 5. juuli 2020

Kiindumisest

Poeglaps loeb "Härjapõlvlaste kaitseala".
- Siin on tiiger! See raamat on päästetud, siin on TIIGER!
Mina mängin Civilizationit ja muhelen mahedalt.
- Tead, kui mulle pakutaks tehingut ja ma teaksin, et suudan tiigrile head kodu pakkuda, ma võtaks kohe tiigri Totoro asemele!
Jäin mõtlikuks.
- Aga võibolla tiiger üldse ei armasta sind nagu Totoro? Ei ole sinusse kiindunud?
- Oh, armastab küll. Aga kiindumine ... ma armastan sind, kuigi ma ei ole sinusse kiindunud!
Olen jahmatusest segane. Kiindumine on ju lahjem vorm armastust, eks?
- Ma ei ole kindel, et sa tead, mida kiindumine tähendab.
- Olgu. Mida kiindumine siis tähendab?
Püüan mõtet kokku võtta.
- Nooh, see on ... kui sul on halb kellestki eemal olla kaua aega, kui ühendust ka ei peeta. Et sa lihtsalt tahad selle isikuga koos olla.
Olen endaga päris rahul, tuli õige välja.
- Jah, ma ei ole sinusse kiindunud. Isegi kui sa haiglas olid, mul polnud midagi erilist! (leebelt, nunnutavalt) Sorry, kui see sind nüüd solvas.

Ma ei olnud solvunud (armastab ju!), aga jäin mõtlema.
Miks ma ei saa aru, kuidas surm on kurb?
Miks ma ei mõista, mis krt on koduigatsus ja pole seda iial tundnud - vähemalt mitte muu koha kui Karksi suunal?
Ma vist .... ma vist ka ei tunne kiindumust. Ei saa arugi, mis see on. Mul ei ole raske suhteid lõpetada, kui need minu jaoks ei toimi. (Kui toimivad, on teise poole lõpetamist küll raske taluda!!!!)

Rääkisin K.ga (kes on ka autist, dohh).
Mhmh, ka tema ei tunne kiindumust.

Mis ma avastasin praegu ühe autismi sümptomi v? Et hoolime küll, peame kalliks ja hindame - aga kiindumust ei ole.
Nagu ÜLDSE.
Kui ma armastan inimest ja ta on õnnelik kellegi teisega kuskil mujal, mul ei ole mingit probleemi armukadedusega. Nagu 0. Rongimees elas ju 5 aastat oma naisega õnnelikku elu, kuni mina temasse muudkui armunud olin, aga see ei olnud mu meelest kuidagi halb. Vastupidi. Ta on õnnelikus suhtes, nii et hea!
Mul on probleem ainult siis, kui minult ära võetakse (aeg, tähelepanu, sõbralikkus, hoolimine, komplimendid jne).

Pole üldse kurb, et keegi teine ka saab, et keegi VEEL õnnelik on - ainult võit ju?
Ilmselt sama asi - kiindumuse puudus. Võimetus tunda seda erilist sidet, mis olekski eriline.
Mul on lihtsalt: mhmh, koht. Mhmh, inimene. Kui on soe ja kuiv ja keegi ei sega, pohh, mis koht just. Inimeste osas aga olen väga kriitiline, ükskõik, kui ammused head sõbrad oleme.
Mul ei ole sinuga praegu tore? Ok, kui kahe kuu pärast ka ei ole, tühja see eluaegne sõprus. PRAEGU loeb!
Teatud mõttes mul ongi kergem pidada neid pika-maa-tagant sõprusi, kus kohtutakse kord aastas või sedasi.
Teatud mõttes on muidugi jube ja mitte-tegelik olla, kui mitte kellegagi igapäevaselt sidet ei pea.
Ütleme, need on erinevad funktsioonid suhtetes: iga-päev-messengeris veenab mind, et olen olemas, olen oluline teistele ja jee. Aga samas kui need kontaktid, see loba ei ole mulle TORE, ma tõmbun eemale ja lahutan inimese oma elust maha - ja ses osas on mittelahutamisekindlam minuga MITTE sageli suhelda.
Mõtlen, et ta on tore, ta on seal kuskil, ja jee.
Sest kontaktivabalt ei saa inimene mulle pinda käima hakata, dohh.

Ja kõik see "tahan olla vajalik" - sest minu peas minu maailmas ei tahetagi olla kellegagi lihtsalt niisama, sest ta on tore. Pole olemas! Nii tore konkreetselt just minu jaoks olla, et temaga on parem kui üksinda, on ikka VÄGA raske!
No ja mul kellegi teise jaoks ka, sest kõik on ometi ju nagu mina =)

Kui inimene vajalik ei ole, ollakse omaette ...
Ja mu täielik lojaalsusepuudus ...

Oi. Hämmastav. Kui keegi selle teemaga tegelevatest teadlastest luges praegu seda postitust, ehk keegi viitsib oma elu pühendada (see ei ole kahjuks nali) uurimisele, kas nii on? Kas autistid ei tunnegi kiindumust või me kolm oleme lihtsalt juhuslikult sellised?

reede, 3. juuli 2020

Kehaline ja vaimne .... jälle

Nüüd, kus aju on vaba painest "kus krt ma elama hakkan", on seal ruumi igast muudeks asjadeks. Regasin poja jalkatrenni näituseks.
Mitte et ma varem ei oleks saanud seda teha, aga ma ei suutnud end sellele mõtlema sundida. Kas mul on selleks raha, kust ta käima peaks, kas ta jaksab, kas ta JÕUAB ajaliselt, kas ...
Üks asi korraga.

Kõik nüüd märgatud valgused ja lõhnad on kuidagi kergemad, rõõmsad ja puhtad, varjutamata  nimetust mõrudusest ajus taustal.
Nii kerge on!
Kui koer puberteeditseb (ikkkka, mhmh, tänan küsimast - just väsinuna), pole mul "see ka veel!" vaid "ohjah ... no mis teha. See käpp, mis küünistas palja nahaga käsivart, oli päris ebameeldiv!"

Jah, ma üritasin hetkes elada ja muidu olekski olnud määratult palju halvem. Otseselt hirmus. Praegu oli ... pisuke pinge taustal, aga ei midagi hullu.
Aga et isegi hetkes elamises oma parimat tehes ei tulnud mus sellist meelekergust, et nüüd murrangutunnet poleks, andis mulle idee.
See ei ole sügavalt läbi mõeldud (veel), aga siin ta on:

Või noh. Tundub hästi banaalne ja tobe, kui nüüd kirja panna. Nagu - mis krdi uudismõte see mul nüüd ongi, et tõsine õnnetunne inimeses eeldab, et on hästi nii füüsilise maailma (elukoht, söök, turvalisus) kui vaimsete asjadega (siin-ja-praegu, keegi-pole-süüdi, kõik-on-korras-ja-saab-korda jmt)?
Aga mulle tundus see uudse ideena veel 10 tundi tagasi.

Olgu, minu mitteuudne mõte: inimene ei kipu olema õnnelik, arendades neist (füüsilised vajadused ja vaimsed vajadused) vaid üht. Ta võib arvata küll, et vajakajäämine pole seal, et teine maailm arendamata, vaid "kui seda oma asja piisavalt teen, siis sellest piisab" ja vaja on VEEL ROHKEM RAHA ja VEEL PAREMAT JA ILUSAMAT PARTNERIT või ka "miks see mind häirib? Pole veel piisavalt valgustunud järelikult, tõelised meistrid ei lase end sellest häirida, et näevad näljast nõrkenud lapsi!" ja "see ON hästi, et mul on tõbi ja valu ei lase magada, see ON hästi, et teistel mu ümber on seesama tõbi ja mingit ravi ei ole, valu läheb järjest suuremaks, kuni surm meid vabastab, ooh, aga see on nii valus, et ma ei suuda seda veel päris heana ikka tajuda ...", aga - sellest lihtsalt ei kipu piisama.
Mõnedel VÕIB piisata, inimesi on jube erinevaid, küllap on ka ühest valdkonnast kõige leidjaid - aga ÜLDJUHUL ei piisa.

On mõlemat vaja arendada, et hea oleks.

Ses osas on eriti vaimsete asjade koolkond julm: kui sul on mingite kehaliste asjade pärast halb, pole sa nende meelest järelikult veel piisavalt vaimselt valgustunud, rühma rohkem! Pinguta rohkem! Kui su eesmärk on mitte pingutada (mu lemmik-vaimne-koolkond), siis selgelt sa ei suuda seda veel õieti, lõdvestu rohkem ja paremini! Veel paremini!
Füüsiliste koolkond on omaks võtnud, et natukene meelerahu on ikka tarvis, et tasakaalus ja rõõmus olla, aga vaimne on ikka "kui sind härib see hull lakkamatu valu, sa pole veel piisavalt kõrgel tasemel vaimselt! Kui oleksid, siis sa ei valutakski!"

Ma arvan, Maslow püramiid ei puuduta tegelikult seda, KUIDAS vajadusi täita, jah? Just.
Neid ei saa täita ainult ühel tasandil, tasandeid on mitupalju, aga vaimne ja füüsiline on siiski hea rohmakas jaotus.
(Et seks on tema püramiidis baasvajadus, ütleb Maslow freudistliku hariduse kohta juba liiga palju - ei, seks EI ole alusvajadus, krt! Vähemalt mul küll mitte.)

Et siis: minu mõte on, et kõik, KÕIK vajadused vajavad täitmiseks KAHTE poolt - füüsilist ja vaimset. Et on hulk vajadusi, mille füüsiline täitmine nõuab phmt tingimata  ainult seda, et alumine püramiidiaste oleks ok, edasi piisab mõtlemisest, ei tähenda, et poleks kergem, kui lisaks mõtetele veel midagi on. Midagi füüsilist.

Millega mina üha ja üha jamas olen: isegi kui mul ON see midagi füüsilist, ma ei oska sageli seda ära kasutada ja tunnetada vaimselt.
Ma ei taha end jälle ise ära kaetada, nagu Sophie "Howli liikuvas kindluses", öelda endale, et olen ilutu ebaõnnestuja, kes ei meeldi kellelegi, ja siis tunda ja käitudagi nii. TUnduda ka teistele selline. See on karm ja enda suhtes mõttetult lõhkuv tee.
Aga öelda endale ikka ja jälle, et kõik saab korda, ära põe, kõik on hästi, on niiiiiii palju raskem, kui mul on tegelikult ebakindlus tuleviku suhtes ikka sees.
Niimoodi mõeldes ja seda endale korrutades oli parem oodata mingit positiivset lahendit (sest TEHA ma rohkem ei saanud, kui ma juba nagunii tegin), aga nüüd, kui see lahend viimaks tuli, on nii palju vabanenud energiat sehen!
Kõik see enda muretsemast takistamise ja vabalt võtma ergutamise energia sai korraga vabaks ja oh, nüüd on nii kerge!

kolmapäev, 1. juuli 2020

Kõik on hea

Isver, kui väsinud ma olen
Aga kõik saab korda.
Mulle pakuti linna poolt teist korterit, kus on ka kaks tuba, köögis, mida on 8 ruutmeetrit, pole üldse midagi - nagu põrandat ja kraanikaussi ka mitte, pliidist rääkimata - aga kui te lubate, siis ma kulutaksin te korterisissemakseraha suures osas selle peale, et teha endale Keila linna antud üüripinnal kena elamine.
Kui ma nüüd saan mitu (üle kahe) kommentaari, et parem mitte, ma tegelikult oman ka varuvariante, aga see tundub hea koht, kuhu raha panna siiski.
Sest põhiosas on korter hea asukoha peal, keskküttega ja tänapäevaste akendega ja no - sinnna saab koeraga ka kolida. Ning linn pakub tähtajatut üürilepingut ja pole ette näha, et nad sattuvad nii hirmsasse finantshätta, et üritavad seda maha müüa.
See naine, kellega jõe ääres kohtusin, tundub tohutult abivalmis. Ta vaatab, kas saab mu poja suvel veel tööle ja üldiselt on mul tunne, et TÕESTI jagab matsu. Keila linn on teda (puudega lapse ema) tööle võttes midagi väga õigesti teinud. Huvitav, kas saab kuskile kirjutada, et ta on nii tore?
Nagu TÕESTI hoolib.

Ehk siis: kõik saab korda.

Lisaks sain kirja Vikerkaarest, et nad avaldaksid heal meelel mu Südameloo, kas ma homseks-ülehomseks jõuaksin läbitoimetamise üle vaadata?
Mis on täiesti ootamatu. Ma kunagi enne koroonat saatsin neile, ent kuna tagasiside puudus, lülitasin ajus välja lootuse, et see võiks kunagi tulla.
Ja nüüd äkki, nii järsku!
Ei, mulle sobib. Mulle meeldib ikka ajuti midagi avaldada, muidu ei usu ise ka, et kirjanik olen.

Kuigi inimesed tunnevad ära, wtf. 

Käisin täna ka koeraga ujumas. Välja loodusesse, ja kuna on suvi, siis vette samuti. Sest kui ka muljeid ja infot on liiga palju ja midagi teha ei taha, miski ei maitse, miski ei huvita, on tagasi tulles ALATI parem. Mingi selline koht puhkab, mida ma teisiti puhata ei oska.
Kummel lõhnas, kui Totoro selles tuustis ja osa ära murdis, hiljem lõhnasid kibuvitsad ning no nii suvi! NII SUVI!

Inimesed vaatavad Totsikut hellalt, kui ta minuga koos ujub. Tahavad rääkida ("Kas koer ära ei väsi?" "Ta nii kenasti ujub, hoiab silma perenaisel peal, jah?")
Kuskil nädala eest ujusime taas Keila jões väikese jalakäijate silla suunas ja seal peal pildistati. Piltidele püüti väike lokkispäine tüdruk, kolmekümne ümber mees ja naine nii kenasti riides nagu suvepulmapaar. Mitte karjuv valge pitsivaht, aga pahkluudeni kreemijas siidkleit mõnede tikanditega ja hele triibuline ülikond, naisel lilled ka juustes. Ning väike blond karvane koer.
Ujusin oma koeraga silla poole ja nägin, kuidas Totoro elevile läheb.
"Kuule võõras kutsu, kohe tuleb minu kutsu välja," ütlesin sõbralikult.
"Mis ta siis teeb, kui välja tuleb?" tahtis kreemikas kleidis naine teada.
"Eriti ei midagi, tahab mängida. Aga ta teeb teid märjaks!"
Selle pika jutu jooksul oli Totoro kaldale ujunud ja roninud kaldast üles väikese koera ja naise-mehe juurde, ning RAPUTAS. Vesi läks paarikesest mööda, aga napilt, ja nad mõlemad hakkasid naerma.
Mina ujusin tagasi ja kui Totoro märkas (olin umbes kaks tõmmet teinud), et ma lahkun, kostis vingatus ja ta sööstis kähku mulle järgi ja mööda.
Sest me ujume nii, et tema ees. Mulle ei meeldi küüniselised käpad, mis vehivad mu taga ja vahel pihta lähevad, kui koer kiiremini ujub kui mina.
Ta ujub kogu aeg kiiremini. Nii ta saabki vahepeal kaldale sumada, seal pool minutit puhata ja jälle minu juurde tagasi ujuda..

Kui aus olla, ma olen vaimselt nii väsinud, et ei jaksa veel päriselt kergendust tunda, et mul on elamiseks korter ka peale suve lõppu.
Aga et ma enam muret ei tunne kuklas tagumas, on ka hirmus tore!

esmaspäev, 29. juuni 2020

10 päeva kassihoidmist

Kass istub kraanikausikapil ja vahib mind süüdistavalt.
Ma ei reageeri ka, sest KOLMANDAT korda poole tunni jooksul valada tühjaks ja täita puhta veega kruus kraanikausis oleks selge tunnistamine, et mind ei huvita mu enda mugavus, vaid ainult kassi tujud.
Siis lendab kõrgel majast mööda lennuk. Kassi silmad lähevad kaks korda suuremaks, neisse ilmub unistav pilk ja ta jälgib mürisevat lennumasinat lummatult.
Koerale meeldivad samuti lennukid, kuigi tema puhul on lennukilembus ses mõttes arusaadavam, et ta on ka linnufänn olnud juba väikesest saati ja kõik, mis lendab, huvitab.
Ka kärbsed.
Minu kodus kassi kärbsed üldse ei huvita, aga koer jälgib neid ning üritab kiirete pealiigutustega kinni napsata.

Lisaks maitsevad kassile koerakrõbuskid (need, mis mu kunagine klassiõde tõi - ma vist pole sellest rääkinud? Tal muutus koer allergikuks ja et sellesinase kutsa kõrvad pärmseenest paiste ei läheks, tohib ta süüa ainult spetsiaalset allergikutoitu. Seega jäi perenaisel üks tosinakilone lahti tehtud kott koeratoitu üle. Kuigi me pole IIAL erilised sõbrad olnud, otsustas ta minult küsida, kas mulle võiks tuua. Võis ikka, nii tore! Ja need krõbud meeldivad väga nii Totorole kui ka Korpusele), mille tasakaaluks on, et koerale maitseb kassikonserv (mida kass ise eriti ei taha).

Kassi saabudes ei teinud kumbki loom kuigivõrd tsirkust. Paistsid mõtlevat: "Aaah, see tüüp! Teda ma juba tunnen!"
Ent koer siiski oli häiritud.
Suhtus ja veidi suhtub kassi pisut kõhkelvalt, ei taha tast mööda minna pea poolt ning samas ruumis vähem kui meetrise vahega põrandal magavad kass ja koer on minu heldinud pilkude ning vaikse kudrutamise allikaks - s.t. sellist olukorda et tule üldse tihti ette, enamasti on üks ühes ruumis, teine teises ja kass üldse kuskil aknalaual või muidu kõrge koha peal. 
Ja kui kass tahab, et koer mujale liiguks, istub ta tema kõrvale ja põrnitseb.
Ma pole näinud, et Totoro üle minuti vastu peaks.

Üldiselt ma ei näe, et kassi munadest ilma jäämine (tal on kassiaids, nii et mulle tundus ka, et pole ilus teda seda levitamas hoida ja valikud olid phmt kas kastreerimine või toaelu) väga mõjutanud oleks. Sööstab ikka ajuti mingi nähtava põhjuseta siia-sinna mööda korterit ning kraabib ennastunustavalt jalamatti. Võibolla on ta veidi leplikum krõhvitsemise suhtes (kui ei meeldi, kõnnib ära, mitte ei küünista - aga ka siis, kui küünistas, küünistas tegelikult hellalt, verd välja ei tõmmanud) ja on natuke vähem kärnas teiste kassidega kaklemisest. Aga kärnad ja kaklushaavad on ikka olemas.
Ilus, sile, pehme ja paks on ta nüüd küll.
Mitte jube paks, aga pigem siiski kerekas, mitte selline nälginud vare nagu vahepeal.

Koer (räägime vahelduseks temast samuti) ajab ikka veel karva. Nagu - JUULI on peaaegu käes! Mis krdi "kevadine karvavahetus"?! Kusjuures suurem karvaajamine on möödas, ei tule enam midagi tuustide ja tortidena maha, aga lihtsalt KARVA, KARVU jääb igal sügamisel pihutäis kätte.
Kas kuumus on põhjuseks? Kas koera keha mõtleb: "IKKA on palav, ajame veel maha!"?

Ikka on palav.
Mhmh.
Aga vähemalt õhtul 7 paiku on juba hea olla. Arvestades, et vahepeal oli ka kell 21 liiga palav, edasiminek.
Või on nädal pööripäevast edasi juba normaalne, et ööd on pikemad ja jahedamad?

reede, 26. juuni 2020

Oleme üldrahvalikud

See ringkiri on tore.
Sest ikka on põnev näha end läbi teiste silme.

Epp tegi algust, teised jätkasid ja küllap jätkavad veelgi, siin on minu vastusterida (veidi muudetud kommentaarist, mille algse postituse alla jätsin, sest uuesti kirjutades tuleb uusi mõtteid ja mõned blogijad, kes muidu polnud ajus esil, tulid kaaaa):

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Ebaaus teiste suhtes, aga Murcaga olen ma koos reisinud ja tean, et ta ei virise ja saab endaga hakkama. Murca.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ? Murca ikka. Ta küll kirjutab harva, aga tema vanu poste on ka rõõm üle lugeda. Kuidagi hoiab mind uskumas, et inimesed on seestpoolt suuuuuuured

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?
Eeeee ... Hundi ulg oleks lahe. ERITI kui ta on surnud. Saaksin kord surnud olnud naisest kaks korda surnud olnud naiseks. Peen värk. Aga kui ei ole, siis üksi metsas päevaks on ikka tore. Eriti kui enne sõitma ei pea, vaid toimub automaatne kehavahetus.

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?
Tähendab. Frieda võiks ju ise hakkama saada ja ma võiks talle abiks olla? Aaah, aga notsu! Jaa, see oleks lahe!

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?
Ma ei vaja seda iial.

Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. 
Maitea, mis seal ikka nii väga teha on? Vaheuksed kinni, liha sisse, vaheuksed avada. Vbla natuke puuri ka kasida, kui lõvid taas vaheuksega eraldatud.
Ja vaimustunud hääli teha, tasa, et lõvisid mitte segada, kui nad eriti nunnud on. Lõvid on suht-koht mu lemmikloomad.
Nii et mul pole kedagi vaja, üksi on kõige rahulikum.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?
Tähendab. Mina räägin ju tõtt!

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?
Ma ei taha kelleltki küsida midagi, mida ta ise rääkida/kirjutada ei taha ju!

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 
See pole salaja, aga vahel loen Kauri blogi - tal juhtub põnevaid, mis siis, et lühikesi poste vahele, aga seda loodusvaadete paraadi ja sportlike tegude kirjelduste jada ma iganädalaselt jälgida ei viitsi.

Millised blogid sind ärritavad?
Ei ärrita miski, aga väga paljusid ma ei viitsi lugeda. Mul ei ole tunnet "oo, teistmoodi elutunnetus", mul on "hea küll, need on su teod, aga kus on mõtted?!"
Mitte et ma kõiki mõtteid kirjutavaid isikuid loeksin, aga need, kes mõtteid ja tundeid teises-kolmandas-viiendas jaoks kirjeldavad, juba tüütavad mind. Mõtted on esmajärgulised, teod käivad nende juurde lihtsalt. Sest millegi PEALE peab ka mõtlema.
Noh, ja on see blogi, kuhu ma isegi sisse ei vaata, kuigi ilmselt seal on vahel mõtteid. Sest ma ei tunne vajadust seda inimest oma maailma lisada.

Millised blogid sind vaimustavad?
No need, kus ON mõtted, noh. Parem, kui minu omade suhtes natuke nihkes, aga kui on täiesti teistsugused, mul on ebameeldiv. Sest mis toimub inimese peas, kes NIIMOODI mõtleb, pole mitte põnev, vaid õudne.

Kõige ilusam blogija?
Epp, puhtesteetiliselt ta vist ongi kõige-kõige.
Kuigi Murca on ka valusalt kaunis ja Rentsil on imelised lihased ja juuksed ja kui ma korra tikrit nägin, jätsid tema õlad mulle kustumatu mälestuse, ja karikate emand ja Aweron ja ... kamaan, blogijad ongi ju ilusad?

Kõige ausam blogija? 
Mina vist =P

Kõige mõistlikum blogija?
ma ei kipu väga mõistlike inimeste blogisid jälgima, aga neist, keda jälgin, vbla  Lauri.

Kõige hingekosutavam blogija?
Ikka Murca. Miks ma sinna üksikule saarele teistsugust blogi tahaksin?

Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?
FRIEDAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!
Aga teistest: kellega ma EI ole tundnud?! Ka nendega, kelle blogid mulle üldse ei istu, midagi ikka ja alati.
Ma siukse loomuga.

Blogija, kes sind naerma ajab?
Rents.

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?
Tavainimene. Ma ei tea temast praktiliselt mitte midagi, ta kirjutatut aga loen ülima mõnuga.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?
Murca.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.
AbFab.
Aga notsut on ka alati rõõm näha - s.t. natuke on nagu kvaliteedimärk, et kui ma sattun lugema blogi, mida tavaliselt ei loe, ja näen seal all notsu kommentaare, mul on "ahaa, siin päris prügi ei kirjutata".

Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.
Eveliis - see vana - tagasi!
AbFab tagasi!
kodanik, kes oli kunagi juuksur ja Rentsi sõber ja nimi on vist endiselt Maarja ja ma tema blogi umbes aasta aega lugenuna üldse otsustasin enda oma kirjutama hakata, tagasi!

neljapäev, 25. juuni 2020

Leitsakus ununeb

Krt, see oli notsul nii läbinägelik tähelepanek.
Kuidas ma ise seda ammu sõnastanud pole?!
"Kui inimene teeb, mis ta suudab, tuleb vahkviha peale, kui see kellegi meelest piisavalt pole."
Muiduggi.
Kui on rohkem kama, rohkem pohh, ei ole nii tähtis, mis teised arvavad.
Isegi kui ennast ja maailma vahel segi ajada.
Ehk oma piiri peale käia EI ole hea ei endale ega teistele.

Kui sa juba teed, mis suudad, oled kõigi oma servade peal ja IKKA tuleb: "Sa oled PAHA!" tuleb ka raev.
"Mida te tahate, et ma veel teeksin?! Ma JUBA TEEN NII HÄSTI, KUI SUUDAN! Te tahate ikka rohkem?! MINGE PERSSE! SÜGAVALE SISSE! MUL EI OLE ROHKEM ANDA!!!! See oli PAHA?! Ma veel näitan teile paha!!!"

Et pole vaja teha kõike, mida vähegi suudan, võib ka lõdvemaks lasta?
Tegelt võiks. Aga mul on --- noh, muresid, eks? Ja kuigi võiks ju kehitada õlgu ja leida, et ega ma lageda taeva alla jää, ega mu poeg elu lõpuni õnnetu pole, ega maailm lähe hukka, kui ma toda ja toda viiendat asja ei tee, ma pean seda endale mõistusega meelde tuletama (näe, tehtud).
Tunnete pealt võttes olen kogu aeg pinges ja teen, mida suudan, sest muidu on hullem.

Kauril oli ka tähelepanek, kuigi seda ma märkasin isegi: et lawful ja chaotic vastuolu ja sinna polegi midagi teha.
Lisaks kerge hämming, et nii paljud blogijad ja kommentaatorid lawful on. Mõned neutralid ka.

Olgu, jätab tolle koerakaka ja prügikonteineri teema nüüd selja taha. Ma korra juba jätsin, aga mitmelt poolt võrgust tuli samal teemal postitusi üles, siia ka uusi kommetaare leegion ja siis kuidagi ... ei jäänud selja taha. Maitea, käisin ringiratast või midagi, jälle sama asi ees!?

Muidu üritasin seletada K.le, kes pole eluski armunud olnud, mis tunne see on.
"See pole see, et "Oo, ta on maailmatore!" See on pigem: "Tema ongi maailm, muu on suht pisiasjad ja tulevad vähe arvesse!"
Ma arvan, sain üsna täpselt defineeritud, mismoodi tunne on.
Lihtsalt kui perioodiliselt armuda, vahel viite kodanikku korraga, saad ka aru, et see on lihtsalt TUNNE ja läheb mööda, ning armumine ei valluta sind.

Mul on raske ette kujutada elu, kus pole kordagi armunud oldud. Võimalik - ent nõuab pingutust.
Kuigi ma lähemad kuus aastat minevikus olen armunud olnud ainult Zorosse ja Sanjisse ...
... ja selle tunde meenutamine paneb seest õrnalt ja magusalt kihama nagu juba unustatud aroomi meenumine. Ehk armumine pole mu jooksvas elus üldse kohal.
Aga kuidas on mitte kunagi armumist tundnud olla ja mitte aru saadagi, kuidas on armuda?
Väga mõistatus.

teisipäev, 23. juuni 2020

Jaanilaupäevaunisus

Olen viimastest päevades suht tapetud.
Aga eelmise postituse kommentaaride lõpuosa tõi rahu, öösel ei pööranud isegi pea valutama ja kuigi mu poeg hakkas minema maale (jaanipäevaks) ja buss, mida ta ootas,  ei peatunud meie normaalses peatuses vaid sõitis mööda ja ta uuris ja avastas, et aa, peatused oli ümber tõstetud, ta oleks pidanud olema 50 meetrit mujal, ning nii sõitis ta koju tagasi ja keeldus rohkem siit liikumast, olen siiski maailma ja enda suhtes üpris leebe.
Et noh.
Läks halvasti - ega me keegi olegi täiuslikud ja vigade suhtes kaitstud.
Juhtub.

No ja et ta ei taha uuesti üritada? Muidugi on tal see õigus. Meie jaanituli on niisiis küünal. Minul taas, temal esimest korda =)

Aga üks (jumala võõras, aga mu tuttav jagas mulle) ütles fb-s mu kirjutamiste kohta jube hästi ja nüüd ma õitsen. Nää:

20 tundi
Ma tahan öelda, et ma avastasin enda jaoks kirjaniku, kellest ma kogemata olen kuidagi seni mööda käinud. Lugesin järjest läbi kolm raamatut internetilaenutusest ja no wow! Igatahes Triinu Meres - aitäh, et sa kirjutad.
Kõik on parem seepeale =)
KÕIK.
Tasub ikka kirjutada, on minu lugejad ka kuskil sääl välja pääl olemas.

Kuigi jah - nii kuulsaks ma ikka ei saanud, et poleks vaja ajakirjanduse kintse kaapida, kui tahta tähele pandud olla. Mis tähendab, et ma pole tähele pandud, sest kintsukaapimine ei ole ka mu tugevate külgede seas.
Kergem on veel 10 korda kuulsamaks saada.
Kuigi nojah - mu elukogemus on ikka ja jälle öelnud, et vahet pole, kui head tööd ma teen, raha ja tuntus käivad teisi radu pidi.
Aga samas ma olen kohanud väga toredaid ajakirjanikke!
Hm, kas on mingi loogika selles, et kõik väga nõmedad ajakirjanikud on mehed ja enamik väga toredaid naised ja sinna vahele jääb mõlemaid?
HMMMM!

Aga vbla on loogika ka seal, et mu sisesuhe naistega on teistmoodi. S.t. mölakaid minuga koostööd teinud naisajakirjanike seas raudselt pole, aga miks nad minu arust oivalised on, on heade, tabavate, tarkade küsimuste teema. Ja meeste puhul on mõni lihtsalt megalt tore inimene kokku puutudes, aga sellist just-minu-tunnetust ja tabavust pole kelleski olnud
Mulle ju nii väga meeldib, kui must aru saadakse! Kui saadakse, võidavad need arusaajad inimesed kohe 16 punkti muud tegematagi ja 20 punkti skaalal on see päris palju.
Elik naised saavad must vist reeglina paremini aru. "Vist" ja "reeglina".

Muidu on mul täna olnud endatuunimise päev. Mitte meelega, kohe kindlasti mitte tänaseks õhtuks (mida on plaanis veeta kodus või vbla koeraga jalutades), aga kõigepealt tuli: "Mis see kulmuvärv mul siin niisama vedeleb, proovin keemilise kulmuvärvimise KOHE järele" ja siis "Mida ma õieti ootan, et juuste blondeeritud osal väljakasvu vähemaks blondeerida, seda on seal kõva 5 cm juba!"
ja nüüd olengi blondim ja tumedamate kulmudega.
Ei midagi erilist.
Isegi mitte midagi tunnetatavat. Aga olen viimasel ajal peale pesu märjad pikemad juuksed keset pead krunnitaolisesse moodustisse pannud, päev hiljem selle lahti teinud ning avastanud enda marilynilokilise blondi peaga.
See on päris lahe.

reede, 19. juuni 2020

Saab korda

Üleeile oli hästi sitt päev.
Esiteks kohtusin ma ühe Cranberry -masti naisega (ja tema tütar osales ka aktiivselt, tegelikult see tütar oma kurja aknaleprõmmimisega alustaski), kes sai raevuataki, et ma oma koerakakakilekoti tema prügikonteinerisse panin. Tema "maksa ise" ja "kutsun politsei" olid päris naljakad, aga ei hakka mina end ka siin malbe inglikesena presenteerima -  ma karjusin vastu, kõik mõistlikud selgitused peast läinud, sest mul tuli vahkviha peale teemal "kuidas inimesed nii nõmedad olla võivad???"
Minu ettekujutus sellest, millised on inimesed, kogu aeg puruneb teatud sorti reaalsete inimestega kohtudes.

ERITI masendav on, et ma ise ju jutlustan "tee, mida SINA tahad" lähenemist ja siis lähen täiesti katki, kui kohtan inimesi, kes teevadki, mida nad tahavad. Ei mõtle kogu aeg automaatselt teistele.
Minu jutlusted ja lähenemine on ikka selgelt inimestele, kes on nagu mina.
Kipuvad end katki tegema, et teistel ainult hea oleks.
Inimesed, kes nagunii peamiselt endale mõtlevad, muutuksid täiesti talumatuteks, kui nad lisaks arvaksid, et ei tohigi teiste peale ka mõelda, see on saatanast.

Ohhhh, inimesed, erinevad, NII ERINEVAD ...

Ja siis ei andnud kulka mulle raha.
Mis tegelikult ei ole mingi maailmalõpp, eelmisel korral nad ka ei andnud ja ega ma lootnudki, aga kuidagi ikka tuli mõttekosk: "Ma ei ole nende arust piisavalt hea, piisavalt väärt, piisavalt piisavalt" ja mõtted, kuidas ilmselt mõni, kes kirjutaks nagu mina, ent suudaks ka "kultuuriringkonnaga" suhelda muudmoodi kui fb-s ning mitte keskmist sõrme näidata neile, kes nende meelest mölakad (Made Luiga, kellest ma kirjanikuna väga lugu pean, jagas nt vaimustusega Aivar Loogi ja mingi teise mehe vestlust teemal "kogumik Eesti Novell" just kaks päeva pärast seda, kui ma olin otsustanud, et nii rumal ja nõme mees nagu Loog ei tohiks üldse suud lahti teha ja mina ei kavatse kunagi KUNAGI tema kirjutatut enam raasugi uskuda), saaks raha, saaks tunnustust, saaks pai ja auhinnatud ja ...
Ja halb.
Mind pole kellelegi vaja, mind ei arvata väärtuslikuks, ma ei kõlba ja pole ka ime, sest maailm on uskumatult nõmedaid inimesi TÄIS ...

Aga siis tuli eilne päev ja see jälle oli täiesti nimetult hea.
Kusjuures ta läks heaks iseenesest, lihtsalt mingil hetkel hommikul, kui olin koeraga õues ja poes käinud veel äikesejärgses jaheduses ja üldse ei pidanud päevakuumuses (23 kraadi varjus on raudselt mulle juba liiga kuum) välja minema, tuterdasin oma langetatud ruloodega tubades ringi, jõin kohvi ja sõin šuuppi, mängisin civvi ja vahepeal kirjutasin romaani, tegin käteringe ja külje- ning seljalihaseharjutusi, sest arvuti taga istumise vahele on vaja lihaseharjutusi just ülaseljaosale.  Muidu hakkab valutama.
Tee, mida sa tahad - näiteks kui selg hakkab imelikult tuikama, tee ergutavaid ja vereringet parandavaid harjutusi ja vbla ka venita, sest sa ju ei taha, et päriselt kõvasti valutama hakkaks? Ei, MÕNUS on vahepeal seljale teistmoodi koormust anda, kui ühes asendis istumine pakub.

Õhtuks, kui ilm jälle inimlikuks oli muutunud, hakkas ka Totoro väljendama, et võiks õue minna, nii et me läksime. Kõndisin (sihilikult) jälle eilsete kurjade majast mööda ja viskasin kilekoti koerajunnidega nende konteinerisse.
Öisest äikesest lõhnas linn ikka veel, jasmiinid on õitsele asunud, valged põõsasroosid (mille lõhnaga dušigeel mul on ja iga kord rõõmustan, kui selle avan, sest need roosid ja see geel lõhnavad NII HÄSTI) on samuti lahti ja õites. Oli tore, mahe ja ilus.

Kõndisime jõe ääres mu lemmik-ujumiskohta ja seal istus kivi otsas mingi tüdruk. No sellises vanuses, kus ollakse "neiu". Mitte veel naine, mitte enam laps, istus üksi - ah, no me võime ikka siin ujuma minna, eks ole? Läksin Totoroga edasi teiste kivide poole ja metsatukast tuli välja keegi naine.
"Oi, Triinu! Tunned mu ära?"
"Ei. Tere!"
"Ma olen see Riina sotsiaalkorterikomisjonist! Oi, tule siia! Mu tütar (noogutus neiu poole kivil, kes lähemal vaatlusel on vist selge nähtava puudega neiu kivil) kardab koeri, aga mulle nii meeldivad! Siis ma alati nässerdan, kui mõnega kohtun!"

Ja siis me ajasime juttu ja selgub, et Keila linnal on ÜKS kahetoaline korter ka jagada ja mul on ju poeg ka ja võibolla ...
Tõsi. Totorot sotsiaalkorterisse võtta ei saa. =(
Aga mul on ikkagi kuidagi kindlam tunne, et on mingisugune Teine Võimalus ka ja no - mul tütar ilmselt võtaks mu koera oma hoolde ja ... AGA MA EI TAHA TOTOROTA!!!!!
Noh, ei peagi, eksju. K. ei ole mulle öelnud, et ei laena mu jaoks ja mu ema ei ole mulle öelnud, et ei üritagi ja selle kahetoalise, mis maksab 18 000, sissemakse oleks mul peaaegu koos ju ka - ja IGATAHES on kuidagi abistav mõte, et on mingi padi, kuhu kukkuda, samuti.
Kõik laabub kuidagi.

Ühelausega, mul oli ikkagi hea tunne ja see konverteerus aktiivsuseks "kust raha saada, peab ju saama!"
Riina oma tütrega läksid ära, "jätsid meid sääski nautima", meie ujusime ja nii kaunis.

Eilne oli niisiis hea päev.
Tänane - noh, tänane alles tuleb, aga mul õnnestus veenda poega köögipõrandat üle pühkima ja ta tahab minna jalkat mängima õhtul, rulood on all ning täna tuuakse taas kass ka mulle ja kokku on ikkagi pigem lootusrikas tunne.
Kõik saab korda.

kolmapäev, 17. juuni 2020

Menstruatsioonist

Mõtlen menstruatsioonist.
Pärast operatsiooni 2018. lõpus - oli ikka v? Nii hiljuti v? - mis võtttis valu ära suhtkoht sama hästi kui sünnitamised, ja pärast kupsiku ostmist, mis muutis igakuise verepulma vähemalt võtmes "mul PEAB olema 3, parem kui 5 eurot varuks selle jaoks!" unustatavaks, mõtlen vähem.

Aga ikkagi alailma.

Ja kui noor olin, nii 10-11-12-13-14-15 kuni esimese raseduseni, mõtlesin praktiliselt iga päev.
See oli kogu aeg mul peas.
Kui ma oleksin saadun kuldkalakeselt 3 soovi soovida, oleks üks RAUDSELT olnud "mitte kunagi enam verejooksu mu kehast labasel põhjusel, et olen naine".
(Ja siis oleksin kohutavalt üllatunud ja väga õnnetu olnud teemal "viljatu?! mina?! miks?!?!?!", ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Ma mõtlesin verevoolamisperioodidest KOGU AEG. Ka siis, kui seda parasjagu polnud, valmistusin järgmiseks nagu uueks sõjakäiguks.
Ja siis menstruatsiooni praktiliselt ei mainitud üheski raamatus, mis polnud just "tüdrukust naiseks" vms!
Ei, ka mitte sellistes "kuidas olla naine" eneseabiraamatutes nagu "100 minutit ilu heaks".
Mensest polnud olemas.
Välja arvatud et mina mõtlesin sellest KOGU AEG. Kui verinoor olin (enne 16. eluaastat umbes), ma ei olnud kursis ibukaga, küll aga ei aspiriin ega paratsemool teinud kassisittagi mu hulluksajavate valude vastu. Nutsin. Halisesin. Mõtlesin surmast (jah, alailma mõtlesin, see oli mu jaoks universaalne probleemilahendusviis "siis enam ei valuta!")
Kannatasin välja, sest mis muud valikut mul ikka lõpuks oli.
Esimese tõsise enesetapukatseni jäi veel veidi aega, tolleks ajaks olin 15.

Isegi nüüd ma loen ja mõnes raamatus möödaminnes mainitakse ka, et oh, mul olid päevad, hügieenisidemega mässamine kempsus.
Minul olid plekid. Igal faking poool. Veri valgus kohutavates kogustes minust välja, aga korralikult hügieenisidemetega varustatud olemiseni läks aega. Vist aastaid.
Kandsin seelikuid ja tumedaid pükse ja ikkagi jooksin vahel nii kõvasti verd, et muretsesin täiesti põhjusega, et kas veri valgub sukkpükse sees nii madalale, et seeliku alt jääb näha või ei.

Pesin kodus külma veega pükste, sukkpükste, aluspükste jalgevahesid, linade pealt plekke (neid ei olnud vähe), kui läbi lina imbus ja voodikattele pleki(d) jättis, töötasin välja "kruus külma veega ja lapiga nühkimine" protseduuri.

Menstruatsioon võttis mu ajus väga olulise koha enda alla.

"Ei, mis seal vahet, poisid või tüdrukud, ma samastasin end raamatutegelastega soost olenemata?"
Mhmh, soost olenemata ei olnud raamatutes mitte keegi kuupuhastusega isegi natuke hädas. Sellist enda alla matvat hädasolekut, kui mina kogesin, polnud AMMUGI.
Kellelgi.
Olen üksinda imelik värdjas, kellelgi teisel pole selliseid probleeme, oh, miks ma ometi parem inimene ei ole!
(Näiteks ilma mensesteta inimene.)

Ma nüüd üritan vähemalt mainida igas oma pikas jutus, et menstruatsioon. Veri. On olemas.
Aga kurat, kui raske on. Pole traditsiooni. Pissi ja kakat ignoreeritakse kirjanduses samuti, aga menstruatsiooni veel enam.
Pole kõneväärt.
Väärikad inimesed selliste tühiasjadega end ei vaeva.
Neile pole teema.
Keha on olemas nii palju, et hingata ja vahel juua-süüa vajada, vahel und samuti - ent see on laias laastus ka kõik. Ja "vajamine" on selline tinglik asi - vahel saab lugudes väga pikki perioode näiteks uneta läbi ja keegi ei maini ka, et inimene läheb tölbimaks ja kohmakamaks. Ainult "oli väga väsinud" vbla.

Aga et eritamine või vere jalge vahelt välja jooksmine probleem oleks? Hah!

pühapäev, 14. juuni 2020

Laps ja koer teevad ikka tuju paremaks

Mõnikord
tahaksin nutta
mitte millegi pärast,
hing kõris kinni,
lihtsalt.

Mõnikord
tahaksin nutta,
aga nutt ei tule.
Lukk kinni,
kardin eest ja
hakkame eluga pihta!

Või siiski ei.
Maailm ei lähe täna oodates hukka!
Üha rabeleda on hale.
Puhka, naine!
Puhka!

Puhka end iseendale
lähemale.
_______________________________________

Kui aus ja täpne olla, võtan kardina - ruloo - eest päris õhtul. Nii umbes kell kümme, kui päike enam ei küta. Siis on aken katmata umbes pärastlõunani (hilise pärastlõunani, minu arust lõuna on nii kahe-kolme paiku), kuni taipan, et nii küll ei lähe, kuum ja painav, ja tõmban ruloo ette.
Nututunne on jälle, samas. Kui on peavalu ja iiveldab, ei olegi päris hale, aga kui valu taandub, kui veel päris hea ei ole, aga päris valus ka enam mitte, on nimetu kurbuse tunne.
No täna on, eks ole.
Alati ei ole.

Aga siis mõtlen muudest asjadest ja läheb paremaks

Totorol on huvitav seisukoht lahtise karva kitkumise osas.
Toas ta talub seda suht probleemitult, kuigi eelistab, kui ma vaheldan karvatortide tõmbamist sügamisega.
Õues võib kammida. See on ok, seda ta lubab rahulikult Aga kui seal käega tõmmata, ta niutsatab nagu oleks väga valus, keerab ennast ära ja on NII HÄDAS. Ma ei tea, kas ta võtab hirmsa alandusena, et keegi võib näha, kuidas tal seljast karvu sikutatakse või mis, aga õues ta TÕESTI ei taha seda.
Aga no kammimine-harjamine sobib. Nii et olen koeraharjamises suht profiks saanud ja mul on nii ilus sile kudzu.
Kes ajab ikkagi kogu korteri oma karvu täis, sest no siuke aastaaeg.

Tegin ahjulõhet.
Poeg ei ole vähemalt neli aastat söönud ühtegi roosat kala, kui see pole külmsuitsutatud või soolatud, aga ma teen vahel ahjus ikka, sest mulle maitseb. Rosé pipar, mandlid ja majoneesi-sinepi kaste on tavaline, seekord panin musti ploome samuti.

Poglaps tuleb kööki: "Kas see viimane tortilla on soe?"
mina: Ei, ma isegi ei teadnud, et peaks soojaks tegema
Poeglaps (vaatab ahju, kus on lõhe. Ütleb filosoofiliselt): Noh, mis mul ikka kaotada on?
Võtab tüki taldrikusse ja lahkub
Tuleb tagasi teise portsu järele.
"See oli tegelt päris hea ... aint seda nahka ma ei taha"
mina (tema taldrikust naha endale napsanud): Mulle nahk maitseb kõige rohkem!
Poeglaps: Mina ei ole nahka proovinud. Ei julge ka.

reede, 12. juuni 2020

Punane

Kaks päeva tagasi lõikasin paprikat lõikudes pöidlasse.
Nuga oli terav ja suht korralikult lõikasin, leht paberkäterätti, mille poole töö pealt ümber kannatanud sõrme mässisin, oli pärast pea üleni verine. Mitte tilkuv ja lige, vaid punasekirju igalt poolt.
Veidi hiljem panin plaastri ka.
Aga plaaster - isegi kui on hea plaaster, ma olen üsna hoolikas valija ses osas, mingi Hansaplast ei kära - kestab umbes päeva. Õhtul võtan ära ja olen juba kolm hommikut järjest mõelnud, et näe, kasvab kinni, kõik hea ju! Ei pane uut.
Ja siis olen Totoroga õues ja kuigi ma muidu, kui ujumiseks teda rihmast lahti ei lase, ta hüppab ja kurjustab isegi rihmas olles. Ning iga kord, IGA KORD hakkab mul pöial verd jooksma. Kui plaastrit pole, onjo.
Pole isegi valus eriti, lihtsalt kõik on verine, mu käed ja koera karv ja korra ma tegin suitsu pärast ja imestasin, miks see küll kleepub, mida?!
Alles taibanud, et lisaks kleepumisele on sigareti see osa, millest kinni hoidsin, ka huvitavat kollakat värvi, ühendasin ära. Aa, vere ja mu ujumisest märgade näppude koosmõju!

Vesi on soe. Jões ka, mitte ainult rabajärvedes. Ujuda on tore.
Ja emake maa, kus Totoro kurjustab minuga, kui välja tulen!
Ta tegi seda eelmisel aastal samuti, aga sel on tema keha ujumiseks vajalikud lihased ja võhma suht ära unustanud ja ta ikkagi üritab mu ees ujuda kogu maad. Nii et kui ma viimaks kaldale tagasi pöördun, on ta veendunud, et ma olen ta suhtes hoolimatu mölakas, kes ei hooli, kui ta ära upub, ja lariseb ja haugub mu peale palju.
Väga ei hüppa, sest elukogemus on teda õpetanud, et kui mõni Totoro-nimeline kaldavees minu peale hüppab, saan ta kergesti kätte.
Jube tüütu.
Ja verine.
Sest ma ju ikka vehin ja üritan teda kinni saada ja löön kuidagi haava lahti.

Täna lõikasin muskaatpähklit kraapides uuesti sinnasamma pöidlasse. Verd on vähem. Tunduvalt.
Kipitab rohkem.

Laenu minule ei anta, sest ma ei käi ju töölgi - nii et mu järgmine samm on veenda kedagi (eelistavalt K-d, tal ei ole ühegi panga ees kohustusi ja teda ma usaldan)  enda eest laenu võtma.

Muide, panete tähele, kuidas pöidlasselõikamisest on pikk jutt ja mittelaenusaamise kohta üks lause? Mõni võibolla järeldaks, et ilmselt on pöidlasselõikamine siis palju suurem asi mulle?
Ei. Suuri asju on raske sel ajal, kui nad on värsked ja teravad, sõnadesse panna. Fakti võin nentida, kuid mitte enamat.
Kui asjad pole just NII suured, et mitte midagi muud enam ei tajugi. On ainult See Üks Asi.

Muide. Nägin Selveris müügis tomateid, mis nimetuse järgi olid grilltomatid ja maksid 7.94 kilost või umbes nii.
Suht kulla hind igatahes.
Välja nägin nagu tomatid, mis pole päris nii väikesed nagu kirsstomatid, aga ka mitte tavatomati suurused. Rimis on nende sort vist Romanticaks määratud.
Mis on nende eriväärtus? Millest see hind? Eriti oleks eriväärtust tarvis teada, arvestades, et kõrvalkastist võis võtta 250-grammise karbi kirsstomateid (kontrollisin, polnud mädad, ilusad olid, tõin kaks karpi koju!) hinnaga 49 seni. Ehk siis kilo eest 1.96.
Mis värk nende grilltomatidega on?!

teisipäev, 9. juuni 2020

Vastuvõtja

Läksin vahepeal veits katki.
Mitte endaga muul moel seotud põhjustel kui "võtan maailma omaks ja tunnetan enda osana".
Aga isegi kui mul empaatia töötab täiega ja igas suunas, aitab endale meenutamine: "See ei ole minu vastutus! '"
Sest tõesti ei ole.
Mitte et mul kolm päeva poleks konkreetselt vahepeal sellega seoses iiveldanud ja üha mudin oma käsi ja muljun kämblaliigeseid.
Iivelduse peletamiseks sõin tihedamini. Tegelt aitas, aga tunne, et ma ei võta enam tasapisi alla, vaid jälle tasapisi juurde, segab.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga.
Olgu, peamisel ei maga ma seepärast, et ärkasin enne kella 04, ülaseljas ja õlavartes lihased tuikasid, kuidagi ei olnud hea, ei seda- ega teistpidi, aga sirelid on sel aastal pöörased siiski samuti. Õitsevad nagu kosk, nii et et terve linn lõhnab. Astun õue ja lõhn, nii rammus nagu lehmasõnnikul, ent ometi mõnus ja magus, embab mind otsekohe.
Kuigi meil pole aias isegi sireleid!
Või ei, aianurga juures üks pisike põõsas siiski.
Ent seal, kus on PALJU sireleid, on nad kõik hunnitutest õiekobaratest rasked ja ma peatun, vaatan, nopin üsna kohe mõne viie- kuue- või seitsmeõielehelise, soovin kolmandat last või vahelduseks harva ka midagi muud, ja kõnnin edasi, lõhn igal pool mu ümber nagu kilomeeter pehmet suudlust.
Täiesti pöörased sirelid.

Mida, et ma ei tohiks öelda, siis ei lähe soov täide?
Kuulge, ma olen soovinud kõriauguni asju, mis ei ole täide läinud, kuigi tundusid mulle täiesti tõenäolised täide minema ning ma ka töötasin nende nimel hoolega. Mitteütlemine ei aita. Sireliõite söömine ka mitte. Ega ma loll ole, et mulle seda ütlema peaks =)
Aga kuna korraks on hea tunne, nagu oleksin oma tahtmise nimel midagi teinud, söön edasi. Hea tunde saamine on kõike väärt. Miski muu ei loe, miski muu ei loe, enda enesetunne on ainus mõõdupuu.
Ja pealegi on nauding sirelipõõsa juures peatuda ja lasta sel ilul ja aroomil endasse valguda.
Nii palju sirelsust! Rohkem, kui suudan vastu võtta.

Selleks (tegelt ei ole hea, aga SELLEKS on) on hea olla sisemiselt katki ja habras. Kõik tundub nii ehtne, pea füüsiliselt tajutav, õiteilu ja ahjusoojus, valgus õhtul ning rohelus kui hakkiv mõõk. Maasikamaitse ja päikesepaitus. Kogu aistinguline maailm tungib sisse, sest mul ei ole kesta peal. Lahtisest hingehaavast voolab otse hinge.

Kahjuks toimub valudega seesama. Nahka pole vahel, otse sisse.

laupäev, 6. juuni 2020

Lootes vastu kogemust

Mu sees on kõhe tunne.
Sest jälle on "kui kõik läheb jube hästi, saan korteri ja pärast veel lapsendada ka ja jee - aga MILLAL on mul kõik hästi läinud, ah?!?!"
Kulka nagunii ei maksa mulle, eluloo-eluõppimise raamat ei saa rohkem tagasisidet ei Varrakust, ei Petrone Prindist ja SEB (olles variante uurinud, tundus see parim, sest seal nad annavad eluasemelaenu ka vähem kui 20 000 korraga) mulle laenu ei anna.
Ja polegi vaja, eks ole, eks ma kuidagi ikka saan.
Elu ei pea ju minema, nagu mina plaanin, universumil on omad kavad ja naudi seda, mis tuleb, mitte ära ürita ise midagi määrata, nii saab ainult pettuda - ja ma adun, et sedasi tehes on tõesti palju vähem võimalust end halvasti tunda ja palju rohkem võimalust end hästi tunda ja ...
... ja IKKAGI üritan.
IKKAGI panen oma sõrmed sahtli vahele, sest ÜKSKORD ju peab jääma see kinni löömata?! Elukogemus küll ütleb, et kunagi ei lähe hästi, kui seda on plaanides vaja, küll aga võib hästi minna täiesti planeerimatult ja suvaliselt.
Aga sitta ma oma elukogemust kuulan.
Kord peab ju õnnestuma ka asjadele mõeldes ja parimat üritades?!?!?!
No SEEKORD ikka?!

Ja läheb jälle ...
Jälle loodan.

Aga no nii palju olen paraku õppinud, et loodan, kuid õudus on samuti sees. Sest nagunii läheb nagu alati ju ...

Mis on alati hea, mis jääb: äikesevihm. Pool tunnikest tagasi, kui ma parasjagu Selverist välja olin astunud, tuli mõne minutiga nii palju vett taevast alla, et tänavatel voolasid jõed ning tuul keerutas nii hirmsasti, et ajas lendu maas vedelenud plastkarbid, pabertaskurätikud ja muidugi kellegi kübara tema juustelt ning tõstis ilmselt ka seelikuid, kuigi seda mina ei näinud.
Ehk siis, kui läheb nii, nagu alati, jäävad loojangud ja äikesevihm ja üldse: inimkond ei ole tähtis, väga ebaolulisest minust rääkimata.
Tähtsad asjad jäävad.
Pealegi pealegi, isegi kui kõik läheb kõige halvemini, lageda taeva alla ma IKKA ei jää. Ema võtab oma koju vähemalt.

Nii loodan, et kõik KÕIGE halvemini ei lähe. Et mingid asjad lähevad, aga siis mingid asjad saavad kuidagi korda.
Kurat, no PEAB ju mõnikord hästi ka minema?!?!

neljapäev, 4. juuni 2020

Maailm ja mina on erinevad asjad!

Ei paistagi päikest!
Ma MÕTLESIN, et nii võib minna, aga siiski.
Pettumus.
Et päevitusega koos võib tulla ka nahavähk? Kuulge, ma suitsetan. Ja mitte e-suitse.
Selgelt eriti tervise-eeldustel oma käitumist mõjutada ei lase.

Khm, rongi alla minek ka kõige tervislikum valik ei tundu vist.

Aga lisaks päikese puudumisele hakkas ka vihma sadama ja see on tore. Asi pole nii hull kui eelmisel aastal, mil põud suisa hirmutas, aga pigem on ikka kuiv kui midagi muud.

Muidu olen endalegi ootamatult muutunud karmiks võrdõiguslaseks. S.t. ma olen alati (jep, isegi väikese lapsena) olnud võrdõiguslane ja kui tundus, et on VAJA, ka mölisenud. Aga Georg Floydi juhtum tundus mulle alguses nii selge, nii ilmne õudus; issand, neil on Trump, aga no enam-vähem ikka klaarub kõik. Ja kui nii ei juhtunud ja kui tuli persetäis eestlasi "must pätt sai surma valgele politseinikule vastu hakates, sitt lugu, aga muidugi eriti seepärast, et nüüd imevad mustad sellest olukorrast oma kujuteldava rassismi välja ja märatsevad", olin nii šokeeritud, et ei osanud õieti reageeridagi.
Aga siis mõned reageerisid ise ja ma sain ka joone peale - ning vau, mul lahkus inimesi sõbralistist fb-s ja Pärnits (teh äärmuslane) laikis mu postitust ja oi.
Päris lahe.
Be hated ja kõik need muud sõnad.

Ikka tore on nõmeda inimese meelest nõme olla! See teeb mu NIIIIII rõõmsaks alati!
Vabanen kahtlusest, et tema on ka mina, me oleme üks. Tema on TÄIESTI teine ja mul pole temaga mingit asja, emake maa kui tore!

Vbla see meeldibki mulle konfliktide juures? Tekkiv kindel jaotus, mis on mina, mis pole? Ja õudus arusaamatuste ees, sest tolle teise tema või kolmanda temaga oleme ju peaaegu üks, aga ta ei mõista mind, ta ei taju mind, mina teda tajun, tema mind mitte, appi! Minu arust oleme üks, tema on ent nii eraldi, et ei saa must üldse arugi, signaalid kehaosade vahel ei jookse, MIS TOIMUB?!
Jube ...
Ja ses suhtes ongi süüdistused isekuses niiiiiiiiiiiiiiii wtf. Isekus? Minus? Ma ei saa tihti ilma pingutamata arugi, kus on ise, kus teised! Mul läheb segi, Teised võivad oma hinnangutega sisse sõita, sest seljaaju tasemel ma ei saa aru, et nad on Teised ja mina hoopis eraldi.

Oo.
Olen enne ka sõnastanud endale ja teistele, kuidas mul on raske Mina ümber piire tunnetada, kogu aeg läheb lappama. Aga et konfliktsus ka sellega seotud on, pole iial varem mõelnud. Ma olen NII ÕNNELIK, kui mul on mõlakas, kellega täiesti eri meelt olla, vajadusel ka võidelda.
Ja nii kurb, kui mul on mõtete lahkuminek sümpaatse inimesega, kes nagu VÕIKS olla osa maailmaminust - aga ikka ei ole.

Jah. Vat SEE on minu põhiprobleem, mille sõnastaminegi päästab.
Et kaotan Minu alailma ära.
Selleks ongi oluline persse saata, mitte teiste muresid oma asjaks võtta, mitte põdeda, et teised pole piisavalt õnnelikud. Jah, ma terve hunniku inimeste pärast põen, sest tahan - aga ma ei ole Halb Inimene, et osade pärast ei taha, näitan keskmist sõrme ja leian, et nende probleemid on nende, mitte minu omad. Et inimesed kurje venelasi, kurje pagulasi ja kurje homosid süüdistavad kõigis oma hädades, on nende probleem ja pole minu asi püüda kõiki nende hädasid ära klattida, et nad vähem lollid ja teistesüüdistajad oleksid.
Mina olen mina, ma ei võta kogu maailma oma asjaks.
Ainult need võtan, keda tahan.

esmaspäev, 1. juuni 2020

Lapstest

Täna on lastekaitsepäev, eks ju.

Mina: Kuule, kiida mind nüüd, et ma hommikuks need kaneelirullid tegin!
Poeglaps, kes tõusis veidi peale ühte: Aga ... aga ... aga ... need on ju külmaks läinud! Ei, noh, tubli oled ikka, aga ma olen väga kurb!

Ehk: teed oma parima, aga laps saab ikkagi pooleks eluks trauma. Pole see lapsekaitsmine lihtne ühtigi.

Olen nüüd leppinud, et adopteerin.
"Leppinud" ei kõla tegelt õigesti, kõlab nagu "rahuldun vähemaga, sest Seda Õiget ei saa", ent mul ei ole tunnet, et Õiget ei saa, mul on lihtsalt: "Krt, oma kõhust tita sünnitades hoiaksin nii palju asjaajamisvaeva kokku ja mulle TÕESTI ei meeldi asjaajamine!"

Jah, esmalt on mul elupaika vaja ja nännännää, aga ma ei jaksa sel teemal põdeda.
Lihtsalt ei jaksa.
Mul ON ühetoalise sissemaks tänu teile koos, tahaks kahetoalist, aga hädaga kõlbab ka ühene. Kui mina laenu ei saagi, mul on juba vaikselt skeeme välja mõeldud ja mõne inimesega ka räägitud, kuidas võiks ikkagi saada, ja kõike kokku võttes: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab. Need 3000 euri on väga abiks enesekindluse osas: nii palju raha! Kindlasti saab sellega Midagi Teha!
Üks Klooga kahetoaline on juba müügis alla 20 000 hinnaga!
On küll arvata, et see konkreetne läheb ära, sest mina hakkan tegelema juulis, aga asjad susisevad. Korterite hinnad langevad.

Ma mõtisklen niisiis juba adopteerimise või ka hoolduspereks olemise üle ja jagan neid mõtteid siia, sest on lastekaitsepäev ja lasteteema seega lubatud isegi mulle =P
Onju.
Nad ju ei nõua, et mul oleks uuele lapsele kohe omaette tuba anda, ega ju? Tasapisi saaks (sest no kahetoaline on ikkagi plaanis), Poeglaps kasvab suureks ja värki.
Või noh. Veel suuremaks.
Tütarlaps on aastate järgi juba täisealine ja puha, aga kuna ta ise ütleb, et on väike, on ta ka minu retoorikas "Minu pisikene tütar".
Nagu Totoro on "Minu pisikene kudzu".
Poeg on samuti pikem kui mina ja ta hääl juba enamik aega noore mehe hääl. Ainult vahel suure viha sees arvutimängu peale karjudes tulevad kiuksud sisse.
Häälemurre oli väga lühiajaline ja üldse mitte eriti märgatav protsess. Sellel on kõva mütoloogia taga nagu teismeealgi, aga minu kogemus mõlemaga on "vaevumärgatavad protsessid, midagi on, aga mitte midagi erilist".
Miska ma ei saa eriti aru tegelikult, kuidas siis sedasi. "Kohutavate kahestega" sama asi. Et nii kõva legend - ja siis reaalsus on, et laps nagu laps ikka, lihtsalt vahel nõme, ja neil hetkil saab end lohutada sellega, kuidas "no siuke periood tal".
Mitte et muudel aegadel ei tuleks ette veidrusi ja siksakke.

Kõige rohkem tunnen pubeklust koera puhul. Mul on reied nii sinikaid täis ta küüntest, nagu oleksin grupivägistamise ohver. Mõnd aega ta jälle rihmata ei jookse, otsustasin eile. Kuskil on ka minu piirid.
Aga no võibolla sel uuel lapsel saab teismeiga kuratlik olema? Võibolla on minu laste pubekaprobleemide puudus mu geneetiline pärand.
Mul endal ju ka ei olnud eriti midagi.
Vihahood - jah, olid. Aga vihahood olid mul ka 20+ ja 30+.
40+ pole veel kuigivõrd raevunud olnud, aga ma ei ole ka eriti kaua 40 olnud veel.
Ja noh, kui hääle tõstmine on "jube vihahoog", on seda juba ette tulnud ka.

laupäev, 30. mai 2020

30. mai

Ohtont.
NIIMOODI polegi veel peavalu tulnud.
Kümne minutiga sai naervast ja naertlevast minust vrakk, kes ei tahtnud mitte K.ga poodi kaasa minna, vaid omaette auto tagaistmel külitada.
Ainult kuna auto esiistmel oli mu poeg, kes omaette "Sõrmuste isanda" muusikat ümises, läksin ikkagi varsti poe kempsu.
Kusjuures see valu ei olnud isegi väga VALUS. Vähemalt tablettide all (mida mul on ALATI kaasas, kui olen eeldatavalt kodust üle tunni väljas!), mille kohe sisse võtsin ja kempsus vett peale jõin, sest ibukas jäi kuivana kusagile kurgupiirkonda pidama ning ei läinud üldse alla makku. Aga ma olin täiesti ebasurnu tasemel. Ei jaksanud rääkida. Ei jaksanud mõelda. Kõndisin mitte täissammudega, vaid samm ühe jalaga ja siis teine jalg juurde-meetodil.
Zombi.
Poeg see-eest oli rõõmus ning ohjeldamatult vaimustuses Antsu isikust.
Ants? Kes on Ants? No aga KES ON ANTS?!?!?
Ants on see täispuhutav nukk mängu seest, noh.
Nad puhusid-pumpasid ta vormikaks, üritasid teda igasuguseid asju tegema panna (näiteks istuma ja malet mängima)  ja ta oli nii naljakas, et isegi mina naersin.
Peale kuuma dušši.
Enne ei oleks naernud.
Ei jaksanud.

Ikka veel tuikab, ikka veel superväsimus. Joon kohvi lõpuni ja voodisse tagasi.
Vist. Kui koer niutsuma ei hakka.
Või siis käisin ikkagi temaga õues, kuigi ta ei niutsunud, sest ma ei tahtnud ega tahaks üritada magama jääda, ajus samas taustal tuikamas: "Koer tuleb varsti välja viia!"
Minu pideva liiga-palju-tegemise seletus: ma ei taha halba tunnet teemal "... ja see on tegemata". Nii et väldin seda halba tunnet liiga palju tehes.
Loogiline.
Ja kurb. Kuigi ka naljakas.
Tegelikult suudan päris paljudes asjades endale öelda: "Ma ei pea seda tegema. Maailm ei lähe hukka, kui jääbki tegemata!" Aga kuigi maailm ei lähe hukka, kui Totorol on pissihäda, on tal ju HALB ja kui ta niutsub, on minul HALB magada üritada ja parem kogu jama juba eos vältida.

Õigupoolest on see ebaoluline 29. mai pula, mida siin aetud.
Tähtis on hoopis, et täna on Totorol sünnipäev!
(Ei, ei juhtu iga päev ... kuigi samas juhtub ju ka - iga päev on mingi hulk päevi tema sünnist möödas.)

Igatahes, sünnipäevapilt:

Pisikene Totu!
Aastake veel ja on juba Päris Suur Täiskasvanud Koer. (Kuigi oleme näinud neid kolmeaastasi ka kaasjalutajatena, kes ilmutavad üleni kutsikalikku vaimustust teistest koertest.) Aga praegu on veel nunnu pisikene kudzu, õhin pikas armsas ninas, mida igale poole topitakse, või täiesti lapselik väsimus igal pool - nii suur uni, et isegi süüa ei jõua.
Ainult läbi une nõrgalt saba jaksab liigutada.
Ilusad unenäod!