neljapäev, 7. jaanuar 2021

Elukogemused

Tänu eelmisele postitusele ja selle kommentaaridele hakkasin mõtlema, mis osas olen muutnud võrreldes oma (väike)lapseeaga ja sain päris ehmatava tulemuse. 
Ma alustasin paadunud optimistina, kes uskus, et inimesed on ilusad ja head. Leidsin alati pikkadel rongisõitudel Viljandi ja Tallinna või Tartu ja Tallinna vahel mõne täiskasvanud sõbra, kelle kõrval istuda ja ainult vahepeal vanemate juurde tagasi minna. (Ühte keskealist naisterahvast lühikeste lokkis tumedate juuste ja valge pehme õlasalliga kohtasin kaks korda rongis ja ühe korra täiesti suvaliselt lasteaeda sõites trollis ja siis mul oli: "Ooooo, mu armas sõber! Nii hea sind näha!")
Lihtsalt sain elult nii palju vastu hambaid, et mu rõõmus optimism muutus pidevaks tuleviku ootamiseks "kui suure(ma)ks saan, hakkab hea", "Kui kooli saan, hakkab hea", "Kui veel suuremaks saan, nagu need suured tüdrukud koridorides, hakkab hea" ja viimaks (täiesti raudne veendumus): "Kui kool läbi saab ja ülikooli lähen, hakkab hea!" 
Pole vist vaja öelda, et seda ei juhtunud. 
Ma proovisin vahepeal ka igast muude asjadega stiilis: "Kui ma oleks ilusam, hakkaks hea" ja "Kui mul oleks kallim, hakkaks hea" ja ainus, mis päriselt aitas, oli laps. 
Kõik muu selgus olemist mitte paremaks tegevat, aga vat lapsed, mõlemad, tõid esimesel umbes kahel aastal täielise rahu ja õnne.
Saada laps TÕESTI tegi olemise heaks.

Aga jah. 
Kui rõõmus ja helge ma olin, on päris masendav meenutada. Mitte rõõmus olemise halbuse osas, eksole, vaid kuidas kõik niimoodi muutuda sai?! 
Muide, sellega seoses (praegu on halb, aga kuidagi peab ju hea hakkama?) ei saa ma aru neist, kes ei taha lapsi, suhet või kumbagi. Ilmselt neil ON hea ja ei otsita muutusi, aga noh - sügavamates isiksusekihtides ma tegelt ei saa aru, kuidas inimestel ongi pea pidevalt, kindlasti vähemalt alatihti hea. Kuidas sedasi saama? Mis nõidus see olema?

Muidugi juba ammu-ammu sain selgeks, et miski väline ei tee inimest õnnelikuks, õnn peab seestpoolt tulema ja ei ole välistest oludest eriti sõltuv. 
(Kohustuste osas olen nüüd kahtleval seisukohal - selgelt oli mul tollal lusikaid  palju enam, aga samas näha on ka, et otsin ikka veel kohustusi, ma ilma ei saa. Ühe nimi nt on Totoro siin.
Asja teine külg on "ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja see ongi mu elu. Ja ma tean, et ma pean olema kasulik, nähes kõike on hea minu elu.")
Mõtlesin, et ravumid muudavad kehakeemiat, tasub elada, abi on olemas - aga AD-d tasandusid ajapikku ära, HTP5 kuid ... noh, on tunda küll, ikka veel. Voodis lamada on tore, keha rõhub madratsit nii mõnusalt ... aga vähe, kurat. Vähe on seda paremollat! 

Eks ole, proovisin selles mindfulness-värgis elada.
Minu "tee, mida tahad" ON see, kuigi hulk inimesi ei paista sellest aru saavat.
Asi käib nii, et tunnetad hetke, just praegust hetke ja kas sul on hea? Tahad, et see jätkuks, ja püsid liikumatuna hetkes - või tahad just liikuda, sul on külm, tahad endale teki peale tuua? Too. Tahad lihaseid venitada ja end painutada, kuidagi kange ja kehv on kehal? Venita. Painuta. Tee, mida tahad, mida su enesetunne sulle ütleb. Tahad salatit süüa ja su poeg lubas teha, aga ei ole hakanud tegema? Siis on sul valida, kas minna talle meelde tuletama, elada salatita või teha ise. (Mina tegin ise, sest mul on kergem teha kui kellegi kallal naakuda.) 
Ja see värk aitas küll, oli parem elada. Aga tasapisi vajus ära. Karikate emanda lugemine oli abiks, aga ta jättis selle blogi maha, kus lihtsaid tõdesid korrutas, ja mina vajusin kah tasapisi endistesse rööbastesse tagasi. 
Noh, mitte päriselt. Mingil määral on "kas see on see, mida ma tahan?" ikka sees. Aga mitte sellise kogu-aeg-taustana, vaid üks-kaks kord päevas mõtlen vast. 

Selgelt on seda vähe. 

Aga see, kui rõõmus ma pisikesena olin, kuidas ma küll mõtlesin ajuti enesetapmisest (kodus algul, mulle ei meeldinud kodus, kooli minemise järel laienesid ahastus ja ahistus igale poole), ent loomupärane heasse-usk oli sehen - ja kuidas see on ikka veel alles ja ma ei suuda olla kahtlustav ja ettevaatlik, on päris hirmus.
Ma olin NII RÕÕMUS - ja see on minus nii tapetud. Kusjuures ikka veel saan vaimseid atakke, et miks inimesed ei ole kõik ilusad ja head kogu aeg, miks nad on INIMESED?! 
Lihtsalt taust ei ole enam helge rõõm, vaid "no MIDA ma ootasin?! ALATI läheb ju halvasti! Pfff ..."

Tütarlaps (ma ei olnud tema lapsepõlves väga palju elust õppinud veel) ei ole kohutavalt õnnelik ja endas kindel - kuigi ta on palju paremas seisus, kui mina oma kooli lõpu ajal olin.
Aga mu poeg on saanud nii palju tingimusteta armastust, tema ajal ma juba olin õppinud, et muu on pohh, enesekindlus, endast hästi mõtlemine on õnne võti - et ta on täiesti kuldne ja õnnelik. 
Ja seega ma mõtlen, et vbla need depressiivsed geenid pole ainult geenid, vaid geenid+kasvatus tegelikult. Et kui vanem mõtleb, et ta on halb inimene ja üritab lapsi sedasi käituma panna, nagu ühiskonna meelest "head lapsed" käituvad, kasvavad ka tema lastest inimesed, kelle meelest nad ei suudagi "head" olla.
Nad teevad oma parima, ent ikka on halvasti. Enesekindlus puudub. Nad on enda meelest loomupäraselt halvad, peavad muudkui end parandama ja lapsevanemana siis ka püüavad head olla, eks? Olla "nagu peab". Olla nii pädev vanem, et saab head lapsed, jah? Näiteks riieldes ja kurjustades, ära proovitud ja ühiskonna poolt kasulikuks peetud kasvatusvõtted.
Ja sama ring käib muudkui edasi.

Nii raske on õnnelikuks õppida, kui kogu su elu on sulle muudkui korrutatud, kuidas sa pole piisav.
=(

19 kommentaari:

  1. Võib ka mitte hea olla ja ikkagi mitte tahta suhet, lapsi või midagi muud. Et ei ole just hea, aga ei usu ka, et laps/suhe/maja/auto/töökoht/misiganes paremaks teeks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on elus etapp, kus on teiste inimeste eest hoolitsemise kohustusi juurde tulnud ja ma tunnen, et vähemalt praeguse seisuga teeb see mind õnnetumaks. Mis ei ole argument, et seda sinnapaika jätta, sest mõnel puhul olen ma hakanud arvama, et... iseendaks jääda. või oma nägu säilitada või kuidas iganes seda sõnastada on tähtis ka siis, kui see on raske ja kergemaks ei lähegi. ometi igatsen natuke tagasi seda aega, kus mul polnud veel vaja valida, et see kohustus võtta.

      kusjuures tegelikult ei taha see hoolitsemine palju tegemist. Lihtsalt teadmine, et ma olen nüüd tõepoolest VAJALIK, on õudne.

      Kustuta
    2. analoogiline on see, et raha ei tee õnnelikuks, aga akuutne rahapuudus võib küll õnnetumaks teha.

      Kustuta
    3. arusaadav analoogia, mhmh.
      Lihtsalt minus on see jääv optimism (friedale vastuseks, miks ma arvan, et kuidagi peab ju hea hakkama???) ja ma tunnetan teiste tundeid (ja palju muid asju ka) ehk mul on REAALSELT parem elada maailmas, kus ka teistel on parem elada.
      Minuga kokkupuude teeb inimese elu paremaks? Minu elu on ka kohe parem.
      Ehk siis kellelegi rõõmu teha teeb otseselt ja absoluutselt mulle ka rõõmu.
      Ja ma ei oska tegelikult tunda, mismoodi oleks teistmoodi eksisteerida, ja olen seega iga kord maapõhja üllatunud, kui inimesed ütlevad-teevad asju, mis minu (või teiste) enesetunde halvemaks teevad.
      Ma ei saa aru, miks, onjo.
      Selle ratsionaliseerisin veel ära, et omas blogis võib igaüks kirjutada, mis tahab, loevad ju ainult need, kes tahavad teda lugeda. Aga minna kuhugi lehekommentaariumi või teise blogisse või avalikku foorumisse ja öelda halvasti ... ma ei saama aru =(
      Mul oleks ENDAL halb ju sedasi tehes?! Kuidas neil ei ole?! Mis nõidus see on, et sedasi saab?!

      Kustuta
  2. Heaks olemisega tuleb arvestada sellega, et sa mittekellelegi midagi ei tähenda isegi koer teeb mis tahab, kõik leiavad, et sinukäest võib kõik äravõtta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ou, milline üllatus.
      Mitte et ma poleks seda juba mitu ja mitu korda avastanud.

      Kustuta
  3. Vabandust, ma küsin täiesti rändom küsimuse. aga ma hakkasin uuesti üle lugema "võluv soolestik" ja jõudsin enda puhul üllatava seoseni.
    Kas sul on kõht st seedimine 100% korras olnud elu aeg? Kui süvened. kas sul on seos soolestiku ja depressiooni vahel?
    Sa ei pea vastama, kui see liiga isiklik tundub. Ma ise üritan ise eksperimendi läbi teha ja vaatan, kas toimib või mitte.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuni Rongini suht väga korras.
      Nüüd on kõik jamane suht. Ärritunud soole sündroom, maohappehullused jne. Aga igast toite võin ikka süüa, see ei muuda nii ega naapidi midagi =P

      Kustuta
    2. kuigi mult ei küsitud, lisan, et mul pole kunagi kõht päris korras olnud ja sealjuures olen üldiselt väga mittedepressiivne.

      Kustuta
    3. See raamat oli päris tore. Tundus täitsa asjalik.

      Kustuta
    4. Ok. Tundub selle väikese valimi ja põhjal, et otsest korrelatsiooni pole. Ma proovin siiski bakteridieedi ära ja vaatan mis saab

      Kustuta
    5. KR, nii väikese valimi põhjal ei saa korrelatsiooni või selle puudumise kohta mitte midagi väita :p

      Kustuta
    6. Mis anectotal evidence ei olegi su arust evidence v?! Mingi purask oled v?!

      Aga tegelt töötab anectotal evidence ka minu peal. Päris tõestuse peale mõtlen: "Nah, ma ei ole keskmine ju, keegi pole, mingid üldised tendentsid ei kehti ilmselt!" aga kui alati usaldusväärne ja hea peaga sõber teatab: "No minu peal toimis," ma ka hakkan mõtlema, et nooh, äkki ongi pointi ....

      Kustuta
    7. https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2017/nov/06/microbiome-gut-health-digestive-system-genes-happiness

      Siin artiklis on soolestiku mikrobioomi seotust vaimse enesetundega lahatud. Mingeid liiga kindlaid teaduslikke tulemusi ei ole veel ette näidata.

      Kustuta
    8. Vana hea Brillat-Savarin kirjutas "Maitse füsioloogias" väga inglaslikult, et traagilised poeedid kannatavad kõhukinnisuse all, koomilistel on kõht lahti. Teooria ilmselgelt ei pea paika, kuid selle lihtsus on siiski võluv.

      Kustuta
  4. (tegelt on minu mindfulnessis see "IGASUGUSTE HINNANGUTE PUUDUMINE" halvasti esindatud. Mul on hinnangud. Aga hetke tunnetamine on siiski peamine.)

    VastaKustuta
  5. On inimesi, kes, kui neil on väga halb, ei leia lihtsalt enam jõudu midagi muuta. Või õigupoolest põhjust. Kui suurem jagu asju on pekkis eelkõige mu enda pärast, kuidas nad siis muutuda saaks? Ja miks peakski mitte olema halb ja valus? Permanentne valu ongi normaalne. Kõik muu on erand. Milleks - muuta?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest halb on =)
      Mina kipun tegutsema. Mul on ääretu vastumeelsus niisama passimise ees - mida halvem mul on, seda talumatum on lihtsalt oodata. Ma tahan midagi teha. Kasvõi ennast tappa, aga mitte lihtsalt kannatada.
      Kannatamine väljapääsu nägemata on minu jaoks väljakannatamatu ja õnneks üks väljapääs on ALATI olemas =P

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.