pühapäev, 8. mai 2022

Mammaline

Eile ostsin pojale lõpetamiseks pintsaku ja püksid. 
Mitte päris ülikonna, aga odav see lõbu ikka ei olnud. Ja sealjuures polnud pintsakul isegi taskuid! Ainult hoolega ääristatud sisselõige ja sellele peale õmmeldud võltstaskuklapp. Pükstel olid samuti võltsid mittekasutatavad tagataskud, aga vähemalt ees olid korralikud. Sügavad ja mõnusad. 
Ma ei saa aru, miks nii. Tähendab, ma saaksin aru klapist, materjali ja töövaeva kokkuhoid, aga see seal klapi all näeb ka välja nagu taskuks minev värk - aga selgub, et lahti ei käi. 
Et päris taskuid saada, ei tuleks teemaks mitte sada kaheksakümmend euri pintsaku eest, vaid umbes nelisada. Ja no nii palju ma taskute eest maksma pole valmis - ja pealegi oleks siis tulnud veel poode otsida. Niigi käisime juba kolmes!

Oeh, ma ütlen.

Aga no Poeglaps tahtis lõpetamiseks ülikonda, mul on hetkel hoolimata Ukrainale annetamisest rahaga hästi, nii et miks öelda ei? Muide, ma mõtlesin sellele, et tahaks ikka osta mingit LAHEDAT ülikonda siis, kollast rohelise ruudustikuga vms - aga tema ei tahtnud. Ja no kes seda värki kandma hakkab? Mina v? 
Ta sai sellise, nagu tema tahtis. Hallikassinine pintsak, kreemid püksid. Pükste kohta arvas, et need on nii kõlblikud, et neid ta kannab muidu ka kui mingitel üüberpidulikel juhtudel.
Ei, need ei ole hirmusuhked viigikad, need on normaalsed püksid, millel kerge viik sees - selle saab tugevamaks pressida, aga vaatab, kas noormees üldse tahab. Vbla on niigi hästi.
Nii et phmt see läks kenasti vähemalt. 

Siis teen oma emale külla minemiseks quiche'i kaasa ja kuna mu ahi ei olnud kõige puhtam, kaasnes taigna eelküpsetamiseks ahju hästi kuumaks ajamisega siuke suitsu sissetung, et alarm hakkas üürgama. 
Ma ei olnud seda veel kordagi välja lülitanud, nii et ei teadnud, kuidas see käib. Olles andurit korra käes keerutanud, andsin selle pojale, et ehk tema leiab väljalülitamisnupu?
Tal läks veidi aega ja lõpuks selgus, et mingi pabervärk tuli maha rebida ja nupp on seal all.

Kui jube vali kisa peatunud, vaatas Poeglaps mind väga pettunult. 
Mina: Mida? Ega ma seda seepärast sinu kätte andnud, et ma ise ei oska, ei saa, appi! Ma andsin seepärast, et undas jubedalt ja ma arvasin, et sinu käes läheb kiiremini!
Tema: Ma ei ole selle üle pahane. Aga enamik inimesi oleks enne ülespanemist ka vaadanud, et nad oskavad selle vait panna, kui vaja peaks olema. Sina paned lihtsalt kapi otsa!

Nii on. 
Ma väga kartlik ja ettevaatlik pole. 

Nüüdseks viimaks arusaadavatel põhjustel.

Olgu, quiche valmis, varsti teen ka peedi-küüslaugusalati, pakin asjad kokku ja emme, tütre ja pidupäevaks linna vahetanud õekese juurde. 
Aga kiirustama küll ei hakka. Mingi kolme paik saan vast kodust minema - ja kui ei saa, no kurat. 
Mul on ka emadepäev, täielik õigus vabalt võtta!

14 kommentaari:

  1. sa ikka tead, et pintsakuid müüakse kinniõmmeldud taskutega? st kindel, et seda õmblust seal klapi all ei anna lihtsa vaevaga lahti harutada ja selle tagant ikkagi taskut avastada?

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. Seal on taskud.
      Ainult et ma suutsin avada ühe ja teist harutasin ja harutasin ja kuskilt ei saanud, ma rikkusin natuke ära vähemalt ühe päris õmbluse (sest harutasin kaht ja vähemalt üks neist on vale) ja tasku ei avanenud. Kuigi ma tunnen seda läbi riide.
      Otsustasin (ja Poeglaps phmt anus, et sellega lepiksin), et olen liiga väsinud. Fakit, mingi teine päev jätkan.

      Kustuta
    2. Nüüd ma ei julge seda pintdakut ikka lahendama hakata. Sest äkki pole ma magades maagiliselt targemaks saanud ja ikka ei tea, millist kolmest taskuääreõmblusest harutada?
      Miks Poeglaps seda ise ei tee?
      Nalja teete v? Ta harutaks, kui ma talle ütleksin, et näed seda õmblust siin.
      Oskaks ma seda teha, poleks mingit probleemi ju!

      Kustuta
    3. Maitea, tehku see harutatav õmblus mingit eredalt teist värvi nt!

      Kustuta
    4. Puhanud pea on ikka puhanud pea =) Üks nõks ja õige õmblus harutatud.
      Katki tehtud vale asja kinni nõelumisega oli veidi rohkem tööd. Sest sealt oli õmmeldud korralikult ja ma olin niiti kätte saada üritades ka veidi voodririiet ära lõhkunud.

      Kustuta
    5. jei, tasuta taskud! hea meel, et sellega korda sai :)

      Kustuta
    6. Jaa, mõelda, mida mina arvasin!!! Et taskud maksavad sadu rahasid =) Ja nüüd puha tasuta!

      Kustuta
  3. Hea, kui on üks sinusugune ja üks pojasugune. Meil on kaks sinusugune ja ikka juhtub näiteks, et paneme rõõmsalt turvahälli adapteritega ratastele, et testida, kas sobib, ilma enne välja uurimata, kuidas need effing adapterid sealt lahti saab, et häll autosse saada (ja loomulikult siis, kui on vaja kella peale saatkonda jõuda tite kodakondsuspabereid ajama). Ja otse loomulikult me ei õppinud sellest mitte midagi, järgmine kord teeme sama moodi ja süüdistame teineteist. Või noh, nii palju õppisime, et ostsime loogilisema hälli, et ei peaks selle teisega pead murdma. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaaaah =P
      (mitte et ma teaks, mis on turvahälli adapterid, aga no "mingid asjad, mis on autost väljas head ja autoga samas nendega sõita ei saa" ja ilmselt kuidagi ratastele panekuga seotud, on mulle piisav.)

      Kustuta
    2. Aga muide - vbla see, et te olete mõlemat ronijad, annab kerge vihje, et te väga ettevaatliku loomuga pole? Eks ole, mitte lollid (ilma ohutusköieta sportlikuks ronimiseks peab olema kas hull või loll), aga mitte väga ettevaatlikud.
      Ma olen natuke juba mõelda jõudnud oma madala intensiivsusega hormoonide peale kontekstis "adrenaliininarkarid", "langevarjuhüpped", "benjihüpped" ja ronimine paistab süsteemi minevat kategoorias "närvilise nõristusega humoraalsüsteemiga see ei sobi".

      Kustuta
    3. Sportronimine (väljas) tegelikult eeldab muidugi väga palju planeerimist ja seda, et mõeldakse ka what if variantidele - kuidas ma saan ohutult alla, kui selgub, et ankur on roostes? (Ideaalis ilma liigselt varustust ( = raha) kaotamata. Mis tähendab, et kaasas peab olema lisavarustus, millest ehitada oma ankur või laskuda mõnest eelmisest punktist.) Mida ma teen, kui ma avastan nende kahe julgestuspunkti vahel, et ei saa enam edasi? ( = pean teadma, millisest kohast kukub veel vastu maad või mõnda kaljueendit ja kust on ohutu kukkuda). Enne minekut tuleb välja mõelda, millist köit sul vaja läheb (40 m? 60 m? 80 m? Kui peenike?) ja kui palju ekspresse ühele rajale kaasa võtta (st kui pikki ja ohtlikke radu sa seal tõenäoliselt ronima hakkad ja kui tihedalt need on polditud). Ehk siis, kui me suhtuksime oma sporti sama moodi, nagu me suhtume muusse ellu, oleksime me pidevalt hädas. Aga äkki me raiskamegi kogu oma tähelepanuvõime sinna ära.

      Kustuta
    4. Ma näen selle plaanimisvajaduse juures just seda, et kui inimene närvi läheks, ta mitte ei teeks plaane optimaalselt ja arukalt, vaid muretseks üle ja ei suudaks leida parajat tasakaalu "mis võib juhtuda" ja "kui palju ma saan kaasa võtta" vahel ja tal ei oleks ÜLDSE tore, vaid ta sureks kogu aeg vaimselt.

      Kustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.