Ma ei taha võita seda kirjandusžürii asja, aga on pisut masendav, et mul on 2 laiki - neist üks mu enda oma - ja mu ainsal vastaskandidaadil fb-s 25. 26, sest ma nüüd andsin tallegi oma hääle.
Nagu ... aia.
Keegi ei armasta mind.
Ok, ma ei reklaami kuskil (sest ma tõesti ei taha seda võita) ja see vast loeb ka, aga siiski. Tema arvustus on kena ja soe ning kuigi ma ise pole ikka veel ühtegi Mats Traadi teost lugenud, kõlab täitsa hästi.
Minu oma ei ole klassikule ja pole ka nii positiivne, aga noh - põhjusi leiab alati. Vahe 26:2 on ikka päris suur.
Mul on ebamäärane tunne, et ma ei ole siia jaganud kõiki avalikke tagasisidesid oma viimasele romaanile, ent noh - kui pole, ju ma siis ei tahtnud?
Oot, las ma mõtlen - mu mälu on võimas - õige, ma ei jaganud, sest ma ISE ei tahtnud seda läbigi lugeda ja mis ma siis teistele peale käin. Kui ma ise tagasisidet oma raamatule läbigi ei loe (sest mulle ei meeldi autor ja tema Goodreadsi kolme ma näen - hea inimese ja vaatenurga juures on "mulle meeldis" hea hinne, aga tema puhul ütleb, et nääh, suht jama - ja ma ei ole enam nii innukas ka kui "Devolutsiooni" puhul), kas ma peaks seda ikka linkima?
Eip.
Ma ei tea ... ei, ma ikka tean, miks "Devolutsiooni" osas innukam olin.
Sest kui välja arvata toimumine Ameerikamaal ja et mitte ühtegi eestlast mängus pole, on "Devolutsioon" sihuke raamat, mis nagu võiks inimestele meeldida - ja ma olin tema osas õhevil "kiitke nüüd, te ju tahate?!"
Aga "Omasid ei jäeta maha" on kaugelt keerukam. Mitu inimest on juba kaevanud, et oeh, mis lõpp, oeh, täiesti teine tonaalsus ja uued tegelased ja kus need vanad armsad on? Aga minu jaoks asi toimibki just koos lõpuga.
Tegelt, loteriis kolm arvas päris teraselt.
See muljetus on vast natuke liiga lühike, aga muidu päris tabav, jaa. Olen juba linkinud korra, aga lingin veel, sest tahan rõhutada: ta sai aru, jai! Lõpp on tähtis, lõpp räägib sama lugu inimestest, sõjast ja jumalatest, aga vaatab teistmoodi.
Ja sõda ei ole mingi tore asi.
Muidu, ma proovisin nüüd metüülfenidaatvesinikkloriidi asemel lisdeksamfetamiini ja ossapüss, kui palju parem.
Kaks asja: võtab meeleolu palju paremaks ja sellega seoses (ilmselt) pea valutab PALJU vähem. Mis annab elule hoopis teise maigu. Kui pidevalt ei valuta või ei ähvarda valutama hakata (ehk ei valuta natuke), on niiiiiiiiii palju rõõmsam olla.
Krt, vbla on rõõmsam lihtsalt sellepärast, et ei valuta?
Ok, vahet pole. Igatahes on hea. Kuidas selle ravimi soodustust saada, ma veel täpselt ei tea, aga arvan, selle nimel tasub pingutada. Isegi kuu aega mingit X asja võtta, et "proovitud" arsti dokumentides kirjas oleks.
Sest noh. Pärast koera terviseavariid ma päris ei saa enam otsustada, et elukvaliteedi tõus on seda 70 lisaeurot kuus väärt küll.
Või noh, ON väärt. Aga kui oma amfetamiini odavamalt kätte saan, kasutan võimaluse ära. Isegi kui selleks tuleb enne kuu aega kannatada.
Sest mina ja kannatused - me oleme ühest kandist, me tunneme teineteist lähedalt ja hästi. Ma talun palju.
Kuigi vbla mitte nii palju, kui ise arvan.
Aga ma tõesti paranen. Enam ei aja mõte loovkirjutamisest judisema.
Indu ikka veel ei ole, ent vähemalt pole kirjutamismõtte peale sees hirmsat raskustunnet nagu savikamakat.
Aga ... aga kas keegi üldse tahab mu peas toimuvat lugeda?
Sest mul ei ole midagi teha 8 arvamusega: "Noh, jah, käis küll." Ma pigem tahaks kuut "See oli ikka nõrk ja halb!" ja kaht: "OMG, täpselt see! Ma oleks ise samamoodi teinud, aga tema juba tegi selle ära! Jai!"
Mul ei ole huvi teha midagi keskmist, mis otseselt vastik pole. Ma tahaks õigele lugejale väga peale minna ja lepin sellega, et Õigeid vähe on, ent --- keegi on ju?
Kui ei kiideta, mul on ikka kahtlus, et kellelegi ei meeldi. Miks ma üldse.
RSD, mhmh. Öelge hästi, öelge hästi, ma ju TEEN midagi hästi ka?
Sest kui ei öelda hästi, siis tähendab, et tegelt tahaks halvasti öelda, aga ollakse viisakad, onju, kõigi arust on ju nii, eks?
