Praegu on lihtsalt praegu, aga praegu tundub nii

Ma võtsin küsimused suht suvakalt: guugeldasin "aasta kokkuvõte blogi" ja sain Lizzy blogi, mida ma elus pole varem lugenud ja mille olemasolust ma ka ei teadnud, aga küsimused olid olemas. 

Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?

No ... lasin koeral emaka välja lõigata. Käisin kirjanike raamatukogutuuril. Ööbisin kirjandusürituse raames hotellis. Sõin soolasiiga. Anusin raamatuarvustusi ja saatsin nende saamiseks raamatuid. Maksin Netflixi eest. Võtsin lisdexamfetamiini. Mu hemoglobiin oli alla 100. Ostsin riivi. Tegin Komeedi kommidega šokolaadiküpsiseid. Ostsin vahvlimasina. Käisin Oisus. Panin õunakoogile martsipani. Sain autismidiagnoosi. Tõstsin ja langetasin lauaplaati seisulaual. 

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Enamikust pidasin. 
Ilmselt teen mingid plaanid, aga ma lubadusteks neid ei nimeta enam.

Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist ei?

Kas keegi su lähedastest suri?

Vist ei?

Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?

Eeh ... tunnet, et mind kaitstakse, kui vaja peaks olema? 

Mis riike külastasid?

Eestis ikka veits rändasin. 
VEITS.

Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Pole olemas. 
Ma ei ole sedasorti inimene, kellele kuupäevad palju tähendaksid.

Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Võimatu öelda. 
Nagu tõesti. Mis krdi küsimus? Mu koer on elus? Kumbki raamat? Mõni hea arvustus "Devolutsioonile"? Lisdexamfetamiini mõnudega tutvumine? Et vahepeal oli mõnus olla? Et mõned raamatud, mida lugesin, haarasid endasse? Et pojale maitsevad Komeediga šokolaadiküpsised? Et Rents mõtleb must nüüd paremini? 
Ma ei tea.

Mis oli su suurim läbikukkumine?

See ei ole otseselt minu läbikukkumine. Aga päris kurb oli endale teadvustada, et K ei armasta mind.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Muidugi. Lisaks tavalistele jamadele lõigati mu sapipõis välja ja sain viimaks autismidiagnoosi. Mis ei ole jama, vaid pigem võiks saavutuste alla käia, mis siis, et ma ise selle heaks sel aastal midagi ei teinud. 

Möödunud aasta parim ost.

Vahvlimasin ilmselt.

Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ohh ... Luigi Mangione, kui see ikka oli tema, kes ravikindlustuse CEO tappis. 

Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Netanyahu ja co. Ja nende, kes Luigi Mangione terroristiks tembeldasid. 

Kuhu läks enamik su raha?

Toit. 

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Jeebus. 
Eks vist see, et Müürileht pani "Devo" oma suvelugemishoroskoopi? Tähendab, positiivseid asju oli palju, aga sellist täiesti ootamatut positiivsust suht nappis ja see tegi küll olemise õhuliseks ja lennukaks. 
Mõned hetked olid veel, aga need ei kandnud lõpuni välja. 
Aa, siiski: et kulka esimesel katsel "Omasid ei jäeta mahale" kogu taotletud summa eraldas ja et Eva oli kohe valmis mu jutukogu avaldama. Kaanepilt Omadele. URRAMist näha, kuidas meie ja minu raamatuid aina laenutatakse.  

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

Pole. Ma olen hakanud nii vähe muusikat kuulama, et endal ka veider.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Vist. Ma tegelikult ei saa aru, kuidas selliseid asju terve aasta kohta küsida saab, aga 2023 oli ikka erisitt. 

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Puhanud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Pingutanud, sest "kohe saab puhata, veidi veel".

Kas sa armusid aastal 2024?

Ei.

Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Pole. 

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei.

Parim raamat, mida lugesid?

Pratchett, "Rahvas". 

Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Et Leonard Coheni vanad lood oleks nii palju paremad, kui nad oleks teistmoodi seadetes ja keegi võiks nad võtta ja kaunilt kaverdada. Uhke autorilauluna oleks nad niiiiiiiiiii palju paremad kui 80-te kill-koll-mürts-kidrasoolo-variantidena. 

Mida sa tahtsid ja said? 

2 raamatut ilmus. Vahvlimasina. See Müürilehe artikkel tuli ka päris vägev. 

Mis oli selle aasta parim film?

Ma olen näinud täpselt 0,9 uut filmi. Düüni 2 osa, mille lõpu ma vaatamata jätsin, sest ei tahtnud mingit koolitüdrukudraamat "ta abiellub teisega?!" näha. 

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

44. 
Ma ei mäleta. 
Oot, blogist vaadates vbla meenub midagi. 
Selgus: koristasin menstruaalverd, mis voodit uputas, ja mängisin Disco Elysiumi. 

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Andke mulle keha, mis ei reageeriks vaimu raskustele nii teravalt, ja mul oleks oluliselt kergem. 
Aga see ei ole vist võimalik.

Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ah?!

Kes oli parim uus tutvus?

See nunnu kreeklane larbikärajatelt? Või ka Eve Estconilt. Kreeklane oli ilus mees ja hea seltskond, aga Eve on lisaks Estconil tore olemisele ka hiljem sotsmeedias tore olnud.

Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Ma ei kipu eriti õppust võtma. Aga no nagu ikka: ära tee liiga palju, sa ei võida sellest. Võta vabalt. 
Ja inimesed ei käitu sinuga (minuga) lähtuvalt sellest, kes sina oled (mina olen) - nad käituvad, nagu nemad on. 

Aeg uuteks plaanideks

Tumblris ringles post. 
(Tumblris ringleb palju poste, aga ma räägin sellest ühest praegu.)
Olen kahevahel, kas kopeerida see siia või refereerida. 

Hm.

dragon-in-a-fez

  

3d ago

this will be the year I finally convince everyone to abandon New Year's resolutions in favour of Yule Boasting, the clearly superior tradition

dragon-in-a-fez

 

3d ago

allow me to explain. Yule boasting is an old Norse tradition of getting shitfaced at the winter solstice feast and standing up to proclaim all the great, infamous, and wildly improbable deeds you will perform in the coming year. can range from an unlikely but technically possible claim, like "I'm going to rob 300 banks", to something you'd have to bend the laws of the universe to actually accomplish, like "I'm going to punch a god in the dick and steal his horse". these are not plans. they're not even goals. they're the things you'd do in a self-insert superhero fanfic. and honestly all I want this holiday season is for a bunch of friends to go all in on this nonsense with me and hype ourselves up in ways previously unimaginable

Nähtavasti kopeerimine oli lihtsam - ma loodan, et te kõik oskate nii palju inglise keelt, et aru saada. 
Ja ma mõtlen, et see ON vingem traditsioon. Sest lubadused uueks aastaks = mingid asjad, mida ma reaalselt kavatsen teha, isegi kui nad on rasked ja nõuavad enda kokkuvõtmist, aga kurat.
Mul ei ole vaja teha oma elu raskemaks, kui see nagunii on. 
Ja pealegi teen ma need rasked asjad nagunii ära. 
Kui ei tee, on tegelt hästi - ei ole vaja kogu aeg ninast, silmist ja kõrvadest verd välja pingutada. 
Aga kelkimine on phmt unistuste formuleerimine ja see, millest keegi unistab, on palju põnevam, kui asjade nimekiri, milleks ta end kokku võtma ja pingutama hakkab.

Niisiis, uuel aastal ma:

* tapan Putini, kiirelt, valutult, ja siis veenan kogu Venemaa rahvast, et nii oli parem, sest Putin on hale vennike ja nad ei tahtnudki tema valitsemise all elada.

* siis võtan ette kõik teised diktatuurid, Põhja-Korea saab vabaks ja Hiinas ei ole enam orje, kedagi ei sundsteriliseerita ja võibolla ma ei suuda kõiki õnnelikuks teha, aga igatahes ma võtan maha kõik sundused ebainimlikuks.

* jah, muidugi loon rahu Gazale ja leiutan lahenduse, mis sobib nii palestiinlastele kui juutidele. Olgu, kõigile ilmselt mitte, aga enamikule.

* võtan tiigri, kes armastab mind ja kõiki mu lähedasi ja ei ole üldse häiritud sellest, et ei tohi inimesi ega loomi süüa, kuni ma ta metsa metskitsi küttima luban

* mul on kodu keset metsa

* hobused, kitsed ja piisavalt personali, keda ma armastan ja kes mind vastu armastavad, et nende eest hoolitseda kellegi meelerahu rikkumata. Ja maksan hea palka

* tõenäoliselt ei õnnestu mul uuel aastal kogu kapitalistlikku süsteemi olematuks teha, aga ma teen algust ning vähemalt tervisekindlustus laieneb kõigile igal ajal igal pool

* muidugi avan väravaid universumide vahel. Miks peab elama ainult ühes?! Lohedele ei saa isegi külla minna? Tobedus. Jah, muidugi mõnes kohas tapetakse inimesed kohe maha. No - mis seal ikka. Ise teab, mis riski võtab, kui sellisesse kohta läheb. Väravad ei ole ju selgituseta, et inimene ei tea, kuhu sattub!

*  ja siis ma korraldan aiapeo "Suveöö unenäo" ja Punk Cabaret stiilis, Dresden Dolls teeb muusikat (aga muidugi pole mingit lava, on hunnik lehtlaid ja igal pool snäkilaudu, tiigid, naer ja hämarus, sest Eesti valge öö pole mitte magamiseks, ja kõigil on haldjarõivad ning keegi ei jää liiga purju ja ma ei pea muretsema ühegi krdi kulutuse pärast, kõik läheb, mis pähe tuleb) ja ma suudlen end ronitaimedesse kasvanud lehtlas oimetuks

* sest ma olen kogu aasta terve ja õnnelik ja mul ei valuta kuskilt, eriti mitte pea, ja mul on nii krdi hea olla, et selle nimel tasus elada

Terviseks!

Sai lubatud

Ma ei jaksa eriti mõelda. 
Ma ei jaksa isegi kirjutada, mis on juba eriti pentsik. 
Aga kui ots lahti teha, selgub, et on kerimist küll. 
Tõsi, aastakokkuvõtet ma väga ei taha teha, sest aastat on veel mitu päeva ees ja 31. võib mul olla hoopis teistsugune tunne kui praegu, eks ole. 
Samas - kui hinnang aastale sõltub nii väga kirjutamistunni meeleolust, võibolla on see mõnevõrra vildak? Ma olen kaua arvanud, et aasta viimase päeva tunnne on adekvaatne kirja panna, aga tegelikult ju ei ole aastahinnanguna ja -hinnangule kuidagi pädevam mõelda just siis ja mitte nt täna. 
See on lihtsalt selle hetke tunne. 
Ega ma midagi pikaajalist nagunii määrata saagi. 
Ma ei mõtle ega tunne sedasi, et sihuke määrang kuidagigi adekvaatne oleks. 

Nii et võin aastakokkuvõtte ära teha küll.

Oot, kas ma kirjutan täidetud ja täitmata lubadustest või võtan mõne küsimustiku?
Küsimustikku on raskem otsida. Jäävad lubadused. Jeebus, ma andsin neid hoopis oma sünnipäeval?
Aga teate, ma ikkagi ei lähe aasta alguses veel günekoloogi juurde. 
Ei. Jaksa. 
Nii et vahet pole.
Nii, SEE lubadus, mida ma EI täitnud, on meeles. 
Vaatame, kuidas teistega on.

* aga ma tõesti TAHAN käia sel aastal vähemalt ühel larpil - käidud. Ma arvan, et sellest ei ole postitust. Larp oli "Faust näkku" ja ma nautisin seda, aga vbl oleks natuke rohkem nautida saanud, kui mõned pisiasjad teisiti olnuks. 
See igaühe individuaalse loo toetamine on asi, mida tegelt larpidel rohkem näha tahaks.

* ilmutada paberil vähemalt ühe teksti (loodetavasti rohkem)- tehtud. 
Päris nii kuulsaks ja rikkaks ei saanud, kui ideaalis võinuks saada, aga igatahes tehtud ja kaks raamatut (K-ga kahe peale on ka minu raamat!) + kaks juttu kogumikes (üks neist küll vana, kordustrükk) + artikkel-vist Müürilehes. Olemas.

* teha vahvleid - tegin hästi palju kordi, mul on nüüd vahvlimasin. Jai!

* Ja no SEEKORD saan ju hakkama kuue eri kleidi kandmisega, onju, onju? Täiega sain. Oleks rohkemgi eri kleite võinud kanda, aga ma ei tahtnud ometi poolpuhast riiet kappi ära panna ja uut võtta, nii et kandsin sama mitu korda. 

* Põrandat panna ma ei luba. Vbla panen, vbla ei pane, eks näeb. Ei pannud ka.

* Prille osta ka ei luba, vbla pole mul selleks kunagi raha ja ... Oh, aga ma võin lubada, et käin silmaarsti juures! Vot, just. Käisin silmaarsti juures (täiesti mõttetult kulutatud 95 raha), käisin optometristi juures ja mul on prillid. 
Need ei ole kõige kaunimad kujuteldavad, aga käivad küll. Ma saan jälle lugeda!

* Ja lisaks hambaarsti ja günekoloogi. Hambaarsti juures käisin (3 korda), aga naistearsti juures mitte. 
Ma
ei
jaksa.

Lisaks unustasin lubada, et sulatan külmkapi ära, aga seda ma igatahes tegin ka. 

Muud asjad kauba peale: käisin Estconil = kirjandusüritus, kus ma ei esine, seda unustasin ka lubada; larbikokkutulekul, larbikärajatel, telekas olin, anusin tähelepanu, siit-sealt sain ka, täitsin Goodreadsi raamatulugemislubaduse, elasin elu, mis oli krdi raske - aga väga palju parem, kui eelmisel aastal. 

Väga

palju. 

Tore

Vbla on see juhus. 
Tõenäoliselt on see juhus. 
Aga viimastel päevadel olen ma Goodreadsis saanud ohtralt nelju ("meeldis väga") ja Kittylt toreda muljetuse pealekauba. Nagu oleksid inimesed mõelnud mulle jõulukingitusi teha!
Lisaks juhtus täiesti pretsedenditu lugu: ma hakkasin pika sissejuhatusega ja viisakalt Fantaasia kirjastajalt küsima, et ega ta mu jutukogu välja ei tahaks anda, ja ta vastas "Jaa!" juba enne, kui ma üldse küsitud sain. Ei küsinud käsikirja näha ega mis plaanis sisse panna, lihtsalt ütles kohe: "Jah!"
Seega ongi mul igati jõulukingitusene tunne, maailm ikka armastab mind natuke ja kuigi natuke jube on mõelda, et sarnane "Pingutan ninast vere välja, siis veel, siis rohkem ja siis hakkab vaikselt silmadest ka nirisema"-aasta tuleb jälle, see on KAUGELT parem kui 2023 oma lömastava depressiooniga oli. 

Ja noh. Mul on jaa-sõna juba käes. Nüüd on vaja ainult kogu valmis panna - see tähendab ühe uue loo valmiskirjutamist (1000 sõna seni, vaevu alustatud) ja paljude parandamist, järjestuse üle mõtlemist ja pealkirja ka.
Palju asju.
Plaanis on maikuuks, aga ma endaga liigahirmus karm ka pole - augustiseks kulka tähtajaks on ka ok.
Ja ma taotlen loomestipendiumi ka.
Krt, kui ei saa, ei saa, aga vähemalt küsin.

Tütar on külas. Magab. Kella 9-st saati.
Tema katsetused erinevate ATH ja depressiooniravimitega lähevad oluliselt halvemini kui mul. Praeguse kokteiliga ta magab 12-14 tundi päevas. Muul ajal ei jaksa niisama lillegi maast aknalauale tõsta. 
Aga ta ei ole õnnetu ja see on tegelt juba hea, onju?

Kohv on paks nagu šokolaadikaste, sest kõik piim on otsas ja ma pidin kohvi kookospiimaga valgendama. Maitsel pole viga, aga jah - konsistents on ülimalt veider.
Kõiki muid toite on hirmus palju, nii et mul polnud motti poodi minna, aga piim sai otsa ja küüslauku on ainult 2 küünt, mis on kuulmatult vähe. Nii et kallil jõululaupäeval on mul ette nähtud poes käia ja vbla neid kapsaid, mida täna tegin, veits kõrvitsaga pikendada - nad on pisut liiga hapud ja mul on natukene toorest kõrvitsat üle, mille ma külmkapist välja tõstsin, sest sinna ei mahu enam midagi. 
Ehk tuleb kähku millekski kasutada. 
Noh, ja siis kirjutan veidi juttu ja loen "Jonathan Strange'i & härra Norrelli", mis on oigamavõtvalt tore raamat. 
Jõuluplaan, kui ühtegi väikest last pole ning peremängimine kellegagi pole ka teema. 
Kingid on juba kõik kätte antud, sest Tütarlaps läheb homme hommikul mu emakoju ja ülehomme lendab Wales'i ja ega ma siis viimse hetkeni venita ka Poeglapsega. Koos ikka. 
Ega midagi üllatavat nagunii pold ka.
Piparkooke olen kaks nädalat alailma teinud ja ma ei viitsi rohkem. Kapis on nii palju süüa, et pole mingit vajadust juurde vaaritada ja raamat on nii hea.
Nii hea!

Lisaks käis Tumen külas - hästi tore oli - ja märkas, et Totorol on küüned hirmus pikad. 
Tõsi. Ma olin harjunud sellega, et tal pole küüsi vaja lõigata, sest me käime nii palju kõndimas ja jooksmas, et need olid nagunii lühikeseks kulunud. Aga nüüd ta on poolteist kuud käinud väljas pea ainult oma hoovis ja läbinud umbes 100 meetrit iga kord. Küüned nagu tiigril! Pole ime, et puusad haiged, kui jalgu mugavalt maha ei saa toetada.
Lõikasin küüned ära, osasid ka kaks korda ja osasid lõikan veel, annan hommikuti valuvaigistit ja loodan imelisele paranemisele. 
Muud asjad juba ON imeliselt paranenud. Sööb, naeratab, liputab saba. Tõrjub kassi oma kausi juurest eemale ja vaimustub külalistest.
Aga puusad on ikka väga valusad. Isegi kakada ei taha ta kuigi sageli, mis siis, et seedimine korras - see kükkasend on ju piinav!

Olgu, magamisega uuele katsele.
Eelmisega ei jäänud, nii et sõin kaks siiakalaga võileiba. Mul söömine aitab magama jääda pea alati. Ja kui ei, tuleb süüa rohkem.
Head!

Elulised avastused luuletusena

Sittagi ma hoolin mingist armastusest, mis halva tujuga üle läheb. Ehk:

Tead, nad väidavad ja
usuvad, et see on tõde,
sest ajakirjas kirjutati
ja seal sarjas,
kus tüübil on see õde,
ka öeldi,
et keegi ei saa
teist õnnelikuks teha.

Õnn peab tulema seest
ja kui sa vajad meest
või naist, et õnnelik olla,
kui sa tahad kiitusi ja
nunnutamist ja olla paar,
ei kõlba sa suhteks, klaar.

Nad ütlevad.
Ja sa pead õigeks
ja üritad olla kõiges
parem
täielikum
iseseisvam,
mitte vajada,
mitte tahta.

See ei toimi.

Viimaks lepid.
Mis teha.
Eks ma olengi paha.
Ei kõlba paarissuhteks -
ja ennast veel veidi nuhtled,
sest ega küll küllale liiga tee.

Alles aastate pärast adusin,
et ega ma niisama taha.
Kui vajadus on täitmata igiammusest
ajast,
siis pole ma mitte vilets, et vajan,
vaid kui sa mind armastad, aitad.

Ja kui ei armasta,
siis probleem ei ole minus.
Kui ma ei ole nii lihtne ja mõnus,
et armastuseta minuga aega viita,
ongi kõik nagu tarvis.
Teistmoodi olla pole huvi.
Ma ei taha sind, kui sa mind ei armasta.

Armastus ongi mu lävi.

Eelarvamused

Ok, mu poeg on abituuriumis ja 18, nii et nagunii ma ei sekkuks, kui ta ka puuduks - suur inimene, ise teab, mis teeb.
Aga kui Stuudiumis teatatakse mulle punaselt, et "Hilines!" tunnen teravalt, kuidas mingid ühiskondlikud hinnangud ja minu isiklikud väärtused ei ole ÜLDSE kooskõlas. Sest mida mina mõtlen punase Hilines! teate peale? 
Tubli poiss, läks kohale, kuigi jäi hiljaks. Vapper mees. 
Ta on elus ikka päris mitu korda palunud mul esimeseks tunniks vabandus kirjutada, sest talle ei meeldi hilineda, ta läheb järgmiseks tunniks parem. Nagu - kus on õpetajaskonna silmad nägemaks positiivset? Ta läks kohale! Jai!!!!
Samas ma eriti ei usu, et nemad seal panevad selle kirja, et mulle ja talle positiivset tagasisidet anda. 
Kuigi! KUIGI! Nii on nunnu mõelda! Punased teated Hilines! on teatamaks, KUI tubli ta on, et ma seda kogemata tähele panemata ei jätaks! 

Nunnusid mõtteid jaksab mõelda, kui parajasti on hea olla. 
Mul parajasti on. 
Täna läksin automaadi juurde, et pakki saata, aga ekraanil oli kiri "Kuller töötab! Oodake palun!"
Siis ma seisin veerand tundi ja vaatasin, kuidas kuller kappidest pakke välja võtab ja neile, millele vaja, enne kasti toppimist triipkoodi peale kleebib. 
Selline torssis üsna lühike ja kõhukas mees, tiris aga paki välja, üpris nördinud, kui see nt täpselt kappi mahtus ja ta pidi kättesaamiseks pingutama, ning viskas kasti. Otse ei vandunud, ent mühatas põlglikult. Kui ühes kapis oli ainult mingi koonusekujuline üsna pisike vidin, ta plahvatas. "No mis idioot niimoodi saadab? Pakk peab olema piisavalt suur, et silt peale panna! Minu piiksutaja ei loe seda! Liini peal ka ei loe!" Selle pahura tiraadi ajal üritas ta silti kumerale pinnale kleepida, aga koodilugeja tõesti ei reageerinud, ning ta tiris küljed jälle lahti ja pani selle viimaks üsna sirgelt paki külge, nagu oleksid sel kahel pool kleepuvad tiivad.
Lugeja luges, nii et pidi kõlbama.   

Mina mõtlesin: "OMG, ta on nagu pahur päkapikk jõulukinke laadimas! Nagunii on vähemalt pooled pakid siin jõulukingid. Just sedamoodi võiksidki päkapikud käituda. See on palju realistlikum, kui mingi lõputu rõõmus muhelemine."
Ja kulleri sünge pakkidevõtmine ja triibukooditamine tundus korrapealt nii armas, et ma seisin ja naeratasin lollakalt viis minutit järjest. 
Siis ta lõpetas ja ma hakkasin oma pakki saatma - muidugi jõulukink, mis te ometi mõtlesite? Trükkisin seal puuteekraanil numbreid ja üritasin korraga ära hallata nii pakki, kotti, kust tahtsid välja kukkuda teised kotid (käisin enne pakiautomaadi juurde minekut taarat viimas - ilge hunnik mineraalveepudeleid) rahakotti ja kindaid ning ei saanud täiesti hakkama. 
"Kinnas kukkus," ütles pahur päkapikk mulle mornilt. Tänasin ja korjasin kinda üles ja no NII TÄIUSLIK rollisobivus! Nii täiuslik - pahur, aga hea! Siuksed päkapikud käivadki!

Ilu on vaataja silmades. 
Kuidas vaatad, nii paistabki. 
Mida eeldad, seda näed. 
Jne. 
Romaanivõistlusel koha saanud raamatut vaatavad lugejad positiivse ootusega. Minu lugusid vaatavad need, kes mind (eriti?) ei salli, negatiivse eelhäälestusega. Mu tütar loeb ja on: "Haa, nii emme! Ei söö lilli!"
Eriti halvasti läks "kuigi sa proovid olla heal", mida anti lugeda ulmearvustajatele, kuigi see pole ÜLDSE sedasorti raamat, mida ulmearvustaja enamasti saaks. Nende eeldused oli väga teised ja nad vihkasid seda. Mis oleks naljakas, kui poleks tol hetkel nii kurb tundunud. 
Ma ju näen arvustust lugedes ära, mida arvustaja on eeldanud saavat. 
Täna lugesin "Vikerkaarest" seda oodatud Mudlumi arvustust ja ... sain nende viimaste eest kiita nii madalale seatud lati ületamise eest, et piinlik. Nagu - seda sa minult siis ootasid? Korralik ajaviitekirjandus, 0 originaalsust, aga korralikult tehtud? 

Oh, kus ma jään ...

Tegevushalvatus

Ma nüüd räägin teile tõtt tegevushalvatuse, ATH ühe selgeima miinuse ja selle kohta, kuidas mul seda ei ole. 
Jah, see järgnev ongi tõsi. 

Võrk on täis väiteid ja seletusi, mis värk tegevushalvatusega on, ent tulemus on, et keegi ei taipa - ei need, kes tegevushalvatuse all kannatavad ega need, kes seda kõrvalt näevad, "vaimse tervise spetsialistid" ega üldse keegi.
Ma ka ei mõistnud, kuni kasutaja homunuculus-argument tumblris kirjutas väikese "see-tundub-nagu-too-sest -see-on-sama-asi" posti - ja mu silme eest tõusis kardin ja viimaks sain ma kõigest (väike liialdus, päris kogu maailmast siiski mitte) aru. 

Nagu ... mis on tavaline kirjeldus? Et tegevushalvatuses inimene ei taha teha neid asju, mis ei ole toredad, ei põhjusta dopamiinivoolu ja ei tundu end premeerivat. Ja inimesed - igat sorti inimesed - imestavad enda või teiste üle, et kuidas nii saama. Muidugi ei taheta teha seda, mis tore pole - kes tahaks? Mis see haiguslik moment on?
+ siis on verinoored neuroerilised tumblri-kasutajad, kes postitavad juttu teemal: "Kuidas nad ei mõista, ma olen ATH, ma EI SAA asju teha, pole füüsiliselt võimalik!" ja no isegi mina muigasin selle peale. 
Mis mõttes pole võimalik?! Tee lihtsalt ära!

Aga.
See tunne, mis tegevushalvatuses inimesel oma pesemata nõude või koolitöö või jooksmamineku ees on, ei ole: "See ei ole tore, nii et ma ei tee seda."
Tunne on: "Seda teha on valus ja ebameeldiv ja sellest ei ole mitte midagi võita, ära tee seda." Mis on phmt sama asi, mida aju ütleb kõigi ohtlike ebameeldivate asjade ees hoiatuseks. "See on valus, ebameeldiv ja halb, midagi ei ole võita, ära tee seda." Ajust tulev teade, mis põhjustab tegevushalvatust, on sama kui teade, mis takistab sul oma kätt puiduhakkurisse panemast. 
Sellepärast on meeletult raske seda teadet ignoreerida ja ikkagi tegema hakata. 
Kujutage ette, et teie ees on töötav puiduhakkur. 
Ei ole väga lihtne otsustada, et olgu, teen ära, ja kätt sisse torgata. 

Isegi kui teiselt poolt tuleb (nt enne eksamit õppimiseks) tunne: "Kui ma seda ei tee, kukun ma läbi ja väga tõenäoliselt koolist välja ja see keerab kogu mu tuleviku pekki!" 
Siis on lihtsalt tegemist hirmsa kahvliga - ükskõik, mis ma teen, ikka on valus ja halb.
Jube.

Noh, ja siis olen mina. Ma olen tegevushalvatusest üle.
Õpetasin ennast tunnet: "Ära tee seda!" puiduhakkuri ees ignoreerima. Õpetasin end kätt sisse suskama, sest ilmselt jäävad terad vale sisendit tajudes seisma ja kui ei jää - no mis on kõige hullem, mis võib juhtuda? Kas ma saan ilma vasaku käe sõrmede ülemiste lülideta elada? Saan küll. Jah, on valus ja halb, aga kas ma tahan siis olla inimene, kes jätab hirmu pärast elamata? Ma SAAN käe tagasi tõmmata, ma ei jää tervest käest ilma. 
Lihtsalt - sõrmeotstest.
Pane käsi nende terade vahele, väga väga naine! KOHE!
Niimoodi õpetasingi ma end tegevushalvatust ületama,.

Enamasti on terad seisma ka jäänud. Enamasti. Kaugeltki mitte alati.
Mhm, ma tean, et see on valus ja õudne. Ikka panen. On vaja.

Enda õpetamine tegema natuke - panema ainult sõrmed - on palju aidanud. Pesen kolm nõud. Teen 22 käteringi ühele poole ja 22 teisele poole ja kui siis rohkem ei taha mingit trenni teha, on täiesti ok. Kirjutan 200 sõna - sellega ma saan hakkama, onju? 
Aga samas ei ole terad seisma jäänud kaugeltki alati.
Ja vahel kukub mingi langev toru mulle õlale ja rangluu - krõks! Puiduhakkur pole sellega seotud, ent hulk inimesi vangutab pead - kes teine roniks kiivri ja kaitseriietuseta ehitusplatsile, kus tal isegi midagi teha pole? Kas elementaarset enesealalhoiuinstikti ka pole v? Miks sa teed nii, VVN?

Oh, ja siis tulevad veel inimesed, kes seletavad, et tundeid ongi vaja ignoreerida, kes siis tunnetel end mõjutada laseb, ikka mõistus peab kõike juhtima. Ja need on kohati isegi needsamad inimesed, kes imestavad, miks ma end ohtlikesse olukordadesse panen. 
Nagu ... 
Te ei märka, et mu endaõpetus tundeid ignoreerida ongi selle taga, et ma ei karda ehitusplatsil kiviga pähe saada?

Oi, ja siis, ja SIIS tulevad inimesed ja imestavad, KUIDAS mulle elu armas pole, miks ma vaatan õlgu kehitades kõiki leinajaid ja surma üle kurvastajaid, miks ma sain ennast tappa, eriti põdemata selle üle, kui kurb mahajääjatel on - aga mina oma mõistusega juhitud elu pealt näen, et ELU EI OLE TORE ASI! Elu on pidev käe puiduhakkurisse toppimine ja kui seda enam tegema ei pea, on HEA. Et teised kurvastavad? Krt, vaadaku kainelt! Ma olen pääsenud! Mis seal kurvastada, rõõmustama peaks! 

Ei ole võimalik panna inimest tegevushalvatust ignoreerima ja loota, et selle tulemusena on ta terve ja elurõõmus. Kohusetundlik ja karm lapsevanem sunnib oma last tegevushalvatust ignoreerima, paneb ta olukorda, kus valus ja halb on igal juhul, teeb, mis ta teeb? 
Esiteks on see sisuliselt piinamine. 
Teiseks on tulemuseks midagi minutaolist. 
Kas see on see, mida tahetakse? Kas nüüd on hästi? On ATH, kes teeb asjad ära, kas nüüd on HÄSTI?!

Ideed

Kurk valutab, 37 ja natuke, olen haige. 
Muidugi olen haige. Nii alla kui eelmises postituses, meeleolu üldiselt ikka ei lähe. On rohkem pohh, vähem "Ükskõik, mida ma teen, inimesed ei mõista seda ega mind! Olen mingi imelik diagnoosidega, peaaegu võõrliik!"
Aga ega ma ei valetanud ka. 
See ikka vaevab mind. Sest ma kuidagi usun inimestesse, kuidagi ikka arvan, et nad on nagu mina, erinevad ainult pisiasjad-pisiasjad - ja rõõmustan jubedalt, kui selgub, et nii ongi. 
Et seda juhtub harva?
Noh, see ongi tähelennuhetk, neid ei olegi tihti. 
Vastupidist juhtub paraku PALJU tihemini. Sõnnikuaukudes ma sumpan ikka kordades sagedamini kui tähe seljas kõrgusse ratsutan. Nad ei mõista, nad ei usu, nad ei saa aru ja on veel vihased takkapihta. Ma peaks teistsugune olema ...AGA MA EI OLE!!!! EI OLE! EI OLE! Mis ma polegi siis õige inimene v?

Jah, ma olen proovinud olla parem ja keegi teine. Esimesed 34 aastat oma elust. 
Ei saa öelda, et see mulle hästi oleks mõjunud. 

Oot, väga väga naine, kas sa tahad masenduse kuristikku viskuda? Jaa, sa oled haige, jaa, sa oled väga valmis ahastama, võibolla ei mõtleks praegu neist asjust? Mõtleks näiteks sellest, et Totorol on selgelt parem sestsaati, kui ta palju sööma hakkas, ja palju sööma õnnestus ta saada mitte lusikast ja käest toitmisega (see aitas, ent tulemuseks polnud "palju", vaid "päevane norm või veidi alla selle saab söödud"), vaid võlusõnad olid: "Toores maks."
Ehk siis peamiselt sööb ta maksa. Ja see on hirmus hästi mõjunud. Isegi hirmus kangus puusades tundub olema järele andnud ja täna pööras ta vabal tahtel selili, ajas jala püsti ja ütles silmadega: "Kratsi mu kõhtu, palun!"
Vahepeal ta üldse ei teinud nii. Näha oli, kuidas tagumine jalg tuksatas - ja jäi paigale. Koer otsustas, et ei taha seda tõsta, valus on. 
Ma kratsisin siis ta rinda ja selga hoopis.

Jõulukoogi nr 1 panin külmkappi. Sest kuigi ma ise agiteerisin, et külmkappi pole vaja, uskudes Garfieldi: "Fruitcake does not spoil. It's not even a food," märkasin toites, et algne meeldivalt niiske ja malbe konsistents on kuivemaks muutunud - ja just sel koogil, mis ainult fooliumis, küpsetuspaberisse teda mässitud polnud. (Sest üks vormidest ei eeldanud küpsetuspaberi kasutamist. Oli ise mittenakkuva pinnaga.) 
Mässisin keeksi küpsetuspaberisse, siis uuesti fooliumisse - krt, aga ühes kohas ei tahtnud foolium enam kinni püsida - ja panin siis külmkappi, sest seal on niiskem.
Palju niiskem. 
Toas on nii kuiv, et ma ärkan ööse paar korda üles, et ninasõõrmed kuivanud koorikutest puhtaks nokkida - ei saa magada, kui on ebamugav hingata.
Teise koogi panin ikka tavalisse kappi. Miks? Eee ... no ma ei olegi kõige nutikam naine. 
Vbla järgmise toitmise järel panen tema ka külmukasse.

Huvitav, kas peaks kurgutabletti võtma? Enam ei valuta. Kas ma siis niisama ... lihtsalt igaks juhuks? 

Igatahes tegin niisama, igaks juhuks, lahti libre office'i. Sest mõte kirjutamisest ei tundu enam üldse vastik. Ja mul on idee, mida kirjutada.
Lihtsalt alustada on niiiiiiiiiiii raske. 

Teate, et iga kord, kui ma näen mõna värskemat pilti oma värvimata juustest, imestan? Sest mul oli keskkoolist saati tunne, et mu juustel on kerge punakas helk, ent pidasin seda soovmõtlemiseks ja toonisin muudkui hennaga. Aga neil ONGI. Punakas varjund, kastanitoon ONGI mu peas päriselt olemas. 
Näide sellest, kuidas ma olen veendunud, et mulle ainult tundub, aga tegelt ongi nii. 

Alla ja üles

Kui mul vähegi mõistust oleks, ma ei oleks seda teinud. 
Kas ma olin juba väga kurnatud? Mhmh. Mu koer on haige, mu raamatuid ei kiideta (muuhulgas kodanik, kes võitis raamatuloosi, ei ole minuga ühedust võtnud - Kaks Kassi, palun võta!), ma tegin juba jõulukooki, mul on sel kuul jälle raha eest vaimsete hädade abiks vastuvõtt ja ma klanin välja uue kalli retsepti, sest neli päeva peavalu, kui ma ÜHEL lisdexamfetamiini asemel Medikineti võtsin, oli piisav, et mind ära hirmutada (natukese põimlause osaga: mul on raha suht otsas) ja üldse ja üldse.
Ma olen AuTH ja pärastrongi-sant ja ma ei jaksa lihtsalt.
Ja ikka ma otsustasin eile piparkoogitainast teha.

Ostsin selleks muude asjade seas ka uue riivi. Grossi poest, sest Selveris oli müügil ainult mingi udupeen kogumiskausikesega riiv hinnaga 23+. Ma tahtsin tavalisemat ja sain ka - 6.79 ja väga hea terav riiv on. Aga nagu - nii suur ponnistus. 
Tagatipuks avastasin, kogu kodus olnud jahu taignasse seganud, et seda oli veits vähe. Nii et kodistasin teist korda poodi jahu järele. Segasin taignasse. Panin taigna kilekottidesse ja külmukasse. Söötsin koerale seekord kanamaksa, kuigi ta oli veits nördinud, et ma rikkusin seda probiootikumidega, ja käisin sooja vee all pesemas, sest no on vaja vahel end pesta ka. 
Kella nelja paiku hommikul jäin magama ka.
Jaa, olen nii väsinud, et tahaksin surra, miks te küsite? 

Fakk, uue lisdexamfetamiini retsepti saab alles esmaspäeval. 
Fakk. 
FAKK.
Ma ei ole eriline peavalufänn. 
FAKK.

Ja muidugi tundub kogu elu kohe pime ja lohutu, ma olen AuTH ja ei taha kirjutada nagu neurotüüpiline, keegi ei ole mu kirjutatust võlutud, keegi ei armasta mind, miks ma üldse ja kus ma jään ja kõige kõige masendavam on, et kui ma SITAKS vaeva näen, saan tulemi, mis meeldib suht paljudele (kuigi ikka ja jälle, IKKA ja JÄLLE tuleb tagasiside "kõik oli nagu ok, aga ma ei suutnud peategelasele kaasa elada. Emotsionaalselt ei köitnud,"), aga me räägime siis kümnest või rohkemast aastast raamatu peale. 
Mis tähendab väga palju kordi meele heitmist ja omaenda mõttetuse tunnetamist ja teadmist, et PÄRIS kirjanikud kirjutavad ikka paari aastaga romaani ja mis ma üldse. 

Aaaah. 
Kusjuures mu pea isegi ei valuta veel. Lihtsalt olen juba väsinud ja ma ei saa aru, ma ei saa aru, ma ei saa aru, kuidas elu nii saatanlikult raske on. Kogu aeg rabelen kuristiku serval ja vahel kukun sisse ka ja mida rahvas ütleb? "Sul on ikka väga kerge elu, sa oled nii isekas, tee paremini."

Fakk.
Sry, ma tean, ammu pole nii öeldud. Aga mina võtan ikkagi selle, mida ON öeldud ja kui pole teatatud "tegelt eksisin, ma usun nüüd, et sul on päriselt ka raske," mu ajust tõuseb esile selgesõnaline teade.

Oh! OH!
Just sain sõnumi! Mu hädakarjed ei jäänud kuulmata ja mul on uus retsept! JESSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS!!!!!

Ei, tegelt on elu täitsa elatav =) 
Jah, vat sedasi ma üles-alla liigungi. Kogu aeg. KOGU AEG. 
Kuigi ma muidugi olen medicated =P

Kuidas koera haigus areneb

Loomaarst nägi koera, kes vaatas tema tulekut jälgides huviga ümber nurga, ja mõtles kohe: "Nonoh! See küll surev koer ei ole!"
Kaks minutit hiljem teatas ta seda ka meile ning ülejäänud aja seletas, kui palju koer sööma peaks - ta on viimase kolme nädalaga kaks ja pool kilo alla võtnud - ja et vajadusel sööta kasvõi käest. 
Totoro natukene õigustas minu juttu sellest, et ta on väga hädine, heitis poole meie jutu peal pikali ja mõne aja pärast tõusis silmaga näha vaevaliselt. Ja ei söönud konservi, mille arst talle hoolitsevalt kaussi pani, kuigi võttis natuke maiust. 
(Hiljem saime kausi selle konserviga kaasa ja kui ma olin seganud sinna probiootikume ja lusikaga söötsin, sõi Totu terve konservi ära.)

Aga üldiselt minu pisardamine ja tasapisi tekkinud veendumus, et nüüd surebki Totoro ära, internetiotsing, mida teha koera laibaga (ei olnud eriti delikaatne, kuidas "allikas: eesti jäätmekäitlus") ja kohutav peavalu olid ülearused.
Kuna viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et mina ootan asju kohutavalt halvasti minevat ja siis need üldse ei lähe, näen mustrit. 
Mul on elus nii palju kordi läinud nii palju halvemini, kui ootan, et nüüd ootangi halvimat kogu aeg. Siis vähemalt ei pettu. 
Küll aga teen end lolliks.
Ja ahastan ilmaaegu. 

Mina: Koeraga on hästi.
Poeglaps: Ma teadsin seda. Ma ei tahtnud öelda, kui sa nutsid, aga see oli ikka eriti loll. 

See ette ahastamine ei ole mulle ka tasuta. 
Ma olen omadega nii läbi. Nii läbi. Kusjuures K pakkus ise, et viib meid loomaarsti juurde ja toob tagasi - ma ei pidanud selle korraldamisega vaeva nägema. Aga ikkagi olen niiii läbi. 
Enda söömisega näen vaat et rohkem vaeva kui Totu omaga. Kohukesed, keefir ja mandariinid on mu toit. Pluss rauatablett. 
NIIIIIIIIIIII läbi. 

Siniheleroheline esmaspäev

Jõulukook tuli väga hea.
Ma loomulikult ei hakanud kohe sööma, aga sellesse tuleb augud torgata kange alkoholiga toitmise jaoks ja torkerelva - kahvel - lakkusin küll puhtaks. 
Ehk siis: kui on selliseid idioote veel, kes pidasid kinni selles retseptis olnud küpsetusajast: mees ei tea, mida ta räägib. Normaalne küpsetusaeg on poolteist kuni kaks tundi ja tulemuseks on kordades maitsvam nämm. Ehk mul läks igavene proovimine ja vaev, et saada kõrbemata tulemust nelja ja poole tunniga (alumine siin päästis), aga tulem IKKAGI ei olnud pooltki nii hea, kui tumeni jõulukook. Ükskõik kui heldelt alkoholiga kasta. 
Nüüd tegin lühema ajaga ja vualaa.

Krt, väga väga naine, sa ju peaks teadma: inimesi ei tasu uskuda. Pädev tulemus sünnib katse-eksituse meetodil proovides. 
Aga ei, ikka on vaja kindel olla, et vot just selles retseptis öeldakse õigesti ...

Totorol läheb lainetena. Laupäeval mõtsin, et minek, nii vilets. Vaevu sööb, trepist üles minnes hakkab värisema ja esikäpad libisevad alt ära. Kui inimene koju tuleb, ei liputa enam sabagi, vastuminekust ei tasu isegi mõelda.  Kogu aeg magab.  Kirjutasin loomaarstile ja see vastas täna, et jah, lootust ei ole, see on surm. 
Ainult et eile ja täna oli koer jälle palju kebjam. Mis me trepist räägime, vinnab end voodissegi ise, sõi igasugu asju, mille vahepeal ära põlgas (nagu mõned järgijäänud vorstid ja kuivanud pelmeen), lakkus innukalt puhtaks võipaberid (ma tegin jõulukooke!) ja muidugi tema tavaline searaguu lisaks. Silmad läksid ahastavatest rahulikeks. Nii et ma loodan ikka parimat. Söödan iga päev tabletid sisse ja loodan.
Kuigi täna ei tahtnud ta isegi oma juurdetulemise-viinerit. Panin selle tema kaussi, kui tuppa jõudsime, siis seisis see seal ja Karu, kes elab pidevas näljas, leidis tunni aja pärast, et oo, viiner! Seda võiks süüa! Haaras viineri kaasa ja läks sellega tuppa, kui ma tema nina koera kausis nähes ähvardavalt liigutasin. 
Seni, kuni ma mõtlesin, et kas võtta viiner kassilt ära või ei, leidis Totoro, et nii küll ei lähe, ronis vaevaliselt voodist maha ja pani oma pea kassi juurde.
Karu taandus, viinerit maha jättes. 
Totoro nuusutas viinerit. Lakkus seda korra, mispeale viiner veeres kaugemale. Heitis viineri kõrvale pikali ja kui ma siis uuesti vaatasin, oli selle ära söönud. Ilmselt tundus kõhus kõige kindlam koht olevat - aga oli vaja hirmsat kassiohtu, et ta selle ära sööks.

Täna võtsin jälle metüülfenidaatvesinikkloriidi lisdexamfetamiini asemel ja pea juba valutab. 
Mul on tunne, et tuleb vanad rohud ka ikka ära süüa, ent need on nii palju halvemad, et päris kurb.

Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, sest tundus, et seda ma jaksan rohkem teha kui pesema minna. 
Aga pea valutab ja dušš aitab enamasti peavalu vastu (eriti kui tablett all on), nii et triivin pesema samuti.
Pärast ostan veel mune ja võid ja apelsini. Ja vahukoort.
Sest ilmselt ma ikka tahan piparkoogitainast ka teha.

Ihalen jõulutunnet

Võtan vabalt.
Juba päris kaua. (Kõik, mis kestab üle kahe nädala, on igavene.)
Teen ainult seda, mis väga vaja või mis tore on. Aga värskelt uusi paranemismärke pole. Nagu oli, nii on. 
Totorol on ka jälle halvem. Käib kuidagi lainetena - ootasin, et ta sirgelt paraneb ja nüüd on juba päris terve olemisega, ent tutkit. Phmt võiks öelda, et ta on haigem kui kunagi, aga kuna see ei ole selline ootamatu tervisest ärakukkumine kui alguses, siis ei tundu nii jube. Ja konti ikka sööb. Asi seegi halval ajal.

Poeglaps tegi oma rokipeo ära ja nüüd on tal "mis see oligi kõik v?" tühi tunne, mis minulgi pärast suurte asjade lõpetamist. Aga tal oli aint 2 nädalat intensiivseid proove, mitte nagu mul enne Beleriandi - terve aasta phmt.

Mitte et ma tahaksin, et tal halvem oleks. Nii tema kui Tütarlaps on oma koolipidudeks jubedalt vaeva näinud ja proove teinud, sest maksimumi peale on vaja välja minna ju. Ning siis on see möödas ja keegi ei meenutagi kunagi enam. Vbla saab direktori käskkirja, kus avaldatakse kiitust, aga no see ei huvita mitte kedagi. 
Mina tahaksin näha. Loodetavasti tulevad videod. 
Muidu sain ÜKS päev enne pidu teada, et tegelt oleks saanud sinna pileti osta ja vaatama minna, kui piisavalt vara reageerinud oleks, aga seks ajaks muidugi enam pileteid polnud. 
Paganas. 
Tütarlaps küll ütles mulle varakult oma Playboxi kohta. 
Käisin vaatamas ka mõlemal korral, kui toimus - kolmandal aastal oli covid ja nii palju siis avalikest üritustest. 
Krdi lahe oli.

Mul ei ole ikka veel tunnet, et jõulud tulevad. Aga otsustasin teha veel kord inglise jõulukooki, seekord sügavas vormis (mille spetsiaalselt selle jaoks ostsin) ja vbla see tekitab tunde. 
Täna ostan selleks apelsini ja sidrunit ja mingeid muid kuivatatud puuvilju kui rosinaid ka. Kapp on rosinaid täis sellest ajast, kui ma toiduabi sain, aga poeg ei söö mul ju rosinaid, nii et neid polnud kuhugi kulutada. Nüüd on.
Ja veerand pudelit brändit on teises kapis samuti olemas. Toidutegemise jaoks emalt sain. Sest joomiseks see ei kõlvanud - pold piisavalt hea.
Ei, uut kooreriivi ma ei ole ostnud. Riivin vana riiviga ja kannatan. 
Oot. 
Tegelt. 
Ma vist viskasin selle vana riivi ära, et sundida end uut ostma. 
Aga noh, jõulukoogi jaoks kõlbab ka jämedam riiv, proovitud. 

Ootootoot, tegelt. 
Vbla posti teel saadetavate jõulukinkide saatmine oleks ka teema. 
HMM.
Mul on kingitused olemas ka, neid ei ole vaja osta. Ja mulle meeldib kinke teha =) Tõstab kohe tuju. Jaa, plaan. 

Ja kuulge. Kui juba siis juba - kolm päeva reageerimiseks, loodetavasti keegi reageerib. 11 detsembri kuupäevalises lõpus läheb asi lukku. 
Ma teen raamatuloosi "Omasid ei jäeta maha"-le. Loosis osalemiseks kommenteeri teatega, et tahad osaleda. Pärast vaata tulemust ka, sest mul on vaja teada, kuhu automaati võitjale saata ja telefoninumbrit samuti. Lepime mailitsi kokku. Saadan raamatu. 
Teeme jõulud jõulusemaks!

Võibolla tekib mul seepeale isegi tunne, et teeks piparkoogitainast. 
Praegu küll tunnet ei ole, et võiks.

Tahe viib naise läbi halli kivi

Nii raske.
Ma arvan loodan, et olen haige. Sest säärane jõuetus ei ole normaalne, seda enam, et eile käisin arsti juures hemoglobiini kordusmõõtmisel ja see oli kenasti 121 peale kerkinud ehk kehvveresuse pärast ma enam nõrk olema ei peaks. 

Täna käisin Poeglapsele tema rokipeo kostüümiks (üheks neist) valget T-särki ostmas, tema väljaväänatud pahkluule Diclaci hankimas (jaa, rokipidu seisneb peamiselt tantsimises, ta tantsib mitmes kavas) ja siis veel toidupoes ka ja mul on siuke tunne, nagu võiks olla pärast päev otsa mäkke ronimist.
Ainult veel kehvem, sest sellist üldist "kohe minestan - ei minesta sa midagi, vaja veel kõndida" sel puhul vähemalt alguses ei oleks. Oleks teistmoodi väsimus, mitte tunne, et minestan-minestan-minestan, ma ei suuda. 
Oot, ma kraadin. 

Otsisin eile üht postitust (ei leidnud) ja lugesin sellega seoses kõvasti oma vanu võrgupäevikusissekandeid ja püha perse, kui haige ja peavalune ma kogu aeg olen! Kuidagi ikka oli tunne, et see on viimaste aastate lõbu, aga ei. Ma olen selgelt olnud sant juba ammu, ainus erinevus on seal, et ma mõtlesin, et kohe saan terveks, kohe suudan jälle kõike.
Päris nii ei läinud. 
Ja kui hädas ma kirjutamistega olin! 
Izver.
Nii palju meeleheidet ja õnnetust!

Jaa, ma TEAN, et olen erivajadustega, nii eriline, nii eriline, lol jne, aga et see nii selge on, kui mulle mitte nagu võõrale otsa vaadata, vaid võrgupäevikut lugeda, tuli ikka üllatusena. 

36.9.
No midagi nagu on, ent mitte tasemel "jee, see seletab kõik!"

Ehk: ma ise ei usu päriselt ja sügavuti, et ma sant olen, nii et arusaadav, et teie ka ei usu. Aga samas - teie, kes te mind kiita ei taha, mõelge natukene. 
Ma elan peaaegu normaalse inimese elu. 
Mu iseenda eest hoolt kandmine ja üritamine enam-vähem konditsioonis püsida on juba täistöökoha eest, aga ma isegi kirjutan (päris hästi) selle kõrvalt. Ma olen faking kangelane, ausõna.

Ja ma ei pea selle all silmas, et ma ei karda, sest see on kuidagi iseenesest pärast enesetappu seisundina kohal. Ei karda, no nii on. Ainult väga väga depressiivsena tuleb hirm ja siis ei ole see ka millegi ees, vaid lihtsalt vastik kõhevil seisund. Ärevus mingi põhjuseta, kuhu külge seda haakida. 
Kuid praegu ma pean silmas, KUI väga ma suudan end tööle panna. 
On vaja - ma teen. 
Kuigi maksan selle eest pärast väga kaua karmi hinda.
See on see, mille eest ma ise end ikka ja ikka kiidan nt. Imestan, et ma olen selliseks inimeseks kasvanud. Selliseks inimeseks enda kasvatanud. Jah, raske om küll, aga no erikuradi kangelaslik ikka! 
Mina olengi see naine, kelle tahe viib läbi halli kivi.
Ainult et tahtega pole midagi peale hakata, kui ma tahan, et see või teine või kolmas mind armastaks. 
Ma ei saa SUNDIDA inimesi mind armastama. See on nendes, mitte minus.

Aga ma tolmuimen põrandaid, puhastan kassi liivakasti, pesen nõusid, teen süüa, vahetan linu, puhastan köögikappide pealseid ja vahel pesen isegi põrandat. Nagu - see ON minu puhul toores kangelaslikkus. 
Aastaid tegin veel iga päev trenni ka - alles siis lõpetasin, kui katse-eksituse meetodil selgus, et see ei tee mind reipamaks ja tegusamaks, vaid imeb viimsegi jaksu välja. Käin poes ja kui koer veel konditsioonis oli, temaga jalutamas. (Praegu käime oma õues peaaegu eranditult - tal on täna jälle halb päev, konkreetselt libises ja värises trepil.) 
Ja keegi ei imetle mind selle eest. Ok, Lendav tegelt imetles. Tema sai aru. Aga teised - oh, normaalne ju.
Ei ole normaalne. Minu puhul kohe kindlasti mitte.

Tegelt ei ole halvasti, ma ju teadsin ette, et ma kirjanikupalka ei saa ... AGA

Ma ei taha võita seda kirjandusžürii asja, aga on pisut masendav, et mul on 2 laiki - neist üks mu enda oma - ja mu ainsal vastaskandidaadil fb-s 25. 26, sest ma nüüd andsin tallegi oma hääle. 

Nagu ... aia. 
Keegi ei armasta mind. 
Ok, ma ei reklaami kuskil (sest ma tõesti ei taha seda võita) ja see vast loeb ka, aga siiski. Tema arvustus on kena ja soe ning kuigi ma ise pole ikka veel ühtegi Mats Traadi teost lugenud, kõlab täitsa hästi. 
Minu oma ei ole klassikule ja pole ka nii positiivne, aga noh - põhjusi leiab alati. Vahe 26:2 on ikka päris suur.

Mul on ebamäärane tunne, et ma ei ole siia jaganud kõiki avalikke tagasisidesid oma viimasele romaanile, ent noh - kui pole, ju ma siis ei tahtnud? 
Oot, las ma mõtlen - mu mälu on võimas - õige, ma ei jaganud, sest ma ISE ei tahtnud seda läbigi lugeda ja mis ma siis teistele peale käin.  Kui ma ise tagasisidet oma raamatule läbigi ei loe (sest mulle ei meeldi autor ja tema Goodreadsi kolme ma näen - hea inimese ja vaatenurga juures on "mulle meeldis" hea hinne, aga tema puhul ütleb, et nääh, suht jama - ja ma ei ole enam nii innukas ka kui "Devolutsiooni" puhul), kas ma peaks seda ikka linkima? 
Eip. 

Ma ei tea ... ei, ma ikka tean, miks "Devolutsiooni" osas innukam olin. 
Sest kui välja arvata toimumine Ameerikamaal ja et mitte ühtegi eestlast mängus pole, on "Devolutsioon" sihuke raamat, mis nagu võiks inimestele meeldida - ja ma olin tema osas õhevil "kiitke nüüd, te ju tahate?!"
Aga "Omasid ei jäeta maha" on kaugelt keerukam. Mitu inimest on juba kaevanud, et oeh, mis lõpp, oeh, täiesti teine tonaalsus ja uued tegelased ja kus need vanad armsad on? Aga minu jaoks asi toimibki just koos lõpuga. 
Tegelt, loteriis kolm arvas päris teraselt. 
See muljetus on vast natuke liiga lühike, aga muidu päris tabav, jaa. Olen juba linkinud korra, aga lingin veel, sest tahan rõhutada: ta sai aru, jai! Lõpp on tähtis, lõpp räägib sama lugu inimestest, sõjast ja jumalatest, aga vaatab teistmoodi. 
Ja sõda ei ole mingi tore asi. 

Muidu, ma proovisin nüüd metüülfenidaatvesinikkloriidi asemel lisdeksamfetamiini ja ossapüss, kui palju parem. 
Kaks asja: võtab meeleolu palju paremaks ja sellega seoses (ilmselt) pea valutab PALJU vähem. Mis annab elule hoopis teise maigu. Kui pidevalt ei valuta või ei ähvarda valutama hakata (ehk ei valuta natuke), on niiiiiiiiii palju rõõmsam olla. 
Krt, vbla on rõõmsam lihtsalt sellepärast, et ei valuta? 
Ok, vahet pole. Igatahes on hea. Kuidas selle ravimi soodustust saada, ma veel täpselt ei tea, aga arvan, selle nimel tasub pingutada. Isegi kuu aega mingit X asja võtta, et "proovitud" arsti dokumentides kirjas oleks. 
Sest noh. Pärast koera terviseavariid ma päris ei saa enam otsustada, et elukvaliteedi tõus on seda 70 lisaeurot kuus väärt küll. 
Või noh, ON väärt. Aga kui oma amfetamiini odavamalt kätte saan, kasutan võimaluse ära. Isegi kui selleks tuleb enne kuu aega kannatada.
Sest mina ja kannatused - me oleme ühest kandist, me tunneme teineteist lähedalt ja hästi. Ma talun palju. 
Kuigi vbla mitte nii palju, kui ise arvan. 

Aga ma tõesti paranen. Enam ei aja mõte loovkirjutamisest judisema. 
Indu ikka veel ei ole, ent vähemalt pole kirjutamismõtte peale sees hirmsat  raskustunnet nagu savikamakat. 
Aga ... aga  kas keegi üldse tahab mu peas toimuvat lugeda? 
Sest mul ei ole midagi teha 8 arvamusega: "Noh, jah, käis küll." Ma pigem tahaks kuut "See oli ikka nõrk ja halb!" ja kaht: "OMG, täpselt see! Ma oleks ise samamoodi teinud, aga tema juba tegi selle ära! Jai!"
Mul ei ole huvi teha midagi keskmist, mis otseselt vastik pole. Ma tahaks õigele lugejale väga peale minna ja lepin sellega, et Õigeid vähe on, ent --- keegi on ju?
Kui ei kiideta,  mul on ikka kahtlus, et kellelegi ei meeldi. Miks ma üldse.  

RSD, mhmh. Öelge hästi, öelge hästi, ma ju TEEN midagi hästi ka?
Sest kui ei öelda hästi, siis tähendab, et tegelt tahaks halvasti öelda, aga ollakse viisakad, onju, kõigi arust on ju nii, eks?