Suur edu

Läheb muudkui paremaks.
Nii minul kui Totorol. 
Koer täna õues ajas tagumiku lipuva sabaga püsti ja esikäpad pikalt ette, nagu kavatseks mängima hakata, aga kuna ühtegi head mängupartnerit polnud, vehkis paar sekundit omaette ja tuli siis hüppega minu juurde. Ausalt, kui sellist asja kolm nädalat näinud pole, võtab ikka rõõmsaks küll. Tal on nii hea, et kohe mängiks! Oo!

Mina tolmuimesin ja pesin lapiga veel natuke põrandaid puhtamaks ja värvisin keemilise värviga kulme. 
Ma pole vist kaks kuud kulme värvinud.
Ega ma ilusam ole seepeale, lihtsalt natuke teistsugune. Aga et ma üldse tundsin huvi kulmude värvimise vastu, on suur asi. Great success! 

Väiksemad asjad on ikka halvasti: igemed sügelevad, suus on vahepeal - siiski mitte pidevalt - vale maitse, pea käib ringi, raha napib - isegi abiga on koera haigus väga kulukas mure - jne. Mis ma ikka üles loen. Oluline on, et läheb paremaks. 
Sellele keskenduda, väga väga naine!

Ma, muide, ei teadnud, et great success on humooriline borativäljend. Lihtsalt muigasin omaette, kuidas alguses oli great success, siis sai sellest great win, siis lihtsalt win ja poole aasta eest ütles mu poeg eduka milleiganes peale: "Tablju!" 
(Nüüd öeldakse juba midagi muud, ma ei oska hoobilt öelda, mida.)
Aga kui ma Tütarlapsele selle great success - great win - win - w värgi ette lugesin, ajas tema silmad suureks. "Kas sa ei teagi, kust great success on?!" 
"Mäh?"
"Oota, ma näitan."
Näitas. 
Nii armas!

Mõtlevadki need, kel vaja - vist

Mõtlesin veeeeel. 
Mõtlesin, et kui olen pigem õnnetu, mõtlen palju rohkem. 
Kuigi see peab olema mitte-liiga-õnnetu, sest väga masendununa ei tohi enam mõelda midagi, mis olemist paremaks ei tee.
Ei, valesti kirjeldatud. 
Mõtted, mis muul ajal teeksid enesetunnet paremaks, ei tee halval ajal enesetunnet aktiivselt halvemaks. Nii et tohib mõelda ainult neid.
Niih, nüüd sai õige. 

Aga mõtlesin seoses  veidi-õnnetu-väga väga naine-mõtleb-paljuga hoopis seda, et selge, miks enamik blogisid on tegutsemise ja mida tegin-ostsin-kus-käisin teemadel ja kui on midagi muud öelda, on need enamasti kas banaalsused või üldse jama (palun mitte võtta isiklikult, ma ei räägi neist, keda kasvõi mõnikord loen): neil inimestel on liiga hea olla, et mõtlema peaks. Mõtted tulevad ikka siis, kui on vaja midagi mõtestada - aga miks mingit (elu) mõtet on vaja, kui niigi hea? Kui üldse, korrutatakse mingeid vanu tõdesid, sest miks midagi muuta, kui niigi hea on?

Kuna minul on kogu aeg halvem kui müütiliselt keskmisel inimesel ja kohati päääris halb, olen mõtlemises üsna vilunud =P

Muide, vahelepõige: sel aastal te enam õunakooki ei tee ilmselt. Kui teil just keldris õunu varuks pole. Aga tulevaks aastaks vast seisab meeles: kõige lihtsam õunakook (lehttaigen alla, peale õunad, suhkur, kaneel, võitükid) saab veel parem, kui puistada võile lisaks peale ka heldelt martsipanitükikesi. MMM!
Poeglaps kiidab heaks ja tema on väääga pirtsakas toiduga.
Muuga ka samuti, tegelikult - aga kuna see pole iial "vuih, seda ma ei tee-söö-kanna, see on nõõ-mee," vaid "see ei ole hea. Ma rohkem ei taha, kui saab vältida," ma üritan kohaneda kõigi tema sobimiste ja mittesobimistega. 
Viimane rõivavaimustus on tal dressipüksid. "NII mugavad! Jaa, teine paar oleks veel hea!"
Kusjuures need EI ole ta elu esimesed ega isegi viiiendad dressipüksid. 
Aga ta sai teise paari juurde ja rõõmustas sobivalt.
Kui pojale miski meeldib, ma püüan hankida, kui jõud üle käib.
Ja kui ei käi, on tal minu poolt vanaema ja vanaisad, õde ja tema enda poolt K. 

Oh, ma ei olegi teile kirjutanud, et viimaseks sünnipäevaks sai ta nende käest kollektiivse kingina seisulaua. Kui see päris uus oli, seisime me mõlemad Poeglapsega võlutult laua ees ja lasime plaadil muudkui kerkida ja langeda. Täielik superkangelase tunne: vajutad ainult kergelt nupule ja lauaplaat liigub üles ja alla.
Maagia.
Aga siis harjusime muidugi ära ja mina ei liiiguta lauda enam üldse. Tema ikka seisab vahepeal, ta tahtis seda põhjusega. 
Mina ei oleks tahtnud. 
Ma üldse siuke vähenõudlik. Tahan ainult neid (asju), mille puudumine aktiivselt ebameeldiv on. 

Kuna mul on sõnavahet vaja ja ühtegi uut pilti must põle, ei jaksa ka pojale peale käia, et ta teeks, panen ühe vana. Kevadel "Devolutsiooni" esitlusel - võite nähe, kuidas ma prillidega välja näen. 
+ ostke minu raamatuid jõulukinkideks! Levitage head Eesti kirjandust!

Teine inimene on Epp Petrone

Vanusega ei ole mina targemaks saanud

Mõtlesin veel natuke.
Mõtlemine on umbes ainus asi, mida teha jaksan. 
Olgu, lugemine ka. Ja kord päevas kipun ikka mingi söögi samuti tegema. Aga liialdan ja ütlen "ainus". 

Mul oli vahepeal jälle RSD atakk (ma saan neid perioodiliselt, pole midagi rohkem vaja, kui mitte kiidetud ja valitud olla, kui keegi teine on) ja seepeale haaras mind kramplik "peab midagi tegema, äkki nii mäletab mind keegi!" ja kandideerisin Tammsaare-preemia žüriiliikmeks. 
Raha ei saa.
Raamatud peab ise hankima. 
Kuu aja jooksul 10 romaani läbi lugema. 
Ja ma pole kõigest, mis möödas, veel toibunud ega kõike olulist ära teinud ega ega ega ...
Siis on hästi tark koormata end mingi täiesti mõttetu kohustusega, onju. 
Aga noh, vbla ma ei võida seda konkurssi ja pääsen. 

Miks ma seda tegin?! 
Ja ma mõtlesin, et krt, see ongi ju mu elu. 
Kogu elu peale keskkooli lõppu vähemalt. 
Keegi ei kiida, keegi ei hooli, keegi ei armasta ... ma siis teen midagi, et kiidaks, hooliks, armastaks! Tohutu kurnatus ja omadegaläbiolek pärast, kui olen endast kõik andnud. Armastage, kiitke, hoolige nüüd! Ja kui seda on liiga vähe (alati on liiga vähe, liiga lühikest aega, ma andsin ju endast KÕIK --- ja vahel hoopis lüüakse jalaga, korduvalt ja korduvalt), mu ainus viis abi leida on teha midagi uut, teha veel rohkem, teha mingit uut asja, teha ja teha ja teha. Et märgataks. Et öeldaks hästi. Et mu eksistentsil mingi eesmärk oleks.
Lapsed on sama mudeli järgi olemas. 
Enesetapp käis ka sama mudeli järgi - vähemalt TEEN midagi, onjo, isegi kui pärast ei tee enam midagi. Aga no et korraks hoolitaks - ja ma ei jaksa kogu aeg pildil püsida nagunii kunagi kellegi jaoks, ma lihtsalt ei ole armastusväärne ilmselt. 
Lastel oleks vaja kedagi, kes raha teeniks ja neile aega ja jõudu leiaks, aga ma ei teeni sittagi ja jõudu mul ka ei ole üldse mitte millekski, mis loeks. 
Ok, vähemalt ma saan neile anda killukese sära - mitte igaühel pole ette näidata elusaatust, kus ema on end ära tapnud! Sellega teenib kindlalt tähelepanu ja hoolimist, hea start.

Et armastust ei saa ära teenida ja kogu mu tunne, et teiste - kes ei ole mina - tähelepanu ja hoolimine on tähtis, on vigane? 

No ma nüüd mõistusega usun seda, jah. Et minu armastus loeb midagi. Et teiste armastust ei saa ära teenida, kes armastab, see armastab, sest armastus on temas, kes talub vaevu, talub vaevu. Inimesed on ise inimesed ja mina mõjutan neid liiga vähe, et kedagi iial ümber teha.
Armastust ei saa ära teenida. 
Aga tunne on ikka, et kui ma ei tee asju, ei paista silma, ei lehvi kuulutusena tulba küljes vms, keegi ei näegi mind.
Ma pean seda võrgupäevikut nii visalt ka ilmselt sellesama pärast - et olla vähemalt kuidagi pildil, olla vähemalt kellegi mälus. Olla olemas.

ERITI kui mul pole enam K-d ega kedagi temataolist. Mul on olnud neid platoonilisi kirjasõber-sõpru, kes on samas isased ja mulle niiiiii kallid, ikka mitu ajaloos. Vahepeal mõtlesin, et hoi, üks võtab teatepulga sujuvalt K.-lt üle, aga siis ta kadus ära ja ma kurvastasin veel ekstra.
RSD, noh. 
Igasugune "mind ei peeta meeles" on --- --- --- noh, tunne, et on vähem nööre, mis mind maailmaga seovad. Ja eriti halb on muidugi, kui see, kellelt sa ootad märkamist ja abi, keeldub märkamast ja aitamast.
Urrr, K. Grrrr!
Samas nii tore on, kui keegi märkab ja pakub abi. 
Isegi kui ma seda vastu ei võta.
Ikka on hea tunne. 

Aga jaaaah. See RSD vastu rabelemise faking läbi-elu-muster - see oli avastus. Ma olen PEAAEGU teinud seda avastust varem ka, aga kuna ma ei teadnud, et RSD on mingi eraldi asi ja ei sõnastanud nii, ma ei saanud ikka päriselt uba kätte. Nägin lihtsalt, et olen hästi kurb, et mind ei armastata, teen siis asju, lootuses, et armastatakse, ja seepärast ma üldse teengi asju. Mida rohkem ja suuremaid, seda rohkem loodan, et need ka positiivset vilja kannavad.
Ent ei pannud seda konteksti "neuroerilise probleemid", vaid lihtsalt "no ilmselt ma olen selline, aga miks ja miks teised ei ole, ma ei tea."

Huvitav on, et ega ma teisi neuroerilisi tea, kes päris samamoodi. Selliseid tean küll, kes on oma väärtuse sõltuma pannud mingitest asjadest, mida nad teistele pakkuda saavad. Kuid seda kramplikku "mind ei ole olemas, kui kogu aeg ei märgata, veel parem oleks, kui kiidetaks, pädevat tunnustust ei ole kunagi liiga palju!" ma ei tea kellelgi olevat. Variant, kuidas ärge märgake mind, tähelepanu on jube, las ma olen nähtamatu, veel parem oleks, kui te ka ei mäletaks mind, tundub PALJU sagedasem. 

Kusjuures kusjuures - kui ma magama jään ja endale enne und rahustavaid asju ütlen, "Mind ei ole olemas" on nende hulgas väga kõrgel kohal. Aga just seepärast, et kui mind ei oleks olemas, oleks ok, et keegi ei mäleta mind, ei armasta mind, ei hinda mind. Mida ei ole, ei saa hinnata ega ole ka kedagi, kellest hoolida. Mind ei ole, nii et on ok mitte kellegi jaoks tähtis olla. Kui mind ei ole, ei ole ma ka midagi teinud, otsinud tähelepanu ja märkamist, kui mind ei ole, on mitte midagi tähendada ok.
Jube on see osa, kus ma nagu ikka OLEN enda jaoks olemas, aga keegi teine ei paista mäletavat ega hoolivat. 
Mul on nii raske, rebestan end iga tund, aga teistel on see täiesti pohh. 
Ei, selle vastu aitab "mind ei ole olemas" ka, kui tuleb meelde, et see või teine asi on veel vaja ära teha. Sest mind ei ole olemas. Kui on väga vaja, teeb keegi teine. Ja kui keegi teine ei tee, ju ma eksisin. Poldki nii väga vaja.

Kunagi, kui väga noor olin - 12, selle saab täpselt ajaliselt ära määrata, sest see oli esimene kord, kui Taanis käisime - juhtus lugu. 

Lugu on järgmine: tol 1992. aastal ei teinud lapsed veel mingit tööd ja meil oli palju vaba aega.
Olime Orø saarel umbes kuu. Tegu oli farmiga, kus toimusid geštaltpsühholoogia grupikoolitused, me emad koolitusid kogu aeg ja tegid vabal ajal veel kontoritööd lisaks, et koolituskulud tasa teenida. Meil, lastel, polnud seal maisipõldude vahel eriti midagi teha. Taani keelt me ei osanud. Inglise keelt samuti mitte. Lugesin kaasatoodud kahte raamatut (mingid krimkad, üks oli Rex Stouti oma) ja alustasin omaenda mitte kunagi kuhugi jõudnud kriminaalromaani kirjutamist. 

Aga tagumises toas oli telekas, videomakk ning kolm kassetti. Ühel "Robin Hood, varaste prints", teisel mõned osad sarjast "Tales of Crypts" ja kolmandal igavad taanikeelsed salvestused mingitest uudistest. 
Niisiis olen filmi "Robin Hood, varaste prints" näinud umbes 40 korda või nii. 
Ühel õhtul vaatasid ka täiskasvanud seda meiega koos. Telekas veeti suuremasse tuppa ja kõrvale võeti küpsiseid ja juustu ja lahe. 
Pärast filmi küsis keegi, et kes meile filmis meeldisid ja miks. Ma vaterdasin palju väikevennast, keda mängis Christian Slater, ja Guy of Gisbourne'ist vaiksin, sest ma ei suutnud "miks" teemal midagi välja mõelda. 
Ma olin 12 ja arusaamine, et mulle meeldivad nägusad mehed, eriti kui nad on haavatavad ja haavatud ja annavad oma parima, ent sellest ei piisa, oli must veel aaaaaastate kaugusel. 
"No ja Robin Hood ikka ka," lõpetasin. 
"Aga Marian?" küsis keegi. 
Ma ajasin sisemuses silmad punni, sest Mariani olin ma üldse ära unustanud. Õige jah. 
"Triinu tahaks ise Mariani asemel olla, et kõik tema ümber keerleks," ütles mu ema. 
Noo-jah, enam-vähem tõsi tegelikult, mõtlesin ma, kehitasin õlgu ja noogutasin. 
"Aga vaata, Marian oli ka väga ilus, oskas võidelda ja ratsutada, julges otsuseid teha ja tema nimel tasuski pingutada."
Ma ei usu, et need paar lauset mu emalt nüüd mu endapildi paika panid. Aga samas - mul jäi see nii meelde, et siiamaani mäletan. 
Ehk siis natuke ikka panid. 
Kui sa tahad, et sind  tähtsaks peetaks, pead olema eriline, suutma ja oskama paljut ning olema pingutust väärt.

Ja nii ma olengi püüdnud olla ikka rohkem ja rohkem. Ikka veel pole ma kellegi maailma kese? Pean olema rohkem, tegema rohkem, paistma rohkem silma. 
Mingil hetkel hakkasin märkama, et mu pingutustest pole absoluutselt mingit kasu. Mitte kedagi ei huvita, kas ma olen 10 kg kergem, kaunima piha või kuldsema nahaga. Kedagi ei koti, et ma suudan pädevalt käsi dešinfitseerida ja verd võtta ja inimestega lahke ja sõbralik olemist ei pidanud ma isegi millekski. Et ma jaksasin 7 km järjest joosta? Kuule, päris sportlased jooksevad maratone. 300 NATO punkti? Miks ma seda tegin üldse? Ainult 2 täiesti normaalset ja toredat last? KÕIK suudavad seda, kes vähegi lapsi tahavad. 
Kui ilmus rohkem minu enda raamatuid kui luulekogu, ma korraks lootsin. Nii palju tähelepanu ja tunnustust! Nüüd ma olen rahva südames sügaval!
Aga see läks jälle üle. 
Ma ei ole kellelegi keegi, sest ... sest armastust ei saa ära teenida oivaline olemisega. See käib hoopis teisiti.

Kuid ma olen kaua teistmoodi mõeldes ja tundes elanud. KAUA. Seda pole lihtne ära muuta. Ja noh - kui armastust ei saa väärt olla, siis ... siis miks nad mind ei armasta? Mis mõttes enamik inimesi ei oskagi armastada ja enamik inimesi lepibki sellega, et neid armastata, vaid sallitakse päris kenasti? Miks inimesed on inimesed?
Et selge oleks: on ka teistsuguseid. Isegi minu elus on mõned. 
Aga ... 
Jaa, ma tean, ma tean. Mul on õigus olla mina, mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. 
AGA. 

Muide, tegelt läheb nii minul kui Totorol paremaks. Täna käisin temaga lausa poes - olgu, lähimas, mis on, aga see oli mitme nädala jooksul esimene kord.
Eile võtsin elutoa tolmuimejaga üle (eelmine kord oli ka mitu nädalat tagasi) ja täna pesin vannitoa kraanikausi puhtaks.
Viimati pesin seda kuude eest. 
Aga mõtlen ikka palju =) 

Äkki seal on see saladus?

Hakkasin mõtlema.
Jälle. 
Selle meenutusteposti peale natuke aega tagasi.
Ja korraga välgatas: kas KEEGI teeb veel siukseid poste, kus vanad saavutused, vanad pildid vms vanad asjad sees? Keegi? Mina ikka iga paari aasta tagant. Aga teised ...
See-eest kirjutatakse minu jaoks masendavalt igavaid poste teemal "käisin seal ja seal, sõin seda ja seda", "mul oli seljas see ja see," "ostsin seda ja seda" ja praegu on "minu päev" rahva seas kirjutamispopp teema. 
Palju õnne. Isegi neilt, keda muidu loen ja kes sellel kirjutasid, jätsin lugemata, sest no niiiiiiiiiiiiiiii igav. 
Mõtlesin. Ja mul välgatas veel kord. 
Inimesed, kes ütlevad, et ma pole täna see, kes eile, kes väidavad end pidevalt muutuvat, on sageli needsamad, kes kirjutavad - ja ilmselt loevad? - "minu päev" laadis poste, teevad outfitipostitusi ning tunnevad, et peavad kirjutama, kuidas auto klaasipesuvedelikku või kleiti ostsid. 

Neile ongi olulised mingid siin-täna-eile asjad ja nad päriselt ei tunneta ennast sama inimesena, kes 10-20-30 aastat tagasi. Sest nad elavad praegus ja postitused kuus aastat tagasi on "nagu võõra kirjutatud".
Samas kui mina lugejana leian, et 6 aastat tagasi oli kirjutaja TÄPSELT sama inimene. Muutunud on nii vähe, et polegi muutust tegelt. 
Kuus aastat - see pole isegi aeg. See oli äsja ju!

Sest ma vaatangi teistmoodi. Tunnetan aega täiesti teistmoodi. Tunnetan ka inimesi täiesti teistmoodi - see, mis tal seljas on või kuidas ta pannkooke teeb või ei tee, on nii pisikesed asjad, et ei loe absoluutselt mitte midagi. Absoluutselt. Mitte. Midagi. Mitte et need tingimata igavad teemad oleksid, millel ma lugeda ei taha - ei, need avavad ka seal taga olevat päris inimest. Ent inimene on nende teemade taga varjus, teda peab sealt otsima. 
Teised Inimesed (TM) vist ... arvavad, et see outfititeema või "minu päev möödus nii" ongi inimene? Mina näen inimest seal, kuidas ta sõi söögikohas seentega karbonaadi, sest ei jaksanud koduni kannatada -  selles on iseloom, tunded, pakilisuse tunnetus ja järeleandmine keha käskudele näha. (Sry, rohkem meelde ei jäänud, sest ma tõesti lasin ainult silmadega kirjutatust üle, ei lugenud.) Aga see, mis minu jaoks on täiesti tähtsusetu, igapäevane mudru, ONGI paljude inimeste jaoks nende "mina" nende identiteet, ja no - see tõesti ilmselt muutub. Aastatega aina rohkem. Omg, ma kandsin siis ROHELISI susse? Ma ei paneks enam rohelisi susse isegi kodus jalga, nendega koolituse siseruumidesse minekust rääkimata! 
Mitte et ma eriti teaks.
Ma ei jälgi selliseid asju. 
Ja välgatus on värske, läbi seedimata. 

Ei, ma ei ole ka tänulik, et inimesi on nii erinevaid ja muidu oleks ju igav. 
Eip, ei oleks. Oleks kõik inimesed nagu mina, EI oleks igavam, garanteerin. 
Minusse mahub äärmusi kuue normaalse inimese jagu, tänan väga. 

Rada on ikka sama

Mu tütrel oli eile kallimaga aastapäev. 
Kuna mul endal ei ole sellesuunalisi tähepäevi, mainin tema oma ära. Ikka parem kui ei midagi. 

Huvitav, kas ma olen KUNAGI aastapäeva tähistanud? 
Ei mäleta küll. Oot, samas! Üks kord ma panin laua kinni restorani Africa, mis asus Tallinnas Uuel tänaval ja käisin seal Poeglapse Isaga. Ja maksin ise arve ka. 
Mis muul põhjusel see ikka oli - ilmselt aastapäev. 
Aga et keegi MIND oleks nunnutanud aastapäeva puhul?

Ju ma pole kunagi sellises kategoorias mänginud, et kellegi jaoks auhind olla.
Ega mul muidugi suhteid, mis terve aasta kestnud oleksid, ka just eriti arvukalt ette näidata ole.
Huvitav, siin on ka sellest autismidiagnoosist abi. 
Ei, ei mõjuta mind üldse, mkmm =P Täiesti suva, ma ju teadsin seda kõike ennegi!

Ehk jaa, ma kordasin küll endale, et meessuhted ei ole mu forte juba ammu ja see on endist viisi tõsi. Aga kuidagi ikkagi on diagnoosituna moraalselt kergem. 
Ongi nii, et ma ei saa paljude inimestega sedasi suheldud, et tema saaks aru samamoodi kui mina ja vastupidi. Ma loen tahtlike väljendamistena asju, mida nemad isegi tahtmatult ei "väljenda", vaid mis lihtsalt juhtusid, ja samas et võta üldse sisse asju, mis mulle läbi lillede väljagi on öeldud. Kui mul ei ole eelarvamust, et see mees lööb mulle külge, ma lihtsalt ... ei saa aru. Et ta teisest Eesti otsast mulle külla sõitis? Et ta mu kallisse restorani sööma kutsus? Viis burleski vaatama? Ja siis ütleb asju nagu "sa tantsid väga hästi", "mina küll last saada ei karda" või "sa oled väga ebatavaline inimene, selliseid kohata on väga haruldane?" Kas need peaksid mingid ... arusaadavad vihjed olema v? 
Mina ei loe midagi välja enne, kui kauuuuuuuua aega seedimist möödas.
Ja pean siis ka võimalikuks, et ehk ta oli lihtsalt sõbralik ja ütles mulle hästi, sest mul on silmnähtav vajadus hästiütlemisega toidetud olla. 

Kurameerimiskatsetest saan aru kas aastaid takkajärgi või väga selge väljendamise korral. Ja noh - kui ma inimest eriti ei tunne, ma põrkun selle selge väljendamise peale temast ka eemale nagu visatud kummipall seinast. 
Minu Lood on peaaegu kõik alanud minupoolse aktiivsusega, sest teise poole aktiivsusest ma kas ei saa aru või saan jälestuskrambid. Ja kui nüüd saan endale öelda, et nojah, ma olen autist, ma SUHTLENGI teistmoodi, mu märgid on teistsugused, mulle arusaadavad märgid on ka teistsugused ja demiseksuaalsus selle otsa veel - suudan palju paremini leppida. 

Sest paljulugenud lapsena on mul ikka sees "Aga ... aga ... aga ma olen ju nii ilus ja hea? Siis peaks ju mulle õnnelik lõpp tulema?! Eriti armuasjades, ilusad ja head naised saavad ju õnneliku lõpu!"
Jah, ma ei ole ammu enam laps. 
Aga õppetund vajus lihasse ja luuse väga ammmu ja väga sügavale. 
Isegi kui mul mõistusega mõeldes tuleb meelde, et olen demiseksuaalne ja üldse ei sõltu tagasiside mulle (ka armuasjades) mitte niivõrd minust kui vastuvõtjast ja mitte mind pole võimatu armastada, vaid ma lihtsalt ei ole sattunud inimeste otsa, kes mind armastada tahaksid JA samal ajal ka naist otsiksid - tunne on ikka "ju ma siis pole piisavalt hea."
Keegid küsisid mult vahepeal mitu korda, miks ma ometi nii väga hea tahan olla?
No sest mu ürgajus on usk, et headel läheb hästi, dohh. 
Jah, mitu korda olen teadlikult halvaks ja isekaks hakanud. Aga ma ei jõua kuigi kaugele, kui see juba meelest läinud on ja taas ja taas üritan olla piisavalt hea. Esimene selgitus on, et olen hingepõhjas liiga üllas, et halb olla, mõistagi.  Võimalik teine seletus on, et ma pole hingepõhjas üdini üllas, vaid ihkan, et mul viimaks ka hästi läheks.

Sest headel ju läheb hästi.

Input

Totorol ei lähe nii hästi, kui ma lootsin. 
Ei lähe ka kohutavalt kehvasti - ta liputab saba, silmad on rõõmsad, opihaav on täitsa paranenud ja et ma seda ikka veel lilla veega puhastan, tuleb sellest, et varem tekkis ühte kohta hirmus tumepunane laik ja ma muutusin äärmiselt valvsaks ja murelikuks seepeale. 
Aga kui palju pingutust nõuab talt voodist mahatulek, kuidas ta peaaegu vaarub iga kord, kui end püsti ajab maast, kuidas ta käib õues: "Noh, ma pissisin, ma kakasin, läheks nüüd tuppa tagasi," mitte ei nuusi ja uuri ja sörgi mööda õue ringi, on ikka päris nukker. Olgu: need anaplasmoosi vastased antibiootikumid on kuuks ajaks ja ta on neid ainult nädala võtnud. Aga ikkagi, aga ikkagi. 

Hea uudis on, et mul pole enne detsembrit ühtegi kohustust ega kella peale minekut. 
Halb uudis on, et ega ma kindel pole, et detsembriks vormi saan.
Ja kuigi ka siis ei ole palju ega hirmsaid asju, ma olen sünge ja sapine suunas: "Ma olen nii palju teinud, ma olen nii vapper ja imeline, JA KES KIIDAB?! Kes märkab? Peaks ikka parem olema, siis vast ... kuigi mus ei ole midagi rohkem, mida anda. See ongi mu parim."

Mõtlesin, et autismi diagnoos ei muuda mu jaoks midagi. 
Aga midagi ikkagi muutis. 
Hakkasin jälle mõtlema selle üle, kuidas mina punnin kogu aeg ülemise jaksamise serva peal ja imestan, miks inimesed ei saa aru, et kui mul on nii persses, et ma juba räägin, et persses on, on asjad väga persses järelikult. Äkki normaalsed inimesed ei kõõlu kogu aeg jaksamise ülemise serva peal? Äkki neil on: "Mul on nüüd persses vist," kui on veidi halb? Sest kuidas nad ei näe, ei reageeri, ei mobiliseeri end ja pärast imestavad, kui ma end tapan?

Mõni on, kes reageerib ja küsib kohe, et kuule, kui sa nii hirmus väsinud oled, vbla ma lähen poest läbi ja toon sulle mingeid asju? (Ja siis ma ütlen, et oi, aitäh, aga ma pean nagunii koerale antibiotse tooma ja pärast poest läbi käia on pisiasi.) Või saadab raha. Aga neid ei ole mitmeid, vaid mõni üksik. Äkki normaalsed inimesed ei saagi aru ja need abipakkujad on ise ka tegelt autistid, aint diagnoosimata? Sest pole nii imelikud, et peaks diagnoosi taga ajama?

Need uhked-kaunid mälestused, mis mul sellest ja tollest ja kolmandast on, ei ole ükski: "Oh, ma nii muude asjade seas tegin." Või noh, muidugi tegin muude asjade seas, ega teised asjad tegemata ei jäänud siis - aga ma võtsin endast absoluutselt viimase välja. Ja kui siis ei tule kiitust, vaimustust ja imetlusohkeid, on totaalse meeleheite aeg. Sest ma andsin oma parima, mitte midagi ei olnud kuskilt rohkem võtta ja IKKA ei old piisavalt hea? 
Oh, kus ma jään.

Äkki ei ole normaalne nii palju panustada? S.t. endast kõike anda? Äkki normaalsed inimesed ei ponnista end pooleks alati? Või mis, äkki "normaalsed" autistid ka ei panusta nii palju? Sest ma peaksin ju teadma - ma teangi, mõistusega - et ega ma mingi normaalne ATH ega normaalne autist ka ole. Täitsa võimalik, et pole isegi normaalne AuTH. 
Nii palju siis kuulumisest.
Ja tulles tagasi sinna, et kui ma olen oma parima teinud ja tuleb Asi, ma isegi ei väida, onjo, et tulem olekski täiuslik, onjo. 
Lissalt kui ma annan oma parima ja sellest ei piisa, on meeleheide. Sest minust ei piisa. Jah, muidugi on tagasiside ja meeldimine kinni teises inimeses, mitte enam minus, jah, muidugi ei saa kõigile meeldida, see pole võimalik, ja ideaalne klapp saabub aint siis, kui sattub õige vastuvõtja - aga nii valus on, kui see õige vastuvõtja ei sattu liinile. 
Sest nii ehk teisiti MINA andsin oma parima.

Oh, veel üks mõte: äkki seepärast ei tahetud mulle siinsete ja fb-kommentaatorite poolt last lubada? Äkki seepärast peab normaalteadvuste arust asja ikka "hoolega läbi mõtlema", kui tahad kodulooma võtta? Sest nende arust ei ole iseenesestmõistetav kõõluda oma jaksamise ülemise serva peal ja anda oma parimat kogu aeg? "Hoolega läbi mõtlemine," sest kas ma ikka saan oma igapäevase mugavuse ohverdada selle ja tolle pärast ja mugavust ongi vähem?
Daamid ja härrad ja kõik muud, mul ei ole mugavust nagunii. Nagunii ma annan oma parima. Olgu siis vähemalt miski-keski, kes mulle rõõmu ka teeb selle vaeva sees, mis elamine on!
Dohh.

Saan end vormi, meenutades kunagist hiilgust

Nüüd vist läheb emotsionaalselt ka halvaks. 
Istun civi mängides, värskelt tehtud šokolaadiküpsist süües ja mõtlen, et küpsetuspulbrit on nats palju saand, vale maitse, oh, kus ma jään.
Jaa, ma tean, suus on nagunii vale maitse, aga kindlasti on tegelt ka.
Isegi küpsised ei tuld välja!
Kusjuures ma MÕTLESIN küpstetuspulbrit pannes, et seda on vist nats palju - aga ei jaksanud uuesti pimedasse kappi viltusesse tetrapakki kaevuda, nii et sisse ta läks ja nüüd on küpsised ebatäiuslikud. 
Söödavad. Aga võiksid olla paremad.
Oh, kus ma jään. 

Natuke liiga krõbedad ka. Mu pojale meeldivad nätskemad. Ja oleks siis nii krõbedad, et oleks päriselt minu maitse! Ei, ulbivad kuskil seal vahepeal. 
Ja maitsevad küpsetuspulbri järgi.

Umbes sedasi mõtlen vahepeal kõige kohta, mida tegin - eriti värskete asjade kohta. Vanad tunduvad endale ka krdi head, neile tekib ümber mingi kuldne nimbus ja ise ka imestan, et kuidas ma suutsin. Imetegu!
Aga uued asjad on nagu need küpsised: võiksid olla nii head, aga on ... vaevu keskpärased.
No ok, vbla mitte "VAEVU". Aga siiski.

Ma tean, see tunne läheb üle. Mul ongi faasidena: totaalne vaimustus, et tegin nii laheda asja, masendus, et asi on keskpärane, uus rahu ja rõõm, et tegelt see oli ikka päris krdi hea.

Kehtib nii kirjandusteoste kui korraldatud mängude kohta. Või noh - üldse igasugu asjade. "Emake maa, ma olin nii ilus!" "Emake maa, ma ju korraldasin selle ka - päris krdi julge käik ja tasus ära." 
Kuigi tõsi on, et mida vanemaks ma olen saanud, seda vähem perfektsionist, seda vähem ideaalitaotleja olen, "see on piisavalt hea" ja käib küll. 
Käib ka. Keegi ei kurda pärast. 
Aga ei tule hiljem ka mingit vaimustust enda üle. Üritused, mille unustamine on õigustatud, sest meenutamine ei anna uhkust enda üle. 
Tegin. 
Nojah.

Aga "Arda tähtede" mäng oli ikka vägev. 
Millegipärast pole mul sellest mitte ühtegi pilti.
Kunagi, näiteks kaheksa aasta eest, küsisin rahvalt, laekus null vastust. Aga on mälupildid. Muuhulgas ka sellest, kui ma ühe päkapikuga mingit pimesiku ja uka-uka vahepealset mängu (me mõtlesime mängu välja, aga ega ma enam täpselt ei mäleta, kuidas see käis) mängides peadpidi kokku jooksin ja kuidas kogu mu olemus, eriti pea, kumisesid - aga kuna oli Mäng, siis võtsin end kokku ja ignoreerisin.
Seda enam, et mängusiseselt ei olnud me pead üldse ühel kõrguselgi. (Ma olin haldjas.) 
Kuigi MINA olin pime parasjagu, nii et misMÕTTES ta sedasi?! 
Ja kuidas (kaasatoodud vanas kraanikausis, mis ei näinud üldse halb välja, sest oli tuhane ja puid täis) lõke vuhises.
Oh, ja kuidas ma kodus mängu jaoks vinnutatud loomaliha tegin =) 
See tegelikult ei tulnud lõppkokkuvõtteks vist eriti odavam, kui poest osta, sest liha kuivas ikka VÄGEVALT kokku ja elektrit kulus ka omajagu selleks öö läbi madalal tulel kuivatamiseks. Aga no - väga stiilne ikkagi, teada, et me pakume võimalikult autentset toitu, mitte midagi "käib kah" tasemel, suitsuvorsti ja näkileiba. 
Mererannale peitsime (vat need olid küll plastikust) pärle, mida hiljem mängu sees otsiti ja leiti,  meil oli pilllimees ja lauldi, ja meri oli ka piisavalt soe, et ujuda. 
Kuigi vat seda ma ei mäleta, et ma mängu sees oleksin teinud. Enne mängu, siis, kui veel valge. 

Ja Numenori Sügisball oli ka ikka vinge. Pilte näeb sealt. 
Ma olen nii rõõmus, ma olen nii rahul ... ühega kaaskorraldajatest ma eriti ei suhtle ja teisega suhtlen ... natuke. Kogu aeg on oht, et keegi end veristab. 
Krt, aga ma olen häid asju teinud!
Üksinda olen ka häid asju teinud (kirjutamine), aga teistega koos on vähemalt üritusi korraldada ikka parem. Igaüks teeb neid asju, milles tema hea, ja kokku saab vingem, kui ma üksinda oleks suutnud.

"Devolutsioon " on kirjanduslik näide koostöö plussidest. Mis siis, et ma K. peale ikka vihane olen.

Jaah, sedasi ma saan oma meeleolu kõrgemale: meenutan asju, mis kunagi hästi tehtud on.

PR oli ka üks Rollimängjate kokkutulek, mis oli suht ... hea. Vähemalt ma taotlesin selle jaoks raha, sain raha ja üritusel toimus ka larp. Mida ma küll ainult alustasin ja siis solvusin ühe peale, et ta oma ideega täiesti tuimalt sisse sõidab ja isegi ei küsi, et kas see on okei, ja taandasin end täielikult. Väga vinge, et teised selle asja ikkagi lõpuni vedasid. 
Sellest on mul natuke pilte ka. Aga pole vist viisakas näidata teisi, neilt eelnevalt küsimata, kas võib? Vähemalt mul on kahtlusi, kas oma võrgupäevikus võib. Mujale linkide panemine on kuidagi hoopis teine asi =P
Ja üldse. Praegu mul ei ole veel vaja pealkirjade esitähtedest moodustuvatele sõnadele vahet enne uut sõna, nii et pilt postituse tekstis oleks ülearu. 

Jaa, ma olen autist =) Nüüd ka ametliku diagnoosiga!

Elu on kohustus

 /Närib süngelt näkileiba

Õige jah, mul tuleb meelde, et oli nii tõesti. Et kui süüa jube vähe, kerkib maohape kurku ja kogu aeg on suus veider maitse. 
Nii et kõik pähklid maitsevad, nagu oleks hallitanud, näiteks.
Millegipärast lootsin, et söön korra natu rohkem, siis probleem kaob. Tulemus oli, et sõin ära taldrikutäie metallimaitselisi makarone hakklihakastmega ja närin nüüd plekimaitselist näkileiba ja miski ei ole parem.
Oot, KUI ma nüüd meenutan, siis intensiivselt magusad asjad maitsesid paremini. Ja mul on kuskil paar Tuplat ... 

Jep. See küll maitseb nagu vana kooli kamašokolaad, mitte nagu Tupla, aga vähemalt mitte otse jäledalt. 

Ma pean sööma, muidu läheb kõik veel halvemaks. Ma PEAN sööma. Sest kui ma ei söö piisavalt, ma ei saa magada (viimased ööd on nii kuue-seitsmetunnised olnud ja isegi mitte järjest, vaid pausidega, mille jooksul söönuna vähemalt mõneks ajaks taas uinun), kui ma ei maga, hakkab mul pea valutama ja ma ei jaksa midagi - niigi jaksan jube vähe, vt ka hemoglobiin madal - ja vihkan kõike ja kõiki. 

Peaks pesema minema, mõtlen igasuguse entusiasmita ja saan hirmsa pingutusega esimese Tupla poole söödud.
Selge reaktsioon koormusele on see mu (järjekordne) katkiminek ja seekord ei saa isegi ennast süüdistada, et iseenda vastu nii hoolimatu ja julm olin. Ma tõesti ei näinud ette seda terviseavariid Totoroga parajasti siis, kui olin nagunii end jaksamise ülemise servani punnitanud ja siis seal serva peal tükk aega kõõlunud ka.
Aga no - juhtus nii.
Nüüd on halb.
Juhtus asju, mis plaanis ei olnud, ja nüüd juhtus veel asju, mis plaanis ei olnud, ja plaanis oli nagunii suht koormav oktoobri esimene pool, mille ma oleks ilmselt üle elanud, kui midagi muud poleks tulnud. Keegi ei ole süüdi. 

Asja hea külg on, et emotsionaalselt on minuga üsna korras. S.t. ma hirmsasti tahaks tähelepanu ja kiitust, tunda, et hoolitakse ja mäletatakse positiivselt, aga see ei ole valus vajadus, ahastus, tunne, et ma ei suuda ja keegi ei hooli, fakit. Lihtsalt tahaksin ja oleks nii armas.
Aga ma jaksan K peale vihane olla ning kui ma olen vihane, mitte kurb, on järelikult minuga üpris hästi. 

(Jess, viimane amps Tuplat! Kohutav janu on ka kogu aeg - kui ei söö, võiks vähemalt juuagi, eideke, toriseb Organism. Ma lähen ja joon tema rõõmuks veel mineraalvett.
Kurat. Vee joomine tõi kaasa, et jälle maitseb suu nagu metall.
Ibukat ka ei julge enam võtta, ainult parakat.)

Peaks pesema minema. Lina peaks ka ära vahetama. Peaks ja peaks ja peaks ja peaks ...

Veel kord empaatiast

HOIATUSE PUUDUMINE: Ma väga väga üritan mitte minna isegi aimatavalt isiklikuks kellegi jaoks, kelle peale ma konkreetselt vihane pole. Kui ma siiski ebaõnnestun ja sa tunned end puudutatuna, siis vbla ei ole mu empaatilisus ikkagi nii kõrgel tasemel, kui ise arvan. Aga vbla on põhjus su südametunnistuses?

See empaatilisuse asi vaevab rängalt mu hinge. 
Sest asi pole lihtsalt selles, et mind peetakse mõnede poolt, keda mina ise suht ebaempaatilisteks pean, ebaempaatiliseks, vaid olen pidevalt saanud haiget olukordades, mida mina tõlgendan kui : "Nad ei hooli!" ja pärast saan reaktsioone:"Aga inimesed nii käituvadki!" ja mida ma veel tahan. 

No ... ma tahan, et inimesed käituksid, nagu käitun mina, kui ma hoolin. 
Tahtsin varem, tahan edasi, aga nüüd ma mõtlen juba päris tõsiselt, et oot. 
Ma vist ... olen üsna eripärane oma käitumisega. 
Äkki tõesti ootan liiga palju?
Aga samas: kuidas MINA see ebaempaatik olen nii mõnegi arust???

Mis mul praegu kõige enam hinge peal on, on K. Sest mul on nii raske, mul on jõud nii otsas, ma nii väga vajaks toetust ja abi. 
Mida mina teen, kui temal on halb, haigus ja/või ahastus: ma küsin, kas ma saan midagi teha? Kui ta ütleb, et ei vist midagi, hakkan pakkuma. Kas sa tahad, ma helistan su eest arstile? Kas sa tahad, ma teen koogi ja toon sulle koju? Kunagi, kui mul rohkem raha oli, mingi aasta 2018 ajal nt, pakkusin, et kui ta on konstantselt väsinud ja kodus keegi kogu aeg segab ja tahab tast midagi, kas ta oleks rõõmus, kui ma ostaks talle nädala nt kuskil Ungaris? Et ta saaks täitsa rahus seal olla ja keegi ei saaks kätte?
Ja ta kunagi ei taha - eks ta teab, et esiteks on ta ise oluliselt jõukam kui mina ja mulle pole ka koogi toomiseks bussiga tema juurde seiklemine kerge asi. Arstiga peaks ta ka ikka ise rääkima, mis abi see läbi vahendaja rääkimine ikka annaks (kuigi ta ei salli telefoniga rääkimist).
Aga ma pakun, sest vbla mõni säärane asi teeks ta olemise kergemaks ja ma väga tahan teha ta olemist paremaks, kui tal paha on. 
Mida tema teeb, kui minul halb on?
"Pikk pai" sõnumikastis. 
Mis on suht tema igakordne reaktsioon, kui mul midagi halvasti on ja see kahtlemata kärab väikeste vaevade puhul lohutusena, aga kas ta ei saa aru, et mul on päris paha praegu siis? Kuigi ma olen seda mitu korda öelnud? 
Kus on tema "kas ma saan midagi teha?"

Kui sõbral on halb, ma tahan midagi teha. Kui lihtsalt sümpaatsel tuttaval on halb, ma ütlen talle netis häid asju.
Ma tean, kuidas öelda.
Mul on üks sõber, kes ka teab, ja veel mõned, kes sinnapoole kobavad. Oluline on öelda nii, et teisel halb ei oleks. See nõuab natuke ajutegevust ja ma pean sellele mõtlemist normaalseks inimlikkuseks - aga vbla see pole seda. 
Vbla ma ootan liiga palju.

Lisaks on see, et ma pole kordagi ühtegi oma asja müünud. Vahepeal tellisin palju Aliexpressist ja vähemalt 10x sain vales suuruses asja. (Hiljem omandasin sealt ostmisel rohkem oskusi, aga see võttis AASTAID.) Mille ma tasuta ära andsin kas tuttavale või fb Tasuta Asjade grupis või üksvahe olid mul šefluse all kaks Ida-Virumaa näitsikut, kes said mu käest nii hoolikalt läbimõeldud toidu- ja majapidamistarvete, kui mitte nii hoolikalt valitud, vaid lihtsalt mulle väikeste rõivaste pakke, ja mitu korda saatsin raha ka. 
Sest neil oli raske ja ma päriselt usun, et oligi. 
Korjasin nad endale mingist enne-jõulu kurbade kirjade hulgast kuskil fb grupis. 
Aga ka mina oskan natu mölakas olla ja kui sai selgeks, et täisealine neiu valis EKREt, vahetasime sel teemal kümmekond sõnumit. Ta seletas, et päriselt kardab oma õe turvalisuse pärast, kui siia igasugu mustad kolivad, ja sry, nii palju siis sellest, et meil mingi side võiks olla. 

Nojah.

Ja siis sai mul raha nagunii otsa ka. 

Aga isegi kui mul ÜLDSE raha ei olnud, annetasin Ukrainale (Enne Rongi, kui mure oli Krimm, mitte täiemõõduline sõda). Tagasi mõeldes ei päästnud mu 7 eurot kuus ilmselt ühtegi elu. Aga mul oli parem tunne, et MIDAGI tegin. 

Praegu, kui neljakohalise summa eurosid honorari vms saan, saadan vähihaigele verivaesele ekssõbrale paarsada. 
Sest ma tean, mis tunne on, kui üldse raha ei ole ... ja siis tuleb ootamatu laekumine. 

Ja ma isegi nende inimeste kohta, keda (vahel ka kuritegelikult) rumalaks pean, rõhutan teistele, kuidas ma ei arva, et nad on halvad ja nad kindlasti annavad oma parima. Rääkimata asjust, mida ma päriselt päriselt usun, nt et hinded ei näita midagi peale oskuse läbi rõnga hüpata ja haridustase suht sedasama. Inimesed ongi üldiselt päris head, ma lihtsalt ei taha teatud sordiga neist suhelda. 
(Vt "vahel ka kuritegelikult rumalad".)

Ma ei ole kordagi küsinud oma tasuta asju läkitades postipaki saatmise tasu, sest ma mäletan selgelt aegu, kui 2.79 vms oli oluline summa. Ma olen teinud kingsepa juures korda Poeglapse eelmise koolikoti, sest keegi võõras Valgamaa ema oli enne 1. septembrit ahastuses, ja lisaks saatsin koos kotiga talle ka pool kilo juustu ja koti komme. Jne. 
Ma olen suht lahke kui vähegi saan. Sest ma tahan.
Aga ka, sest mu meelest ongi see baasiline inimlikkus. 

Oh, krt, mis me räägime rahast ja asjadest! Kunagi läksin Jüri Kallasega (Ulmeguru, kes mind ei salli) tülli, sest kirjutasin enne oma sünnipäeva fb-sse, et kuulge, ärge soovige mulle "Palju õnne sünnipäevaks!" "Kallistused!" on ka parem. Natukenegi personaalsust - või ärge soovige midagi, kui mulle eraldi midagi öelda ei ole.
Jüri Kallas teatas seepeale, et tema soovib, mida tema tahab.
Ja ma olin: "Wtf?! Kas ... sünnipäevaõnnitlused pole selleks, et sünnipäevalast rõõmsaks teha?! Kas need on selleks, et soovija saaks teha, nagu tema arust õige?!"
Mina ise soovin igale personaalselt. See pole mulle raske. Üritan ka igal aastal mingi uue asja välja mõelda, kuigi vahel ei õnnestu ja inimene saab kolmes eri sõnastuses igal aastal teate, et ta teeb maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga.
Aga kogu idee "soovin, nagu ise tahan!" ajab mu kulmud pealaele kokku.
Ma juba kujutan ette, kuidas minu ebaempaatiliseks pidajad leiavad, et must on väga ebaempaatiline sundida inimesi soovima endale sünnipäevaõnne moel, mis polegi nende jaoks kõige loomulikum. Et ma ütlesin, et võib ka üldse mitte soovida, pole oluline, sest ma selle eelnevaga juba näitasin, kuidas mus empaatiat väga vähe on. 

Mida enam ma mõtlen, seda selgem on, et ma olen tavainimese (ei, mitte tema konkreetselt!) mõtlemise jaoks LIIGA empaatiline. Mõtlen kaks sammu ette seal, kus enamiku jaoks on kõva sõna, et ühegi mõeldud saab. 
Bah.

Ilmamaal vaheldus: kellel hästi, kellel mitte nii hästi

Hea uudis on, et ma ikka veel ei sure. Vaimselt on suhteliselt kõlbulik olemine. 
Füüsiliselt on pekkis kõik peale selle, et peavalud püsivad leebed, retseptivabade valuvaigistitega kontrollitavad, ja muuga ma saan toime. Ka fantoomvaludega, mis haaravad tervet kehapoolt. Ka iiveldusega, mis kogu aeg natuke kohal, ent kui end sööma sundida, taandub veidi. Pideva pearinglusega. Külmavärinatega (kel meeles ei ole: ma ei ole eriti külmakartlik üldiselt). Veidra metallimaitsega suus.

Ma ei salga enda ees, et võtan praegu endast absoluutselt viimast. Eile, kui koju jõudsime ja koera maha panime - lõdvad ja koostöövalmitud 38 kilo on hämmastavalt ränk koormus - sain need ... fantoomvalud. Nii hullud, et kuigi ma tegin ära selle mis pidi - loomaarst ütles, et kohe, kui koju jõuame, on vaja vest lahti võtta ja vaadata, mis õmblustega toimub, sest Totorost jäi vereplekke maha nende põrandale - see oli ka kõik. Vesti sidus tagasi mu poeg, sest mina läksin joonelt magama. Hirmus valus oli muidu.
Ärgates keha enam ei protestinud. Mõnus just ei olnud, kuid vähemalt valus enam mitte. 

Ja kas K tormas mind aitama seepeale?
Ei. 
Kui on halb, ta ei aita.
Kui ma oleks küsinud, ilmselt ta oleks ohanud ja tulnud Totorot autoga koju transportima, aga ma kutsusin lihtsalt takso. 
Taksojuht (meil on siin täpselt üks FIE-takso) on väga nunnu ja taksoteenus Keila linna piires üliodav. Ja kütus siia ja tagasi oleks K.-l ju ka kulunud, nii et ...
Jah, ta õpib koos Poeglapsega tolle matemaatikat. Isadepäeval õnnitlesin, sest mehe kohta, kel lapsi pole, on K. täiega isa eest - kuigi ise näeb ennast kui vanemat venda.
Aga Poeglapse sõber on ta ikka, kui ka minu oma enam pole, selge ju.
Ja minus järjest tugevneb tunne, et minul ei ole sellist sõpra vaja. 

Väga kaunis olen küll. Huuled heledad, muidu kõhnunud ja juuksed metsikus kahus. 0 meiki, muidugi, kuid ikkagi. Mitte et sellest mingit kasu oleks peale rõõmu, kui pilk juhtumisi peeglisse langeb.
Aga asi seegi halval ajal.

Totul läheb hästi, kui te seda juba taibanud ei ole - kui ma ei söösta kurtma, ilmselgelt on hästi. Palju erksam ja rõõmsam kui enne opi. Hoolimata ülivärskest operatsioonihaavast läheb jälle inimestele uksele vastu, saba lipub metsikult, silmad erksad. Söögiisu on veel väike ja magab alailma, ent magab voodis - ehk ta on piisavalt tugev, et end voodisse vinnata pehmema küljealuse saamiseks. 

Totorol läheb hästi. 
Mul ... mõnevõrra halvemini. 
Eks see ka mängib, et enda arust ma olen kuradima kangelane jälle olnud, aga kiitust, tähelepanu, patsutusi ja embusi ... niuts. 
Ei, on tulnud natuke ikka. Aga võiks rohkem. 
Eriti teretulnud ja armsad on kõik positiivsused, mida ma EI ole küsinud. 
Küsimine on koormus, enda kokkuvõtmine sõnastamaks, et mul on seda vaja, palun anna. 
Lisaks võib see, kellelt küsitakse, alati ära öelda.
Küsimata tulnu on hirmus tore seega. Pole koormust, rääkimata äraütlemisohust.

Lõdvalt eelnevaga seotuna: olen hakanud endale sõnastama, kuidas neurotüüpilised on hoolimise ja tunnustamise koha pealt minust nii erinevad. (Ei, K EI ole neurotüüpiline, üldse mitte.) 
Autistidel ei ole empaatiat? Oi, vennas, kui vastupidi see enamasti käib. KUI vastupidi!

Nii vapper Totoro

Kudzu küsis õue ise ja muidugi sai ka. Nüüd kõnnib toas ringi ja tutvub.
Ei joo, ei söö (ka liha sisse peidetud tablett ei lähe sisse), aga toibub. 

Hõisake natuke?

Totorol on homme operatsioon. 
Väike vaene kutsu, tal on nii halb ja nõrk olla oma mädaneva emakaga. See lõigatakse välja, antibiootikumid ei aita, ja mul on nii kahju vaadata, kui hädine ja kurb ta on. Pisikene armas kutsu! 
Ma ise olen ka siuke hädine, seega tunnen eriti kaasa. Sest mul vähemalt ei ole palavikku (enam) ja kuskilt ei valuta. Ma ei muretse ka, et äkki äkki äkki läheb temaga päris pahasti. 
Väga tore loomaarst on, täiega pöörab tähelepanu ja hoolib. 

Mina ise tõusen muidugi olukorra kõrgusele ja kui on vaja, saan hakkama. Aga see on nii veider, kuidas ma pean sundima end sööma, sest isu üldse ei ole, aga ma PEAN olema toidetud ja tegevusvalmis, orgunnima rahad, auto koerale järgi jms, mida, noh, on VAJA. 
Suudan küll, sest on vaja.
Aga pöörata tähelepanu sellele, mida ma ise tahan, on peaaegu võimatu. 
Et ma parasjagu üritan ka K.ga asju korda saada - või noh, selgeks - teeb kõik veel sürreaalsemaks. 
Mulle meeldiks, kui vähemalt maailm saaks mulle tagasisidet, et mind on hinnatud ja armastatakse, kirjuta veel, aga saan aint tunnet, et pole küllalt hea. 
Sest ega mingi möödundnädalane pai enam aita, oleks ikka uusi ja uusi tarvis.

***

Peale lõunaund tõden masendunult, et mul on külm (sest ma ei ole eriti söönud, ilmselt) ja olen hirmus väsinud.
Sest kere ajas mu üles lõunaunest enneaegu, väites, et ema helistab, kus telefon?! aga muidugi tühja keegi helistas. Lihtsalt Organism, noh, arvas, et enam pole magamisaeg. 
Nüüd ma olen väsinud ja kurb. Mõtlen, et PEAN sööma jälle, aga nii üldse ei taha ... Olgu, mandariini võib. 
No mis elu see on?!

Näri, väga väga naine, nüüd seda mandariini! Pole erilist abi sellest, et sul on lõik põses nagu hamstril. Oleks vähemalt šokolaad, see sulaks ise.
Olgu, võtan šokolaadi. Šokolaadi süüa on igatahes parem kui üldse mitte süüa. Vähemalt minu puhul küll.

Jah, muidugi ma saan hakkama. 
Aga jube tore oleks, kui keegi kõrval hõiskaks, et ma olen nii vapper, nii osav, nii hea ja lisaks kirjutan ka toredasti. Täiega oivaline!

On hea, kui on halb

Väga huvitav. 
Teile ilmselt ei ole huvitav, vabandused. 
Mulle endale ikka on. 
Nimelt on mind oktoobri esimese poole hirmsast koormusest saati kohutav väsimus vaevanud. Sellest, kuidas ma lihtsalt ümber kukkusin, olen paar posti tagasi isegi kirjutanud. Täna käisin jälle arsti juures ja selgus, et mu hemoglobiin on 94. Lisaks mingi viirusnakkus, aga no see mind ei üllatanud. Hemoglobiini näit üllatas küll. 
Kui välja arvata suve algul saadud 118, olen ma pigem see 140+ tüüp olnud hemoglobiini osas. 
Võibolla ikkagi on natuke halb ka, et menstruatsioon kestab mingi 12 päeva umbes?
Kui te nüüd ütlete, et muidugi halb, mine ometi günekoloogi juurde, see ei ole normaalne, ma ohkan ja vastan, et aasta algusest on juba plaanis olnud, aga ma ei jaksa. 
Kõigi teiste asjade vahele selleks ka veel jõudu leida .... ja mu hemoglobiin on 94.

Aga huvitav osa selle kõige juures on, et mu meeleolu on hea. 
Pärast Rongi olevat ka mu esimene staadium olnud ülim õnnelikkus ja rõõm.
Iga kord, kui mind on trepist alla lükatud, olen jala murdnud, randmes on mõra, kuskil on väänatud ja valus, mul on nii tore olla. Endorfiinid päästetakse vallale ja mul on viimaks hea. 
Oma esimese lapse tegin - kusjuures teadlikult, mõtlesin, et tegelt võiks lapse saada - kui olin samal päeval endale jõusaalis kaks plokki näppude peale kukutanud. Krt, kust mina teadsin, et kui sealt see jubin välja tõmmata, kukuvad nad alla just sinna, kuhu ma oma sõrmed toetanud olin. 
Noh, jah, ok, hiljem mõtlesin, et tõesti, sõrmed said mingi musta mögaga kokku, ilmselt see ei olnud käe toetamiseks mõeldud koht, aga toona ma seda ei teadnud. Ma üritasin aru saada, kuidas neid raskusi reguleeritakse, tõmbasin kuskilt altpoolt mingi pulga välja ja seepeale hooga mu sõrmedele kukkuvad raudplokid olid suur üllatus. 
Ma tegin, nagu ma ikka teen, kui ootamatult haiget saan: teesklesin, et midagi pole olnud.
Mul oli sees raudne veendumus, et kui ma haiget saan, olen ise süüdi, noh. Miks ma panin oma käe sinna? Iga normaalne inimene saaks aru, et sinna ei tohi!
Tõmbasin sõrmed välja, püsisin vait, vältisin igasugust tähelepanu ja otsisin kraanikausi üles, et oma valusaid sõrmi külmas vees leotada. Niisutasin teise käega laupa, jõin, seisin, ja viimaks kobisin traumapunkti.
Ärge küsige, kust ma teadsin, kus see oli - ma ei mäleta. Peaaegu 24 aastat tagasi ikkagi. Ma tean, et kodus mul küll internetti ei olnud ja kooli arvutiklassi ma ka aadressi otsima ei läinud, ma läksin otse.
Vbla kutsusin takso ja taksojuht teadis? Või oli mul doonoriks käies meelde jäänud, et erakorralise meditsiini osakond on samas majas? 
Muide, see viimane on vist õige - mul kerkib too tumesinine silt esimesel korrusel isegi silme ette. Tõenäolisem kui see, et mul taksoraha oli.

Igatahes Maarjamõisas selgus, et mul on kahes sõrmes mõrad, aga ülemistes lülides, nii et kipsi ei pandud, ja kolmas sõrm, mis kõige võikam välja nägi, hiljem üleni tumelillaks tõmbus ja küüs tuli maha, oli lihtsalt muljuda saanud. Luu oli terve.
Soovitati külmas vees hoida, kui valutab, ja ibuprofeeni võtta. 
Mis tähendas, et esimesed ööd ma magasin, käsi madratsilt külmaveekruusi topitud. 
Nojah, ja mu meelest samal õhtul kui sõrmelömastamine toimus, tegime me tütre.
Tütreisa ei teadnud muidugi, et laps plaanis. Ütlesin talle tõelevastavalt, et mul on järgmise hommiku pill kapi peal. Aint et järgmisel päeval vahtisin seda pilli tükk aega, hoidsin käes, mõtlesin - ja siis jätsin sisse võtmata.
Ja mu tütar on igatahes võit, olgu, mis on, ja tulgu, mis tuleb. 

Kaldusin kõrvale.
Ma tahtsin lihtsalt märkida, et kui mul on füüsiliselt asjad pekkis, muutun rõõmsamaks ning helgemaks. Lootusrikkamaks. Elavamaks. Muidugi mitte peavalu-pekkis, valu on kohutav ja ei muuda midagi paremaks, vaid mingil päriselt keha lõhkunud-lõhkuval viisil. Luud-lihased katki või (nagu praegusel juhul) veri lahja. 
Mis muidugi paneb mõtlema. 
Ohtlik moraal koorub välja. 
Aga vähemalt - VÄHEMALT - tundub mu kogu-aeg-kui-end-mäletanud-olen-unelm, et minuga juhtuks midagi jubedat, jääksin auto alla, jääksin vähki, katus kukuks kaela, kuidagi mõistetavam.
Mul on hea, kui mul on halb. 

Mitte et see haigus oleks

Kindlasti ei ole teile üllatuseks, et nädal tagasi või umbes nii sain oma autismidiagnoosi ka kätte ja olen nüüd täieõiguslik ametlik AuTH.
Võibolla ON teile üllatuseks, et seekord ei näinud ma diagnoosi nimel verist vaeva, vaid see tuli kogemata. Arst: "Aa, ja nende vanade küsimustike ja mu enda tähelepanekute peal ma saan sul ebatüüpilise autismi ka ära diagnoosida."

Aga kuna sel diagnoosil ei ole mingeid kaasnähte, autismi ei ravita, sest see pole haigus, on kõik loogiline. 
Võitlema peab ainult nende asjade nimel, millest otsest kasu ja rõõmu on. 

Loodan, et saate te aru, et eelmise lause näol on tegu sarkasmiga.
Saite ju?!
Autistid kalduvad võtma väljendeid liiga otseselt? Jah, päris ma ei ole leidnud, et kui mulle öeldi: "sinust küll ei tule miskit," on see tõsine ja hirmus ja ma ei kõlbagi kuhugi, sest olen mina.
Aga vastupidine on ka tõsi. Ehk mina olen oma meelest selgelt irooniline ja siis arvatakse, et ma nii mõtlengi. Irooniatujukuju või ütlemine, et muide, iroonia, on ainus, mis päästab. 

Allistide ja autistide suhtlemisraskused.
Tegelikult pole neis mitte midagi uut, ka mulle ja minu kogemuste sees pole neis midagi uut, ent ametlik diagnoos, noh. Annab põhjuse autismi teemadel rääkida. Nina püsti ajada teemal: "Ma olen diagnoosiga imelik, ma käingi imelik, ma peangi imelik olema, kuidas te ei mõista, et ma pole Microsoft vaid Apple?!" vms.

Kusjuures kuna ma olen õuna toodangut kasutanud ainult vahel harva, ei ole see mulle mugav ja intuitiivne üldse. 
Nii et saan täitsa aru, et inimestel on minuga raske. Isegi kui selja ära nikastan, et end neile mugavamaks teha. Mida ma viimasel 6 aastal väga ei ole enam üritanud. Samas, natuke ikka. 
"Normaalne" olemine on ses mõttes keeruline, et ma ei tea(dnud) ka, mis on "normaalne". Arva(si)n, et minu tugevused on vähemalt poole minu jagu kõigil ja olin väga segaduses ja kahtlustasin kurja tahet, kui teised ilmutasid taipamatust ja nürimeelsust. 

Mhmh, kui on ametlik diagnoos, ma ikka tunnen, et rohkem päris, nüüd ma võin olla nagu olen - kuigi minu arust oli see diagnoosipanek ... tautoloogiline? Et kuna ma olen nagu olen ja ei varja seda, otsustas psühhiaater, et "ebatüüpiline autist". 
Oleksin ma varjanud, oleksin ikka isediagnoosi peal. 
Ja ma suudan varjata, pole küsimustki. Autistid ei oska valetada? Inimene, muidugi oskame. Me muud ei teegi, kui teeskleme kedagi teist, me arvame, et nii elu käibki. Ja siis me ei TAHA rohkem valetada, kui nagunii tarvis on. 
Ok, eks minust erinevaid autiste on ka palju. 
Aga ma lähen niiiiiiiiiiii okkaliseks, kui öeldakse "autistid on sellised" ja ma üldse ei ole selline. 
Samamoodi nagu raevun väite peale "inimesed on sellised," kui ma üldse ei ole selline. 

Vot, palun: siin on teile kõnekujundi mittemõistmine. Kui mulle öeldakse: "Inimesed on sellised," see EI tõlku mu peas väiteks: "Enamik inimesi on meie ühiskonnas ja kultuuritausta arvestades umbes sellised," vaid ma vihastan. Sest väide on vale. Lausa läbipaistvalt vale, kusjuures ütleja leiab, et on ok sedasi valet välja pritsida, nii elu käibki.
Urr. 
SINU elu vbla jah! Aga kui sa mulle ütled, et nii käibki, inimesed on sellised, ma teen su pulbriks. Sest sa ütled mulle, et mina ei ole inimene ja oioioi. Oioioioioioioi!

Reeglid ja tavad? Reeglite peale ma pissin.
Samas absoluutne olen ma küll. Ehk ma olen omaks võtnud ühe reegli: reeglid ei kehti.
Ja nii ongi.
Kui öeldakse, et asjad on nii, see on reegel või lausa seadus, aga ma näen, et on ÜKS selge erand, kus asjad ei ole nii ja seadus on kuri, ma esiteks keeldun uskumast, et asjad on nii, ja teiseks üldse reegleid ja seadusi. Üks on vale? Kõik on jama, pole pind, millele toetuda saaks, tohiks, võiks, ja kes hakkab mulle pärast seda avastust seaduste ja reeglite ülimuslikkust jutlustama, on ise loll. 

Koerakaka, onju. 
Unustamatu koerakaka. 

Aga see on pakkunud mulle mõtteainet aastaid. Et ongi olemas inimesed, kelle arust reeglid on tähtsad? Tähtsamad, kui terve mõistus? Ja mitte lihtsalt, et on olemas, aga arvavad, et neil on õigus ja nad on paremad inimesed kui mina?
Vau. 
Pole ime, et ma olen --- mõnede meelest keeruline inimene. 
Kusjuures tegelt olen ma nii leebe, nii leebe. NII leebe. 
Lihtsalt ma ei salli, kui ilmset valet esitatakse kui tõde, sest paljudel juhtudel see kehtib.
Aga mitmetel ei kehti, dohh!
Ja ma lähen närvi, kui öeldakse, et nii peab, sest nii peab. 
Krt, mis inimesed need lawful inimesed üldse on? Kuidas nende pea töötab? Kuidas on VÕIMALIK selline olla?
Ja samas täitvat autistid kõiki reegleid ...

Ma ikka ei loobu

Olen tähele pannud, et iga kord, kui ma tõsiselt vihaseks saan, kuulan Pet Shop Boysi lugu "Can You Forgive Her".
Kuigi see ei ole üldiselt "Her," kellele ma andeks anda võiksin. 
Selgelt vihastan ma meeste peale rohkem.

Sama selgelt ei ole ma eriti andestav loomus. Mult peab andeks paluma, et ma andeks annaksin, ja seda enamik mehi ei tee. Tõsi, kui teevad, ma kipun kohe kinnitama, et oh, pole midagi, arusaadav - aga tegelikult ma ei anna andeks, kui ei paluta. 
Mis on - veider.

Huvitav, kas see on ka mingi lapsepõlve jääknäht? Et ma tahan, et mult sõnadega andeks palutaks, ja siis teen asja teisele nii mugavaks, kui saab, sest ta tegi, mis ma tahtsin, ja väärib selle eest kogu võimalikku tunnustust ja tänu? 
Mitte et mul seekord oleks üldse midagi andeks anda või mult millegi eest andeks paluda.
Olen aru saanud - see käis läbi kohutavate piinade ja päriselt tundega ma ikka ei mõista - et enamiku inimeste jaoks ei tähenda "armastus" seda, mis mulle. 
Seda naljakam, eks ole, et mina oma definitsooni järgi armastan väga suurt enamikku kogu inimkonnast ja EI armasta ainult spetsiifiliselt mulle vastumeelseid inimesi, keda on alla 20. 

Algul kirjutasin, et alla 10, aga ma ei anna andeks, kui palutud pole, nii et neid on ikka aastatega kogunenud. Kusjuures TEGELIKULT on naisi ja mehi üsna võrdne arv. 
K-d ma armastan ka edasi. Et ma tema peale vihane olen ja andeks ei anna (mida? et ta ei armasta mind nii, nagu ma tahaksin?), ei tähenda ometi, et ma teda vihkaksin. 
Eiei, midagi nii halba pole ta mulle kunagi teinud. Või mis - teinud. 
Inimesed ei vihka üksteist tegude pärast. 
Nii vastikuna pole ta mind mu teada oma vaimusilmas NÄINUD. Ma olen vihane, sest ma tahan olla armastatud, aga tema ei oska seda minu mõttes armastust ja üldse on nii vähe inimesi, kes oskavad, nutt ja hala, oh kus ma jään. 

Ja siis kuulan "Can You Forgive Her'i," joon kohvi ja loodan, et kuidagi kunagi nüüd kohe juhtub midagi ettenägematult toredat ja kõik muutub heaks, mu teele kasvavad lilled (novembris), floksid ümbritsevad mind nagu aupaiste ja ükskord ometi ma võidan.
Mida ei juhtu. 
Iialgi. 
Aga ma ikka loodan. 
Ma ei tea, mis mul viga on. See lootus on mingi umbrohi, elab ja elab, kuitahes tõhusalt ma omast arust teda ka lämmatan. 

Elu tähthetked

Oletatavasti tuleb mammutpost. Tehke kohv ja võtke veidi aega. Lademes linke, mida avades veel hulk teksti, eks ole. 

Hakkasin eile voodis oma fb-mälestuse mõjul mõtlema, missugused mu elu tähthetked on. Sellised momendid-tunnid, mille  toimumise ajal on hea tunne ja pärast magus tagasi mõelda mõlemat. 
Ainult üks neist ei päde. MÕLEMAD peavad olema. 

Esiteks ja kõige uhkemad on "ma olen faking kangelane!"-momendid.

* Perevägivalda sekkumine
* Hilise Lõikuse sees omade poole kaugele Fuusia pealinnale tummapommi-heitmise otsuse järel vastaste juurde minek ja asja ära rääkimine, et nad sekkuda saaksid. Ja siis omade juurde tagasi, tapke mind, kui tahate, aga reetsin meid vastastele.
Post, kus ma praktiliselt üldse ei räägi sellest, et ma tegin mingit erilist asja, sest ega ma siis mingi endakiitja ole - alles pärast, kui sain selle eest auhindu (auhindamise järgne post) ja teised muudkui rääkisid, kui LAHE mina ja mu tegu olime ja kuidas ma hoidsin nende usku inimkonda üleval jne, sain aru, et oot, ma tegin tegelt hästi. 
Siiamaani vahel mõni meenutab ja iga kord on õnnelik olla seepeale =)
* Kui ma Miku matusel kõnet pidasin ja ütlesin kõiki neid asju, millest muud kõnelejad vaiksid. 
Ma VIST ei ole sel teemal postitust kirjutanud, sest algul oli see nii tundlik teema ja pärast polnud enam vahetult tähtis. Aga et ma rääkisin nii tema enesetapust kui sellest, et jah, ta oli Lihula tulistaja, aga ma arvan, et ta ei olnud iial hoolimatu ega halb, vaid ta oli just liiga hooliv ja hea ja see tegi ta viimaks hirmus katki - ma leian, see oli hästi tehtud. 
Et ma oma kõnega ütlesin, et on ok armastada teda, sellest hoolimata, mis juhtus. Et on ok teda leinata. Ja samas ütlesin ka, et kui kellegi valu otsa saab, see ei ole halb asi. See ongi õnnelik lõpp. 
Lubasin sellega öelda ja mõelda kõiki neid asju, mida nagunii kõik seal mõtlesid - kõik. Ka lapsed. Kuidas ma leinan oma issit, kui ta on LIHULA TULISTAJA?!
Leinadki. Sest ta ei olnud halb inimene. Ta läks lihtsalt katki. 

Peaaegu sellesse kategooriasse läheb ka järgmine - aga mitte päriselt, sest ma ei TEINUD midagi, ma lihtsalt olin turvapaik

* Poeglapse klassivend, kes oli kodustega rängalt tülli läinud, tuli ööseks meie juurde varjupaika.

Sellises 10+ vanuses umbes - ma aastat täpselt ei mäleta.
Olin hirmus õnnelik, et minu kodu on selline koht, kuhu tulla ja eeldada, et siit sa jalaga ei saa, siin sind hoitakse ja aidatakse. Jah, muidugi ta saatis isale sõnumi, et kuhu ta ööseks jääb, aga tegelikult isegi mitte minu nõudmisel - ma läksin ettevaatlikult sellest rääkima, et oleks vaja, ja ta oli juba saatnud.

Töö ja loominguline kangelastegu, mille käigus juhtus piisavalt häid asju, et muuta mäng ka käigus olles minu jaoks meeldivaks, kuigi juhtus ka hulk "omg, söök sai otsa, kuningas saab aint moosisaia!", "omg, me npc vägistas haldjaid!", "omg, ma lubasin lossi rünnata ja sel peaks ju tagajärjed olema!" asju.
Aga ikkagi. Pärast seda üritust oli umbes tund aega täiuslikku õnne ja täiega tasus ära. Ehk siis:

* Beleriand III
1. post, 2. post, 3. post, 4. post

Mõnevõrra üllatav, et ühtegi teist loomingulise saavutusega seotud täiusliku õnne ja imelise tunde hetke ei paista olevat. Aga noh - teatud moel see paljastab, kes ma olen. 
Mul on vaja end puruks rebida ja siis selle järel tunnustust saada, siis on õnn. Aga kirjutamine - see on halvimal juhul raske, sest on raske, aga mitte kunagi enda puruks rebimine. Isegi ühegi teise korraldamise käigus pole end nii katki teinud. 
Ja ei jätnud nad ükski ka unustamatut tunnet.

Aga selle "pinguta end puruks, siis tuleb õnn"-hetke vastukaaluks on täiusliku õnne hetked, mis tulid mitte millegi pealt ja mina ei teinud midagi. Lihtsalt kuidagi kõik klappis.

* Ükskord läksime ema ja minu õega, kes oli sellal mõnekuune vankribeebi, külla Ene Thompsonile, kes on mu kauge sugulane ja kellega ma mitte kunagi hiljem pole kokku puutunud. Oli september ja väga soe, ma tegin emale soengu ta veidi üle õlgade ulatuvatesse paksudesse juustesse, panin sinna gerberaõie ka. Mul oli seljas suur ja lai roosakasvalge pluus ja tumepruunid väga liibuvad teksad, juuksed olid punane poisipea, päike paistis. Kõndisime läbi Nõmme. Ene Thompson oli teinud oivalisi õunapomme. Ema jõi alkoholivaba õlut. Lehed olid maas ja kuldsed. 
0 hirmsat pingutust, aga kuidagi kõik klappis. Ideaalne päev.

* Ja teist korda juhtus see, kui käisin saarel. 
See võis olla Naissaar, aga vbla oli ka mingi muu. 
Tollal käisin ma läbi sõpruskonnaga, kust ma enam kellegagi eriti ei suhtle ja kõige paremini saan läbi ühe naisega, kellega me kunagi väga suured sõbrad pole olnud - lihtsalt sõbralikud.
Aga toonaste sõpradega ei räägi ma enam kummagagi.
Mis ei muuda tolle päeva kuldset sära, kui me sõitsime paadiga saarele. Oli hilissuvi. Paati juhtis see (mulle ka suhteliselt võõras, aga sümpaatne)  piiga, kelle vanemate suvekodu me paar päeva väisasime, päike paistis ja meri oli sinine ja soe. Ma eriti ei mäleta, mis me tegime, aga ma mäletan välikööki ja jalutuskäiku saarepiigaga saart mööda, mäletan, kuidas ma üksinda ujusin ja ujusin soojas merevees, mäletan naturaalset siidrit ja sellest jäetud eriti magusat "pohmakat" järgmisel päeval. 
Jah, mina olengi see inimene, kes joob järgmise päeva mõnude nimel. Ma saan sellist alkoholi järelmõju ainult naturaalsest õunasiidrist, aga see on absoluutselt imeline tunne.
Ideaalne saarelkäik oli.

Ja absoluutselt imelised on need hetked, kui inimesed on mu vastu täiesti ootamatult ja ettearvamatult head. 
* See imeline kord, kui mu sõja- ja katastroofimeditsiini eksam päev enne tehtuks loeti, kui üldse eksamipäev oli. 

* Kui Tütarlapse isa orgunnis oma pere mu korterit koristama ja nad tegid nii palju rohkem, kui ma oodata oskasin. 

* Kui K mu aknad ära pesi.

* Kui esimesel talvel Pärast Rongi oli Olevi juures tema sünnipäevapidu, kõik olid mu vastu lahked, vaevututtav kinkis mulle teed (sest mul oli ka äsja sünnipäev olnud) ja sõber saatis mu koju - lihtsalt et ma ikka kindlasti sinna jõuaksin - kuigi minna oli vast 500 meetrit.

* Siis oli imeline aeghetk, kui mu tütar sündis. Polnud päriselt kangelastegu. KINDLASTI mitte sündmus, kus mul eriti rolli polnudki. Ilmselt on võtmesõna jälle pingutusejärgne eufooria, ent kõik peale selle, et ma sünnitasin fking 42 tundi ja olin valust ja väsimusest väga katki, oli imeline.

 Tütarlapse isa oli tore ja ämmaemand, kes algul istus meil kodus ja lõpuks soovitas haiglasse minna ja isegi ei võtnud raha selle eest, et istus magamata mul kodus 20+ tundi, imetore ja lahke, sõbralik ja soe. (Tema tasuks oli viimaks ainult pudel veini.) Haiglas, kus see ämmaemand muuseas samuti töötas, oldi imearmsad. Vana Fertilitas, kus sai veel sünnitada. Kõik olid minuga lahked ja sõbralikud ja mitte keegi ei öelnud mitte midagi halba ja viimaks, viimaks, VIIMAKS sündis peale vete avamist ka mu tütar.
Ta oli imeilus. Ideeliselt oli ta liiga kaua üsas olnud, aga 0 ülekandmistunnust. Paberitesse kirjutati, et mu sünnitus toimus normaalse aja jooksul, mitte ei võtnud 42 tundi, ja lapse sünnitähtaeg lükati ka dokumentides hilisemaks, et ta ei rikuks ära statsistikat, mis ütleks, et 42 nädalat +6 päeva on raseduse kestuseks liiga kaua . 
Mul oli pohh. Mind ei huvitanud. Mul oli mu imeilus tütar, perepalat, kõik soovisid õnne ja keegi tõi karbi Maiuspala komme, kust me siis pakkusime kommi kõigile, kes palatisse tulid hiljem. 
Imeline kogemus. 
Eriti oskan seda hinnata teadmise valguses, milline võib ka sünnitus olla ehk milline oli Poeglapse sünd. Midagi ei läinud tegelt halvasti v.a. et mitte miski ei olnud eriti hästi peale imelise beebi viimaks. Jaa, mulle öeldi päris mitu korda ebasõbralikke asju ja ma olin ka täiesti üksi haiglapersonaliga. 
Kõige toredam neist oli koristajatädi. 

Lapsepõlvest on mul tegelikult tähthetki meeles palju - nii palju, et need valguvad ühte ning pole mitte ainulaadsed Üks Sündmus, vaid "Valtri sünnipäevad" - kust mina tean, mitu - või "Kokkutulekud Uulus" - vähemalt kolm - või "Jõulud janede pool" või "Jõulud kodus" või "Tädi sünnipäevad" või "Suvel Karksis" või "Vanalinna Päevad". 
Tollal meeldisid mulle need traditsioonilised iga-aastased tavad hirmsasti ja selle teadmise peal ma olen püüdnud ka oma lastele korraldada põnevaid tähtpäevi. Et kaunistame enne jõulu ja värvime mune munadepühal, pidudel on peotoidud, käime igal kevadel kevadet otsimas (olgu, vahel mais ka, siis polnud kevadet leida eriti keeruline, aga vähemalt käisime looduses või loomaaias ja pidasime seal piknikku), sünnipäevad pidid olema põnevad ja meeldejäävad ja no kuigi Poeglaps eelmiste jõulude ajal ütles, et tal on see kaunistamine sügavalt pohh, ma siiski loodan, et nad said mingi hea tunde sellest iga-aastasest traditsioonijärgimisest. 
Sest mina sain.

* Aga kõigekõigem Üks Sündmus lapsepõlvest oli, kui olime Avega Vanalinna Päevadel ja hakkas kohutavalt vihma kallama. Jooksime siis koos Olevimäest alla mu isa töökohta, vesi pritsis kahte lehte ja mulle hirmsasti meeldis kiiresti joosta - eriti mäest alla.
Issi oli parajasti kohal ka. Ta vaatas meid, ohkas ja pani siis kuskile kolituppa lahtikäivale sohvale magamiskottide alla soojenema. Meie riided sättis kuivama ja siis me kihistasime seal tekkide all ja meil oli mõnus ja soe olla. 
Ma ei mäleta eriti muud - küllap hiljem ostis isa meile töökoha sööklast süüa? Ja Ave läks vist taksoga koju? Aga see tormamine ja diivan on mul selgelt meeles.

* See kord on mul ka imetoredana meeles, kui ma oma noorema tädiga laulupeol käisin ja ta ostis mulle iga kord jäätist, kui ma tahtsin. Ma sõin vist neli šokolaadiglasuuriga pulgajäätist ära. Või isegi viis!
Kusjuures ma ei olnud eriline pruuni glasuuri fänn. Aga see oli ainus sort jäätist, mida seal müüdi.

Kaks fotosessiooni on ka oivalised olnud. Need esimesed, mille eest ma fotograafile raha maksin. 

* Ruuduga

* ja Oleviga. Millest ma ei ole kirjutanud, ainult neid imelisi pilte olen jaganud. (Mõned on siin näha.) Aga Olev ise on ka imetore ja pildid on toredad ja oh ja ah. 
Vahel ma näen Olevit unes kontekstis "nägus noor mees, kellega võinuks midagi tulla, aga ei".

Ja viimaks kaks kontserti, kus ma üksinda käisin.

* 5'nizza

* Kaisa Ling Thing, millele Kaur mulle, muide, täiesti ootamatult ja küsimata pileti ostis

Ehk need on siis minu elu tähthetked.

Kui asi käigus olles tundub hea, aga tagasi mõelda on halb, ei kanna välja. Kui asi tundub teoreetiliselt saavutusena, aga käigusolemise tunne on "pean pingutama, et hästi teha ja et kõigi eest hoolitseda ja sõbralik paista ja rahvas rõõmsaks teha," ei kanna välja. Kui toredasse sekkub mingi täiesti ootamatu ebameeldivus, ei tule oivalisust täis. Ja liiga tavaline ikka ei päde. 

No mõne jaoks oleks tähthetk, kus talle päris pruunkaru pojad sülle ronivad või et sünnipäeval kõik klassi lahedamad inimesed temaga "vanaisa vanu pükse" mängivad. Väitlusturniiri võit või ... jutuvõistluse võit kusjuures VÕINUKS kvalifitseeruda, kui see poleks nii halval ajal tulnud - ma olin mingi kaks tundi maganud, üritades kenale noormehele püksi pugeda, aga asi jäigi suudlemise peale. Rohkem me ei kohtunud ja väidetakse, et ei varem ega hiljem ta polnud nii kena.
Oli tookord pärast lahkuminekut pikaajalisest elukaaslasest kõvasti kaalus kaotanud.
Aga minu muutis võidu osas tuimaks see, et ma ei olnud maganud. 
2 tundi ööunena - seda on ikka arulagedalt vähe. 

... ja kui ma olen enne SITAKS vaeva näinud asja nimel, mis on siis täiesti ootuspäraselt (mitte ootamatult, see kaunis soome noormees Beleriandil oli täiega ootamatu ime nt!) hea, ikka ei tule imelisust täis. 

Võibolla oli III Beleriandi mõju mulle võimalik ainult seetõttu, et mul oli jalg murtud - ma ei saanud endalt rohkem nõuda, kui andsin, sest ma olin füüsiliselt võimetu rohkem andma. Nii et sain endalt ebatäiused andeks.

Njaa.
Mul ei ole kerge end õnnelikuks teha. 
Lihtsam on teistel - aga nemad jälle ei tee enamasti. 
Kuigi olgem ausad - see VÄGA VÄGA NAINE kruus anonüümselt pakisaatjalt, kelle isikut ma kahtlustan, ent ei tea - see oli ikka ka imeline. =)

Ikka halvemamaks ja halvemamaks

Kukkusin kööki taldrikut viima minnes ümber. Ära ei minestanud ning kott-tool oli sealsamas, rihtisin maandumist ja kukkusin pehmele pinnale.
Aga veits ehmatas. Et ma ju tean, et omadega läbi jne. Kuid et NIII läbi ... Äkki ikka peaks uuesti arsti juurde minema - kuigi ma neljapäeval alles käisin. Migreenide pärast. 
A ma ei jaksa ju! Toorelt ei jaksa. Niigi omadega otsas!

Nutaks natuke enesehaletsusest, ent ei jaksa.

Tegelt ei jaksa isegi seda postitust kirjutada. 
/Ütleb ta, peale kaht tundi, mille jooksul on lisatud üks hädine lause. 

***

Ma ei taha isegi kohvi. Joon teen ja näksin tolle koogi, mis tõesti seistes paremaks läks, jäänuste kallal. Kõht veidi valutab - mitte palju, aga enamasti mul kõht ei valuta, nii et märkan. Mitte midagi ei jaksa. Mitte midagi ei taha. 
Peaaegu võiksin kirjutada, miks ma niii eredalt ja raevukalt vihkasin ja ikka vihkan kõiki neid "sa ei tohi, sest sa ei jaksa" (last saada peamiselt) ütlemisi. 
Aga ainult peaagu. Tegelt on ikka "ei viitsi", mitte "enesetunne on nii halb, et räägin halba välja, ehk hakkab kergem".
Pealegi valutab täna ka pea. Sumatriptaani järel malbemalt, kuid vbla võtan teise pooliku tableti veel - ma olen nii krdi väsinud, et valu ka veel tundub kuidagi - palju.
Nii krdi väsinud, et jäin poolel teel kööki ukse peal seisma ja puhkasin, pea vastu piita. 
Ok, vbla ikka võtan arstiga ühendust. Kui on normaalne väsimus, see normaalne töövõimetuväsimus, mis tuleb pärast rasket aega, ok. Aga kui midagi viltu on, vast vereproov näitab.

Panin aja kinni. 
Krt, ma olen nii tegev. Mis on jumala jube, eks ole. Kogu aeg viimase jõudluskriipsu peal eksisteerida - aga kui pole lootust, et läheb paremaks, pole üldse tunnet, et peaks eksisteerima. 
SELLEpärast ei kannatanud ma neid "oi, sa ei tohiks!" nõuandeid. 
Kui ma ei tohi teha neid väheseid asju, mida ma TAHAN teha, miks üldse olemas olla? Mul ei ole "niisama" hea. 
Lihtsalt ei olegiii.

***

Kolmas päev seda postitust kirjutada ja no nüüd ma sain selle peavalu, mis päris peavalu on ja kuidagi alla ei lähe, millega ei saa valjusti rääkida ja iga kõva heli paneb võpatama. Vahel ka natuke nutma.

On põhjust ka. 

Eile öösel (lõpetasime kell 4.15 hommikul) läksin K-ga korralikult nugade peale. 
Korralikult. 
Ise alustasin ("Mul on tunne, et viimasel ajal me klapime vähem. Kas sul on ka selline tunne?"), aga edasi käis juba mingi suurema pingutuseta. 
Ei, ma ei kahetse. 
Jaa, peavalu on kohutav. Nii hullu mulle lähiminevikust ei meenu. Jaa, vabalt võtaksin surma selle asemel, aga keegi ei paku ju. 
Kõige hullem (peavalu on lõpuks ajutine, alati on olnud) ei ole see, et K ei ole mulle hea sõber või et ta ei armasta mind vms. 
Kõige hullem on, et ma olen pool igavikku tundnud, et kui ta ainult tahaks mind rohkem, armastaks mind rohkem, hooliks rohkem, oleks kõik lill. Ja nüüd ma mõtlen, et tas lihtsalt ei olegi olemas seda "rohkem". Seda ei saa temast tulla, sest pole kuskilt võtta. 
Seal lihtsalt ei ole. 
Ja no - ok, selge. edasi ilma K-ta.
Aga ... aga kes asemele võiks tulla? Mul ei ole üldse kedagi isegi mõttes. Ei ole ju lihtsalt vaja kedagi, kes mulle meeldiks. On ka vaja, et sellel kellelgi oleks mind oma ellu vaja. 
Nojah. 

Ok. Vähemalt sain välja kirjutatud.
Pea valutab.
Selgelt uus töövõime puudumise tuvastamise taotlus, mida ka eile koostasin, on väga teema. Sest ma lihtsalt ei suu-da vaimset pinget valuta taluda. Seda võimet pole minus.

Panen mingi edeva pildi ka. Sest ma olen lihtsalt nii kuninganna + vahel õnnestub oma edevust ka avalikult näidata. 
Maikuus nt. 
Pärast seda oli ka jube peavaluaeg, mäletan.